Elust Koluveres enne Esimest maailmasõda

Jutustas Ilse Tarang (1908-2008)

Kodus olime algul kuus last, mina kõige noorem. Siis oli selline komme, et suurte perede lapsi aitasid sugulased kasvatada. Õde Meta viidi lasteta vanatädi juurde. Vanaonu ütles, et võtame selle, kellel on jämedamad sääred. Meta pärast rääkis, et pidi ennast sahvrisse peitma, aga tuli ikka minna. Nii ta viidigi Valgejõele. Koolis ei olnud kaugel käia , kool oli Loksal.

Kooliõpetaja Edgar Heinsoo käis siin oma õe juures, õpetas siis saksa keelt. Kuus, seitse last õppis tema juures talve ja suve läbi. Vist 2 rubla maksti kuus õpetajale. Ka mõisas õpetas krahvi virtina tütar Bärta saksa keelt ja muid asju ka. Saksa keel oli nii tähtis, et pidi kohe õppima. Hiljem oli sellest kasu. Saime kohe teise klassi. Laukna kooli juhataja vana Reesaar oli meie tedmistega nii rahul.

 Kalju külast käis mitu tüdrukut Bärta juures, ühtki poissi ei olnud. Me olime virtina toas, seal oli sohva. Virtin ise oli köögis, seljas must seelik, must kaelani kinni pluus, istus seal, kõigutas ennast ja jõi kohvi. Iga päev tehti lossis saia. Olid sellised kitsad nagu prantssaiad. Anti meile võid ja saia, kohvi anti ka. Kodus tehti saia ikka ainult pühade ajal.

Esimesi asju, mis ma mäletan, isa rääkis, et kartuleid oli vähe kui tema laps oli. Neid hoiti püksisääres ahju taga soojas. (Villem Kulli elas 1862-1934).

Olin neljaaastane, aias käis tööl üks vanem naine, Viiu oli nimi. Oli vist Oti saunast Ussimõisa tagant. Mulle meeldis tema vaikset juttu kuulata, oli alati mõnusa, naeratava olemisega. Lõpuks ei seisnud üldse kodus, kohe tõmbas Viiu juurde. Ema pahandas, aga midagi ei aidanud. Siis ema rääkis Viiuga, et ärgu hullutagu last. Kui siis järgmisel päeval jälle Viiu juurde läbi metsa jooksin, pani Viiu mind istuma toolile, mille vineerpõhjas oli aukudest muster. Võttis mingi tuusti rohtu ja pani selle tooli all kausis põlema. See suitses ja suitsu hakkas tulema läbi toolipõhja aukude. Oli selline imal-kirbe. Tahtsin kangesti koju, aga ei saanud toolilt maha. Viiu tõstis mind maha, ei rääkinud midagi. Jooksin koju ja sellest ajast hakkasin Viiut kartma. Hiljem, mäletan, räägiti mitmel korral, et Viiu oli nõid.

 

Neli suurt triiphoonet oli aias. Ühes olid viinamarjad, teises kasvatati köögivilja sügistalvel ja varakevadel.

. Kolmandas kasvatati talvel rohelist ja lilli, sellel majal oli teine pool maa sees. . Lilleseemned telliti Fraknfurdist Maini äärest, olid suures plekkkarbis, kangesti hea lõhn oli.

 Neljandasse toodi talveks palmid, araukaariad, agaavid ja muud puud – põõsad pottides, mis tavaliselt seisid lossi õuel ja treppidel.

Oli veel üks talvine köögivilja kasvumaja, see oli vastu lossi seina. Seda kasutati suvel nii, et enne kui krahv tuli suveks Pommerist Koluveresse, pandi ilutaimed sisse – palmid ja muud lilled teistest kasvumajadest. Kasvumaja ääres oli linaaria kitsas rennis. Trepp tuli sinna kasvumajasse otse krahvi toast. Krahv käis selles triiphoones palmide all kohvi joomas. See oli suvel ainult ilu pärast tehtud triiphoone.

Aiateed riisuti igal hommikul üle, samuti ka pargiteed. Teede ääres olid istepingid. Ka jõe kaldal olid pikad rohelised pingid. Lossi taga oli laudadest platvorm jõe ääres, kahel pool olid lamavad kivist lõvid. Hiiglasuured jämedad tammed olid seal, sõja ajal võeti need maha. Lossi taga oli hiina katusega hoone kaldpõrandaga, mis läks vette. Seal olid ka paadid.

 

 Mõlemat kätt olid marjapõõsaste read, peamiselt tikrid. Keset aeda oli suur valge klaarõunapuu. Tikrite korjamisel kutsuti appi ka lapsed. Isa tegi kepid, millega tõsteti tikripõõsaste oksad ülesse. Oravaputkas mõõdeti toobiga, palju kellelgi on, selle eest maksti. Nii olid ka lastel väikesed teenistused. Marjad ja mee viis isa enamasti ise hobusega Ristile.

 Piimavedaja Jegorov, musta panthabemega mees, elas oma suure perega, vist 12 last oli tal, majakeses saarel silla kõrval. Praegu on seal mingi kuur. Tema peres tehti süüa vene kombel, suure potiga, mis hargiga ahju ja ahjust välja tõsteti. Ta viis üle päeva plaanvankriga 40 neljakümnetoobist nõud piima Risti jaama. See pandi rongile ja veeti Tallinna, sealt omakorda turgudele ja tellijatele laiali. Niimoodi töötas hulga inimesi selle heaks.

       Meier Oidorff  tõi iga päev viinavabrikust lauta lehmadele praaka. Meierei oli viinavabriku otsas. Mäletan ainult seda, et aias oli üks linalakk hobune. Ta oli maigu suhu saanud, et suured tünnid praaka olid viinavabriku juures. Rennid läksid sealt lautade juurde. Meie hobune hakkas aiast seal käima. Ükskord oli hobune jälle kadunud. Siis ema läks otsima hobust viinavabriku juurde, seal hobust ei olnud. Videvik oli, kui ta tagasi tuli ja talle paistis, et üks hobuse luukere on silla peal. Pärast seda tuli mingi kärntõbi hobustele ja nad surid ka.     

      Kutsar oli Priidu. Päägiti, et see oli krahvi poeg, vuntsid olid küll samasugused.

Ilves oli lossivaht, istus värava kõrval putkas, vaatas keda sisse lasta. Ta valvas ka, et mõisa jõest vähke ei püütaks. Krahv andis talle tüki maad Jõgeva kõrtsist lossi poole silla otsa, sinna ta ehitas endale väikese maja. Oli väga krahvitruu mees.

 

  Vähke oli palju. Peale Vabadussõda sõitsime ikka paadiga veeväljal, tulelont käes ja korjasime neid käega põhja pealt.

Krahvi hobused olid lossi juures tallis, need käisid tõlla ees. Tööhobused olid rentniku tallis viinavabriku taga. Seal oli ka 5 pikka lauta ja mõisa rehi. Enne silda oli kuivati, majas, kus  praegu pood. Relsside peal vinnati kotid üles köite ja käruga. Mõisa rehi oli ka noorte kokkukäimise kohaks. Kui olid mõisa talgud, tuli lõuna ajal virtin valge põllega ja lõi lokulauda, mis oli viinavabriku taga.