Kohtumine Castroga

Ühe tööpäeva hommikul 1977. aasta kevadtalvel sain ootamatu korralduse ministeeriumist II osakonna juhatajalt polkovnik Russmanilt. Pean sõitma kohe Kullamaa metskonda, edasised juhised saan seal.

          Kullamaa metskonna õues ootas metsaülem Karl Pärn ja oli silmanähtavalt ärevil. Sellest andis tunda tavaliselt sõbraliku tervitamise asemel mühatus: “Noh, mis siis tegema peame?” Mina teadsin seda veel vähem. Veidi eemal ajas  rajooni täitevkomitee esimees juttu kahe mehega, kes seisid musta Volga juures. Ta vist kuulis Pärna küsimust, igatahes tuli ta paar sammu meie poole ja ütles, et peame veel ootama, delegatsioon oli sisse keeranud Sakku, jõuab tunni pärast. Pärn ütles, et talle olevat öeldud, et tuleb kõrge külaline ja võib-olla tahab jahile minna, olgu jäägrid valmis ja lõunasöök samuti. Valmistagu ka jahikantsel ette, et autodega ligi saaks.

         Pooleteise tunni pärast sõitis metskonna juurde Tšaika, selle järel veel kaks musta Volgat. Neist hüppas välja 7-8 meest, kes tulid meie juurde ja vaatasid meid peast jalataldadeni hindavalt üle. Igatahes olid nad nagu Mehhiko gangsterifilmidest välja astunud, õige tõmmud, vuntsikestega nina all. Tšaikast kedagi välja ei tulnud. Varem kohal olnud Volgast tuli välja mulle tundmatu mees, kes vaikselt täitevkomitee esimehega midagi vene keeles rääkis. Pärn kutsuti ka nende juurde. Lühikese keskustelu järel läks mees Tšaika juurde, ütles midagi lühidalt ja viipas mulle ja Pärnale: “Vperjod!” Sõit läks jahikantsli poole.

Paarsada meetrit enne kantslit peatusime, teeristil hüppasid “gangsterid” jälle välja ja võtsid ringi umber Tšaika. Sealt hüppas veel teine teisest uksest välja kaks “mehhiklast” ja seejärel pikk välimundris ja pikkade nöörsaabastega habemik. Vist minuti jooksul vahtisime suu lahti ilmutist. See jõudis selle ajaga meieni . Seisime kolmekesi. Täies metsaülemamundris Pärn, mina ja täitevkomitee esimees. Kõigepealt surus ilmutis kätt Pärnal, siis mul ja TK esimehel. Sosinal arutati vene mehe vahendusel veidi Pärnaga. Siis läksid Castro ees, tema taga kaks ihukaitsjat ja lõpuks Pärn, kes tagasivaatavatele eesminejaile käega vehkides suunda näitas. Kantsli esiküljele oli tõmmatud paari meetri kõrgune ja oma kümmekond meetrit lai maskeerimisvõrk. Küllap seal metssigu ja kitsi oli, sest lähenedes tõmbusid mehed õige küüru.

Umbes pool tundi vaadeldi loomi. Castro muheles ja sosistas midagi oma ihukaitsjale. See tõstis käed ahastades pea kohale ja ütles midagi vene mehele hispaania keeles. See kangestus, kuid hakkas midagi ägedalt kaht kätt raputades seletama. Castro tõmbas hoogsalt keebi alt pika varrega käsigranaadi. Kaasasolevad jõumehed klammerdusid Castro külge ja surusid ta vastu maad
. Üks neist heitis granaadi söödaplatsi poole. Arvatavalt ta ei teadnud, kas Juht jõudis selle aktiveerida või mitte. Granaat siiski ei lõhkenud. Tagasiteel ütles, et Castro jäi rahule, loomi oli palju, ta oleks tahtnud granaadiga proovida, mitu siga maha jääb. Küllap tal autos siis neid igaks juhuks oli tagavaraks.

Lõunasöögile nad ei jäänud, polevat aega, tuleb lennukile minna. Meie muidugi ei lasknud juba valmistehtud suurepärast lõunasööki raisku minna. Ja nagu praegu öeldakse: Juttu jätkus kauemaks!