Metsamehe mälestusi

 

 Ülo Eriku mälestusi elu- ja tööstiilist 1940-50tel metskonnas.

Meile, vanadele metsameestele, kellel oli au töötada siis, kui kõige kõrgemaks metsaametkonna ülemuseks oli Ivan Voolin, meenub kohe ka tema asetäitja Johannes Kauss. Eesti Vabariigi aegu teenis ta kuulu järgi sõjaväes intentantkaptenina. Samasuguseid asju varustuse alal ajas ta ka Punaarmee Eesti Laskurkorpuses. Metsamajanduse Ministeeriumis oli ta varustuskontori juhataja, utiiltsehhide ja hiljem laiatarbetsehhide ülemuseks ning viimasel ajal ka Voolini esimene  asetäitja. Üldiselt polnud ta paha mees ja temaga sai asju ajada.

 

 Mäletan, 1949. aastal tuli ta Järvamaa metsamajandisse kaupa tooma. Eesti ohvitseri sinel seljas, kuid “kutsikatega “ nööbid olid kaetud riidega. Tõi siis hobuseriistu,  kabjanaelu, päris naelu ka mõne kasti jagu, suure rulli tõrvatud köit ja ei tea kust pärinevat küllalt hea kvaliteediga lillavärvilist kirjutuspaberit. Aeg oli hiline ja tuli öömajale jääda. Kuna muud polnud tol ajal pakkuda, heitis ta siis puhkama direktor Ivan Lunini kabinetis kirjutuslauale. Kuid oh õudust, kohe hakkasid  teda ründama näljased ja tigedad lutikakarjad, mis teatavasti päevasel ajal püsivad vagusi.

Johannes Kauss oli hommikul tulivihane ja lubas asjast ette kanda Voolinile.

Metsamajandi direktor, jälk stalinist Lunin olevat kunagi käinud metsaski ja näinud raiestikul tohutul hulgal kuusetaimi.Teatanud metsaülemale, et olgu harvendatud, muidu nii tihedast külvist asja ei saa. Väga õige asi, kuid see, mida tema kuusetaimedeks pidas, oli karusammal!

Omal ajal vedas ta metsaülemate koosolekule Järvamaa MGB ülema podpolkovnik Smirnovi. See kalanäoga julmur  kutsus  metsavendi üles andma. Seda  üleskutset ei järginud vist küll mitte keegi. Vastupidi, 1949. aasta sügisel igal pühapäeval marsiti leinamarssi saatel punase plaguga ületõmmatud kirstudega surnuaia poole. Metsavennad olid neile näidanud, kus on nende koht.

 Nii tobedat tegelast ametis pidada ei olnud ka stalinlikul ajastul kasulik. Ei läinudki palju aega,kui endine NKVD uurija Lunin lasti lahti Järvamaa metsamajandi direktori ametist.Uut metsamajandi hoonet hakati ehitama süsteemi esimeste hulgas ja vana lutikaid täis hoone lammutati.

 Krooniline häda oli laiatarbetsehhi palgafondiga. Kui tekkis ülekulu, siis tuli  suure palvekirjaga puudujäävat osa ülemustelt taotlema minna. Kirjutasime, et vajame 30 tuh. rbl. (vana rubla ajal). Johannes Kauss hoidis kirja käes ja lausus:  ”Suure –Jaani mehed kirjutada oskavad. Mina teie kirja läbi lugema ei hakka. Ah, et tahate 30?

15 saate”. Ja nii meil oligi mõeldud!

Kord saadeti meile laiatarbetsehhi raamatupidamist revideerima naabermetsamajandi pearaamatupidaja, kes oli kuulus krõbedate aktide koostajana. No ta leidiski selliseid kandeid, mis polnud õigesse kohta sattunud. Paha lugu!  Kutsuti siis Tallinna kõik asjaosalised. Johannes Kauss: ”Ma lugesin selle akti läbi – kavalad mehed need Suure-Jaani mehed.” Ja arutelu oligi nende sõnadega läbi! Akti koostaja jäi rumala näoga vahtima!

Oli teada, uuel aastal eraldatakse metsamajanditele kuus uut isekallajat, nagu neid siis  nimetati. Soovijaid oli õige palju, sest metsateid tahtsid kõik ehitada. Lõpuks jäi sõelale kolm metsamajandit, kelle esindajad Voolini kabinetis püüdsid veenda kõigest väest, et nendele on autosid kõige rohkem tarvis. Siis kutsuti Johannes Kauss kohale.  Tutvunud olukorraga, lausus ta: ”Ma tean, seal Suure-Jaani kandis on vesised metsad.” Ja selle lausega oligi küsimus lahendatud. Autokolonn määrati Suure-Jaanile.

Johannes Kaussi koostatud kirjad oli erilised. Nii näiteks: ”Teatage ajaviitmata, mis alusel ja kelle loal olete jätnud täitmata ministri käskkirja nr. see ja see.”  Pabereid tuli ülevalt pool tol ajal tublisti ja ikka jäi vastus mõne kirjale hiljaks.

Jaa, Johannes Kauss oli omapärane mees!  Heino Teder olevat tahtnud, et ta edasi töötaks ka tema ajal, kuid mees keeldus ja läks pensionile. Küllap solidaarsusest oma kauaaegse ülemuse Ivan Vooliniga.

Metsamajandi direktoriks määrati Robert Papson, Venemaa eestlane, kes oli enne olnud Kareda valla täitevkomitee esimees. Olevat olnud Esna alevis suur spordientusiast, mänginud jalgpalli ja võrkpalli. Metsaasjandusest polnud tal aimugi  aga oli üsna laheda olekuga mees ja võrreldes Luniniga lausa päästeingel! Tema risusõnaks oli “tähendab nii” mis oli otsetõlge vene “znatsit tak”-ist.

Papson kasutas oma risusõna eriti tihti, kui ta viina oli võtnud ja seda tegi ta väga sageli.Vaatamata suure koguse ”pikakorstna“ -piirituse trimpamisele, ei olnud näost midagi näha.

Kui mul tuli otsustada, et parem on Purdi metsaülema kohalt lahkuda põhjustel, mida olen varem kirjeldanud (isa arreteeriti), siis Papson ütles: “Tähendab nii, sina oled metsamajandi kõige parem metsaülem, ei anna ma nõusolekut lahkumiseks!”

 Helistasin Papsonile ja küsisin,kas võin õhtul tema poole tulla. No miks mitte, oli vastus. Ostsin poest kaks pudelit viina ja mind võeti väga hästi vastu. Papsoni  naine  oli väga lõbusa olekuga kena blond noorik, kes oli ka süüa teinud ja võttis viinavõtmisest osa võrdselt meestega. Ei mäleta kui palju seda “vana hirmust” sai võetud – ju oli peremehel ka midagi lauale panna. Tagajärg oli see, et mind lubati  Purdi metskonnast lahkuda. Kuid üks asi jäi meelde. Papsoni sümpaatne naine lahkus lauast üsna tihti, käis köhimas.Tal vaesekesel oli lahtine tuberkuloos ja mõne kuu pärast teda enam polnudki.