Lapsepõlvest pärandunud, pühad ja mõistatuslikult kadunud maastikud II

Kullamaa mets ja Liivamäed

Hakkasin koolis käima Silla Mittetäielikus keskkoolis, hilisema nimega Silla 7-klassiline kool 1948.astal. Kullamaa kandist oli minejaid palju; Kullametsast, mis varem kandis Kullamaa II küla nime, Kullamaa alevikust, Urvastest, Koluvere küla siinpoolsest otsast. Tagasipõikena, Kullametsa nimi tekkis pärast sealse Metsa kolhoosi ühinemist Kullamaa kolhoosiga 1950tel. Siis ei saanud ju kahte Kullamaa küla enam olla ühes kolhoosis.

         Hommikuti mindi tavaliselt üksi või paari-kolmekesi. Tunnid aga lõppesid enam-vähem korraga vähemalt paarile klassile ja kojuminek algas suure pundina. Vahepeal siis pudenes ära üks ja teine oma kodutalu teeotsas. Kullamaale jõudis tavaliselt vähemalt 5-6 poissi ja samapalju tüdrukuid. Need hoidsid enamasti omaette, aga vahel lõi mõni neist ka poistega kampa.

         Meie tavaline tee kulges üle Silla aleviku servas oleva Liivi jõe silla. Sild oli vägevate betoonist valatud piiretega, mille jõepoolsetes nurkades olid paksud raudtalad kaitseks kevadise jää lõhkuva toime eest. Keskmine osa oli hiigeljämedate palktalade peale sepanaeltega naelutatud plankudest. Kahel pool kõrgusid kolnurksed sõrestikud püsttalaga keskel. Kui ehitati Risti –Virtsu asfalttee, see oli 1960tel, viidi tee alevikust mööda ja vana silla puuvärk lõhuti maha. Siis aga kulges meie tee üle silla, allgi sai vaatamas käidud ja kalu uuritud. Kohe paremat kätt oli Vene kirik, selle juurest põikasime läbi, vaimuliku pere  Vaimla lapsed jäid sealsamas maha. Mõnikord oli kiriku uks lahti ja preestri asetäitja diakon Vaimla toimetas seal midagi. Ta ei keelanud meid sisse astumast. Küll oli seal kullakarralisi lippe ja vimpleid, pühapilte ning kuldsete leheservadega üüratult pakse raamatuid. Mina oskasin vene keelt juba esimeses klassis, kuid see oli hoopis teistsugune vene keel, sain aru ainult üksikutest sõnadest. Pärast sain teada, et see oli kirikuslaavi keel, Bulgaarias asuva kloostri munkade Cyrillose ja Methodiose välja mõeldud – kirillitsa.

         Edasi tuli käänuline munakivitee. Risti-Virtsu postmaantee, nagu vanemad inimesed veel peale sõda seda nimetasid. Kui jõudsime Vaprise ja Pilme majadeni, keerasime tavaliselt otse üle põldude Kullamaa kiriku torni suunas, hoides nii täisnurkse teederistini mineku tee kokku. Siht oli pea iga päev üks ja sama – Rohumägi ja Liivamäed. Vahepeal sai maiustatud Ausamba aia ümber oleva viirpuuhekist korjatud suurte, jahuste marjadega. Haigla kõrval oli vana võlvkelder maa sees, seal leidus mitmesuguseid raamatuid saksa keeles. Haigla oli sisse seatud endisse pastoraati, kirikumõisa peahoonesse, sealt need raamatudki.

         Rohumägi asus surnuaia taga. See oli ümbritsevast maapinnast umbes 10-15 meetrit kõrgem liivaküngas, kaetud kidura rohu ja sammaldega. Männipuud aga olid päris vägevad, andis ümbert kinni võtta. Ema rääkis hiljem, et tema emal, Koluvere lossiaedniku kaasal oli komme pühapäeviti hobune vankri ette rakendada, oma kuus last peale upitada ja sõita lossi juurest Rohumäge ja Liivamägesid vaatama. Ema oli hakanud seda mäletama nelja-aastaselt, aasta oli siis 1912. Paar astat hilisematest käimistest aga oli tal meeles, et Rohumägi oli üsna paljas, puukesed olid temastki lühemad. Krahv Leon von Buxhoeweden oli 1911.aastal lasknud Rohumäele metsa istutada, et pidevalt künkatipus lõõskavad tuuled ei viiks liiva tema mõisa kõrvalasuvatele põldudele. Edasi viisid hobune ja vanker aednikupere üle peaaegu lagedate liivaküngaste suurte liivamägedeni Kullamaalt umbes kilomeetri kaugusel. Siin ja seal oli jändrikke, jämeda tüve ja tiilte mõjul liivast paljaksuhutud juurtega männihiiglasi. Maalilist maastikku liigendasid metsateed, vaheldusid väikesed lagendikud, puudetukad ja sarapuupõõsad. See oli Kullamaa mets. Seda metsa on mainitud juba Kullamaa vakuraamatus kui kogukonnametsa, kus rahvas oma pudulojuseid karjatab. Laiemas mõttes on Kullamaa metsaks nimetatud kogu metsaheinamaade ja puisniitude vööndit, mis algab Kullamaa Rohumäe tagant ja ulatub Ubasalu küla taha.

         Rohumäel on alati olnud kiigekoht. Ka peale sõda ehitati sinna suur rahvakiik. Suvel koolist koduteel sai seal mõni kord kiigutud. Enamasti tüütas see varsti, kui just tüdrukuid kaasas ei olnud. Siis läks pikemalt, igaüks tahtis ise näidata, mida oskas ja tüdrukutele ka kiiku teha, nii et need kiljusid. Edasi läks tee aga alati Liivmägede poole. Enne päris „mägedeni“ jõudmist tuli ületada nüüd juba võsastunud kuni 3 meetri kõrgusi rohtunud liivakünkaid. Mida edasi seda laiemaks need muutusid, mõni oli kõrgem ka.Ja ikka ümberringi jändrikud hongad, mida oli säästetud raiest ilmselt mõnisada aastat. Lõpuks jõuti kohale – ees laius oma 150 sammu lai ja pikk liivalasu, kõrgust vast 2-3 meetrit. Siin oli 1920/30tel aastatel olnud Kullamaa Kaitseliidu malevkonna lasketiir. Kohe selgus ka , miks siia nii kibeleti. Igamees asus noa või lihtsalt kätega urgitsema liivas. Paarikümne aasta jooksul oli siia liiva sisse jäänud tuhandeid püssikuule, samuti vähesel määral kaduma jäänud padrunikesti. Kuulid olid liiva sattudes muutunud tinaplönniks, mida ümbritses rebenenud vaskkest. Siis näidati üksteisele uhkusega mõnda kuuli, mis tervem oli. Ja kui palju siit sai õngetinasid! Arvan, et mul on praegugi , peale 70t aastat, kuskil karbis neid tinaplönne. 

         Ka talvel oli huvitav sama teed kodu minna. Vast huvitavamgi. Kõik me käisime koolis suuskadega. Siis läks Rohumäel juba rohkem aega. Mäe erinevatel külgedel olid erineva järskusega allalaskmisrajad. Kõige ägedam oli „Koluvere pool“. See oli pea püstloodis ja siit juba tited alla ei julgenud lasta! Tagumine külg oli raske seetõttu, et rada oli tehtud läbi hästi tihedalt kasvavate mändide. Kui küünarnukk või suusakepp jäi suure kiiruga ühe puu taha, võisid kindel olla, et järgnevalt paiskusid järgmise puu vastu ning lõpuks leidsid end kukerpallitavat koos suuskadega mäe jalamile. Oli ka mõni luumurd või nihestus, kuid ei ise ega ka vanemad ei teinud sellest välja. Las harjutab! Elus kulub kõik ära! Ei kujuta tänapäeval sellist asja ettegi. Mõni lapsevanem ei saaks vist muud kui kohut käia. Kes lubas? Kus järelvalve? Miks õpetajad ei hoiatanud? Tõenäoliselt oleks see mõnele juntsule viimane suusamatk ilma isa-ema järelvalveta.

         Veel toredamaks läks siis, kui kolhoosi mehed ehitasid väikese trampliini läänepoolsele mäenõlvale. See oli laugjam ja niisama alla sõita polnud mingit huvi. Suuremad, 6-7 klassi poisid aitasid  kaasa ja umbes 2,5 meetri kõrguse stardiplatvormiga mägi valmis mõne päevaga. Suuremad hüppasidki ülalt alla lastes 7-8 meetrit ja rohkemgi. Väiksemad  alustasid poolelt kõrguselt ja said 3-4 meetrit kirja. Kui isu täis, läks edasine teekond Liivamägede poole. Nüüd ei olnud eesmärgiks kuulide väljakraapimine vaid tee peal olevatel küngastel järsemate ja ohtlikumate allasõitude otsimine. Mõni leidis sellise, et tuli alla suusad otsapidi maa sisse. Oli ka üks selline rada, kus tõusud ja laskumised teel suurele mäele vaheldusid nii kiiresti, et anna ainult hoogu.

         Lõpetasime kooli Sillal. Mindi laiali tehnikumidesse, keskkoolidesse. Kokku saadi koolivaheaegadel. Ikka ja jälle mindi lapsepõlveradu mööda Rohumäele ja Liivamägedesse. Kolhoosiperedel oli loomi vähe ja need olid laiali, kolhoos seal ei karjatanud. Künkad ja künkavahed võsastusid. Künkad ei hakanud võsa sees silmagi, enne kui olid päris juures. Lõpuks ei saanud suuskadega sõitagi võsast läbi.

         1960te keskel hakati õgvendama Risti-Virtsu maanteed ja seda asfaldi alla panema. Materjali hakati vedama Liivamägedest. Suur mägi, kus oli lasketiir, veeti kõigepealt ära. Siis asuti väiksemate mägede kallale. Kui ka need otsa said, hakati suure mäe kohal sügavuti kaevama. Liiva jätkus ja sinna moodustus paisjärv. Vett tuli rabast küllaldaselt ja allapoole ehitati pais-regulaator üleujutamiste vältimiseks. Paisjärve kaldalt leiti luid ja sütt. Arheoloogid selgitasid välja, et seal oli asunud pronksiaegne asulakoht.

         Olen viimastel aastakümnetel käinud seal igal aastal. Varem koos lastega, nüüd lastelastega või lihtsalt üksi. Kunagistest võimsatest sisemaaluidetest pole järgi midagi. Nüüd on see ala osa Marimetsa looduskaitsealast. Need luited on rannikust kaugeimad (umbes 40 km) sisemaaluited. Siin kasvab vareskaera, mis on Eesti mandriosa ainuke kasvukoht. Kevadsuvel õitsevad kauneima nimega  käpalised, tumepunased  neiuvaibad, lakk-uibuleht, nõmmeliivatee, leesikas, hunditubakad,  karukellad ja talvik. Leida võib ka seenlille, seda Liivamägede servas kasvava kuusiku all. Rohttaimi jääb aga iga aastaga vähemaks. Peale liivamägede äravedamist hakkasid  alad metsastuma looduslikul teel männiga. Nüüd katab suuremat osa liivamägede piirkonda 30-40 aastane männimets. Pinnas on kaetud tiheda samblikuvaibaga. Ülalnimetatud taimi leiab üksikult ja gruppidena vaid vähestel puudevahelistel liivalaikudel.

         Lagedatel kohtadel leidub üsna palju sipelgahundi elukohti. Need väikesed röövputukad uuristavad kuni 5 cm sügavuse koonusja lehtri liiva sisse. Hoolikal vaatlemisel võib lehtri põhjas märgata kaht väikest täppi. Need on väikese röövli lõughaaratsid. Kui nüüd mõni väike putukas juhtub eksima ta kodu lävele ja mööda üsna järsu liivalehtri külge alla libiseb, haarab sipelgahunt suhulibisenud saagist välkkiirelt kinni ja tõmbab ta liiva alla. Kui saak söödud, ajab ta oma sõrataolise haaratsi uuesti liivast välja. Koolipoistena püüdsime vahel kärbseid või sääski ja lasime need liivalehtri servast alla. Sama tegid mu lapseed ja nüüd lapselapsed, ilma, et keegi neid õpetanud oleks.

         Liivamägede serval kasvas üks Kullamaa sümboleid, Sajaharuline mänd. See on aegade jooksul olnud Liivamägede-matka sihtpunktiks. Varem oli see mänd just Suure mäe taga, nüüd siis järve kaldast paarkümmend meetrit edasi. Mänd on juba maast-madalast mitmeharuline. Mehejämedused harud on siledad ja ja vonklevad-looklevad maadligi. Siit-sealt tõuseb mõni kõveram haru ulespoole, ristudes teisest maadligi jämedast harust väljakasvava oksaharuga. Mänd kasvab ühe väiksema liivakünka tipul. On selline pilt, nagu oleks tuiskliiv matnud aegade jooksul selle jändriku honga liiva alla, nii et väljas on ainult vana puu haraline ladvaosa. Kui vana on see puu? Seda pole võimalik määrata, sest osa tüvest on tõesti liivamäe sees. Igatahes mäletas mu ema, kes siin matkas 20.sajandi algul ema ja õdede-vendadega, seda puud samasugusena, kui ta oli 21.sajandi algul. Puu hakkas järsku kuivama aastat viis tagasi ja eelmiseks aastaks oligi ta oma elupäevad lõpetanud. Kullamaa üks sümboleid kadus koos poolteist sajandit vana Kullamaa vallaga. Võib-olla olidki nad eakaaslased, kes teineteiseta elada ei saanud! Tõenäolisemalt oli männi surm tingitud siiski veerežiimi muutusest. Sellises eas mänd enam juurde ei kasvata ei latva ega juuri. Kuigi mänd on üks visamaid puuliike, mõjub veekogu ta läheduses mõnekümne aasta jooksul hukutavalt. Vesi, mis varem püsis tema juurtehorisondis, liigub nüüd tahes-tahtmata madalamal asuva veekogu suunas, jättes juurekava janusse.

         Kullamaa Liivamägedesse rajatud paisjärv on huvitav selle poolest, et olgugi ta kogu ulatuses kaevatud liiva sisse, on seal kasvamas üsna mitmeid lubjalembeseid taimeliike. Tingitud on see Marimetsa rabast pealevoolavast, lubjarikastest allikatest  pärinevast veest. Paisjärve on süvendatud ja puhastatud kahel korral. Esimene kord oli see töö küllaltki pinnapealne ja järv kasvas uuesti kiiresti täis. Teine, mis viidi läbi juba Euroopa rahadega, oli põhjalik. Kahjuks ilmnes siin üks meie looduskaitseametkonna eripära. Tööle on võetud head ametnikud, kuid erialaspetsialiste ametkonnas napib. Niisiis toimuvadki kooskõlastused kõrgel ametkondlikul tasemel olemasolevate andmete põhjal.

         2000. aastal, just enne teise süvendamise algust, leidsin järve põhjapoolsel kaldal kogumiku soo-neiuvaipa. See on tüüpiline karjäärides, niisketel kraavikallastel ja luhtades kasvav ilus käpaline. Valkjad õied värelevad tuules nagu väikesed liblikad. Risoomide abil levib ta küllalt kiiresti alal, mis talle meeldib. Seda teades, hakkasin edasi uurima ja leidsin kaldarohu seest veel sadu õitsvaid soo-neiuvaiba taimi. Lugedes ühel 10 ruutmeetrisel proovitükil taimed ära, leidsin, et kogu umbes 0,3 hektarisel niiskel, rohtunud järvekaldal võis olla kuni 3000 õitsvat taime. Hiljem selgus, et keskkonnaamet ei teadnud sellest käpaliste kasvukohast midagi ja andis kooskõlastuse kogu järvekalda buldooseriga kokkulükkamiseks ja äraveoks, st kaitsealuste taimede kasvukoha hävitamiseks. Olen nüüd käinud igal aastal sealt soo-neiuvaipa otsimas, lootuses, et nõni risoomitükk ehk maha pudenes ja kasvana hakkas. Asjata, hävitustöö oli põhjalik, nagu euronõuded olid ette kirjutanud.

          Kõrvalepõikena Liivamägedest olgu mainitud, et tollase keskkonnaameti erilist profaansust näitas veel teine sarnane juhtum umbes samal ajal. Koluvere lossi ümbritseva paisjärve puhastamise kooskõlastusel anti luba tuhandete seal kasvavate valgete vesirooside hävitamiseks. Meenub jälle mu ema jutustus elust Koluvere lossis 20.sajandi algul. Ka siis puhastati lossi ümbritsevat paisjärve pea igal aastal. See käis nii, et veetase lasti madalamaks, mehed läksid paadiga järvele. Vesi oli siis veidi üle põlve või kuni niueteni. Ilm valiti muidugi soe. Kahelt poolt paati kiskusid nad või lõikasid lühikeste vikatitega välja kõik vesikasvud peale valgete vesirooside. Mõnda kohta jäeti alles hundinuiagrupp või natuke kalmuseid. Kallas kujundati lossiaedniku juhendamisel silmalegi kauniks. Väljakitkutud kasvud koguti paati ja paati edasi lükates puhastas 5-6 meest kogu järvekalda ühe päevaga. Alati lõid rõõmuga kaasa ka lapsed. Nemadki said mõne kopika prantssaia ostmiseks laadapäevil.

         Mis teha, elu on kiire, süveneda loodusesse ei saa endale lubada ka looduskaitseametnik. Pühendada vähemalt 2-3 päeva nädalas oma tööpiirkonna looduse tundmaõppimiseks, otseselt looduses käimiseks, nagu meie saime veel 1960-1970tel teha, ei tule tänapäeva ametniku puhul kõne allagi.

         Natuke lähemalt võiks rääkida siin kasvavast talvikust- huvitavast ja veidi salapärasest  taimest.

Veel pool sajandit tagasi peeti talvikut võrdlemisi haruldaseks taimeks. Nüüdseks on selgunud, et teda leidub siiski hajusalt üle Eesti. Eesti taimede määraja ütleb, et teda leidub kuivades männi- ja segametsades paiguti. Siiski on levikukaartidelt näha, et enamik leiukohti paikneb Kagu- ja  Põhja-Eestis, Lääne-Eestis on neid üksikuid.

Talvik (Chimaphila umbellata) on uibuleheliste sugukonda kuuluv igihaljas kanarbikuline poolpõõsas. Tema nimi on tuletatud kreekakeelsetest sõnadest cheimon ( talv) ja philos ( sõber). Gustav Vilbaste kogutud  talviku rahvapärased nimed pärinevad samuti põhiliselt Lõuna- Eestist: hobupain, lambakõrvad, oobiom, oopiumihaina, sariktalvik, sarikvarsakabi. Eestikeelne nimi talvik pärinevat  J.Kunderilt 1882 aastast. Igatahes paarkümmend Kullamaa ümbruse elanikku ja keskkooliõpilaste grupid, kelle loodusmatku seal olen juhtinud, taime nime ei teadnud. Nii et väga tuttav talvik Lääne-Eestis ei ole. Ka ei tunta siinkandis tema kasutamist rahvameditsiinis, kuigi kirjanduse järgi on ta kasutatav sisemiste haiguste raviks. Eriti laialt kasutavat talvikut indiaanlased eritusorganite häirete, langetõve, suhkrutõve ja haavade raviks. Seda hämmastavam oli see, et ala läbides leidsin kord sealt mitmekümne kuni sajakonna võsuga talvikukogumikke. Paaril hektaril võis olla tuhandeid võsusid. Kogumid kasvasid valgusrikka erivanuselise (30-50 aastat) männimetsa all liivasel pinnasel, enamasti koos pohla, leesika ja samblikega . Seega võib see leiukoht, nn. Kullamaa mets olla Lääne-Eesti suurim talviku kasvukoht. Üksikuid taimi võis leida 25-30 aastat tagasi ka Kullamaa Rohumäel, kuid pärast seda, kui seal hakati  jaanipidusid korraldama, talvikut  seal enam leidnud ei ole. Seega on talvik üsna tallamiskartlik ja inimpelglik taim. 

Nüüd aga jälle Mare mälestused ja täiendused selle omapärase ja haruldase Kullamaa-taguse maastiku saatuse kohta.

               Lugesin jälle suure huviga su blogisse lisatud lapsepõlvemälestusi. Millal see veel oli! Seepärast mõtlesin,et kirjutan,millisena seda aega ja kohta mina mäletan.Pean silmas just Liivamägesid ja Rohumäge.Lapsepõlves olid minu ja Elle suurimad mängukaaslased Riistopi Ene ja Malle. Olime ju enam-vähem üheealised, Jüri segas meid meie ettevõtmistes,Tõnust rääkimata. Liivamäed olid meie peamine mängumaa, polnud vist küngast, kus me poleks turninud. Seepärast tuletan sulle mõnd pisiasja meelde. Mäed algasid päris Riistopi vana lauda tagant, mille Eedi maha lammutas ja mis ulatusid põllu servani .Kui me Kullamaale esimest , seda punaste trepikodadega õpetajate maja  ehitasime (te olite Nappuse Antsuga ka ühe suve seal, Ants jäi KEKi, sina läksid Tartusse kooli vististi), tassiti need põlluäärsed künkad selle maja ümber täiteks. Keldrikorruse ehitasime maapinnale,hiljem veeti täiteliiv ümber. Sel kohal oli vana paemurd olnud, igatahes künklik see maa oli. See võis ka üks esimesi paemurdusid olla Kullamaal. See suur ja kõrge liivamägi veeti tõesti Risti-Virtsu maantee teetammiks,aga see oli siis,kui käisin 7.klassis ,niisiis 1955 a talvel. Niks korraldas veel enne rajooni spartakiaadi kahe tee vahel meile nädalase treeninglaagri. Passisime koolist tulles ikka autosid, et jalavaeva vähendada, nad ju sõitsid Liivamägedesse. Kutsusime seda mäge Põlluvahi mäeks, sest Põlluvahi talu oli just mäe põllupoolse (põhjapoolse) külje all. Ka oli mäe ja Eelmaa talu vahel loomade karjasmaa, kus asusid ka kurisuaugud. Sügiseti oli seal oma meetri jagu vett ja kevadel oli see  päevaga kadunud. Paepõhi oli ja sinna murrukohtadesse vesi kadus. Seal näitasid  poolpõlenud palgijuppe meile autojuhid, kes liiva vedasid. Seal, kus karjäär või õieti kunstjärv on, võtsime metsa maha sel ajal, kui ma juba kolhoosis ehitustehnik olin, 80-date algus. Seal kasvas kiduravõitu männimets, kohati sarapuuvõsa jne. Lage liivik oli Kullamaa pool karjääri, enne seda veel rohkem Kullamaa poole olid kadakapõõsad. Isa nooruses oli just seal jalgpalliplats ja kaitseliidu laskeplats. Padruniplönne olen isegi sealt korjanud. Andsin paar pilti Liivamägedest Merikesele, Ljubiteliga Silvi tegi.See oli väike õiendus Liivamägede kohta. Sajaharulise männi juures kasvas pisike sajaharuline mänd,-nii pool meetrit kõrge. Võhandu viis selle kooli aeda, nüüdse lasteaia otsas künkal ta kasvas. Uuskami Karla jutu järgi ehitasid Rohumäele selle hüpeka Kullamaa poisid Valem Jüri eestvedamisel. Mina olin siis Sillalt läinud. Mis puutub sinna Koluvere poolt allalaskmisesse, siis käis seal all hobusetee, mis üsna tihti täis tuiskas ja suusad kinni võttis. Olen ka ise seal paar head matakat saanud. 

         Mis tuleb Liivamägedest edasi? Kui mainisin, et Sajaharuline mänd kasvab Liivamägede serval, siis nii see päris ei ole. Harulise männi taga jätkuvad kinnikasvanud luited veel kaugele. Siin on sama järske ja kõrgeid künkaid, kui enne liiva äravedu eespool. Millegipärast on need künkad metsastunud juba aastakümneid tagasi. Keda ma peale oma ema ka ei küsitlenud, ei mäletanud keegi, et Sajaharulise männi taga oleks olnud lagedaid liivaluiteid. Seega, kes tahab näha, millised olid Kullamaa Liivamäed kuni 1970te aastateni, peab ette võtma matka legendaarsest männist edasi.

         Tee aga kulgeb edelapool luiteid edasi Marimetsa küla poole. Vanadest metsa- ja talveteedest sealkandis oli juba juttu. Nüüd matkame seda teed, mis praegu kasutusel. Esimeselt teeristilt pöörame vasakule. Kümmekond meetrit teest võsa varjus lookleb haruldaselt käänuline kitsas oja – Kõveroja, mis on andnud nime ka samanimelisele ammu kadunud talukohale, suupärasemalt oli see Kõvera talu. Ojake on nii loogeline, et pea iga meetri järel muudab ta suuna täisnurga võrra. Paremale minnes satumegi Jõgisoo-Kullamaa-Kalju talitee algusse, mis viib üle soosaare Varese saunaga, kus elas nõiakuulsusega naisterahvas. Vasakule pöörates aga jõuame Tammiku taluni, kus laiuvad esimesed Kullamaa metsa algusest säilinud metsaheinamaad-puisniidud Need ulatuvad Ubasalu küla tagant kuni Martna kihelkonna piirideni Liivi- Kaasiku-Palivere tee ääres.

          Veel 25 aastat tagasi sai autoga rahulikult sõita mööda Palivere-Kullamaa otsmoreeni serva Silgi ojani, mille kaldal asus kunagi poeetilise nimega talukoht Malla-Freiburg. See oli kohaliku töösturi Johannes Kokla  sünnikoht ja metsatalu. Kokla ise elas kuni suure sõjani Jõgisool, kus tal oli vesi- ja villaveski. Ettevaatlikult tuli sõita üle tee vuliseva ojakese ja jõudsidki Silgi metsavahitallu Marimetsa küla alguses. Külas oli olnud 7 peret. Viimased elanikud, kaks venda elasid seal 1960te aastate lõpuni, kuni lahkusid igavikku. Vahepeal, kui talud said tagasi oma rabaäärsed metsad tee servas, raiuti kõik mis lubatud ja natuke rohkemgi. Mets kasvab seal juba uus, kuid metsarahast ei jätkunud teede parandamiseks.          

         Siit soosaarena väljaulatuva moreenkünka servadest viivad võsastunud talveteed külameeste turbavõtukohtadeni. Viimati lõigati siin turvast kütteks ja loomadele allapanuks 1945-48.aastatel. Sõjajärgsetel talvedel olevat kohalike elanike sõnul olnud vaja täita ka turbakütte normi Ellamaa elektrijaama kütmiseks. Kas põgenesid inimesed taludest ränkade riiginormide täitmise eest, või kadus selle kütte jaoks vajadus, kuid praegugi võib seal leida maadligi vajunud turbaaunasid, mis välja vedamata jäänud.