Metsapunkti uus kemmerg

Vello oli metsapunktis vajalik töömees, oskas kõiki töid ja ei ütelnud kunagi abist ära, kui keegi seda palus. Napsi võttis küll, aga töö enamasti tegemata ei jäänud. Ka muidu oli ta sõbralik ja mõnus töökaaslane.

Saeveskis oli juba pikemat aega jutuks, et juhataja peaks laskma uue välipeldiku ehitada. Oli sügav stagnaaeg ja korralikest olmeruumidest hakati alles rääkima.

Metsapunkti juhataja Endel oli autoritaarne ja kokkuhoidlik mees. Ta oli olnud kaupmees ja ta lemmikütlus oli: „Küsida võib kõike, aga andjal peab ka aru olema.“ Luges ise lauad üle, mida võis peldiku ehitamiseks lubada. Majake saigi nii kitsas, et suurem inimene sees toimetama ei mahtunud. Toekama kerega inimene pidi kõigepealt ukse väljastpoolt avama, pöörama end seljaga ukseava poole, siis püksirihma ja nööbid lahti tegema, püksid alla, samaaegselt samm taha ja uks kähku kinni.

Ükskord niisiis Vello, keda hüüti ka Lutiks ja kes oma kasvu poolest võis uues majakeses vabalt tegutseda, istus männilõhnalises ubrikus ja mõtles omi mõtteid.

Järsku läks kemmergu uks lahti ja oh õudust, liistutsehhis töötava Juuli lai roosa tagupool pressib end Lutile sülle. Lutt jõudis veel ahastuses hüüda: „Juuli, ära tule!“ aga oli juba hilja...