Hommikune lugu

 Jaan oli metsamajandi kütusehoidla juhataja. Mõnus mees tööl ja seltskonnas. Eriti seltskonnas, kus ikka oodati, millal aeg sinnani jõuab, kui Jaan Rasvamagu laulma hakkab. Oli ka tubli pritsumeeste pealik. Põhiamet, nagu öeldud, siiski kütusetanklas. Metsameister Ilmar pidi igal hommikul metsatöölisi metsa tööle vedama, selleks oli vana GAZ-69. Ühel hommikul see häält sisse ei võtnud ja peamehaanik pidi väriseva südamega meistrile andma oma uhiuue vene dziibi - mehi ei saanud ju viimata jätta. See auto tarbis aga hoopis kangemat kütust, kui vana gazik. Kui Ilmar läks bensiini võtma, juhatas Jaan ta ikka sama bensiinikolonka juurde, kust igal hommikul kütust saadud. Kui Ilmar lärmi tõstis, et uue auto mootor nii kannatada saab, ja see tema kaela läheb, jooksis Jaan kätega vehkides tankla trepile: “ Ole vaiksemalt, kuriloom, ära rõkka üle õue, et kõik kokku jooksevad. Karta pole midagi, mul on eri sorti bensiinidel ilusti kuuseoksad vahele pandud!”