Raha ju kuskilt sel ajal võtta polnud. Veigla
Liine käis Ristilt õlgedest märsiga viina toomas. Neli-viis liitrist pudelit mahtus sisse. Eks ta siis
müüs kohapeal kasuga. Riigivanem
(liitrine) maksis siis poes üks kroon. Ma ei tea, palju ta võttis, eks
see oli kõik salaja, aga ikka teati.
Kullamaal ja Koluveres levis 1934 aasta kevadel peale Pätsi riigipööret
1-liitrise viinapudeli uus nimi “Isehakanud."
Ristile rongi peale (kohalikus kõnepruugis sõidu peale), samuti Kullamaale kirikusse mindi ikka paljajalu, kingad pandi jalga paarsada sammu enne kohalejõudmist. Tee peal korjati maasikaid, põldmarju, või mis oli. Kiiret ei olnud kellelgi, nagu praegu. Kui öeldi, et lähen linna, tähendas see Tallinna. Haapsalu oli Haapsalu, selle kohta ei öeldud kunagi linn.
Sellest kiirustamisest on meeles Veebri ema ütlus. Tema poeg Eedi oli
kole aeglane töö juures, aga tegi väga korralikult. Ümber heinasao käis mitu
korda, silus siit ja silus sealt rehaga, käis ja mõtles ja silus veel. Kui
sulane Must-Ants pahandas, et mis see Eedi silitab saadu nagu haiget m....,
ütles Veebri ema, et mis sest kirbu moodi kiirustamisest ja kargamisest kasu
on, jõulud tulevad meie Eedile ikka samal ajal, kui teistelegi!
Käidi kartuleid võtmas. Kooliõpetaja August Vreintal maksis iga päev peo
peale, et siis tulete ikka tagasi. Päev oli 1 kroon. Heinateo päev oli kallim,
poolteist krooni, aga pikem ja mustem. Mina seal ei käinud. Kartulivõtmise
ajaks tegid tüdrukud ja nooremad naised endale kartulivõtu pitsid – valged
vaksalaiused pitsid õmmeldi seeliku esiserva siseküljele. Seelikud olid ju
pikad. Kui siis naised kummardusid, siis põllu ääres tagantpoolt vaadates veiklesid ja
kadusid valged pitsid – ilus oli.
Talgutöödest
Valitseja juures käisime ikka siguri-talgul.
Sigurid kasvatati ise, nii et neid ei lastud õitsema. Juured kraabiti,
tükeldati, kuivatati ja jahvatati. Seda tegid lapsed ja süüa anti ka. .
Jahvatamine oli üks igavene nuhtlus., nagu ka või tegemine. Vahest tehti
lusikaga, keeruta, et seda nägu jääd. Kui oli palju teha, toodi teisest perest
võimasin. Siis oli hea vändata ja raamatut lugeda.Ükskord mäletan, et väga hea
pasteet oli, ilus pruun. Talus pasteeti tavaliselt ei tehtud, sellised saksikud
ikka tegid.
Külas tehti ikka
alati talguid. Tihti käisime talvel rätikunarma keerutamise talgutel. Juuli
õpetas, mina polnud teinud. Kaks kokku ja sõlm otsa. Naisi oli hulga, rätik
laotati laiali ja naised olid ümberringi ning sõlmisid. Kui siis süüa anti,
siis tavaliselt oli klimbisupp. Kausirida oli keset lauda. Mulle Sassiga (õde
Salme) toodi taldrikud ja alumiiniumlusikad. Teised sõid puulusikatega ikka
ühest kausist paar-kolm inimest.
Olid ketramise,
lõngakerimise, sulenoppimise talgud. Ketramistalgutel oli igal ühel oma vokk
kaasas. Kui Liival olid rätikunarma talgud, siis seal anti riisisuppi, klimbid
sees. Enamasti talgutoit oli riisisupp ja heeringas, vahel ka liha-klimbi supp,
võid-sepikut juurde. Heeringas pesti ära, lõigati umbes kolmeks ja pandi
lauale. Ei võetud ära ei nahka ega luid. Rehepeksutalgud käisid vastastikku.
Enamasti käidi naabritel ja päevad tehti tagasi. Masin käis perest-peresse.
Mõnedes peredes kus oli vähem vilja,
peksti ka kootidega. Käisin ka Viikmannil, peremees ja perenaine, mina
ja üks teine tüdruk veel. Rehepeks ei tohtinud segada tööpäeva, seepärast peksti
öösel ja hommikul mindi teisele tööle. Hiljem peksti kootidega ainult katuseõlgede jaoks.
Karjalautade maa sai endale Lepiksoni Oskar asundustaluks. Oskar võttis Vigalast naise, sealt sai hobuse
ja kaks lehma ja algus oli tehtud.
Käisime tema pulmas. Ta läks omateada nooremale õele kosja, aga peremees
ütles, et kui sul meie Maiega asja ei ole, ära enam tule. Tuligi vanem tütar Maie
võtta. Kolm päeva olid pulmad.
Kolmandal päeval keedeti õllesuppi, siis oli
klaar, et lõpp. Vigala tüdrukud vahetasid pulmas iga paari tunni tagant kleite,
et kõik saaks ära näidatud. Meil polnud midagi, ikka samad kleidid seljas.
Vigala kanti peeti siis ikka rikkaks.
Ega siis nii tantsitud, kui praegu.
Mõnikord tehti polkat võistu peale tund aega, siis võisid kõik riided välja
väänata. Mina sain kõige rohkem tantsida. Mõni poiss kukkus juba kokku, mina oleks
ikka edasi lasknud. Seepärast võistutantsu ajal jooksid kõik mind krabama.
Oskar oli kunstiandega, maalis, joonistas. Ükskord maalis krohviseinale pildi,
harrastas aiandust ja taimede kasvatamist, millega sai tuntuks kaugemalgi. Oli
üldse ärksam meesterahvas
Vana Georg Veem oli hoolekandekooli juhataja. Tema vastu polnud kellelgi
midagi, aga naine valitses. Sellel oli üks silm pruun, teine roheline.
Kirjutaja ütles, et üks vedma (nõid) on. Nad olid Peterburis õppinud ja
Venemaal elanud, nagu paljud eesti haritlased sel ajal.
Ükskord kutsus proua mind enda juurde ja käskis kohvi keeta. Mina
ei teadnud kuidas või mis, tegin vist kole kange, aga ei öeldud midagi.
Poeg Ilmar ütles, et ema on väsimatu
inimene. Ta kamandas kõiki, eriti lossi töölisi. Kohvi tehti ikka puhastest
ubadest ja pandi sigurit hulka. Prenneriga kuivatati ahjus ja käsiveskiga
jahvatati. Vanem poeg Konrad, hilisem väliseesti peapiiskop, õppis kuskil.
Noorem vend Ilmar oli kangesti ilus poiss, oli ohvitser. Ta jäi 40-l aastal
siia ja lasti maha. Kui töötasin Saksa Lennuväe Abiteenistuses, käisin
Laidoneri mõisas. Näidati, kus garaazhi augus nad olid. Ma ei mäleta, palju
neid ohvitsere oli, Ilmar Veem oli nimekirjas nende hulgas. Kokku oli Veemil kolm
poega ja kaks tütart. Vanem tütar Edith abiellus sakslasega, teisi ma ei tea.
Peale
Veemi oli Kuppar hoolekandekooli juhataja. Õpetajatest mäletan Kipparit ja
Nõlvakut. Poistele õpetati puutööd, nad töötasid ka aias. Isetegevus oli
tähtis, olid pilli- ja laulukoorid, tehti näidendeid, pidudel loeti luuletusi.
Martin Lepberg oli eestvedaja muusika tegemisel. Ei mäleta küll, et poisid
oleksid mingit erilist pahandust teinud.
Kord Saue Karla tuli rääkima, et tellime lehe.
Leht tuli Laukna koolimajja. Tema tõi enda juurde, mina käisin Sauel ja tõin
meile. Sauel oli suitsumaja, seal lee
kohal suitsetati liha. Meie isa viis ka alati seakoodi sinna. Suitsetati paar,
kolm nädalat. Saue Karla mängis mulle ikka kannelt, seepärast läks alati aega.
Ükskord Konrad Veem, see tulevane peapiiskop, oli kodus käimas, ta õppis kuskil.
Ta oli kole poiss mu meelest, vibalik, vistrikuline ja sorakas, nagu praegugi
mõni teismeline. Ükskord ta ütles, et tuleb Sauele kaasa posti tooma. Karla tahtis
jälle kannelt mängida, aga ma ütlesin, et mul on keegi kaasas. Kui tagasi
läksime, rabas mu ümbert kinni, tõmbas
põlve peale ja suudles. Ma nägin suurt kuusirpi taevas, oli hästi peenike, nüüd
alati tuleb meelde. Ma olin nii pahane, läksin koju ja ei rääkinud midagi. See
oli 1924 aastal, olin siis 16-aastane.
Laasi Pärnat (Bernhard) oli mu leerivend. Käis
ikka peale leeri mind Koluveres vaatamas. Tahtis nagu kurameerida, aga ma ei
võtnud vedu. Muidu oli tore, pikk, heleda peaga poiss ja ta oli niisugune hea
olemisega. Leeri ajal Pärnat juba oli nagu minuga. Kui poisid ükskord leeritoas
mind taga ajasid ja ma küünarnukiga akna sisse lõin, oli Pärnat see, kes tõi
uue klaasi ja pani ette. Õpetaja Brashe ei ütelnud midagi, aga köster Anniko
röökis ja jäi alles peale akna
parandamist vakka.
Kord peale esimese Jõulupüha kirikut, kui hakkasime Laisilla
Elliga hobusega tagasi sõitma, siis Laasi Pärnat ja ta vend, kes elasid siis
Üdruma Uuetoal, tulid meie juurde, et ei nii kõlba, naised üksi hobusega, andke
ohjad siia. Istusid peale, võtsid ohjad ja sõitsime Üdrumale Uuetoale. Vanu
kodus polnud, poisid tõid sahvrist lihakausid ja muud lauale, õlut ka. Pärast
sõidutasid tagasi Laisillale. Kunagi hiljem ristiema rääkis, et Pärnat oli töö
juures laua taga surnud.
Laasi Pärnati tütretütrest Kristelist sai 75 aastat hiljem mu poja minia. Saatus tahtis ikkagi, et meie pered kokku saaksid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar