Lapsepõlvest pärandunud, pühad ja mõistatuslikult kadunud maastikud I

      Pidin panema oma kirjatükile kodumaastikest just sellise pealkirja. Lugedes Rahvaluule arhiivi juhendmaterjali Minu maastikud, ei näinud ma teist võimalust. Niivõrd läbipõimunud on nende maastike iseloomulikud tunnused. Kõikides lapsepõlvemaastikes leidub pühi kohti, kogukonna ja peretraditsoonidega paiku, mõistatuslikke kohti ja erilisi tundmusi äratavaid puid, teid, kive, jõekäänakuid ning -haudu, aasasid, künkaid, kaldapealseid, rabaservasid, laukaid ja järsakuid. Ja kadunud on nad 70 aastaga kõik. Kirjeldan neid maastikke järgemööda, nagu nad meelde tulevad.

Minu lapsepõlvejõgi
Koolitee Silla 7-klassilisse kooli sai mulle selgeks alates 1947.aastast. Elasime majas, mille oli ehitanud kauaaegne Kullamaa pastor Brasche. Tema läks ära Saksamaale ja peale sõda asutati majja Kullamaa ambulatoorium. Maja asus jõe kõrgel kaldal, oma 3 meetrit oli pea 45 kraadise nurga all allaminekut, enne  kui jõudsid kivise põhjaga jõe veepiirini. Suvel oli vett ainult põlvini, kuid jäämineku ajal tormasid kollakad vahused veed allapoole, jättes vee ja jääga kaasatulnud rämpsu, rohututte, kalmusejuuri, lauatükke ja teokarpe väiksemate kividegagi pooleteise-kahe meetri kaugusele kaldale majaseinast. Teine jõekallas oli lauge ning madal ja kevadeti tundus, nagu oleksime järve ääres. Vesi ulatus sealpool paarisaja meetri kaugusele, päris  Jõe talu karjaaiani. Vesi jões oli täiesti selge. Siin ja seal oli põhjas väiksemaid ja suuremaid paekivilahmakaid. Neid pöörates võis pea igaühe alt leida mõne lutsu, vahel ka väikese vähi, suuremad olid urgudes. Enamasti olid lutsud  vast poolteist vaksa pikad, aga juhtus ka selliseid jurakaid, et saba paistis kivi ääre alt välja. Siis tuli tegutseda väga ettevaatlikult. Kivi kangutati ühe serva peale ja lasti äärmise ettevaatusega teisele küljele põhja peale. Mõlemad peod  tuli panna lutsule  torbikuna saba ja pea juurde, ning siis kiire liigutusega käed kokku suruda, visates samal ajal kala hooga kaldale. Väiksemate kivide all oli sõrmepikkusi kalakesi, keda nimetati mudarullideks. Alles hiljem sain teada, et need olid trullingud. Natuke halb tunne mõelda takkajärgi, aga neid sai kahvliga püütud vahel pannitäis, milest siis ema üsna maitsva kalaprae tegi.

Aga aeg oli teine. Keegi ei varjanud, kui ta siga tappis, enamasti kuulis kogu küla sea kisa ja rõõmustati, ehk saab ka tüki värsket osta naabrimehelt. Lapsed olid agaralt seatapu juures ametis. Suuremad tassisid kuuma vett, mõni julgem poiss hoidis verekopsikut sea kõri all, kui verd võeti, tüdrukud sorisid koos emaga sisikonna kallal ja puhastasid soolikuid.  Külas elati elus elu, nii nagu ta loodud oli. 

Jõgepidi allapoole minnes tuli sügavamaid auke, kus vesi ulatus suvel nabani. Ühe suure kivi juures, mis keset jõge troonis nagu heinasaad, oli meie lemmikkoht suplemiseks. Põhi oli seal liivakas, väikesed kivid ei seganud liikumist , kivide vahel kasvasid üksikud vesikasvud, mis voolus looklesid. Kivise aluspõhja tõttu oli jõgi sajandite jooksul aeglaselt uuristanud end üha sügavamale. Vasak jõesängi kallas oli järsk, poole kuni kolmveernd meetri kõrgune, enne kui läks üle heinamaaks. Parem kallas oli lauge. Ainult meie kodu juures tõusis see kuni kolme meetri kõrgusele, mujal oli kuni meetrikõrgune. Miks jõekaldad nii erinevad olid, sain teada alles koolis geograafiat õppides. Vasak kallas oli läbipõimunud leppade juurtega, mis moodustasid pärjataolise mustri piki jõge. See pärjataoliselt kokkupõimunud juurestik ulatus aga kuni veepiirini. Altpoolt oli vesi kruusa ja saviseguse kalda uhtunud õõnsaks, eriti jõekäänakutel.   Vesi oli nii selge, et hoolega vaadates võis siin-seal kalda servas vesikasvude varjus näha haugipulkasid, sõrmepikkusest kuni vaksani. Aga vahest juhtusid nägema kaldapiirile lähenedes ka poole meetri pikkust haugi. Vähimagi krõbina puhul sööstis see kohe kaugusse. 

   Edasi minnes oli Kuudri karjamaa servas  külarahva ujumiskoht – Karjamaa auk. Kuni seal ei karjatatud kolhoosilehmi, sai sealgi koos külalastega ujumas käidud. Paar-kolm talulehma, kes seal vahel joomas käisid, ei seganud meid. Hiljem aga oli jõgi seal mudane ja kogu vesi allpool samuti. Seda jõge pidi sai lapsepõlves käidud küll allavoolu, küll ülesvoolu, küljepeal kott, kuhu kalad pandi. Mõnes kohas oli savise kalda sees urgusid. Sealtki võis vahel mõne lutsu, kiisa või vähi saada. Omapärane aeg oli jõel varakevad jääminekust maikuuni. Siis tulid siia ülesjõge silmud. Ma ei tea praegugi , olid need jõe- või ojasilmud. Pikkust oli neil kuni paarkümmend sentimeetrit ja nad kinnitusid lamedate kivide alumise serva külge. Kui siis kivi puutusid, ajasid nad oma looklevad kered Medusa juustena kivi juurest laiali. Sel ajal keegi neid ei püüdnud, ega kasutanud toiduks. Mõned teadjamad küll rääkisid, et villase kindaga saad neid kivi küljest lahti tõmmata.  Neid oli täis kogu jõgi, kuni Kullamaa vesiveski paisuni välja, mis oli sealt paar kilomeetri ülespool. Kuhu nad kadusid, ei tea. Paarkümmend aastat hiljem ma neid enam ei leidnud. Küllap see oli seotud jõe üha suureneva reostusega väetistega, virtsa ja silomahlaga;  aga ka mitmesaja inimesega hooldekodu asula tekkimisega Koluveres, mille kõik reoveed ja lugematute peldiku sisu kuni 1990te aastate keskpaigani praktiliselt puhastamata Matsalu lahe poole lasti.

Käisin oma lapsepõlvejõe ääres mõni aasta tagasi. Raske oli jõeni pääseda, võsa on kõikjal võimutsema hakanud. Puhta, läbipaistva vee asemel on kollakas, pea läbipaistmatu vesi. Kaldaid pole aastkümneid niidetud, kogu kallas  veepiiril on rämpsu täis. Kõige rohkem on muutunud jõepõhi. Kruusase, kuni meetrisügavusele paistva põhja asemel on vonklevatest meetripikkustest ja pikemaistki veerohtudest ja vetikatest paksult täiskasvanud jõesäng. Kive leiab käsikaudu, need on paksult limaste vetikate ja käsnataolise ollusega kaetud. Paari kivi pööramisel tõusis üles selline muda, et polnud võimalikki näha, kas mõnd elusolendit ka seal all on. Sellised olid muutused minu varasema lapsepõlve lemmikmaastikus – jõesängis  Jõe ja Kuudri talude vahel Kullamaa jõel.

Minu noorpõlve jõemaastikud
      Mu isa suri noorelt , 41 aastaselt infarkti tagajärjel. Ema ei tahtnud enam selles majas elada ja tal õnnestus osta 1949.aastal 1500 rubla eest väike majake paar kilomeetrit  Koluvere poole sama jõe äärde. Kunagisel popsisaunal oli muldpõrand, köögis oli kriskadega reheahi, selle ees pliit. Ahjusuu oli parajasti nii suur, et sai haokubu sisse lükata. Ega popsil metsa ju polnud, aga peremehed lasid oma kraavide pealt hagu raiuda. Haokubusid läks aastas paarisaja ringis. Suvel talvehagu ei raisatud, siis korjati igapäevane pliidikütus  kõrvalolevast riigimetsast mahakukkunud okste näol. Seetõttu olid metsaalused vanasti ema jutu järgi nagu riisutud. Samamoodi hakkas toimuma meie küttemajandus. Talveks sai ema siiski kolhoosist osta 5 ruumi lepapuid. Sellest oli vähe ja nii tegime emaga kahekesi veel kraavidelt sadakond kubu hagu. Suvel oli mu kohus iga päev korjata kaks ema õmmeldud sangadega tassimisriide täit mahakukkunud kuivi männioksi. Nendega   tegime süüa.

Raba saun, mu uus kodu, oli jälle jõe kalda peal. Siin voolas jõgi aga tunduvalt sügavamas sängis. Veepiirilt majani oli viiskümmend sammu, kuid maapinna tõus   majani oli normaalse veeseisu korral 4 meetrit. Pool kilomeetrit allavoolu oli Kullamaa vesiveski  ja veskipais. Neil aastatel oli jahvatustööd palju. Kõik talupojad, hiljem  kolhoosnikud ümbruskandi küladest tulid oma hobuvankrite ja viljakottide koormatega siia. Mõnikord oli järjekord paari-kolme päeva pikkune. Siis aeti juttu, pikutati veskikojas ja vahetevahel tõsteti käsivintsiga uued kotid üles lae peale, kus vili veskikolusse kallati.  Leivakotid olid meestel kaasas, öösekski visati pikali siiasamasse veskiruumi. Aga siis tekkisid ju ka loomulikud vajadused. Selleks oli ehitatud  künka otsa laudadest kokku löödud kemmerg. Nagu räägiti, oli see ehitatud veel enne sõda vallavalitsuse kurja korralduse peale.  Ega nüüdki väiksema häda korral viitsitud sinna minna, hiiliti lähemal olevate põõsaste taha.

Natuke peaks rääkima veski ja  paisu ehitusest. Jõgi oli siin umbes  20 meetrit lai ja see oli tõkestatud paisuga . Paisu alumine osa oli valatud betoonist, peal oli kaks rida väravaid. Kevadel, kui veed olid suured ja polnud palju jahvatamist, võeti ülemised väravad ära, et liigne vesi juhtida alla nn „ämmaauku“.  Mõlemad väravaread võeti ära ainult heinaajal. Siis said jõeäärsed talud, hiljem koolhoosipered jõe kaldad veepiirini puhtaks niita. Ka mölder kasutas madalat veeseisu omal viisil. Sel ajal, mis kestis umbes 3-4 nädalat, remonditi paisu ja tambiti saviga kinni kohad, kus vesi oli hakanud läbi savist ja kruusast tammi aluse imbuma.  Siis tõsteti vesiväravad jälle ette ja hakati jahvatamiseks vett koguma.

Jahvatamiseks juhiti vesi veski alt läbi, kus oli horisontaalne turbiin veskiseadmete käitamiseks . Ülemist ava, mille kaudu vesi veski alt läbi juhiti, nimetati liigsilmaks. Teispool veskit, peale turbiini läbimist kukkus vesi   „kostiauku“. Vahepõikena, kostiaugu juures,  päris veskihoone all olid kõige suuremad, musta selja ja kollase kõhuga ahvenad.  Selliseid sai püüda veel ainult Vanaveski talu alt, enne kui jõgi alpooll Silla asulat süvendati kraaviks. Seal elasid nad üksikutes meetrisügavustes hauakohtades, õieti aukudes, mis vaheldusid  madalate rohtunud lõikudega, kus vesi vaid veidi jalapöiast kõrgemal vulises. Kostiaugust allpool oli vesi madal, paarkümmend sentimeetrit. Selle jõeharu vastaskaldal kasvas nn „Sitalepik“. Nimi tuli sellest, et enne kemmergu ehitamist käidi seal üle jõe oma suurematest hädadest lahti saamas.  Ülalpool veskit ei tulnud kõne allagi kellelgi oma häda teha jõe kaldal kasvavasse võpsikusse. Sealt oleks vihmad selle jõkke uhtunud. Kes sellise veega jahvatatud viljast tehtud leiba sööb! 

   Paisu juures oli ülavoolu kaevatud kanal, mille teine ots oli kinni. Selle kõrval oli nn abitamm, kus umbes kolmemeetrine lõik oli kitsas, pealt vaevalt pool meetrit lai. See oli ettenägelikult rajatud selleks, et erakorralise suurvee või jäämineku puhul võimsad veevood ei lõhuks veskipaisu. Vajaduse korral sai labidaga  kitsa koha pealt veevool avatud ja üleliigne vesi tormas enne paisu madalale luhale ja sealt edasi veskist mööda jõesängi allpool „ämmaauku.“  Need lasi ehitada 1890tel krahv Leon von Buxhoeweden, kusjuures talumehed vedasid vajaliku mulla ja kruusa hobustega talvel jää peale. Ilmselt oli tal ehitusnõunik, kel olid kõrged hüdroloogilised teadmised.
Kolhoosi ajal ei teadnud kohalikud „insenerid“ sellest midagi. Kanali ja jõe vaheline kallas  kaevati ekskavaatoriga välja, et tekitada suur veskijärv paisu peale. Järgmisel aastal oligi erakordselt vihmane suvi. Vesi tõusis pealpool paisu ligi paar meetrit ja murdiski paisu maha. Sellisei õnnetusi oli hiljem veel paar korda, kuni  ehitati uus pais valubetoonist ja terasväravatega.

Krahvi ajast on teada humoorikas rahvapärimus veski remondist. Veskimeheks oli Möldri August. Ta pidi ära vahetama juba kulunud vesiratta. Vesiratta võll tuli teha väga jämedast puust. August ja mõisa metsavaht läksid härra juurde ja seletasid, et seda võlli ühest puust teha ei saagi, peab neli puud kokku panema. Saadigi nelja puu raiumise luba. Vesiratta võll tehti siiski ühest puust ja kolm tüsedat palki müüdi hea raha eest maha.
Pealtpool paisu oli kaevatud veel üks kanal, mis möödus möldripere saunast ja suubus sadakond meetrit allpool veskit veidi laiemasse käänukohta jões, mida me nimetasime Kanaliauguks või Pesuauguks. Võib-olla oli seal varematel aegadel linu ja muid suuremaid palakaid pestud ja loputatud? Aga võib-olla hoopis lambaid? See kanal oli umbes 2 meetrit kõrgete kallastega ja varem oli selle ääres villaveski, mida käitati vesirattaga. Ka sellel kanalil oli olnud pais, kuid ei villaveski hoonet ega paisu 1940te aastate lõpus seal enam ei olnud.

Ülalpool paisu oli sel ajal mitme küla laste ja noorte suvine lemmikkogunemispaik.  Kui oli tahtmine suplema minna, öeldi:  „Lähme paisu peale!“. Seal oli hommikust õhtuni ikka kümmekond noort, enamik alla teismeea, sest teismelised tegid juba hoolega tööd. Kes rohis kolhoosipeete, kes oma aiamaad või tegi lehmaheina. Alles õhtu eel kogunes vanem seltskond – 12 kuni 16 aastased. Peale tunnist kuni kahest suplust ja möllu mindi Kullamaa rahvamaja taha võrkpalli mängima ja seda tehti , kuni päike oli metsa taha vajunud ning palli enam ei näinud. Jõgi oli selles lõigus kalda ääres umbes 1 meetri, keskel 1,5 ja kohati isegi üle 2 meetri sügav. Paisust kaugemal läks veel sügavamaks, seal polnud huvitav. Paisule lähemal oli mitu suurt kivi jõepõhjas, neid hüüti „Liisudeks“.  Vahel käis võistlus selle peale, kes Liisu üles leiab. Liisude kõrgus põhjast oli pool meetrit ja rohkemgi. Siis tuli püsti vees olles end kätega edasi sõudes varvastega katsuda, kas satud Liisu peale. Mõni Liisu oli just nii kõrge, et kikivarvul kivil seistes ulatus nägu välja.

Seda päeva igal suvel, kui mölder August Nappus tõstis vesiväravad välja ja lasi paisupealse vee alla, et hakata valmistuma paisu remondiks, ei lasknud keegi mööda. Valla lastud vesi tormas  vahutades ja keeriseid moodustades paisutammilt alla ämmaauku.  Enne oli veetase ülalpool  paisu poolteist kuni kaks meetrit kõrgem  allpoolsest.  Nüüd langes veetase ülal lausa minutitega, allpool aga tõusis , sest kitsas säng allpool kostiaugu suuet ei suutnud korraga niipalju vett vastu võtta. Meie meelistegevus oli ülalpool paisu end lasta voogudega alla viia. Algul julgesid seda teha ainult suuremad poisid, sest veevood olid nii võimsad, et keerutasid julget laskujat omatahtsi. Poole tunni pärast, kui veetase ülal ja all olid rohkem ühtlustunud, läksid kilgete saatel kõik, ka tüdrukud. Oh seda põnevust!

Ühel suvel, see oli vist aastal 1951, ehitasid kohalikud mehed kolhoosi brigadiri Edgar Ströömi eestvõttel männipostidest ja lattidest ujumissilla umbes 50 meetrit paisust ülespoole. See ehitati kolhoosi juhatuse otsusega ja kulul noorte vaba aja veetmiseks. Vettehüppamiseks oli poole jõeni ulatuva silla otsas  umbes mehekõrgune hüppetorn.  Sild oli umbes meeter lai , kokku löödud laudadest. No see oli vast elamus! Torni ronimiseks tekkisid järjekorrad, vähesed leppisid vettehüppamisega sillalaudadelt, mis olid pool meetrit veepinnast ülalpool. Enamik poisse olid siis kõvad kalamehed, muidugi õngitsemisel. Sillapostide ümbruses hakkasid ujuma ahvenaparved. Küllap oli postide varjus hea saaki varitseda. Hommikuti, varem kui lapsed kogunesid, sai siis siin ahvenaid õngitsetud. Vesi oli läbipaistev meetrini ja rohkemgi. Põnev oli päris pikali olles lauapragude vahelt uurida, kus mõni suurem ahven  parajasti on ning siis õngenööri otsas olev konks ussikesega ta nina ette sokutada. Õngeritva polnud vajagi ja võtmine oli enam-vähem kindel.

Täiskasvanuid käis seal väga harva, mõnikord heinamaalt tulles end higist loputamas. Sel ajal oli selline elu loomulik maaelu. Kellegi isa-ema oma lapsi taga ei otsinud, ega muretsenud nende pärast.  Kui midagi juhtub, teised on ju juures! Nii said kõigist iseseisvad inimesed juba teismeeas. Nagu mu koolikaaslasedki Merekalandustehnikumi päevilt, sõisin minagi  juba 16 aastaselt üksi kolmeks kuuks  Murmanski ja sealt Barentsi merele tööpraktikale tollase Nõukogude Liidu  kalalaeval.

Nüüd jõemaastikust minu kodu ümber. Meie saun , nagu öeldud oli kõrgel jõekaldal. Siin oli jõel kahekordne säng. See, kus me maja, oli umbes paarsada meetrit laia ürgoru kallas. Ilmselt oli see tingitud pinnase uhutavusest või pehmusest, et sajandite jooksul oli jõgi oma vesi veeretades uuristanud end üha sügavamale ja sügavamale. Nüüd oli põhi käes, vesi voolas mööda klibust, kohati päris paest põhja. Nendes kohtades, kus paas oli sügavamal, olid ka sügavamad,  nn hauakohad. Ja ega ürgoru külgede  pinnaselgi ühtlane lõim ei olnud. Veidi mu kodust allapoole oli ürgorg pitsunud ainult kolmekümne meetri laiuseks ja kolm meetrit allpool ürgoru pervi  voolas viieteist meetri laiune jöelint. Ülevalpool kodu oli ürgorg eriti võimas ja kaunis oma mitmekesisuses. Kord laienes see 150 meetrini, kord kitsenes  50 meetrini.

Et veevoolud pidid sajandite jooksul jõesängi moodustamiseks otsima ikka pehmemaid kohti, oli jõgi seal väga käänuline.  Käänakud aina tihenesid ja muutusid üha järsemateks. Käänukohtadel oli ette tulnud ilmselt kõvem pinnas ja mõnes kohas oli jõgi peaaegu tagasi pööranud. Sellistes kohtades olid moodustunud hauakohad. Neil kõigil oli ka nimi. Esimest, kõige järsemal käänakul olevat nimetati Pöördhauaks, teine, laiuselt suurim, oli Vahehaud ja kolmas Katlahaud ehk Hauakatel.  Siia olevat kauges minevikus maetud katlatäis kulda. Selle saab kätte, kui täiskuu ajal neljapäeva keskööl minna  jõe äärde, kaasas ühes pesakonnas sündinud seitse kukepoega. Kuketibud tuleb siduda ühe nööri kulge ja nööriots tuleb vette visata.  Siis aga tuleb lugeda sõnu, mida keegi siiani pole üles leidnud. See on salapärane ja räägitakse , et põhjatu haud, seepärast seal kunagi ujumas ei käidud. 1930tel aastatel rajati  sillaga supluskoht Katlahauast sadakond meetrit ülespoole.

Kõrge, lageda liivase kalda peal oli Liiva talu saun ja selle läheduses meetrisügavused augud. Neid kasutati siinkandis kartulite, porgandite ja naerite-kartulite-peetide ületalve hoidmiseks. Kodukeldrid olid väikesed ja sinna mahtus talvevaru kuni kevadeni. Kuid süüa taheti ju uue saagini. Kevadel võeti seest kuuseokstega hiirte vastu vooderdatud, pealt õlgede ja liivaga kaetud augud lahti. Liivases, kuivas pinnases säilis kartul ja juurvili kadudeta.

    1970te aastate algul ehitas Läänemaa metsamajandi Kullamaa metskond sinna nn Jäägrikoja, väljasõidu- ja pidutsemiskoha. Eks see oli mõeldud kõrgemale nomenklatuurile, kuid said oma juubelipeod seal peetud ka kõik majanditöötajad.  Siis laiendati süvendamisega Pöördhauda ja otse Jäägrikoja ette jäänud Katlahauda. Idülliline  looklev jõgi muutus ühtlaseks laiaks veeväljaks. Kõige järsemalt pidi vesi suunda muutma Pöördhauas. Siin tormasid suurveed otse vastu mitme meetri kõrgust kallast ja pidid pöörduma edasi voolamiseks  isegi veidi tagasisuunas. 1953.aasta suviste  suurvihmade ajal tõusis vesi seal üle poolteise meetri ning umbes 15 meetri pikkune osa kaldast langes  pool meetrit maalihkena allapoole.   Hilisemate aastate jooksul on kallas vajunud tasapisi veel samapalju.

Jõgi oli väga kalarikas. Siiasamasse Pöördhauale lähenedes võis näha suurte, kuni paari- lolmekiloste turbade parvi. Turvad armastasid ilusatel, soojadel  ilmadel tulla veepinnale, tumedad selja- ja sabauimed veest välja ulatumas. Niikui  inimene lähenes kõrgel kaldal nende vaatevälja, oli kogu parv korraga kadunud. Seda väga ettevaatlikku, võimsat kala oli väga raske püüda. Jõekaldale tuli läheneda roomates ja sööt tamiili otsas tuli visata vette ilma raskuse ja korgita. Kui jõhv näppude vahel liikuma hakkas, tuli lasta kalal 3-4 meetrit liikuda. Siis võis kindel olla, et  turb on  sööda alla neelanud. Seda õpetas mulle siin  pea iga päev kalastamas käiv Saidlo, pastor Terasmaa abikaasa Taimo isa, kes suviti siin pikemat aega elas. Kord kõrgelt kaldalt jälgides  kala käitumist söödaga, oli näha, et esimesed meetrid liigub turb  saiakuul mokkade vahe, otsekui kaaludes, mida edasi teha. Kui midagi kahtlast tundis, sülitaski peibutise välja. Enamasti mindi ikka ahvenapüügile. Liiva talu taga, kus kaks  jõge, Koluvere ja Marimetsa ehk Iirassilla oja kokku saavad, oli alati kaldaserva või mõne mätta ääres ootamas suur ahven. Need olid ahned, kuid  kui mõni konksu otsast ära rabeles, oli korraga kogu parv kadunud.

See maastik oli pärit nagu vanalt õlimaalilt. Minu kodu juurest kõrgelt kaldalt  ulatus vaade üle esimese ürgoru käänaku. Vaid paar hiigeljämedat haaba kasvas järgmisel kõrgendikul.  Jalutades mööda ürgoru kallast nende puudeni, avanes vaade üle Pöörd- ja Vahehaua kuni Katlahaua kõrge kaldani.  Jalgtee kõrval kasvas üksik tamm. Sealt võis pea alati leida mõne tammepuraviku, haabade juurest haavapuraviku. Puravikke kasvas ka igivanade, seest tühjade sarapuupõõsaste all. Need põõsad olid jäetud siia niitmisel kasvama ajal, kui sarapuud peeti täieõiguslikuks viljapuuks. Ka metsõunapuid oli siin jõe ääres paar tükki. Needki olid kasvama jäetud samal põhjusel. Katlahaua kohalt paistsid  madala luha peal lookleva jõe kaldal Liiva talu hooned, kaugemal Jõgeva kõrts ja veel kaugemal Koluvere lossi sakilised tornitipud ning mõisa viinavabriku korsten.  Selline vaade oli võimalik seetõttu, et kuni 1950te aastate esimese pooleni  tegid jõe kaldal elavad pered oma lehmaheina käsitsi vikatitega niites jõekallastelt. Ka küttepuid tehti peamiselt jõekaldal kasvavatest leppadest. Kasvama oli jäetud ka paar tamme.

Kui vaadata aega 70 aastat tagasi, siis tamm oli siinkandis väga haruldane.  Liivane maa kasvatas hästi ainult mändi. Üks suurem, paarisaja aastane tamm kasvas Vallikraavi ja Liiva tallu viiva tee lõikumisel ja üks noorem, käsivarrejämedune, Vallikraavil leppade hulgas. Ka selle tamme all leidus  puravikke.  Kord lasi metskond raiuda puhtaks Vallikraavi kaldad sinna kasvanud leppadest.  Vene mees, kes Peipsi äärest oli siia rännanud tööd otsima, raius kohusetundlikult maha viimase kui vitsa, ka selle tammekese. Ema nuttis mitmel päeval. Tamm oli hakanud kasvama aastal, kui ta siia elama tuli ja ta käis tema sirgumist vaatamas pea igal nädalal.  Nüüd, aastakümneid hiljem, on nende tammede seemnetest hakanud kasvama tuhandeid noori tammesid. Nii lagedal kui ka metsa all on massiliselt tamme järelkasvu. Miks tamm enne järelkasvu ei andnud? Tamm, kui laialehine liik on suhteliselt külmaõrn ja Eestis oma areaali põhjapiiril. Ehk ongi tegemist olulise kliima soojenemisega viimasel poolsajandil.

  Paisust kuni meie saunani ja natuke veel edasi, endise Liiva talu piirini  Vallikraavi kohal tegi heina Saare pere – Triinu ja Karla. Peamine niitja oli Triinu, kes suve jooksul lipsis vikatiga üles-alla pea kilomeetripikkuse jõekalda veepiirilt  3-4 meetri  kõrguseni. Karla oli heina pööraja-kuivataja ja üles kaldapealsele tassija. Hiljem viisid nad kahekesi oma vana hobusega heina talvekorterisse. Hiljem, kui kolhoosid hakkasid rajama kultuurheinamaid, jäid viletsamad  aru- ja metsaheinamaad kolhoosnikele heinategemiseks. Tulid ka esimesed masinad  ja naabrimehest traktorist  niitis  viierublase või pudeli eest ka naabri tüki maha. Nii jäidki  jõekaldad, metsasihid ning kraavikaldad niitmata ja ajapikku  võsastusid.  Hiljem sai võsast mets ja kadusid  ka kaugvaated üle kauni jõesängi, kõrgete kaldajärsakute ning hõbedase selgeveelise jõelindi.

Nüüd, 60-70 aastat hiljem on maastik tundmatuseni muutunud. Jõekaldad on niitmata ja võsastunud, ka kehvad aruheinamaatükid kaldapealsetel on metsaga kaetud. Et jõge näha, tuleb end läbi suruda kibuvitsa,- türnpuu- ja paakspuuvõsast. Õnge sisseviskamise lootustki pole. Puud on paindunud jõe kohale, kohati jõkke murdunud ja vedelevad seal mustade krokudillidena. Pole ruumi, et õngeritva vibutada.  Piki jõge on võimalik liiuda ainult paadiga, kuid see ei paku enam sellist vaadet üle ürgorus lookleva jõe. Vesiveski ei jahvata enam aastaid, seepärast on vesi seisev ja kuumadel suvepäevadel läheb õitsema – kattub paksu, haisva  vetikakihiga. Kristalne vesi on kadunud. Kuna varem pideva jahvatamisega toimunud veevahetust enam ei ole, vesi ei liigu,  on jõepõhja ladestunud paks mudakiht. Iga vihmahoog liigutab kaldaäärset muda ja muudab jõevee kollakaks läbipaistmatuks olluseks. Kümned süvendatud ja puhastatud metsakraavid toovad jõkke pruunikat rabavett. Kalad ja vähid on peaaegu kadunud. Õngitsen vahel oma Haldjametsa lapsepõlve-, nüüd suvekodu paadisillal, vahel teen tiiru ka jõel, kuid suuremaid, kui sõrmepikkusi ahvenaid pole õnnestunud saada. Turbasid ja lutse pole enam üldse näinud, need kalad tahavad külma puhast vett. Olen proovinud ka vähke püüda. Suve jooksul on sööda peale tulnud  2-3 väikest vähki, kelle olen  tagasi  saatnud. Paarkümmend aastat tagasi kolisid siia jõe äärde koprad, kes on siin puid vette langetanud ja kelle  kaldasiseste koobaste õhutusaugud ohustavad kaldal käijaid. 

   Paisu juures pole kosta laste kilkeid ja noorte hõikeid, kaldapealne on räämas, takjaid ning  nõgeseid täis. Sitalepik on vahepeal maha raiutud, kuid juba on  täis mets asemele kasvanud.  Lastel on nüüd muud huvid. Millised, ei teagi õieti, sest ka Kullamaa rahvamaja taga, kus nüüd on korralik staadion, pole kedagi näha palli mängimas.  Uus supluspaik on valla poolt loodud tehisjärve äärde Liivamägedes, kuid nüüdsel ajal käiakse seal perede kaupa ja autodega.
Lisan siia ka oma klassiõe Mare Aavekuke mälestused Kullamaa jõest ja jõeäärsest elust. Ta saatis need pärast seda, kui oli lugenud minu kirjutatud lugusid jõemaastikest ning Liivamägedest. Kui oleks veelgi kirjutajaid...

Lugesin täna su jõemaastikke. Kas pole huvitav samu paiku teiste silmadega vaadata. Kui ma käisin 5.klassis,elasime ühe talve Kiimassillal. Ema oli ju arreteeritu naine ja kolhoosist  anti emale käsk kätte, et talv tuleb Kiimassillal elada ja lehmi talitada. Sinna tuli sel talvel veel Ströömi Helga ja kui sa Jakovlevi Viktorit mäletad, siis tema naine koos poja Lauriga ka. Olin sellest lastekambast vanim ja omamoodi kohtumõistja. Vaat see 1953. aasta kevad tuli hästi vara, maipühade ajal kasvas pikk rohi ja me käisime juba ujumas. Jõe Reet (Marleen) siis tutvustas mulle neid oma koduümbruse ujumiskohti. Pidime alati salaja hiilima, et poisid ei näeks. Kuskil seal ambulantsist natuke Kuudri poole see koht igatahes oli. Aidavahi plikad olid ka kambas. Hiljem, kui jälle kodus elasime, käisime Jõeoru juures ujumas.  Paisule me ei riskinud tüdrukutega minna, meist keegi polnud eriti kõva ujuja. Hiljem tegi Riistopi Ene meile kõigile silmad ette. Ta tahtis siis ka ujuma minna,kui oli mitu päeva sadanud ja sooja polnud kuskil. Mul oli isa kõva kalamees, ta käis Kalju jõe ääres kalal. Enne kinni panemist oli tal seal mõrd ka sees ja tema paremad kalakohad jäid mullegi meelde. Õismanni maja juures oli sügav auk, ilmselt linaleoauk olnud. Kui kala kuskil võtta ei tahtnud, läksime ikka sinna. Aga ma ei mäleta, et meist keegi oleks sealt kala ka saanud. Ainult näkkis alati ja kõvasti. Isaga sai nalja ka, ta tahtis üksi püüda ega sallinud, kui keegi lähemale kui 3 m oma õnge vette sokutas. Ükskord kutsus ta mind allapaisu kalale. Ta oli mõrrale kaks küljevõrku pannud ja toiakate külge kinnitanud. Lähen mina siis oma toiakaga ühel pool jõge, isa teisel pool. Mingi suur kivijurakas jäi mulle jalgu ja ma lendasin ülepea vette, toigas muidugi allavett. Isa lõi oma toika kaldasse kinni ja tuli diagonaalis minu toiakat püüdma, ise mind hurjutades ja kobaks sõimates. Kuniks käis mauh! ja kukkus sellesama kivi otsa, ainult soni jäi pinnale ujuma. Ma istusin vette ja naersin seda pilti, mis mul avanes. Isa puristas ikka tüki kauem, kui mina. Lõpuks sai vist olukorra absurdsusest aru ja siis naersime mõlemad. Peale sõda käisid ema-isa paar korda suve jooksul kala "raiumas", gaasilamp oli paadi ninas, isal ahing käes ja emal aerud. Solistada ei tohtinud. Mäletan, et koja seinal rippusid ikka mitu korda haugid, sabad vastu maad. Ka vähki oli piisavalt, mina sõin ainult sõrgu ja lakkasid. Kullamaal oli teemaja, poe Altmäe poolses otsas. Vanaemale oli tellimus, suured saksad käisid kärakat panemas ja vanaema pidi siis teatud arvu vähke sinna viima. Kui isa juba kinni oli viidud, oli vähk ikka minev kaup. Ema oli mul igavene argpüks, ta ei julgenud konna koorida ja natale siduda. See töö jäi meile Ellega. Olin nii 9-10 aastane, Elle lõi raudpoldiga konna maha , mina tõmbasin naha üle silmade. Ei tea kas praegu saaks sellega hakkama. Jube värk. Vanaema oli mul üldse julge, sai iga asjaga hakkama. Õpetas ikka, et vaata laps, elus võib tarvis minna. Ära sa seda kuskile kirja pane, loevad ja löövad risti ette, et küll olid ikka inimesed, vaat mida nad lastel teha käskisid .Olime vist liiga agarad, konni polegi enam! Meie jõgi sai kõige esimese ja hirmsama paugu sel kevadel, kui Ainiga Kullamaale elama tulime, oli 1967aasta. Koluvere katlamaja õlireservuaar oli maa-aluse torustikuga ühendatud, kuskilt lekkis. Kraavid olid kõik kütust täis ja kui siis kevadel ots lahti sulas, siis muudkui tuli, tuli, tuli. Nädal aega jooksis läikiv õlilint paisust alla, hoolealused riisusid ja põletasid kaldaid. Oma 10 aastat hiljemgi ei tohtinud põhjamuda liigutada, õlilaigud tõusid pinnale. Läks mööda omajagu aastaid, ühel ilusal kevadhommikul lähen õue, hirmus õlihais igal pool. Läksin jõe äärde ja mööda Valuoja (Juta maja taga) tuleb aga jälle metsa poolt õlioja. Läksin siis seda mööda sigalani välja. Seal oli kütjaks Piirimäe Karla, pani pumba tööle ,et reservuaarist päevane kogus väiksemasse paaki pumbata. Ja unustas pumba tööle. Aga õues olid kõrvuti kaks kaevu, ühesõnaga ülevoolav õli sattus sadevete ärajuhtimise torusse, sealt kraavi ja jälle jõkke .Seekord läks oma 3 tonni jõkke. Mis kala sa siit veel tahad. Vallasaksad –„vesiehitusinsenerid“ ei lase kalal üles ka tulla. Veski alt saaks kalatrepi küll ehitada.l