Minu tee metsandusse
Lembitu Twerdianski
Olin olnud juba aasta tööl mandril, Haapsalu Admiral Nahhimovi
nimelises kalurikolhoosis. Elamiskohta õieti ei olnud. Suvel elasin ühe
sõjaväest mahakantud ja kalurikolhoosile müüdud täismetallkerega rannavalvelaeva
kubrikus. Mingit voodrit siseseinal ei olnud ja sügisel hakkas vastu külge
puutuv külm raud muret tegema läheneva talve pärast. Sain tänu ühele tuttavale
kalurile sadama lähedale väiksesse majja nurga voodikohaga. Perenaine oli
haigevõitu inimene ja ega seal eriti mõnus polnud. Aga kuigipalju hõre maja
sooja pidas ning ka süüa sai teha. Ega ma seda kuigipalju teinudki.
Laeva kapten oli Jakob
Kaabermaa ehk Kaabermaa Jass. Sõjalaev ehitati umber traaleriks ja kevadel
pidime sellega merele minema. Siis selgus, et mul jälle mereluba ära võetud.
Nuhke oli igal sammul, eriti kalurite läheduses. Ju ma siis jälle midagi
kohatut ütlesin, aga ega mu elu sel perioodil kiiduväärt polnudki. Kõigil
Haapsalu kaluritel oli oma majapidamine. 1960tel peeti rannaäärsetes majakestes
lehmi, sigu lambaid ja kanu. Mina aga
pidin ka endal kuidagi elu sees hoidma, kui kalapüüki polnud. Talvel oli
selleks aga ainult jääalune võrgupüük, mis küll ära toitis aga raha palju sisse
ei toonud.
Kevadel liitusin ühe
nooremate meeste püügimeeskonnaga, kellel põhilisteks püügivahenditeks olid
seisevnoodad. Seda püügiviisi ma tundsin. Jääminek oli väga hiline ja seetõttu
saime seisevnoodad sisse panna alles aprilli lõpul. Kuna tolleaegsed
võrkpüünised olid puuvillaniidist, tuli need enne tõrvata. Seda toimetasime sel
korral nagu põrgus. Sooja oli 28-29 kraadi ning tõrvamine käis suurte
tulikuumade tõrvakatlate ääres.
Saagid polnud halvad ja
raha teenisime korralikult, aga ühte asja ma ette ei osanud näha. Minu
kambakaaslased olid ilma eriliste huvideta mehed, kui mitte arvestada viina.
Neilgi olid majapidamised ja kodus naised, kes sellega tegelesid. Nii et süüa
said nad alati. Nii tekkiski lihtne süsteem, kuidas ka viina alati saada.
Põhilisel räimepüügihooajal, aprillis, mais, juunis käisime püüniseid nõudmas
üle päeva. Tagasisõidul sadamasse käis kuuel käel (üks mees oli roolis) kibe
kalasorteerimine. Vaksapikkune ja suurem räim eraldi kastidesse, väiksem
eraldi. Kõrghooajal sorteeriti kuni kaheksa kasti suurt räime, hiljem püüti
vähemalt neli saada, kast inimese peale.
Kunded olid alati sadama lähedal ootamas külgkorviga mootorratta,
hobuse, vahel ka Moskvitšiga, aga mõnikord ka käsikäruga. Kastid kärusse ja
raha 2,50 rubla kasti eest kalurite taskusse. Arvestus oli pea täpne. Pudel
viina maksis 2,52 rubla, vahepeal üks eriliselt vastiku naftamaitsega Eesti
Viin 1,87. Kalakombinaadi vastuvõtupunkti anti ära väiksem, ülejäänud kala.
Mõnikord oli seda isegi vähem kui vasakule müüdud kala.
Nüüd mindi kambas kuskile varjulisse kohta
rannalähedases võpsikus koos 4-5 kuni 8 pudeli viina ja kodunt kaasavõetud
hapukurgi ja leivaga. Sellest polnud pääsu, kui tahtsid edasi kambas kala püüda
ja teenida. Ega meestel polnud erilist kiiret koju, tänitava kaasa silma alla,
pannakse veel tööle! Mõni mees leidis end hommikulgi seal pikutamas, aga päev
oli ju vaba ja ülejärgmisel päeval kordus kõik. Nii kestis see juuni lõpuni-
juuli alguseni, kuni noodad välja toodi. Nüüd hakati võrkudega merel käima ja
enamasti nii kuidas hädapärast vaja viinaraha saamiseks. Pere elas oma elu
virga naise õlul piimarahast ja turulkäimisest. Vene sõjaväelaste perekonnad,
ka suvitajad ja muiduametnikud olid agarad tarbijad. Kuni neid oli, oli ka
põlishaapsallase elu normaalne. Keegi ei püüelnudki erilise rikkuse poole,
peaasi oli mõnusalt rahulikult voolav elu.
Tundsin, et kui ma veel siia jään, olen
varsti samasugune poolzombi. Minu mereloast polnud midagi kuulda, eriosakonna
ülemus, naisterahvas, mainis, et ega enne kahte-kolme aastat ei tasu uuesti
taotleda. See kiirendas veel otsust siit lahkuda. Kui meri kedagi haarab,
haarab ta jäägitult. Vähestel sõitudel reisilaevaga Hiiumaale tuli klomp kurku,
kui mõtlesin, et ei saa enam avamerele. Pealegi hakkasid silmad nõudma prille
ja tekimeeskonnal, kuhu ma kuulunuks traalmeistrina, prille ei saanud olla. Kui lained tormiga kõrgelt üle käivad, ei
näe märgade prillidega midagi. Läätsesid siis aga veel siinkandis ei tuntud.
Kuigi olin kaalunud ka minna kaugõppesse Kaliningradi Kalandustehnoloogilisse
Instituuti, jätsin selle mõtte. Otsustasin minna uut ametit õppima, ja nüüd
juba võimalikult kaugemale merest.
Olin juba lapsepõlvest saati huvitunud
loodusest. Korjasin kivistisi, mul oli liblikate ja linnumunade kogu. Tegin
herbaariumi kodulähedastest taimedest, neid korjus üle 100 liigi. Juhendeid
sain 1950 aastal ilmunud raamatust “Pioneerijuhi käsiraamat,” kus oli palju
õpetusi looduses käitumiseks ja looduse tundmaõppimiseks, midagi sarnast
praeguse skaudijuhi käsiraamatuga. Muidugi oli see vürtsitatud “suure Stalini” ja
teiste juhtide mõtteteradega, aga neid ei pannud tähelegi.
Otsus tekkis kiiresti: metsandus! Olin
kogunud paarsada rubla raha ja kõigi arvestuste kohaselt ei piisanuks sellest
statsionaari minekuks. Ema palk oli 37 rubla kuus ja see oli üsna miinimum, et toime
tulla. Hakkasin otsima kohta Tartu lähedal, kust oleks lihtsam kaugõppes käia.
Nii sattusingi Sootaga sovhoosi, kus oli parajasti vaja sigalasse kokka. Üles
tuli tõusta öösel kell 3, minna poolteist kilomeetrit sigalasse, panna katlad
küdema. Siis tuli hakata pesema kartuleid ja peete, panna need
aurutuskateldesse, vesi peale, siis jõusööt. Vahel oli Peipsilt või
põhjarannikult toodud prügikala, need kastidest katlasse ja kella 6ks pidi
250le seale toit valmis olema. Tulid seatalitajad, kes hakkasid seda nn
smüssungit ette vedama.
Õudne hais oli kogu aeg kätel ja riietel
juures, eriti kui tuli vahel põranda all paiknevaid ummistunud pumpasid lahti
võtta ja puhastada. Tööpäev lõppeski hommikul 10 paiku, kui kõik oli puhtaks
pestud ja järgmiseks ööks söödamaterjal kohale toodud.
Tulemuseks oli see, et õppimiseks jäi
pealelõunane aeg, kui väsimus välja magatud. Jäin õppetööga jänni ja
võlgnevused üha suurenesid. Olin veel raha kogunud ja otsustasin üle minna,
saagu mis saab, päevasesse osakonda.
Eksameid tuli järgi teha ja otsustasin minna
ettevalmistuskursustele, mis kestsid kolm kuud ja kus maksti isegi stipendiumi
15 rubla kuus. Nimelt tuli mul teha matemaatika, keemia ja füüsika eksamid.
Kuna olin lõpetanud tehnikumi, kus põhirõhk oli tehnilistel aladel, kartsin, et
ei suuda nendes ainetes võistelda keskkooli lõpetanutega.
See oli üks ilus suvi. Sattusin ühte tuppa
Tõnu Reissaarega, kes läks agronoomiat õppima. Sobisime hästi ja üldse oli me
kursus koos inimestest, kellel keskhariduse saamisest möödas 5-6 või rohkem
aastat.
Tõnuga olime ühesugused vaesed rotid ja
otsustasime, et tagavarasid ei puutu enne EPA sse sissesaamist ja elame ära 15
rublaga kuus. Tol ajal oli see täiesti võimalik, sest alkoholi me ei tarvitanud
ega ka suitsetanud. Hommikul enne loenguid oli eineks pool pudelit piima ja
pool saia moosiga, mille kodust kaasa võtsime. Lõuna ajal läksime EPA
sööklasse, kus tol ajal oli leib alati taldrikutega laual. Vaatasime laua, kus
taldrik oli leiba täis, ostsime 20-25 kopikat maksva supi ja selle kõrvale
sõime taldrikutäie leiba. Nii jätkus loengute vaheajal tassi kohvi ja piruka
jaoks ning paar korda nädalas kinoski käimiseks. Kõik maksis ju kopikaid!
Nii mööduski kolm kuud kõva õppimise tähe
all. On niisugune tunne, et hiljem, kui juba tudengitena Tartus elasime, nii
tõsist pühendumist õppimisele võis olla ainult eksamisessioonidel, vahetult
enne eksameid.
Aga sellest edaspidi. Sisseastumiseksamid läksid kõik viitele ja 1.
septembril 1964. aastal andis rektor Minna Klement EPA aulas mulle üliõpilastunnistuse
esimese kolme parema hulgas, kes igast teaduskonnast välja valiti
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar