Imelik nimi

 

         Minu nimi on Lembitu Twerdjanski. Aga sellist nime olen ma kandnud ainult viimased viis aastat. Aga see pole veel kõik.  Olen kandnud nii mitu  perenime, sh ka dokumentide järgi, et ma ei teagi , kas ma olen ikka mina.

Mu isa Sergei Tarang töötas 1940. aastal Tallinnas sõjaväehaiglas. Sinna läks mind ilmale tooma ka mu ema.  Kui  ma sündisin, märgiti kuupäevaks minu sünnitunnistusele 3.juuni 1940.aasta. Aasta hiljem hakkas sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, kuhu meiegi vabariigike oli sisse astunud.

Mu isa mõtles, et ega venelased rinnalapsega perest meest ikka sõtta kohe ei võta. Oli võimalus ja ja ta viis oma plaani täide. Kõrvaldas haigla kartoteegist minu sünnikaardi, viskas ahju mu sünnitunnistuse ja läks 25.juunil 1941.aastal Perekonnaseisuametisse kurtma, et lapse sünnitunnistus on kadunud. Ajad olid segased, ei leitud äsjakolinud büroost  minu sünni registreerimise kohta kaarti. Nagu paljud teisedki kartoteegis olnud kaardid oli seegi kadunud segaste aegade ning võimuvahetuste keerises.  Isa tõi teenistusvalmilt haiglast paberi, et sündis üks poisslaps Ilse ja Sergei Tarangu perre 3.juunil 1941.aastal. See sünnitunnistus mul praegugi alles, pealkirjaga „Duplikaat,“ eesti ja vene keeles.        Aga võta näpust, rindel läks veriseks andmiseks ning medtöötajad mobiliseeriti esmajärjekorras Punaarmeesse. Ema pidi tööle hakkama ja töökoha leidis ta Saksa Lennuväe abiteenistusse Ülemiste lennuväljal. Mind hakkas hoidma vanaema. Ema töötas lennuväljal kuni vanaema surmani 1944.aastal, kokku 2,5 aastat. Kõige toredam asi oli see, et lennuvälja komandandi käskkirjaga määrati Ilse Tarangule lisapajuk, pool liitrit piima lapse jaoks, kuna mees on mobiliseeritud Punaarmeesse ja ei saa pere eest hoolitseda!

         1944.aasta märtsipommitamisel sai meie maja Pühavaimu tänaval otsetabamuse fugasspommiga. Meie istusime siis varjendis. Sealt on ka minu esimene reaalne mälestus . Kui uks vahepeal lahti tehti uute inimeste sisenemiseks, paistsid ukseavausest lausleegid tänava vastasküljel põlevast majast. Inimesed püüdsid aega viita, millega keegi oskas. Minult olevat üks onu küsinud, et noh, noorhärra, mis su nimi ka on? Nagu tädi mulle hiljem rääkis, olevat ta õpetanud: „Ütle: „ Härra Tarang, Lembitu.““ Minu keel vist ei paindunud ja ma olevat kiiresti pudistanud: „Ära Karand Lembit!“ See oli mu esimene tagasihoidlik katse oma nime muuta.

         Pean natuke tagasi minema. Minu vanaisa Dmitri Twerdjanski sattus Eestisse koos kindral Judenitši juhitud Loodearmeega. Ta oli Feldjäger`ite piirivalvepataljoni komandör. Vanaisa vend Aleksandr Twedjanski oli aga armees kõrgel kohal, Loodearmee sideteenistuse ülem, polkovnik . Peale Loodearmee laialisaatmist jäi vanaisa perega Petserisse. See oli nüüd ju Eesti Wabariigi osa ja punaseid polnud vaja karta. Vend Aleksandrist sai aga valgekaartliku liikumise üks juhte Venemaal . Vangistati 1921.aastal Feodossia Tšeka poolt. Õuenõuniku tiitliga teenistusaadlik polkovnik Aleksandr Twerdjanski hukati bolševike poolt 1923.aastal.

         Mu isa Sergei kandis seda perenime kuni 1937.aastani. Siis eestistas ta selle Taranguks. Twerdjanski nimega oli segadust samuti palju. 1920.aastal tuli hakata endisi  Loodearmee sõdalasi varustama eestikeelsete isikutunnistustega. Kõrvalpõikena, nii vanaisal kui ka isal oli kuni 1929.aastani Nanseni pass, st umbes nagu praegustel hallipassimeestel.) Kuidas aga kirjutada venekeelne perenimi ladina tähtedega? Iga ametkond avaldas siin oma leidlikkust. Isa Laura Vene Eragümnaasiumi lõputunnistusel on perenimeks Tverdjänski, rahvuse lahtris vene riigi alam; traktoristide kursuse tõendil Twerdjansky. Arsti retsept on kirjutatud Twerdianskile. Veel võib leida nimevorme Twerdjänski, Twerdjänsky ja Twerdänski.

         Ajad läksid edasi, vanaisa suri, isa suri, viimane Eestis elav Twerdjanski , vanaisa vennapoeg,  aadlikust Keeni sovhoosi põllutööline,  suri 1960. aastal. Twerdjansky nimi on esindatud küll Saksamaal, Prantsusmaal ja USAs. Need on vene revolutsiooni eest välismaale põgenenud suguvõsa liikmete järeltulijad.

Mu isapoolne suguvõsa on pärit Poolast, Suwalkimaalt, Filippow Suwalki nimelisest maakohast. Tahtsin, et ka Eestis oleks jätkuvalt see suguvõsanimi esindatud  ja 2014.aastast olen Lembitu Twerdjanski. Milline on aga õige perekonnanime kuju? Selleks pidin tagasi minema neli põlvkonda.

Nimelt oli mu vaarisa, mu isa Sergei Tarangu -Twerdjanski vanavanaisa, Andrei von Twerdjanski,  teenistusaadlik (personal nobility), Tõeline Riiginõunik,  Ekstsellents (IV teenistusaste) alates 1890.a Vene Impeeriumi Riia Tolli- ja Piirivalveringkonna ülem. : Wirkliche Staatsrath und Rit.  (Sündinud  1811.a, surnud 12.02. 1897. a.)

          Tema kohta leidsin andmeid vanadest aadressraamatutest, näiteks Dorpater Kalender 1892.  Rigaescher Staatsblätter 1897 toob ära ka teate tema surmast:  RSB 5-199: Starb hochbetagt der ehemalige Chef des Rigaeschen Zollbezirks Wirkliche Staatsrath Andrei von Twerdjanski). Ilmselt oli ta Liivimaa kubermangu teenistushierarhias väga kõrgel kohal, mida näitab ka väljavõte ajakirjandusest, mis kirjeldab tsaariperekonna liikme külaskäiku Eestisse:

         “Postimees” 6. juuni 1892.a.

Suurvürst Vladimir Aleksandrovitši võtsid Kuressaares vastu Liivimaa kuberner  Sinovjev, prokurör Poznanski ning tolli- ja piirivalveülem Twerdjanski.

Nüüd oli ka õige nimevorm ladina tähtedes selge – Twerdjanski. Kahjuks Eesti vabariigi ametnikud arvasid teisiti. Uusi nimesid  “saksa” tähtedega ei luba võtta seadus, sest vahepeal, vahetult enne nime eestistamist oli isa Tverdjanski. Nii tuli mulgi sellega leppida ja oma õiget suguvõsanime kasutan nüüd mitteametlike kirjade puhul.

         Veel mõnest minu nimega seotud loost. Vene sõjaväe läbisin 1960te algul nimega Lombito Taran – kõik muidugi kirillitsas. Sõjaväetunnistuse asemel taheti tsiviili tulles anda pass sama nimemonstrumiga.  Kuigi isegi Haapsalu sõjakomissariaadis oli säilinud minu õige nimi, küll ka kirillitsas. Öeldi, et pass antakse välja sõjaväest vabanemise dokumendi alusel. Samal viisil sai mu klassivennast Uuskamist koju tagasi tulles Usgam ja oli seda surmani. Õnneks oli mul alles eelpoolnimetatud sünnitunnistuse duplikaat ja Tallinna ametkondade abiga sain siiski passi Lembitu Tarangu nimele.

         Kuid see pole veelgi kogu  minu nime lugu. 1977.aastal sain Metsaministeeriumi grupiga esimest korda Soome. Kutsujaks olid Soome metsandusorganisatsioonid. Grupi juhiks oli määratud ministri I asetäitja Feliks Nõmmsalu. Tollane kord nägi ette, et välispass anti ainult üheks korraks ja seegi anti kätte vahetult enne piirivalveputka läbimist sadamas. Seisab siis Nõmmsalu piirivalveputka väravas ja ulatab grupi liikmetele järjest välispassid, et saaksime selle pilusilmse piirivalvuri kätte anda. Teen oma passi lahti ja oo õudust! Nime real selgete suurte tähtedega Lembitu Karang. Läbi mu Soome sõit, mõtlesin! Näitasin seda kohe ka Nõmmsalule. Kogenud mees ütles rahustavalt:  “See pass korjatakse tagasi tulles ära ja hävitatakse niikui nii. Nüüd oled nädal aega Karang. Nii kirjutad igale hotellipaberile, nii ütled politseile ja vastuvõtjatele Soomes, keegi peale sinu passi midagi kontrollida ei saa. Nii tegingi ja kõik läks korda. Ka Finlandiatalo külalisraamatus on sest ajast keegi Karang end jäädvustanud. Ma ei tea, kui palju eestlasi on nõukogude ajal vale nime all välismaal käinud, aga arvan, et ega neid palju peale elukutseliste spioonide või nagu siis oli kombeks oma spioonide kohta öelda, luurajate, olla ei saa.

         Veel ühest jamast, mis oli ka kaudselt seotud mu isa Nanseni passi, võõrapärase perenime ja võib-olla ka kirjega kuskil dokumentides:  vene riigi alam.Nimelt Eesti Vabariigi saabudes ei saanud ma kohe eesti kodakondsust. Mis viga? Nagu meil siiani riigiametites kombeks, salatseti pool aastat. Niikaua läks aega vastamiseks, et asja uuritakse. Siis tuli juba järgmine aasta, ei vastatudki tükil ajal. Pidin juba käega lööma ja mõtlesin, et võtan siis Venemaa kodakondsuse, halli passi ma küll ei võta. Ema pealekäimisel jätsin selle tembu siiski tegemata. Ega pole mul siiani Eesti ametiasutuste suhtes mingit kalli-kalli tunnet. Püüan neist võimalikult mööda käia.