Afganistani lood

Oli aasta 1984. Ühel ilusal päeval helistas minister Heino Teder ja küsis, kas ma ei taha tema asemel Lääne-Saksamaale sõita. Seal on Alam-Saksimaal N. Liidu kultuuripäevad ja Nõukogude Liidu delegatsiooni koosseisus on ka tema. Ta ei saa kuidagi minna, vist seoses ema tervisega. Kas sina ei taha minna? Lõi päris pahviks. Muidugi, kui mind võetakse. Tol ajal oli sellistel puhkudel valitsusdelegatsioon ja nn. rahvadelegatsioon. Meie minister kuulus muidugi sinna teise.  

  Sõitsin Moskvasse, seal oli instrueerimine. Õpetati, kuidas noa ja kahvliga süüa. Selleks oli korralik laud kaetud riistadega aga toidu asemel oli butafooria. No kes neid lõpmatuid delegatsioone jõudnuks päriselt sööta!

   Minu toakaaslaseks oli usbekk, intelligentne doktorikraadiga mees, ülikooli õppejõud. Tol ajal oli Afganistanist palju juttu seoses N. Liidu fiaskoga sealmail.

   Ta rääkis, et on isegi noorpõlves Afganistanis käinud ja mitte üks kord. Tavapärane oli see, et tegeldi inimkaubandusega- viidi inimesi üle piiri ja müüdi orjadeks.

  Võeti kinni mäestikukarjamaadel mõni noorem mees, parem, kui oli üksik või vaenelaps. Pandi ishaaki (eesli) selga ja hakati mägedes piiri poole minema. Afganistanis , kus elas palju usbekke, tuldi mägedes vastu, võeti vang ja anti raha.

  Enamasti oli see sugulastevaheline äri. Kui küsisin, kuidas NL piirivalvest mööda saadi, ütles professor: „ Nõukogude võim kehtis ainult mägikitsede radadeni, ülevalpool olid islami seadused.“ Uurisin veel, kas keegi tagasi ei pääsenud ja kätte ei maksnud. Seda ei juhtunud, sest kõik müüdi edasi, Taisse, Birmasse, Indoneesiasse.

Niimoodi elati Kesk-Aasias 1960-1970tel aastatel.