Brežnevi abi külaskäik

Oli 1979. aasta sügissuvi. Ilmad olid kuumad, kõikjal käis viljalõikus. Ühel sellisel päeval helistas mulle Haapsalu rajooni parteikomitee esimene sekretär Peeter Kašev. Oli veel viimaseid nädalaid ametis. Valge daami päevade ajal sama kuu augustis tõmbas viinalemb rajoonijuht oma nina nii täis, et hakkas tribüünil külalisi tervitades päris pudrutama ja allatulekul pani käegi maha. Karl Vaino lasi mehe päevapealt lahti. Aga momendil oli ta veel kõikvõimas ja kardetud ülemus.

Niisiis jutt oli lühike. Vabariiki külastab parajasti NLKP keskkomitee peasekretäri ja Nõukogude Liidu kõikvõimsa juhi Leonid Brežnevi abi Viktor Golikov. Ta tutvub meie rahvamajanduse ja eriti põllumajanduse olukorraga. Külastas juba mitut eesrindlikku majandit, oli Väätsal, 9. mai kolhoosis, Estonias, Linnuvabrikus ja mujal. Nüüd tahtvat tundma õppida üht keskmist või tagasihoidlikkumat põllumajanduslikku rajooni. Haapsalu rajoon sobib selleks, arvati Tallinnas partei keskkomitees.

Ta olevat avaldanud soovi minna metsseajahile, kuna olevat suur jahisõber. Mina korraldagu talle ilusti ettevalmistatud jaht ja olgu temaga kogu aeg kaasas. Õhtul on õhtusöök Paslepa residentsis, sinna pean ka minema, sinna tuleb Tallinnast veel mehi, kellega ta siis põllumajanduse asju arutab. Kašev ise tulla ei saa, mina esindan rajooni.

Aega oli üks päev. Helistasin tuttavale mehele, tolleaegse sõjaväe jahimajandi juhatajale, kelle jahimaad just Noarootsi kandis olid. Palusin, et ta valiks koha ja teeks muud väiksemad ettevalmistused. Otsustasime, et ta viib kõrge külalise ühe põllu äärde, kus sead pidevalt käivad. Seal oli ka korralik kantsel, kus sai istuda.

Nii tegimegi. Suure Nõukogude Liidu juhi Leonid Brežnevi abi Viktor  Golikov saabus Tšaikaga täiesti üksipäini, ainult autojuht oli roolis. Hakkas juba videvikuks minema ja saatsin mehed kohe jahipiirkonda. Kaks jäägrit oli ka igaks juhuks valmis, kui abi vaja läheb. Mina ise sõitsin juba Paslepa residentsi, et vaadata, kes sinna siis Tallinnast tuleb ja kas veel midagi vaja ei lähe.

Veidi aja pärast jõudis Tallinnast kohale kõrge ametikandja koos abilisega. Olin temaga veidi tuttav Tartu ajast, tema oli rektor, mina teaduskonna komsomolikomitee sekretär. Ajasime juttu ilmast ja muust. Siis ütles, et vaatab veelkord läbi tabelid, mida sealt ette sööta, kui tekib küsimusi selle aasta saakide, varumisülesannete, plaanitäitmise jm teemadel.

Veel paari tunni pärast tulid metsast elevil jahimehed. Siga ei tulnudki sel õhtul põllule. See oli ka arusaadav, sest tuli hoopis karu.     

         Hakkas teisest põllu servast tulema, vahepeal häälitses ja püherdas. Tuli peaaegu jahikantsli alla, oli noor  2-3 aastane päss ilmselt. Jahimajandi juhataja oli mõelnud, mida nüüd teha? Kui mees järsku karu maha tõmbab, tuleb pahandusi kindlalt ainult temal, võib-olla tehakse päris süüdlaseks. Brežnevi abi nüüd küll keegi üle kuulama ei hakka.  Higi tuli otsaette. Aga Golikov ei olnud laskmise moodigi. Vaatas huviga vahete-vahel viljast ehavalgel paistvat kogu. Järsku karu röögatas ja pani tuhatnelja punuma, küllap tõi tuuleiil võõrast lõhna või krabinat kõrvu.

         Jäägrid tulid ka residentsi juurde ja viskasid ühe värskeltlastud ja  nülitud kesiku Tšaika pakiruumi. Külalisel oli vaba voli seda oma saagiks tunnistada.

         Istusime lauda. Kell oli üheteistkümne peal. Kõrge külaline osutus mõnusaks ja jutukaks vanameheks. Ütles, et on Ljonjaga sõbrad juba noorusest, koos võitlesid ka Ukraina rinnetel ja Kertšis. Ljonja, jah on juba marssal, aga mina jäingi polkovnikuks. Alles siis kui sain 60, tuli talle meelde mind kindraliks tõsta. Aga tühja, mul pole kahju, palka saan, suvila ja auto on Krimmis olemas. Nii arutledes haigutas ta paar korda. Mõtlesin, no tont sind võtaks, ega nüüd enne hommikut see arutelu põllumajandusest lõppegi.

         Sõime prae ära, pitsi viina võtsime ka külalise terviseks, meie mees Tallinnast pitsi ei puutunud. Näksisime ka külmlaua suupisteid ja vanamehel ei paistnud kiiret olema. Lõpuks siiski ütles: “Vot Ljonja sam na Ukrainu pojehal, a dalše v Moldaviju. A menja velel sjuda, v Pribaltiku jehatj, vas poseštšatj.” Meiepoolne kõrge vastuvõtja luges seda märguandena alustada oma ettekannet. Tabel piimandusest, kui Eesti põllumajanduse lipulaevast juba tollal, sai analüüsitud alles pooleni, kui külalise pea esimest korda nõksatas rinnale. Ettekandja pani selle kõrvale ja võttis liha tootmise. “Otšen horošo!” tuli veel paar korda kõrge külalise huulilt, siis vajus pea juba kauemaks rinnale. Ettekandja vaatas paar korda hämmeldunult ringi, kuid mida minagi öelda oskasin! Ja autojuhid ning perenaine veel vähem. Ootasime siis veerand tundi, kell hakkas 12le lähenema. Kõrge külaline ärkas, kiitis väga meie põllumajanduse taset ja kõike, mis ta Eestis kahe päevaga näinud oli. Siis kiitis jahimajandi juhatajat, kes karuga kohtamise korraldas. Võttis oma pitsi viina lõpuni ja ütles,et on väga väsinud. Ütles, et Ljonjale viib ta siit kõige paremad muljed, aga nüüd läheks magama, homme tuleb ära sõitma hakata.

          Minagi sõitsin koju Haapsallu, meiepoolne kõrge vastuvõtja ja aruandja jäi oma abilisega ka ööbima, et siis peale hommikusööki koos Tallinna naasta.

         Mulle aga jäigi arusaamatuks, miks mind saadeti rajooni esindajaks põllumajandusküsimuste arutelul.