Seljaküla

Metsamajandi inseneridel oli kohustus aastas korra revideerida iga metskonda. Peale selle käidi metsakultuure pisteliselt kontrollimas, kas on küllaldaselt taimi hektari kohta maha pandud. Sügisel vaadati kasvamaminekut, sest sellest olenes preemia. Ohutustehnika insener korraldas eraldi veel kõigis metskondades ohutustehnika dekaade. Tema oli poissmees, harva käis kuskil kaugemal elava pruudi juures ja seetõttu oli tal aega ka muude revideerimiste korral teistega metskonda kaasa sõita. Põhjuseks oli väidetavalt vajadus võimalikult tihedalt kontrollida ohutustehnika reeglite täitmist otse töökohtadel metsas. Väike tagamõte oli asjal ka. Metskonnast ei saadetud kunagi ära söömata, pealegi hea söömata ja napsist loomulikult polnud ka puudust. Korraliste revideerimiste ajal vaadati üle hooldusraielangid, kuidas on lood vastavusega raieeeskirjadele, raiejärgne puistu täius, lankide koristamine ja muu sinna juurde käiv. Pahandusi oli mõnikord küll liialt laiade kokkuveoteede puhul, vahest tekitas vaidlusi puude valik sanitarraieks, kuid üldiselt saadi omavahel asjad selgeks. Päris kurjaks läks harva, siis käisid ka ministeeriumi saksad asja üle vaatamas, või saatsid mõne kaugemal resideeriva revident-metsaülema. Niisugust asja juhtus siis, kui oli akteeritud tegemata töid, või olematut metsamaterjali arvele võetud. Ja seda nii suures koguses, et oli selge, et asi oli pahatahtlik. Ühtedeks tähtsamateks ülevaatusobjektideks olid noorendikud ja nende hooldamise tase, sest aastate jooksul kippusid okaspuukultuurid muutuma lehtpuupuistuteks. Olukord muutus põhjalikult peale rootsi mootorvõsalõikajate kasutuselevõttu 1970 aastate algul, kui tööjõudlus suurenes mitmekordselt.

Metsamajandi inseneride käsutuses oli algul vana presentkatuse- ja külgedega Gaz-67, väliselt dzhiibitaoline vene auto. Oli ilmselt mõnest põllumajandusasutusest peale mahakandmise otsust ostetud ja enam-vähem sõidukorda seatud.

Metskonna revideerimine lõppes tavaliselt sokuprae, vähilkäimise või millegi muu parasjagu sobiliku tegevusega, mille külalislahke metsaülem välja pakkus. Ja haljast ei kulunud vähe. Küll siis hiljem oli aega revideerimisakti kokku seada.

Niisiis hakati ükskord peale metskonna revideerimist ning tublit kõhutäit ja saunatamist presentkülgedega gazikuga Seljakülast Haapsallu sõitma. Pool sokku pani metsaülem Rudi kotiga meestele kaasa. Metsafondi inseneril Reinul oli aga selline omapärane tervisehäire, et niikui autosse istus, kohe ka magama jäi. Nüüdki sätiti mees kohe tagaistmele ja pandi kott sokulihaga põse alla toeks. Jõuti Haapsallu ja oh häda, Rein oli ilmselt koti sokulihaga kuidagi põse alt ära lükanud ja see oli presendist uksekatte vahelt õue libisenud.

Järgmisel hommikul istuti metsamajandi kontoris ja arutati vaikselt eilset õnnetut kojusõitu. Poolest sokust oleks veel ühe ilusa istumise saanud korraldada. Ja peaparandus oleks ka ära kulunud.

Järsku läks üks lahti ja maruvihane metsaülem Rudi astus sisse. „Kuradi mehed, eks te ütelnud kohe, et te liha ei taha aga te viskate pool sokku autost keset maanteed maha!“ Ja viskas kadunud kompsu kontori nurka.

Metsaülem oli koidikul läinud piima viima ja tuttav kott vedeles veel teeservas. Selgituseks tuleks öelda, et neil aastatel oli autosid meie maanteedel liikumas veel vähe ja enne tööpäeva algust võis mõnda varast liiklejat aruharva kohata.