Metsamajanduse ja looduskaitse minister Heino Teder oli väga eestimeelne mees. Ta pidas väga lugu metsanduslikest traditsioonidest ja püüdis igati tõsta metsaametnike autoriteeti aga ka enesehinnangut. Tema teene oli see, et eesti metsaametnikud said heast riidest ilusad samblarohelised vormiriided seni ühtse nõukoguliku potisinise „raudteepintsaku“ asemele. Ametnikud pidid tööülesannete täitmisel kandma alati vormiriietust. Metsaülemad ja abid seda enamasti tegidki, metsnikud vähem, -rohkem lankide väljaandmisel ja koosolekupäevadel metskonnas. Metsavahid pidid vormiriietust tingimata kandma koosolekule tulles ja ametlikel kontrollkäikudel oma vahtkonnas, kui see ei olnud seotud otsese raietööga tema osalusel. Vormiülikonna juurde käisid roheline särk ja lips. Püksid võisid olla kalifeed või viigipüksid, esimestega kanti kroom- või juhtnahast säärikuid. Üldiselt olenes vormi kandmise korrapärasus siiski ka metsaülema nõudlikkusest selles asjas. Paksu pahandust võis tekitada see, kui mõnda metsavahti nähti vormiriietes külameestega poe taga õlut rüüpamas. Mõnikord võis see tegevus ka õigustatud olla, sest veel 1960 -l ja 1970 -te aastate algul pidi tihti iga metsavaht ise pingutama, et oma raieplaanid täis saada. Siis meelitati külamehi metsa paremate harvendusraielankidega, kust nad saaksid oma perele kase küttepuid raiuda. Teine enamlevinud etiketi rikkumine oli see, kui mõni metsavaht metskonda koosolekule tulles ettenähtud lipsu asemel kandis vormipintsaku all rullkraega villast kampsunit.
Möödunud sajandi 70-l aastatel loodi metsamajanduse ministeeriumis inspektor- metsaülemate ametinimetus. See anti kogenud ja ennast igati heast küljest näidanud tegevmetsaülematele. Metsameeste rohelise vormipintsaku lõkmetel oli neil meestel neli väikest tärni ( tavalistel metsaülematel kolm). Teder tahtis nimelt taastada ennesõjaaegset süsteemi, kus igas maakonnas oli üks-kaks revidentmetsaülemat, kes kontrollisid teiste metskondade tööd. Neil oli siiski palju suuremad kohustused ja ka õigused, sest metsamajandeid siis polnud. Huuksi metsaülem Mati Ving oli üks selline inspektor- metsaülem ja aasta oli 1973. Ta oli saadetud Kullamaa metskonda revideerima. Kullamaa metsaülem oli üle vabariigi tuntud mees Karl Pärn. Jäägrikoda jõekäärus ei olnud veel valmis, ka mitte uut metskonna kontorit. Sellest hoolimata võeti külalisi vastu vajalikul tasemel. Selleks oli metskonna vana saun veel küllaltki sobiv. Eks ikka sõideti ka ringi mööda metskonda, metsaülem Pärn näitas oma valdusi, võib-olla eksiti ka mõne raielangi või metsakultuuri peale. Kõige südamelähedasem oli Pärnale siiski jahindus ja eks sellele ta oma energia suurelt osalt pühendas. Metsa asjanduse jättis ta targu õblukese abimetsaülema Malle peale, kuid see ei takistanud tal selle töö eest tulnud kiitust ja punalippe põhiliselt enda arvele kirjutada. Aga eks ta ole õige ka – tõelist juhti tunnedki sellest, kui häid spetsialiste ta suudab enda ümber koondada nii, et ise võib rahulikult hobidega tegelda.
Niisiis Vingu Mati tegi oma korrapärast revideerimist ja metsast tulles oli perenaisel laud sauna kaetud. Vaadati ka seda, et laval 120 kraadi oleks, et metsasakstel sobilik lavale minna. Suupistest puudu ei olnud, võeti napsi ja aeti jahi,- metsa- ja muid jutte. Mesinik tõi lüpsikuga mett, lürbiti seda ja haugati angerjat.
Igatahes ühel ajal, küllap üsna hilisel (aga võib-olla ka varasel ) tunnil Mati jõud rauges ja ta jäi magusalt laua äärde tukkuma, vormis, nagu metsaülem ikka. Ärgates paistis hele tuli õuest otse silma. Matil tuli meelde, et sauna vastas on metskonna kontor, kus tal magamine pidi olema ette valmistatud. Võttiski kursi otse tule peale. Vahepeal oli aga tiik, nii 5X5 meetrit suur. Mõni lepp kasvas tiigi ääres. Mati trügis leppade vahelt ennast läbi – ja sumatas ülepea tiiki. Kontorisse polnud enam asja, läks metsaülema juurde, kes kõrvalmajas elas ja rääkis õnnetuse ära. Helgi pani triikraua sooja ja hommikuks oli revidendi vormiriietus jälle selgapanekuks kõlblik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar