Metsaraevidentidest ja teistest

 Metsamajanduse ja looduskaitse minister Heino Teder oli väga eestimeelne mees. Ta pidas väga lugu metsanduslikest traditsioonidest ja püüdis igati tõsta metsaametnike autoriteeti aga ka enesehinnangut. Tema teene oli see, et eesti metsaametnikud said heast riidest ilusad samblarohelised vormiriided seni ühtse nõukoguliku potisinise „raudteepintsaku“ asemele. Ametnikud pidid tööülesannete täitmisel kandma alati vormiriietust. Metsaülemad ja abid seda enamasti tegidki, metsnikud vähem, -rohkem lankide väljaandmisel ja koosolekupäevadel metskonnas. Metsavahid pidid vormiriietust tingimata kandma koosolekule tulles ja ametlikel kontrollkäikudel oma vahtkonnas, kui see ei olnud seotud otsese raietööga tema osalusel. Vormiülikonna juurde käisid roheline särk ja lips. Püksid võisid olla kalifeed või viigipüksid, esimestega kanti kroom- või juhtnahast säärikuid. Üldiselt olenes vormi kandmise korrapärasus siiski ka metsaülema nõudlikkusest selles asjas. Paksu pahandust võis tekitada see, kui mõnda metsavahti nähti vormiriietes külameestega poe taga õlut rüüpamas. Mõnikord võis see tegevus ka õigustatud olla, sest veel 1960 -l ja 1970 -te aastate algul pidi tihti iga metsavaht ise pingutama, et oma raieplaanid täis saada. Siis meelitati külamehi metsa paremate harvendusraielankidega, kust nad saaksid oma perele kase küttepuid raiuda. Teine enamlevinud etiketi rikkumine oli see, kui mõni metsavaht metskonda koosolekule tulles ettenähtud lipsu asemel kandis vormipintsaku all rullkraega villast kampsunit.

Möödunud sajandi 70-l aastatel loodi metsamajanduse ministeeriumis inspektor- metsaülemate ametinimetus. See anti kogenud ja ennast igati heast küljest näidanud tegevmetsaülematele. Metsameeste rohelise vormipintsaku lõkmetel oli neil meestel neli väikest tärni ( tavalistel metsaülematel kolm). Teder tahtis nimelt taastada ennesõjaaegset süsteemi, kus igas maakonnas oli üks-kaks revidentmetsaülemat, kes kontrollisid teiste metskondade tööd. Neil oli siiski palju suuremad kohustused ja ka õigused, sest metsamajandeid siis polnud. Huuksi metsaülem Mati Ving oli üks selline inspektor- metsaülem ja aasta oli 1973. Ta oli saadetud Kullamaa metskonda revideerima. Kullamaa metsaülem oli üle vabariigi tuntud mees Karl Pärn. Jäägrikoda jõekäärus ei olnud veel valmis, ka mitte uut metskonna kontorit. Sellest hoolimata võeti külalisi vastu vajalikul tasemel. Selleks oli metskonna vana saun veel küllaltki sobiv. Eks ikka sõideti ka ringi mööda metskonda, metsaülem Pärn näitas oma valdusi, võib-olla eksiti ka mõne raielangi või metsakultuuri peale. Kõige südamelähedasem oli Pärnale siiski jahindus ja eks sellele ta oma energia suurelt osalt pühendas. Metsa asjanduse jättis ta targu õblukese abimetsaülema Malle peale, kuid see ei takistanud tal selle töö eest tulnud kiitust ja punalippe põhiliselt enda arvele kirjutada. Aga eks ta ole õige ka – tõelist juhti tunnedki sellest, kui häid spetsialiste ta suudab enda ümber koondada nii, et ise võib rahulikult hobidega tegelda.

Niisiis Vingu Mati tegi oma korrapärast revideerimist ja metsast tulles oli perenaisel laud sauna kaetud. Vaadati ka seda, et laval 120 kraadi oleks, et metsasakstel sobilik lavale minna. Suupistest puudu ei olnud, võeti napsi ja aeti jahi,- metsa- ja muid jutte. Mesinik tõi lüpsikuga mett, lürbiti seda ja haugati angerjat.

Igatahes ühel ajal, küllap üsna hilisel (aga võib-olla ka varasel ) tunnil Mati jõud rauges ja ta jäi magusalt laua äärde tukkuma, vormis, nagu metsaülem ikka. Ärgates paistis hele tuli õuest otse silma. Matil tuli meelde, et sauna vastas on metskonna kontor, kus tal magamine pidi olema ette valmistatud. Võttiski kursi otse tule peale. Vahepeal oli aga tiik, nii 5X5 meetrit suur. Mõni lepp kasvas tiigi ääres. Mati trügis leppade vahelt ennast läbi – ja sumatas ülepea tiiki. Kontorisse polnud enam asja, läks metsaülema juurde, kes kõrvalmajas elas ja rääkis õnnetuse ära. Helgi pani triikraua sooja ja hommikuks oli revidendi vormiriietus jälle selgapanekuks kõlblik.

Vanarahvas jälgis ilma. Tarbepuidu varumisest rahvapärimuses.

Metsarahva puupärimus on osa meie pärandkultuurist.

Säästlik looduskasutus on hakanud jälle juurduma meie inimeste teadvusse. Oleme hakanud väärtustama oma esivanemate pärimuslikke tarkusi ja oskusi. Puhas puit majaseinas ja mööblina on hakanud tagasi tulema meie ellu. Üha rohkem kerkib maamaju, kus nii seinapalgid kui ka mööbel on oma metsast, kauakestvad ja väärikad.

Rahvapärimuses peeti puid ja metsa pühaks, seetöttu tekkisid olulised reeglid metsa kasvatamisel, eriti raiumisel. Põhimõtteks oli kirjutamata seadus, et metsast võeti ainult sellist puud, mis parasjagu tarvis. Põhilise küttetarbe rahuldas haoküte, milleks valmistati kuni mitmed sajad haokubud majapidamise kohta.

Tarbepuitu ehituseks ning laudsepa- ja tisleritöödeks raiuti kindlal ajal, kusjuures tähtis oli ka puu paiknevus metsas, tema välised tunnused, kõla jne. Nendest reeglitest kinnipidamine pidi tagama puidu kõrge kvaliteedi, vastupidavuse ilmastikule. See oli eriti tähtis palkseinte, ukse- ja aknalengide, sarikate ja muude välisõhuga kokkupuutuvate ehitusdetailide puhul.

Vaatame mida ütlevad selle kohta kättesaadavad kirjalikud allikad ning rahvapärimus nii meil Eestis kui ka kaugemal.

Ehituspuitu valiti kasutamise otstarbe järgi.

Juba prantsuse renessansiaja arhitekt Philibert De l´Orme kirjutab oma 1561 aastal avaldatud raamatus, et kvaliteetpuitu ei valita metsatüki lääneservast, sest selles osas on puu kõige halvem, üldiselt kiiva tõmbunud, murduma kalduv, sisaldab rohkem maltspuitu kui mujal, ka mädanikku on siin rohkem. Eriti sobimatu oli siit võtta mööblipuitu.

Puud metsa lõunaservas on parema kvaliteediga kui lääne pool, kuid soojas kasvanuna on need kuivavõitu ja ebaühtlasema puiduga. Metsa külmades osades, põhja ja ida pool säilitavad puud rohkem toitaineid, neis on paremini jagunenud niiskus, need on paremini küpsenud, neis on vähem maltspuitu.

Parima kvaliteediga on puud metsatüki idaservas, nii et kõrget kvaliteeti nõudvat puitu nagu mööbli, akende ja uste valmistamiseks, tuleb varuda sealt või metsa keskelt. Ka Põhjamaadest on juba paarsada aastat teada andmeid ehituspuidu kvaliteedi uurimise kohta. Märgitakse et puud, mis kasvavad metsa või mäe põhjaküljel on tavalisemalt sirgemad ja neis on tihedam, peenem, raskem ja kõvem puit kui lõunaküljel kasvavates. Oldi arvamusel, et ka puu põhjapoolne külg on kõige kõvem. Nii soovitati see ära märgistada ja panna palkhoone ehitamisel see külg väljapoole. Kõik vanad ehitusalased käsiraamatud määravad ehituspuu minimaalseks vanuseks 140 - 200 aastat.

Eri puuliikidel on erinevad kasvunõuded.

Parimad männid kasvavad lahjas nõmmemullas, sest nii tekib aeglaselt kasvanud tiheda süüga puit. Kõige kvaliteetsemad kuused kasvavad sooserval. Puud, kust valitakse kvaliteetpuitu, peavad kasvama tihedalt, et tüvi oleks oksteta ja tihe. Keeritsjat tüve ei saa pidada heaks ei puusepatöödel ega ehitusel. Puu peab olema küps, mis tähendab seda, et kasv on juba peaaegu peatunud ehk viimased aastarõngad peavad olema võimalikult kitsad.

Männi korralikkus on näha selle toorest ladvast ja paksust korbast.. Sellest kõrgemal on hea puu koor kollane ja võrkjalt täis õhukesi lipendavaid kooreribasid. Hea kuusk on terve, ilma vaigujooksuta, terve ladvaga, ning selle alumised, tihedas metsas kuivanud oksad ripuvad peaaegu otse alla..

Kui puu on langetatud, kontrollitakse lähemalt selle kvaliteeti. Selleks soovitatakse kirvesilmaga lüüa puu ühte otsa. Kui samal ajal teises otsas kuulata kõrv vastu puud ja hääl on selge ja kajab hästi, on see märgiks, et puu on väga hea, terve, vigadeta.

Mida vähem on kaja ja sumedam hääl, seda rohkem vigasid on puus. Selline kuulamine nõuab kogemusi, kuid asjatundja võib ka kasvava puu koputamisel tema headuse määrata. Kaja helitugevus ja kvaliteet sõltuvad ka ilmastikust ja pinnasest; seda tõendab n.n. resonants- e. kõlapuit, mida saadakse kindlaksmääratud kohtadest ja mida kasutatakse muusikariistade valmistamiseks

Soome kogemuse järgi leiab heast puistust kõige kõrgema kvaliteediga puid umbes ühe sajast.

Tähtis oli ehituspuu langetamise aeg.

Caesari arhitekt Vitruvius kirjutas juba 2000 aastat tagasi, et tarbepuiduks tuleb okaspuud langetada talvel ja lehtpuud sügise alguses täies lehes. Viimased jäetakse laasimata, et lehestik aurustaks puust üleliigse vee.

Prantsusmaal määras Päikesekuningas 1660 aasta metsaseaduses langetamise ajaks 15.10 kuni 15.04. Napoleon lühendas seda ühe kuu võrra.

Rootsis tehtud tehtud koormuskatsetes selgus juba 19. sajandi lõpus, et detsembris enne talvist pööripäeva langetatud männipalk on selgelt tugevam kui jaanuaris- veebruaris langetatud. Samuti võitis detsembris langetatud puit mädanikule vastupidavuse 16 aastat kestnud katses veebruaris langetatu Vana arusaama järgi oli talvel raiutud puidu vastupidavus suurem seetõttu, et mahlad tüves on miinimumis ja puit kuivem. Tegelikult on puu niiskusesisaldus talvel isegi kõrgem kui suvel. See-eest on puuseente elutegevus pärsitud. Kõikjal aga arvati, et vääral ajal raiutud puit läheb koitama, imab sisse niiskust ja pehkib, omandades inetu värvuse, pakatab kuivamisel jne. Arvati ka, et hästi lõhenev puu saadakse langetamisel piki tuult.

Ka tarbepuu kuivatamine nõudis pärimuslikke oskusi.

Tugeva ja hea mööbli, igikestvate aknaraamide ja välisvoodrilaudade saamiseks tuli hoolikalt valitud ja langetatud puu veel õigel viisil kuivatada. Õigest kuivatamisest sõltus umbes pool puidu vastupidavusest.. Pragunematut puitu saadi selliselt, et langetatud tarbepuud kooriti esmalt ribadena osaliselt, see aeglustas kuivamist. Alles poolkuiv palk kooriti täielikult või tahuti kahelt poolt ja laoti kuiva kohta virna nii, et tuul pääses vahele. Umbes poole aasta pärast tuleb palgid ümber laduda nii, et alumised pooled pööratakse üles ja sisemised väljapoole. Selliselt peavad palgid seisma vähemalt kaks aastat. Alles seejärel saetakse need plankudeks või laudadeks, mis omakorda peavad soojas ruumis veel mitu kuud kuivama Parim puusepapuit saadakse sellise mitmeaastase hoidmisega, kusjuures kõvad lehtpuud ( tamm, saar, jalakas ) peavad parima kvaliteedi saavutamiseks seisma kauem - kuni kaheksa aastat, pehmed lehtpuud (kask, lepp, pärn ) ning okaspuud vähem. Siiski tuli tähele panna, et puit ei tohi olla ka liiga kuiv, eriti kokku sobitamisel. Kui vedelikku enam ei ole, niiskus on täiesti haihtunud, ei ole puit enam kõlblik mööbliks.

Treimiseks ettenähtud puu pandi enne kuivatamist kolmekümneks päevaks vee alla või sõnniku sisse. Ka arvati, et puu kuivab ühtlasemalt, kui tal on latv allapoole.

Mööbliks minevat puitu ei tohi aga kohe nelinurkseks tahuda ega saagida.

Sahtlitega mööblit ja aknaraame ei sobi aga teha lehisest. Selle puidu “mängimist” ei suuda täielikult välistada ei kuivatamine ega aeg.

Puude raiumise ajast meie rahvapärimuses.

Nii tarbe- kui küttepuu muretsemine on alati toimunud talvel. Tööks on eelistatud üldiselt eriti detsembrit ja jaanuari, mil puu pidi olema surnud ja kuivema puiduga. Baltimaade varaseimas põllumajanduse käsiraamatus “Stratagema oeconomicum…”

1688 aastast piiratakse puuraiumise aega ainult detsembri ja jaanuariga, 18. sajandil määravad juba ametlikud eeskirjad puude langetamise varatalvele, sest pärastpoole jäävat sügava lume tõttu pikad kännud.

Silmas peeti aga mitte üksnes raieaega, puu kvaliteedi huvides jälgiti hoolega kuu faase, tuule suunda jms. See tulenes kujutelmast, et noorkuu ajal elu kasvab ja areneb, vanakuu ajal aga kahaneb, sureb. Usuti et puu on elav olevus, tal on hing. Seda usub praegugi 2/3 eestlastest, nagu on näidanud sotsioloogilised uurimused .

Seetõttu tuli puule osutada väärilist austust. Teinekord ei kõlvanud seegi, et sulane raiub, vaid raiuma, vähemalt alustama pidi peremees.. Tarbepuud, eriti anumateks ja mööbliks tuleks raiuda vana kuu kõval (kuival, kalgil)/ ajal, okaspuud ehituspuudeks aga noore kuu kõval ajal. Tarbeokaspuu kooriti sageli aasta enne raiet kämblalaiuselt maapinna lähedalt. Erandina võis tarbelehtpuud raiuda ka suvel, kuid siis tuli puu jätta laasimata kuni lehtede täieliku kuivamiseni. Häda korral suvel raiutud kuusepalk tuleb aga kohe koorida. Kõvade ja pehmete aegade määramisel ei olnud aga üksmeelt. Kõige sagedamini paigutati vanakuu kuiv aeg kuu viimase veerandi, noorekuu kuiv aeg kuu esimese veerandi lõppu Märgitakse ka, et aasta kõige kõvemad ajad on küünlakuul. Ka põletuspuud annavad siis lõigatult rohkem süsi. Kuu faaside silmaspidamise kõrval piiras puude langetamisaja valikut ka õige tuule suuna ja õige langetamissuuna valik ilmakaarte suhtes. Eelistati enamasti puu langetamist ida ja põhja poole, samuti ida, põhja või loodetuulega. Need võtted pidid andma puule erilise tugevuseja hoidma koitamise eest. Torkab silma, et Saaremaal tehti mõnda asja otse vastupidi mandrimeestele.

Järvamaal arvati, et maja palgid ei lähe siis mädanema kui need jõulu ja nääri vahel raiutakse, Harjumaal aga teati, et kui puid sel ajal raiuda, tuleb suvel hunt karja. Kanepis oldi kindel, et kõige kuivem aeg on siis, kui küünlakuu kolme päeva vanune on, siis raiutud põletuspuugi annab valusama leegi.

Mida tänapäeval võiks silmas pidada.

Kasulik on teada, et kui talvepuude raie jääb suveks, tuleb raiutud lehtpuud jätta laasimata. Tugev vee aurustumine lehtede kaudu tõmbab tüvedest vee välja ja kuu aja pärast on need poole kergemad.

Siin on sobiv koht täpsustada ka saunavihtade tegemise aega. Levinud arvamus, et vihad tuleks teha enne jaani, ei ole täpne. Rahvatarkused on pärit peamiselt ajast enne 20 sajandi algust. Vana kalendri järgi oli jaanipäev kaks nädalat hiljem. Seega on parimad vihad need, mis tehtud enne vana kalendri jaanipäeva. Et sookasest saab pehmema ja lõhnavama viha, on üldteatud. Sookase tunneb ära siidkarvastest viimase aasta võrsetest. Arukase võrsed on karedad, näärmelised.

Aasta kõige pehmemad ajad on lõikuskuul, sel ajal lõigatakse võsa, siis ei aja ta võsusid. Praktikas on tähele pandud, et õigel ajal raiutud kraavitrassidel kasvab võsa raiele järgneval 2-3 aastal tõesti mõnevõrra aeglasemalt.

Paralleele tõmmates naabritega võib tuua täienduseks soomlaste arvamuse, et peale tugevat tuult või tormi ei tohi tarbepuud raiuda enne kahte nädalat, “puu süü on lõtv”. Huvitav on see, et mõeldi ka metsauuendusele - lehtpuu on soovitatud raiuda küttepuuks, mille säilivusel pole tähtsust, võimalikult noorkuu ajal, et soodustada kändude võsumist ja üldse noore metsa kasvu.

Kokkuvõtteks.

Paljusid taolisi uskumusi võib pidada põhjendamatuiks. Aastaaegadel ja kuul kui taevakehal võib elusolenditele, milleks on ka puud, mingisugune mõju olla, kuid tuule suuna mõju puu kvaliteedile raie ajal ei saa vist iialgi tõestust. See on arvatavasti samalaadne Põltsamaa kihelkonnast üleskirjutatud rahvapärimusega “Kui kännu ots karvaseks jääb, siis tuleb vanapagan sinna oma perset sügama”.

Kindel on aga see, et usus ja veendumuses tehtud töö on tulemuslikum ning tagajärg parem. . Kes aga usub ja tahab päris kindel olla, see langetagu tarbepuu detsembrist veebruarini kõval ajal otse põhja- või idatuule sisse ja känd olgu siledaks tehtud. Jõudu tööle!

Tuleb tõdeda, et vaadates vanade puithoonete seinapalke, aknalenge, sarikaid, mis on kahjustamata säilinud 100 ja rohkem aastat, või imetledes vana talumööbli seotiste kindlust, on vanades puidutraditsioonides oma iva. Kõige rumalam tegu on ehitada sügavimmutatud freespalkidest elumaja, nagu 1990tel võis kohati näha. Elu sellises “keemiakastis” võib jätta lastetuks järgnevagi põlvkonna.

Hommikune lugu

 Jaan oli metsamajandi kütusehoidla juhataja. Mõnus mees tööl ja seltskonnas. Eriti seltskonnas, kus ikka oodati, millal aeg sinnani jõuab, kui Jaan Rasvamagu laulma hakkab. Oli ka tubli pritsumeeste pealik. Põhiamet, nagu öeldud, siiski kütusetanklas. Metsameister Ilmar pidi igal hommikul metsatöölisi metsa tööle vedama, selleks oli vana GAZ-69. Ühel hommikul see häält sisse ei võtnud ja peamehaanik pidi väriseva südamega meistrile andma oma uhiuue vene dziibi - mehi ei saanud ju viimata jätta. See auto tarbis aga hoopis kangemat kütust, kui vana gazik. Kui Ilmar läks bensiini võtma, juhatas Jaan ta ikka sama bensiinikolonka juurde, kust igal hommikul kütust saadud. Kui Ilmar lärmi tõstis, et uue auto mootor nii kannatada saab, ja see tema kaela läheb, jooksis Jaan kätega vehkides tankla trepile: “ Ole vaiksemalt, kuriloom, ära rõkka üle õue, et kõik kokku jooksevad. Karta pole midagi, mul on eri sorti bensiinidel ilusti kuuseoksad vahele pandud!”

Söömisrituaal

Oli 1960-te aastate algus, kui õppisin EPA-s.Tartusse tulid külla mingil Moskva noortefestivalil viibinud nn sõbralike arengumaade noored. Komsomolikomitee jaotas ülesanded teaduskondade vahel – kes millist  gruppi pidi vastu võtma. Meile sattus neli noort Vietnamist või  Kambodzhast, ei mäleta enam täpselt. Kaasas oli neil üks inimene Moskvast ja üks Tallinnast, sõbralikud, kuid alati vaikivad noored mehed. Tõlgid nad ei olnud, sest külalistega pidime purssima vene keelt. Nende oma küll vähe meenutas seda. Teema keerles ümber progressiivse noorsoo rahvusvahelise solidaarsuse, sest eelneval instrueerimisel EPA komsomolikomitees ei lubatud muid teemasid puutuda. Peale rinnamärkide ja meenete vahetamist oli ette nähtud lõunatamine EPA sööklas. Istusime vaheldumisi külalistega. Meie komsomolisekretär tõstis laualt väiksema pesukausi mõõtu nõu kartulisalatiga ja ulatas selle külaliste pealikule, hoides seda tema ees taldriku kohal. Kõhetu noormees vaatas mõne aja mõtlikult kaussi ja siis kostitajat. See noogutas sõbralikult. Külaline vaatas veel veidi kaussi, haaras kausi servadest ja vajutas siis näo otsustavalt rosoljesse. Mis tema väikeses kahvatukollases peas sel ajal toimus, ei oska öelda. Arvatavasti mõtles ta, et tuleb läbi viia mingi söömise alguse rituaal. Sellest ajast olen vähegi eksootilisemate külaliste puhul alati esimesena endale toidu ette tõstnud ja sööma hakanud. Eriti, kui laual on peale eestlaste vähestele tuntud kartulisalat.

 

Tammesalu kasvatamisest Eesti Vabariigi 100ks sünnipäevaks

Mõni soovitus 100 tamme salu ja ka üldiselt tammepuistu kasvatamiseks

Üleskutse istutada 100 tamme salu või park Eesti Vabariigi 100 aastapäevaks on ilmselt vilja kandnud. Kohalikud ajalehed kajastavad algatusi koolides ja valdades. Kahjuks pole sageli päris selget arusaamist töö käigust. Olles pikka ega kasvatanud tammetaimi ja neid metsa istutanud, julgen anda mõned soovitused.
Esiteks, aega on jäänud väga vähe ettevalmistusteks. 2018 aasta kevadeni, kui peaksime taimed pargiks istutama, on ju ainult neli suve kasvuaega. Kahel esimesel aastal on tamme kasv väga aeglane, nad saavad u 10-12 sm kõrguseks. Nelja aastastena ei saa nad kuidagi üle 40-50 sm kõrgeks. Kujutame nüüd ette pliiatsijämeduste alla põlvekõrguste vitsade mahaistutamist. Nad ei paista rohust väljagi!
Praegu on veel paras aeg tõrude korjamiseks. Ei soovita neid säilitada kevadeni, kadu on suur. Kui pole võimalik maha külvata, siis on säilitamine võimalik ainult segus liivaga kastis või nõus maa sisse kaevatuna.    Parim on külvata kohe sügisel 6 kuni 10 sm sügavusele, soovitav ridadena, kus tõrude vahe on u 5-6 sm ja ridade vahe 10-12 sm. Sooja sügise puhul võivad tõrud idanema hakata, sest pole midagi. Hiirte vastu, kes tõrusid hoolega oma sahvritesse püüavad koguda, tuleks maapind katta tihedalt u 5 sm paksuselt peenestatud kuuseokstega või tiheda traatvõrguga. Võib kasutada ka parajat kihti kuivatatud haralisi männikäbisid.
  Ei ole hea mõte neid sügisel pottidesse külvata ja kasvatada neid aknalaual kevadeni, nagu ühes koolis plaaniti. Meie laiuskraadi puude füsioloogiliseks nõudeks on oma arengus üle elada külmaperiood. Eriti vajavad seda esimese aasta tõusmed. Talvine vee transpiratsioon nõrgestab neid niivõrd, et kevadel nad hukkuvad või kiratsevad pool suve, kasv jääb nõrgaks, seega lähevad järgmisele talvele nõrgestatuna vastu.
Et asja natukegi parandada, mõned soovitused: Kaks esimest aastat tuleb lava või peenar tammekülviga katta looriga või kiletunneliga (tingimata hea õhustatusega!). Kile või loor tuleb eemaldada hiljemalt augusti algul, et puukesed jõuaksid sügiseks õigeaegselt puituda. Kõige halvem on kilet peal hoida sügiseni, puukesed kasvavad edasi, jäävad puitumata ja hukkuvad esimeste külmadega. Seepärast võib ka väetada ainult kuni juuli keskpaigani, hiljem võib lisada ainult kaaliumväetist, mis suurendab külmakindlust.
Kolmanda aasta kevadel tuleb taimed koolitada, st. välja kaevata, juur kärpida u 1/3 võrra, et juurestik hargnema hakkaks ja istutada nn puukooli. Ridade vahe võiks olla nüüd 25-30 sm ja taimede vahe reas u 15-20 sm.
 Nüüd tähelepanu! Iga puutaime päikesepoolsele küljele 2-3 sm kaugusele tüvest tuleb lüüa maasse 5-6 sm jämedune vai, pikkusega u 1,5 meetrit. Seda nimetatakse ajepuuks. Sobib näiteks  müügil olev pikuti poolitatud  immutatud aialipp. Nimelt vajab tamm heaks kasvuks tüve külgvarju, kuid pealt peab langema täisvalgus.
Tuntud on vana metsakasvatajate ütlus: “Tamm tahab kasvada kasukas, kuid palja peaga.”
Nimelt, kasutades ajepuud, kasvatab tamm tüvekest otse vaia varjus üles. Tüvi ei hargne ja kasvukiirus suureneb, kuna energiat ei kulu külgokste kasvatamiseks. Tehtud katsete põhjal Kullamaa arboreetumi puukoolis võib meie tingimustes saada nii 4-5 aastaga 1,5 kuni 1,8 m kõrgusi tammeistikuid. Kolmanda aasta juurdekasvud neil taimedel oli 30 kuni 55 cm pikad ja pürgisid kepi varjus otse üles nagu pilliroog, ilma ühegi külgvõrseta. Heistrid peavad kahest- kolmest kohast olema üsna tihedalt kepi külge seotud. Neljandal aastal olid aastavõrsed juba 50 kuni 80 cm pikad. Puukeste edasisel kasvatamisel kultuuris 2,5 m pikkuste ajepuudega kasvasid need Kullamaal 10 aastaga 3,6 kuni 4,4 m kõrgusteks. Samas kultuuris ilma ajepuudeta kasvanud tammede kõrgus jäi 10 aastaselt 0,8 kuni 1,7 m piiresse. (vaata fotosid).

Teine võimalus õigeks ajaks pargiks sobivate istikute saamiseks on rajada puukool sobiva suurusega kilekasvuhoonesse.
Aastaid tagasi, viibides ühel Saksamaa reisil, peatusin nädalapäevad Hesseni liidumaal Arolsenis. Minu võõrustaja oli Friedrich Carl Prinz zu Waldeck und Pyrrmont, erialalt metsakasvataja nagu minagi.
Sõitsime ringi printsi valdustes, mis põhiliselt koosnesidki mitmesuguses vanuseklassis puistutest. Sealgi oli 10-15 aastat enne minu sealviibimist alustatud põllumaade metsastamisega. Põhilised puuliigid, mis Arolsenis oli viimase tosina aasta jooksul põllumaadele kultiveeritud, olid tamm ja pöök. Torkas silma, et kultuuri rajamisel olid puudele pandud tugipuud, nagu me oleme harjunud seda nägema ja tegema pargipuude istutamisel. Nii see seal siiski ei olnud. Mulle selgitati, et see on väga vana võte ja see on vajalik just tamme kasvu kiirendamiseks ja sirge tüve saamiseks.
Tamme koolitamist juba kirjeldati eespool. Kultuuri rajamisel lüüakse tammeheistri lõuna- (päikese) poolsele küljele umbes 3 meetri pikkune post, mile jämedus on 6-8 sentimeetrit. Kuna tegemist on endiste põllumaadega ja istutatud on korrapärase seaduga 3 x 3 meetrit, on poste võimalik maasse lüüa liikuvalt platvormilt, näiteks veoautolt. On ka lihtsaid mehaanilisi postipanijaid. Istik seotakse sidemega posti külge. Edasine iga-aastane hooldus seisneb uue sideme sidumises umber juurdekasvanud ladvaosa.
Post varjutab tüve, see ei hakka hargnema ega kõverdu, iga-aastane juurdekasv suundub otse üles, külgoksi peaaegu ei teki. Nii saadakse esimese palgi pikkuses täiesti sirge tammetüvi.
Tavaliselt, nagu meil on praktiseeritud, istutatakse tammeread vaheldumisi mõne teise puuliigi (kuuse, halli lepa) ridadega. Hiljem, kui ajepuud on oma ülesande tamme laasumisel täitnud, raiutakse ajepuude read välja. Minu võõrustaja ei pidanud sellist kasvatusviisi otstarbekaks. Esiteks, ajepuude ridade istutamine ja väljaraiumine on töömahukam kui postide panek, pealegi saadakse sellest sealsetes tingimustes väheväärtuslikku peenpuitu. Teiseks, kõrge väärtusega tamme mahub pinnaühikule poole vähem. Kui aga rajada tammekultuur tihedana ja hiljem harvendusraiete käigus pool välja raiuda, on see lihtsalt kalli istutusmaterjali ja raha raiskamine.
Just viimastest kaalutlustest tulenes ka puuliikide valik põllumaade metsastamiseks – saada pinnaühikult võimalikult väheste kuludega kvaliteetset ja kallist puitu. Sellele suunale oli seal alus pandud juba 150 aastat tagasi. Peremees näitas uhkusega vanavanaisa istutatud puistuid- need olevat tema jaoks istutatud. Vanaisa istutas metsa tema laste jaoks, isa tema lastelaste jaoks ja tema istutab oma lastelastelaste jaoks. Sellepärast ei pidanud ta ka otstarbekaks rajada põllumaadele energiametsi – selleks peaks sisse viima hoopis uue, väga töömahuka ja kalli tehnoloogia, mis tema arvates sobib rohkem noortele meestele, kes ostavad üle maa kokku maid ja kellel puudub selline metsapank nagu Arolseni lossil.
  Kui ma selgitasin talle, et meie maal on metsaomandi mõiste üldse vast sadakond aastat vana ja seejuures on seda mitu korda ära võetud ja tagasi antud. Seepärast pole metsaomanikel praegugi täit kindlust, kas tema istutatud metsa ikka saavad tema lapselapselapsed kasutada. Seepärast võtab tulevikumetsanduse sisseviimine meil aega. Metsast tahetakse kähku tulu saada.
   Mõelnud veidi, ütles ta, et kui teie, eestlased oma suhtumist metsakasvatusse ei muuda, ei saa teist iialgi rikast rahvast.
Oleks kindlasti vaja rajada meilegi mõni tootmiskatse, et selgitada sirge ja kalli tammepuidu kasvatamise võimalusi parematel pinnastel. Kalli oksavaba, jämeda tammepuidu hind maailmaturul on pidevalt tõusnud. Seni võiksime kasutada eelkirjeldatud saksa meetodit oma tammesalude või parkide rajamisel vabariigi 100 aastapäeva puhul.
Ei lähe meelest  Friedrich Carli sõnad oma sirgete tammehiiglaste latva vaadates: “ Kui mul uut autot vaja on, pean ma ainult kolm tamme maha müüma.”