Pidusöökidest nõukogude ajal

Aasta oli siis 1975 ja koht Kaarepere Metsakatsejaam

Meenutan üht sellist 40 a tagasi. Olin Kaarepere metsaülem ja rajasime Metsakatsejaama Söe arboreetumit puukooli ja taimlaga. Sinna pidi siis tulema ka kokkupandav palkidest suvemajake. Puukooli kontori nime all, tegelikult metsainstituudi juhtkonnale väljasõidu, jahi, kalapüügi ja pidutsemiskohaks. Kui see valmis sai, oli vaja teha avamispidu ja korralik, sest kohale pidid tulema peale instituudi juhtide ka rajoonijuhid- jahikaaslased.

Asi käis lihtsalt. Lasime ühe soku, see pidi õhtul vardasse minema. Siis grillimist ei tuntud, nimetati ikka šašlõki tegemiseks. Kuna Metsakatsejaama koosseisus oli Kaarepere kalamajand ja loodud oli Eesti esimene vutifarm, oli asi veel lihtsam. Kalamajandi tiikidest tõime mõne paarikilose karpkala, mis läksid suitsu. Meie majandada olid ka Vooremaa järved ja oli isegi oma kalapüügibrigaad. Nii püüdsime siis brigaadi elektripüünisega paarkümmend angerjat Saadjärvest ja ka neist läks osa suitsu, osast sai marineeritud suupiste .

 Vutifarmist tõime vutimune ja paarkümmend vutti, mis iga kuu välja praagiti peale munemise lõppu vanuse tõttu. Vutist sai omapärase roa. Nimelt mätsiti terve, puhastamata vutt savisse ja küpsetati siis lõkkeaseme sütel nagu kartuleid. Pärast küpsetamist löödi savikiht puruks, suled jäid kõik savi külge. Küpsed vutid keerati õrnalt krepp-paberisse. Siis oli hea vutt pihku võtta, päranipp allapoole ja pigistada kogu vutis olev sisu, mis nüüd oli muutunud ühtlaseks kreemjaks massiks, võileiva peale. Loomulikult söödi siis kõrvale kogu vuti lihakeha, niipalju kui seda oli. Laua rikastamiseks tõi igaüks, kes pidusöögist osa võttis, ka kodus sissetehtud kurke, põdravorsti ja konserve, seeni, salateid.

Sel ajal läks väga moodi toorest lihast nn  böff a la tatar ehk böff tataripäraselt. Toores veise või põdraliha filee aeti läbi masina või veel õigem kui kaabiti noaga peente kiududena kaussi. Maitsestati pipra ja vähese soolaga  ja pandi saia peale umbes sõrmepaksuselt. Keskele tehti väike süvend ja sinna pandi üks vutimuna vedel sisu. Kui vutimune ei olnud, pandi kanamuna, kuid siis ainult kollane, jällegi toorelt. Kuna tol ajal röstereid veel polnud eriti kasutusel, pruunistati saiatükid eelnevalt pannil. Vutimune tarbiti ka nii: viinapits valati kahe kolmandiku ulatuses täis ja sinna lasti sisse üks vutimuna sisu. See kummutati ühe liigutusega alla. Oli naps ja sakuska koos.

Kõik see toit loputati alla rikkaliku õlle ja viinaga. Vähegi mõistlikus seltskonnas peediveine ei joodud ja päris veine oli vähe saada ning ega need eriti populaarsed polnud. Vahel ikka mõni Saksa DV valge vein, näiteks Rulanda või Riesling laual oli. Neid nimetati hapudeks. Nii et kui öeldi, et toodagu paar haput ka, siis tähendas see paari rislingit.

Viina kogust, mida peo jaoks tarvis oli hankida, arvutati järgmise valemiga: Iga mehe kohta pudel pluss veel kahe peale pudel. Seega näiteks 12 inimese puhul oli normaalne viinakogus  12+ 6, ehk 18 pudelit.

Sel konkreetsel juhul oli aga tegemist uue maja avapeoga ja otsustati, et ilma šampuseta kuidagi ei saa. Muidugi oli tol ajal ainuke selline jook Sovetskoje Šampanskoje, millele gaasiballoonist olid mullid sisse lastud ja mis seetõttu kole kiiresti klaasis hapukasmagusaks veeks muutus. Sellegi vahuveini saamisega aga oli suuri raskusi. Vahel seda oli poes, enamasti ei olnud. Katsejaama juhataja Kaupo Ilmet leidis lahenduse selles, et organiseeris neli sõidukit šampust otsima. Ta ise sõitis oma Moskvitšiga Tartu suunas, metsaülema, st minu saatis metskonna veoautoga  Jõgeva -Vaimastvere suunas, jahimajandi juhataja Risto Viht sõitis külgkorviga mootorrattaga  Voore- Mustvee suunas ja metsaülema abikaasa Silvi, kes töötas abimetsaülemana, sõitis pere Volgaga Põltsamaa suunas.  Ülesanne oli kõigil üks – läbi kammida kõik külapoed ja osta 4 pudelit vahuveini. Nii imelik kui see ka polnud, seekord leidsid kõik poe, kus oli müügil vahuvein. Kuna mobiiltelefone sel ajal veel polnud, ei teadnud keegi üksteise tegemistest midagi. Nii toodigi mõne tunni pärast kokku 16 pudelit Sovetskoje Šampanskojet. Niimoodi siis peeti üks nõukogudeaegne asutuse pidu korralikult ja kõrgel külalislahkuse ning ka kulinaarsel tasemel ära.

Kuna omad inimesed, kaasa arvatud instituudi direktor, jäid sauna ka ööbima, siis tuli hommikuse söögi eest samuti hoolitseda. Sellega polnud muret, sest pea kolmandik toitu oli veel järgi. Juurde tehti vaid kartulisalatit. Järgi oli ka mitu pudelit vahuveini ja kuna kõik klaasid olid öösel mingil moel katki või kaduma läinud, leidis juhataja jälle pääsetee. Šampus valati  pika tilaga fajanssteekannu ja see lasti ringi käima.

Lisada tuleks veel seda, et nagu sellel, nii ka teistel asutuse pidudel olid põhilised ettevalmistajad  oma pere naised. Neid oli siis ikka kombeks ükshaaval ja korraga toostidega meeles pidada. Peo arenedes pidas lõpuks viimanegi mees oma kohuseks seda mõnikord üsna ülevoolavate sõnadega teha.

Ei olnud siis veel catering- firmasid, kellelt sellist teenust tellida.

Nõukogude ajal tähistati nii jõulusid kui ka riiklikke pühasid, samuti pensionile saatmisi asutusepidudega

Oli ka teist tüüpi asutusepidusid. Nimelt oli nõukogude ajal enamasti kõigis asutustes komme tähistada riiklikke tähtpäevi pidudega. Need olid siis armee aastapäev, (ehk nagu siis öeldi – meestepäev) ja naistepäev. Ka vana aasta ärasaatmine, mis ikka jõulude paiku tehti ja nii ka nimetati. Laudadega pidu korraldati ka tähtsamate ja auväärsemate sünnipäevade puhul ning töötaja pensionile saatmisel. Iga asutus korraldas suure peo ka oma tööala tähtpäeval, meie siis metsatöötajate päeval, mis oli septembri kolmandal nädalavahetusel.

            Ettevalmistused hakkasid umbes paar päeva varem. Poest midagi erilist võtta polnud, kõik käis teenete ja vastuteenete korras. Kui lihakombinaati läksid viinereid otsima, küsiti vastu mingit ehitus- või remondimaterjali, meilt näiteks laudu. Kõik käis ostu-müügi korras ja peeti arvet, palju eest oleme teile müünud ja palju eest teie meile. See jutt, et igalt poolt said pudeli eest, ei pea vähemalgi määral paika. Seda kaupa võis mõne töömehega teha, mitte asutuste vahel. Pudelid, konservid jms olid asjaohased ainult Tallinnast või Moskvast mingite limiitide ja fondide kauplemisel. Venemaale kaupa tegema minnes oli see kraam küll tähtis esmaste tutvuste loomisel, muidu ei võetud sind jutule.

Peab ütlema kõrvalpõikena, et Venemaal võeti meid alati väga hästi vastu. Kõik masinad ja tagavaraosad said ära toodud ainult sõprussidemete abil. Ma ei kujuta ette, kuidas tänapäeval sealne vastuvõtt oleks, aga nii varustajatel kui ka tähtsamatel juhtudel juhatajatel oli siis sinna mitu korda aastas asja.

            Laua valmistasid ette jällegi asutuse naistöötajad. Tavaliselt olid need juba väjakujunenud inimesed. Toidukraami ja jookide hankimine oli meeste mure.

Tavaliselt tehti alguseks soe toit. Keedeti kartulid ja lõiguti hautatud liha tükkideks. Kindlasti oli hapukapsas ja lihakeeduveest tehtud kaste. Juurde söödi peedisalatit,  hapukurki. Asutuse pidudel sülti ei tehtud, mõnikord olid väikeste alustega tarrendis liha roheliste hernestega , mis toodi restorani köögist. Heeringas koore ja sibulaga oli alati laual, sinep ja mädarõigas. Mõnikord olid perenaised ka oma tagavaradest toonud mõnd salatit, et kiidusõnu kuulda. Enamasti nad ei pidanud pettuma. Hiljem toodi lauale kartulisalat ja rosolje, nende juurde viinerid, mis oli tol ajal ülim defitsiit.

Jookidest oli kindlasi kannudega morssi, mida eelnevalt tehti ämbris kodunttoodud mahladest. Viina arvestus käis jällegi eeltoodud valemi järgi. Õlut tarbiti pidudel vähem, kuid oli kindlasti mõni pudel magusaid napse naiste jaoks. Laual oli ka mitmesuguseid suitsuvorste, mida jahimehed olid kodunt kaasa võtnud. Kuna metsamehed on alati olnud seotud ka jahipidamisega, ei olnud enamasti muret lihaga. Põdrajahihooajal osteti majandile ikka 1-2 põdraluba. Lastud loomadest tehti vorsti ja konserve teenustööna lihakombinaadis. Ka Kullamaa jahimajandis oli külmhoones alati mingi tagavara metssea- või põdraliha.

            Asutuse peod algasid peale tööd, mõnikord erandina tund aega varem, aga siis tuli ametiühingu ja parteisekretäriga koos see paika panna, et sealtpoolt mingit jama ei tekitataks töödistsipliini ja sisekorraeeskirjade rikkumise pärast. Mõnel aastal nähti pidude tõttu kollektiivlepingus ette lõunaaja vähendamine veerand tunni võrra. Peod kestsid üldiselt enamasti 22-23ni. Alustuseks tuli töökollektiivi juhil öelda mõni asjakohane lause, tähtpäevade puhul anti ka au- või tänukirju, pensionileminejale mõni kingitus (kristallkauss, graafiline leht). Iga austatu sai ka lilled.

 Tavaliselt keegi enne kahte tundi ära ei läinud, sest varem lihtsalt ei jõudnud asi kohvini. Siis toodi ka kringel või paar lauale, mõnikord oli mõni perenaine midagi ise küpsetanud. Kui eelmisel paaril päeval oli vaja Tallinnas käia, toodi Pärli kohvikust, mis asus Metsandusministeeriumi vastas, paar sidrunitorti. See oli meie naiste eriline maius. Osa inimesi, eriti naisi läks ära varsti peale kohvijoomist-tordisöömist, aga osa mehi jäi lauda 3-4ni, ehk nii kauaks kui vähegi jõudu oli. Mõnede suuremate pidude puhul oli enne ka väike eeskava, mõnikord esinesid lapsed, eriti nääripeol. Siis ajas peoasju rohkem ametiühing.

Oli ka lastepidusid, siis söödi torti ja maiustusi, mingit alkoholi loomulikult ei olnud. Ainult et lastepeol kippusid mehed enamasti koju jääma, erandina mõni noorem paar väikeste lastega.

Majandil oli oma naisansambel, varem ka meesansambel. Mõnel aastal kutsuti mängima ka mõni ühe- või kahemehebänd, aga need olid tol ajalgi kallid. Tantsiti ka magnetofoni, akordeoni ning kitarri saatel, eriti kui muusik ise ka laulumees oli ja lauluga alustas. Peale kella 22 jäigi ainsaks muusikaks enamasti akordeoni- või kitarrisolist. Metsamajandis oli suurim laulu- ja pillimees asedirektor. Tal oli haruldase kandvuse ja ulatusega hääl ning ta esinemine oli artistlik. Igatahes laulu  “Sõlmi juustest lahti pael” laulis ta kõigi arvamuse järgi paremini ja ilmekamalt kui Ivo Linna. Teatud ajal tavatses ta kingad jalast võtta ning laual kausside ja klaaside vahel steppida ja samal ajal laulda, ennast kitarriga saates.

Kord tehti üks jõulupidu vastvalminud Jahindusklubi hoones, mis hiljem, segastel üleminekuaegadel maha põles. Klubihoone oli ehitatud kahasse metsamajandiga ja seal paiknes ka Haapsalu metskonna kontor. Ühe sellise steppimise ajal hüüdis üks naisökonomistidest: “Kalju, kas sa kõrgemale ei suuda hüpata?!” Kalju ei lasknud küsimust korrata ja hüppas üles, haarates kinni õige massiivsest laelühtrist, kõikudes seal paar minutit, enne kui sokis jalgu rosolje ja süldikausside vahele maandus. Ilmselt oli lühter keti või trossiga korralikult lakke kinnitatud, muidu poleks see mehe 80 kilost raskust välja kannatanud. Ka oli Kaljul tavaks naistele sööke pakkudes võtta ühte kätte kartulisalati,- teise rosoljekauss ja küsida neid pakkudes: “Palun tõsta seda, mis Sul rohkem meeldib välja oksendada!?” Ükskord püüdis ta ka viinaklaasi ära süüa, aga kui huuled juba verised olid, võeti poolik klaas tal käest ära. 

Selleks ajaks oldi enamasti kogunetud 4-5 kaupa gruppidesse vastavalt huvialadele, mille ümber jutt käis. Jahimehed, metsapunkti mehed, autojuhid oma ülemustega. Mitte kordagi 30 aasta jooksul ei juhtunud metsameeste seltskonnas, et oleks tõsiselt tülli pööratud. Seda hoolimata õige hulgast alkoholist, mis ära tarbiti.

Riiklikest punastest pühadest tuli osa võtta enamasti partei- ja täitevkomitee organiseerimisel

 Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva, mis oli siis ju riigi tähtsaim püha, pidudega eesti kollektiivides küll ei tähistatud. Lepiti sellega, et anna jumalale, mis jumala kohus ja keisrile, mis keisri kohus ning saadeti esindus linna paraadile.

            Ka 9. maid, Võidupüha ei tähistatud asutustes. Selle tähistamise eest hoolitsesid parteikomitee ja  täitevkomitee, kes organiseerisid nõukogude poolel sõdinud veteranidele pidusöögi Paralepas nn veteranide platsil. Sinna pidi metsamajand tooma pikad lauad ja pingid, kooperatiivi ülesanne oli toitude tegemine ja serveerimine. Nendeks oli enamasti mingi puder, sõdurisupp seljanka või hernesupi näol ning ka magustoit, enamasti mingi kissell saiakesega.  Omapärane oli aga see, et päris käsuliini mööda anti parteikomitee ideoloogiaosakonnast Grigori Joffe korraldus igal asutusel tuua sinna nii mitu pudelit valget viina, kui mitu söjaveterani nende asutuses  arvel on, st ka need, kes pensionil. Nii pidi Läänemaa metsamajand 1975. aastal viima peoplatsile 24 pudelit viina, 1986. aastal aga ainult 11. Suur osa veteranidest oli juba lahkunud. Viin osteti aga nii, et kooperatiivist toodi vajalik kogus pudeleid, kuid arve kirjutati toiduainete peale, sest veteranide toitlustamine tähtpäeva puhul oli lubatud. See oli avalik saladus, partei tahe ja vaikiv nõusolek. Kuna tolleaegne maksuamet ehk rahandusosakond allus oma tegevuses nagu kõik muugi parteile, ei püütudki seal midagi selles vallas avastada.

Pidutseti ka asutuste, näiteks meil metsamajandi ja metskondade asutamise aastapäevadel ja sotsialistlikus võistluses rändpunalipu võitmise puhul

            Oli ka teistsuguseid pidusid. Üks koht, kus tihti pidusid korraldati asutuste külalistele või töötajatele oli Jäägrikoda Kullamaal. Selle perenaisel Helgi Pärnal oli üks kindel menüü: mooritud ja potis hautatud metssea- ja põdraliha kamakad pruunis, äärmiselt hästi maitsestatud soustis. Tema saladus seisnes  4-5 tunnises hautamises, siis oli vintskeimgi liha täiesti pehme. Sinna juurde keedetud kartul, hapukapsas ja hapukurk. Viimased olid siis jälle omatehtud. Kui soe söök oli söödud, tulid pannil röstitud tulised saiad toore böffi ja munarebuga. Seejärel kohv ja kringel. Viina jaoks olid Jäägrikojas pardikujulised keraamilised nõud. Pitsideks neid nimetada ei saa, seljal oli auk, kust vedelik sisse valati ja sabaotsas oli ava, kust rüübati. Sisse mahtus umbes 120 grammi ja mõnes sltskonnas oli tavaks vähemalt esimene “linnuke” korraga põhjani juua. Võib arvata, kuidas see tühja kõhu peale mõjus, pidu tõmmati ühe ropsuga käima.

            Aastapäeva ja sotsvõistluse võidupeod olid suurejoonelised. Muidugi olenes see ka näiteks metsaülemate ambitsioonidest ja haardest. Nõva ja Kullamaa metskondade puhul kutsuti kindlasti kohale rajooni parteisekretärid, minister või aseminister, täitevkomitee juht, rajooni põllumajandusjuht, ka oluliste igapäevaste partnerasutuste  esindajad-juhid. Ulukilihatooted, suitsu- ja marineeritud angerjas, omasoolatud  õrnsoolalõhe (müügil, nagu praegu, polnud neil aegadel lõhet keegi näinud) ja muud hõrgutised ootasid pidulisi. Nende metskondade metsaülemate kohta käibis ka lause: “Noh, tema läheb ju Tedre (või Nõmmsalu, Mändma – tolleaegsed minister ja asetäitjad) juurde ja lööb jalaga ministri ukse lahti!”

            Teiste metskondade peod olid tagasihoidlikumad, samuti ka metsamajandis. Metsamajandi pidude pidamise kohaks oli sagedamini Silma Jahiloss, mis siis oli majandi bilansis, majandi saal, mõnikord ka Kullamaa Jäägrikoda. Siiski oli hea tava saata kutsed ka partei- ja täitevkomiteesse, minister või asetäitja oli lipu üleandmiseks kohal niikui nii.  Selliseid pidusid oli siiski küllalt palju, sest nii Läänemaa metsamajand kui ka selle koosseisus olevad metskonnad said neid lippe oma tootmisnäitajate põhjal igal aastal. Ja ikka põhiline oli maitsev söök ning peenemad napsid.

Veel üht liiki peod olid vältimatud. Nimelt peeti siis tähtsaks nn sõprussidemeid teiste liiduvabariikide rajoonide ja linnadega. Meelde on eriti jäänud külaskäigud Ventspilsi rajooni Lätimaal. Seal oli 1980te algul loodud agrotööstuskoondis, mis haaras kõik rajooni maaettevõtted. Kogu põllumajandustoodang käideldi omaehitatud ettevõtetes purkipanekuni välja. Sinna kuulus ka metsamajand, kes koos  ehitusorganisatsioonidega pidi tagama kogu rajooni maamajanduse ehitusmaterjalidega ja puidutoodetega varustamise. Rajoonide delegatsioonid käisid siis iga paari aasta tagant teineteisel külas. Iga selline külaskäik kestis tavaliselt neljapäevast pühapäevani.

Päevad olid muidugi sisukad, nähti tootmist ja ilusaid paiku, mõisasid ja losse. Õhtuks jõuti iga päev ise majandisse, kus oli suurejooneline lookas laudadega ja väikese eeskavaga vastuvõtt. See kestis tavaliselt hommikuhahetuseni, kusjuures vägijooke tassiti üha juurde. Ja peab ütlema, et lätlased polnud kehvad joomamehed.

 Meie püüdsime võõras kohas veidi tagasi hoida. Nii läks tavaliselt esmaspäeva hommikuni. Siis tuli veel enne ärasõitu lauda minna, aga oh häda, kohe ilmusid ka läti Kristallviina pudelid. Kõige tüütum oli Ventspilsi rajooni venelasest parteikomitee sekretär, kes meid ustavalt kõigil päevadel saatis ja lauas kohe sõrme ja pöidlaga kolhoosiesimehe poole nipsu lasi, kui mõni pudel tühjaks hakkas saama. Nii ei lastud meid tavaliselt enne lõunat minema, kuni vapper sõjaveteranist parteisekretär ise magama jäi. Tema komme püüda meid kogu aeg musutada oli veidi tüütav, kuid saime aru, et vene kombe kohaselt tähendab see ülimat austust ja sõprust.

            Peab küll ütlema, et nende delegatsiooni vastuvõttudel Haapsalu rajoonis olid peod veidi tasakaalukamad.

Veidi ka kodustest pidupäevadest

            Koduseid pidusid, mis toimusid eranditult pereliikmete sünnipäevadel ja jõulu- ning vana aasta õhtul, tuli muidugi teisiti organiseerida.

            Kui lapsed olid veel kooliealised, oli siis tavaliselt nende sünnipäevadele peale naabrilaste mõni sõber või sõbranna ka kutsutud. Põhitoit oli tavaliselt kartulisalat, püüti ikka hankida ka sardelle või viinereid, sellist toitu tahtis enamik lapsi. Siis pannkoogid, ema küpsetatud õunakook või puuviljatort ja lõpuks kohupiimakreem või jäätis keedisega. Jookideks oli morss omatehtud mahladest ja Fanta, mida meie lapsed enim armastasid. Tavaliselt kodudes mingeid erilisi atraktsioone ei olnud. Lapsed sõid kõhu täis, väiksemad mängisid koos sõpradega oma mänguasjadega, tüdrukud sosistaid omaette ja hindasid sõbrannade nukkusid. Suurematena poisid
 tavaliselt toas ei püsinud, tüdrukud aga tõmbusid oma tuppa ja arutasid omi asju. Vahepeal tegi ema magustoidu valmis, aga ka muud toidud olid laual ja vähemalt poistele see sobis.

            Selliseid laste sünnipäevi, kus mindi koos sõprade-sõbrannadega kuskile lastele sobivasse lõbustusasutusse või mängumaadele mõneks tunniks pidutsema, siis ei tuntud. Selliseid kohti siis lihtsalt polnud.

            Pereema või –isa juubelitel või ümmargustel sünnipäevadel oli vaja tõsisemaid ettevalmistusi, sest siis tulid külla ka lähemad sugulased. Keegi ei tahtnud kehva lauaga silma paista. Nii tuli paar päeva ringi sõita ja vaadata, kust midagi sai. Ühe sünnipäeva eel õnnestus näiteks Palivere poest saada viimane tükk suitsurulaadi, mida sinna kogemata oli saadetud. Selleks puhuks oli hoitud ka põdravorsti ja põdrakonservi, mis siis taldrikutele lahti lõigati. Kulinaariapoest õnnestus saada seakeelt, mis kodus tarrendisse tehti. Liha oli sügavkülmas ka säilitatud jõulueelsest seatapust. Nimelt pidas meie pere ikka igal aastal paari siga, muidu poleks seitsmeliikmeline pere kuidagi üle talve elanud.

 Mõnikord sai sättida Tallinna sõit ka selliselt, et sai pool päeva poodides ringi vaadatud. Sealt õnnestus mõnikord päris huvitavaid produkte leida, juustu, pasteeti, Ungarist eksporditud konservitud köögivilju salatiks ja muudki. Aukohal laual olid isegi sprotid. Tehti täidetud munasid, heeringat hapukoore ja sibulaga.

 Meie pere firmaroaks kodusel peolaual oli aga pereisa tehtud sült. See maitses eriti lastele. Kui nad juba kodunt väljas õppimas olid ja koju tulid, küsisid ikka, et kas isa sülti ka teeb. Hea süldi tegemine on suur kunst, eriti kui materjali napib. Õnneks seapäid müügil oli. Kui õnnestus kooti osta, tuli see sügavkülma panna sülditegemise aega ootama. Sama oli kanadega. Nimelt koosnes “firmasült” sea ja kanalihast pooleks. Kanaliha asendas vasikaliha, sest seda polnud ammugi saada. Lehmapidamisega tegeles meie pere ainult 1970tel aastatel, kui olin metsaülem ja lapsed olid väikesed. Teiseks pidi sült keema vähemalt 6-7 tundi, parem, kui haudus terve päeva vaikselt. Algul kohe tuli sisse panna 3-4 koorimata tervet sibulat. Väga vaikne keemine andis selge leeme, koorega sibulad ilusa kuldse värvuse. Ka soola, pipra, vürtsi, loorberi ja soola kogused olid väga täpselt katsetustega kindlaks määratud.

Lauda istumise eel oli meie peres kombeks sünnipäevade puhul koguneda diivanilaua umber, kus ootasid alusele pandud veiniklaasid koos suupistetega, tikuvõileibade, kompvekkide, maasikatega. Mõnikord õnnestus hoida sünnipäevani Venemaalt toodud või kingitud karbike punase kalamarjaga. Vahest sai seda ka Eestist mõne kalurikolhoosis töötava tuttava käest. Siis olid vahuveini kõrvale suupisteks saiaviilud punase kalamarjaga. Hilisemal ajal, kui kõike juba saada oli, muutus see suupiste meie pere tervituslaual põhiliseks.

Õppisin seda oma varalahkunud isalt, kes oli pärit küll vaesunud, kuid siiski traditsioone hoidvast ja austavast vene-poola aadliperekonnast. Tähtpäevad tuli muuta asjaosalistele nii meeldejäävaks kui võimalik, eriti tähtis oli pidulik algus.

Kui esimene söömine lõpetatud, vahetati taldrikud, noad,  kahvlid, et saaks kartulisalati, külmlõikude, seente, rulaadi, pasteedi ja täidetud munadega jätkata kui isu jälle tekkis. Mõned naised või tütred kogunesid kohvilaua äärde oma seltskonda, et tähtsaid naiste asju arutada.

Jooke oli laual mitmesuguseid. Mahla, morssi, viin meestele, Vana Tallinn rohkem naistele limpsimiseks, mõnikord Kännu Kukk või Kristallkümmel kui õnnestus peale sattuda. Erilise uhkusega toodi kohvi ajaks lauale Gruusia konjak. Seda Tallinnast ikka sai. Paremat, Armeenia oma polnud saada, kuna see pidi kõik ekspordiks minema (küll Armeenia brändi nime all). See oli siiski väga hinnatud, kuna ka Churcill olevat kaasaegsete mälestuste järgi eelistanud Armeenia konjakit kõigile Prantsuse omadele. Lääne –Euroopa konjakeid-brändisid Eestis vabamüügil ei olnud. Mõnikord saadi pudel välismaist napsi Toompealt ministrite nõukogu poest. Siin tuli leppida Ungari Budafoki või Bulgaaria Pliszkaga, mis erinevalt praegusest Pliszkast oli päris talutava maitsega, kuna oli ikkagi viinamarjaveinist aetud. Muuseas läksin mina oma tulevast naist kosima, viies äiale meeleheaks pudeli Budafokki, eriliselt jälki Ungari Rahvavabariigis aetud brändisarnast jooki.

Mäletan veel sõjajärgseid väiksemaid perepidusid Koluvere lossis, kui isale tulid külla sõjaväekaaslased, helilooja Harri Kõrvits ja poliitik Nigol Andresen, kunstnik Paul Luhtein, näitleja Ants Eskola ja teisigi Tallinnast oma abikaasadega.

Isa määrati peale demobiliseerumist Punaarmeest 1945. aasta oktoobris Koluvere lossi tsiviilkomandandiks, ehk esimeseks pealesõjaaegseks lossivalitsejaks. Oli veel sõjaline komandant polkovnik Osila, kellele allus vangilaager.

Korjati kokku sõjaeelsest ajast järelejäänud kristallnõud ja vähemalt toidu serveerimiseks kasutati neid. Meie maja Tallinnas Pühavaimu tänaval sai pommi 1944. a 9. märtsi pommitamisel punakotkaste poolt ja sealt midagi päästa ei õnnestunud. Kuskilt hankis isa ka pudeli portveini, teise tõid sõbrad ja pidu peeti  liha-kartuli, seente ja pirukaga . Paarsada grammi kohviube tõid kaasa Tallinna inimesed ja nii oli ka sel ajal vahel võimalik head kohvi juua. Kõige eksootilisem toit, mida mäletan 1940te lõpust, oli vaalaliha. Nimelt oli vähemalt Tallinnas müügil 2-liitrites nn kilunõudes vaalalihakonserv, kaan oli kinni tinutatud.

Hiljem, kui elasime juba Brasche majas, kuhu oli asutatud Kullamaa ambulatoorium, saime kohviube venelasest arstilt Galina Vološinovalt, kelle mees käis tihti Leningradis oma tööasjus. Ta oli elektroonik, sõja ajal töötas USAs televisiooni alal ja valmistas nüüd siin ette televisiooni sisseseadmist. Peab ütlema, et 1948. aastal oli maal liha saada palju lihtsam kui näiteks 1978. aastal. Enne kolhoose oli igas talus loomi, kanu, hanesid. Polnud mingit probleemi osta tükk vasika- või lambaliha või mõni lind. Nälja- ja viletsuse ajad tulid alles peale 1949. aastat ja kestsid peaaegu 10 aastat.  Aga ühelgi ajajärgul pole pidu pidamata jäänud, kui vähegi põhjust oli.

Mõned meenutused veel 1950test, kui olid kõige vaesemad ajad. Sünnipäevadel käidi ikka. Tort tehti ise, niipalju ikka õnnestus jahu, mune ja suhkrut saada. Vahel telliti ka Sillalt Pagari Annilt. Varem, õieti juba 1930tel, oli sünnipäevale minekul põhiline see, et kaasa viidi tort ja lilled. Kingituste tegemise ja pudeli kaasavõtmise mood  tuli alles jõukamatel 1960tel aastatel. Sünnipäeval pakuti 1950tel päris tavalist toitu: kartul praelihaga, heeringas, keedetud munad, tehti pirukaid. Tavaliselt tehti koduõlut, mõnikord kuivatatud leivast. Lauas käis ringi ka pudel napsi. Lõpuks söödi torti ja joodi viljakohvi kõrvale.

Külapered käisid sel ajal üksteisega tihedalt läbi. Paljud pered olid ka suguluses. Seepärast ei pandud pahaks, kui sünnipäeva järgselt käidi enamasti paarikaupa mõne teise külamehega äsjasel sünnipäevalisel külas, nn õllepära lõpetamas. Kutsutud olid ju lähedased, peopäeval ei tülitatud kontvõõrastena. Peojärgselt tuli ikka kellelegi pähe: ”Et kuule, August teeb ikka õlut, lähme vaatame, kas pära veel on!” Maarahval oli aega, istuti, aeti juttu küla- ja maailmaasjadest. Polnud ju veel televiisorit ega arvuteid. Need kokkusaamised ja istumised olidki maainimestele sotsiaalmeedia.

1960tel aastatel läksid moodi võileivapeod. Sel kümnendil olid poed üsna rikkalikult varustatud. Oli mitut sorti vorsti, juustu, konserve. Nendest sai kombineerida üsna isuäratavaid võileibu-saiu. Lisandiks ja kaunistuseks pandi veel kurki, tomatit, muna jm. Mõned sünnipäevad ja asutuste peodki peeti siis täielikult võileivapidudena. Häda oli selles, et kuna kõik oli väga maitsev, sõi mõni mees ära tohutu koguse musta leiba, mis pärast, eriti õlle ja napsi kaasmõjul tekitasid kõrvetisi ja muid maohäireid.

Niipalju siis peo- ja muidu toitumiskommetest inimese, kelle pere ei olnud pealesõjaaegsel perioodil otseselt seotud põllumajandusega, see tähendab nn antvärgi silmade läbi.