Puise rannas silku toomas

            Soolasilk oli veel 1950te aastateni tähtis ja võib öelda, vältimatu lisand maainimese toidulaual.

            Liha ei olnud suvine toit. Suvine toit oli soolasilk kartuliga, leib ja muidugi taar või kali. Heinaajaks pidi neid kõiki nelja olema piisavas koguses. Kuidas see õige taari- või kaljategemine käis, ma ei tea, kuid meie pool tehti suvist igapäevast heinateo jooki nii: Kui jaaniõlu otsa sai, siis valati pärale allikavett või keedetud kaevuvett peale, nii et astjas täis sai. See läks uuesti käärima ja siis taheti see vägisi enne päris heinaaja algust ära juua. Ja nii pandi siis vett jälle juurde ning visati kuivanud leivakannikaid astjasse maitse tegemiseks ja käärimise uuendamiseks. Piimanirkuga võeti seda heinamaale kaasa, pandi mõne sao või heinaauna alla, et jahe püsiks. Olime siis peale sõda vaheldumisi onu juures Soonistes, aga suviti enamasti Laisillal.

            Oli vist 1947.aasta kevad, enne kooli see igatahes oli.

            Sarapiku Artur tuli ühel päeval Laisillale ja ütles, et tema võtab kätte ja käib Puises ära, toogu talumehed, kes tahavad ka silku, oma vili ja kartul tema juurde. Puise kaluritega käis vahetuskaup nii, et vakk kala sai vakatäie kartuli või poole vaka leivavilja eest. Ütles, et läheb ühe hobusega, pole kedagi teist hobusemeest võtta. Küsis, kas ma ei taha kaasa tulla. Pidin rõõmust lõhki minema, aga ta pidas mind hobusemeheks veel liiga nooreks, et lihtsalt seltsiks, palju see poiss ikka kaalub. Paar päeva hiljem tuli Artur jälle, siis oli tal vankrikoorem vilja ja kartulit käes . Ütles, et homme, enne päikeseloojangut hakkame minema. Ega mina teadnud, kaugel Puise on ja mõtlesin, et mis me seal öösel tegema hakkame. Kui olime Laikküla raba vahele jõudnud, väsisin nii ära, et Artur tõstis mu kottide peale, kus kohe magama jäin. Ärkasin koiduhahetusel. Hoolimata mulle peale visatud saanitekist oli külm. Artur lohutas, et üle poole maa käidud. Ta ise käiski põhiliselt kogu aeg, mõne kilomeetri tagant istus kümmekonnaks minutiks vankriredeli servale. Rõudes (siis öeldi Riude) oli tal sugulane, seal tegime väikese peatuse. Arturil oli selle reisiga ikka oma mõte ka. Nimelt tahtis ta hakata naist võtma ja pulmadest pidi sugulastele ju teada andma. Selleks puhuks oli Arturil kaasas ka rohekas pudel viinaga. Kork oli ilusti kirjalakiga kinni pandud nagu poepudelitel, aga ma teadsin küll, et Artur oli selle ise Sarapiku karjamaal saviaukude taga põletanud. Mina olin seal käinud, sest aukudes oli triitoneid ja ogalikke, ning seal lendasid ilusad sinised kiilid. Käisin ikka neid vaatamas ja teadsin ka Arturi salakohta. Võtsime kaasapandud leivakotist hommikusuurust, nagu Artur ütles. Perenaine tõi piima juurde aga nälg oli juba suur küll ka palja leiva kugistamiseks.

            Hommikul jõudsime Puise randa.

            Oli seal teisigi hobusemehi enne meid. Kauplemine käis elavalt, ilma suurema jututa. Artur ja paar kalurit laadisid meie kastid-kotid teistesse vankritesse. Meil oli kaasas ka mõni lõngaviht, mille eest paar üksikut naist silku tahtsid. Lõngavihid võeti ka hea meelega vastu. Kuigi rannarahval oli lambaid küll, oli villase lõnga ketramine suur töö, enne veel pese, kuivata ja kraasi. Lõngavihi vastu sai külimitu täie silku. Meie hobune aeti põlvist saati merre ja kastid hõbedaste räimedega tõsteti meie vankrisse. Kastidesse oli puistatud ohtralt jäätükke. Kõik see koorem sai kaetud kahe või kolme saanitekiga, mis meil kaasas oli. Enne äraminekut kostitasid kalurid meid soolasiiaga ja Arturil ning teistelgi meestel oli kaasas ajalehest punniga korgitud pudel koduse puskariga. Need käisid siis ühiselt ringi, peale hammustati soolasiiga ja leiba. Mina pühendasin kogu aja ainult soolasiia ja leiva söömisele. Niimoodi käis sõbrakaubandus veel eelmise sajandi 50te aastateni. Kolhooside tulekul keelati selline äritsemine ära. Kuni aga vanu kalureid Puises ja nende tuttavaid talunikke siin oli, käidi ikka vahel salaja Puise rannas.

Talumehed Puise rannas silku toomas

                    Tagasitulek oli kiire, nüüd läbi Ridala otse Martnasse ja edasi Lauknale.

            Ega poleks ju minneski Rõudest läinud, kuid Artur hakkas naist võtma ja pulmakutse tuli isiklikult sugulastele edasi anda. Pulmad olid määratud küll alles sügiseks, kui põlluviljad koristatud, kuid nii see tol ajal käis. Pikalt mõeldi, pikalt valmistati ette, siis oli ka kindel, et ettevõtmine korda läheb. Aga tagasitulek oli mulle piinaks. Soolasiig ja palav ilm ajasid nii janutama, et pidin mitu korda kraavist vett rüüpama. Teel kohtasime potisetut, kes tegelikult polnudki setu, vaid puujalaga Haapsalu mees, kes korjas taludest kaltsu ja vastu andis punaseid savinõusid, mis oli perenaistele sel ajal oodatud ja hinnatud kaup. Artur ütles, et see mees pole Setumaad näinudki, kausid-kruusid toob ta kuskilt Pärnumaalt, kus rohkem selliseks tööks savi leiab. Aastaid hiljem rääkis mulle üks tuttav, et temagi kohtas seda potisetut  Kasari küla lähedal. Oli nii purjus olnud, et ajas oma kausi- ja kaltsukoorma kraavi kummuli. Ise istus põlvesügavuses vees, käed üle alt ära tulnud puujala ja toetas lõuga selle peale, et nina veepeal seisaks. Olid ta siis ära päästnud ja rakmeid järel lohistava hobuse, kes kraavipervel rahulikult sõi, uuesti ette rakendanud.   

            Peale lõunat algas peredes silkude soolamine.

                 Ka see oli omaette kunst. Kui silgud olid mõni tund verisoolas olnud, loputati need üle ja pandi hingedelt maha võetud rehealuse ukse peale päikese kätte kuivama. Paar korda päevas keerati neil teine külg ja paari päevaga olid need parajad. Nüüd laoti räimed kihiti soolaga kuivalt tünni ja pandi raskus peale. Vett ei lisatud, hiljem tuli natuke soolvett sellestki soolast. Niimoodi jäid silgud kõvad nagu pulgad, mitte lödised nagu soolvee pealevalamisega tehtud. Iga kord, kui silke astjast võeti, võeti ka kulbitäis silgu-soolvett. Keedukartul kasteti kahvli otsas silgusoolvette, kõrvale hammustati silku-leiba. Selline oli põhiline heinaaja toit. Suppi oli aega keeta alles õhtuks. Ja hommikul enne talutöödele minekut söödi tavaliselt eileõhtust kartuli,- oa- või tangusuppi, kuidas kunagi. Ja mingit liha oli seal aruharva. Küll aga praeti ees seisva raskema päeva, näiteks sõnnikuveo või viljamasindamise puhul soolapekki munadega.