Minu isa, Koluvere viimane lossiaednik

Ilse Tarangu (1908- 2008) mälestusi

Isa vanem vend oli Võnnu mõisas aednikupoiss, isa saadeti parunile toapoisiks. Ükskord tuli koju, ütles, tema enam ei taha iga päev täiskasvanud mehele pükse jalga panna ja jalast ära võtta. Parunil olid ju nii kitsad kintsudele liibuvad nahkpüksid, et neid ei saanudki üksi jalga ega ära. Saadigi siis kokkuleppele, et poiss saab ka aednikupoisiks. See oli aastal 1884.

Hiljem töötas isa mitmes mõisas Venemaal, tuli tagasi heade soovitustega ja võeti Tallinna Rotermanni juurde linnaaednikuks. Tallinna, tolleaegse Reveli koorekihil oli komme kaks korda aastas korraldada oma hobuste- tõldadega paraade ja väljasõite. Siis võisteldi, kelle tõllad ja hobused olid uhkemini lillede- vanikutega ehitud. Sellest ajast oli isal palju aukirju ja diplomeid.

 

Minu emaga kohtus ta Vologda lähedal mõisas, ema oli seal toatüdruk. Nagu nüüdki, püüdsid siis noored Eestist kaugel, Venemaal, Poolas või Saksas tööd leida. Eriti Venemaalt saadud soovitused maksid siia tulles palju.

Ema oli jaaniööl pannud kimbu lilli padja alla, siis pidi unes nägema tulevast meest. Hommikul üles tõustes ütles teistele tüdrukutele, et tema ei näinud unes küll kedagi, ainult va aednikupoiss tolgendas tema päitsis. Teisid naersid, et selle sa saadki ja nii ka läks.

Isa jõi alati kohvi, alustass oli kruusi all. Kui sinna tilk läks, tuli kohe vahetada. Ema ütles, sakste komme, sakste lauas õppinud. Oli karm mees, söögilauas ei tohtinud rääkida, saatis nurka. Aga ikka keegi hakkas nägusid tegema ja keegi purtsatas naerma. Ema ei saanud ka mõnikord pidama. “Ja sina ka,” ütles isa ja saatis ema ka nurka.

Mina olin ta lemmik, ei naernud, niimoodi helpisime kahekesi vaikides. See ajas teised veel rohkem seina ääres itsitama. Kui meie isaga olime söönud, lubas ta teised laua äärde.

         Muidu oli ta vähese jutuga, aga kui napsi oli võtnud, ütles, et tema pole lihtaednik, vaid kunstkärner. Küllap oli tal õigus ka - üks triiphoone oli viinamarju täis, talveaias olid lõunamaa puud, kasvasid viigimarjad. Lossi ümbrus oli roose täis, eriti palju silmastas isa tüviroose, mida krahv teistelegi kinkis. Isa ütles, et kuni hobuseid mõisas on, kasvavad ka ilusad roosid.

 

  Olin nelja aastane, kui mind tööle pandi. Triiphoones olid pikad väga ilusast oranzhidest kividest küttetruubid, pidin neilt tolmu pühkima ja ka pesema. Keskel oli kivimüür, selle peal oli suur luuderohi. Selle eest võisin niipalju viinamarju süüa kui tahtsin, siniseid, punaseid ja rohelisi. See oli siis enne esimest Maailmasõda Koluvere lossis.