Jõulud Koluveres 100 aastat tagasi

Ilse Tarangu (1908-2008) mälestustest

Talveks sõitis krahvipere Koluverest Pommerisse oma mõisa. Jõulude ajal käisid nad alati Koluveres, olid siis paar nädalat. Kui krahvipere tuli, pidi iga päev laual olema roheline oma kasvuhoonest – spinat, sibul, redis – olgu või jõulutuisk akna taga. Selle eest pidi hoolitsema minu isa, lossiaednik.

 

 Isa kasvatas ümmarguse torni all hobusesõnnikul shampinjone, ka neid viidi lauale. Olid nagu valged nööbikesed, käisime neid korjamas. Viinamarju oli mitmesuguseid, valgeid, rohelisi, punaseid. Ühes kasvuhoones olid viigimarjad, need läksid ka pärast pehmeks. Osa kraami hoiti jääkeldris.

 Krahv ja krahvinna olid jõulude ajal helded. Kõik lossi teenijad said kingitusi. Isa sai enamasti head tubakat, see lõhnas magusalt. Hoidis seda nikerdatud puukarbis, ei lubanud seda lahti teha. Me käisime salaja nuusutamas. Emale toodi vahel kleidiriie või rätt, lapsed said maiustusi.

Ükskord, olin vist viie-kuue aastane, sai vanem õde Liidia, kes oli noore krahvinna Louise toatüdruk ja võeti alati Pommerisse kaasa, kullavärvilise plüüsvaiba. See meeldis mulle nii kangesti, et mõtlesin, sureks Liidia ära, saaksin vaiba endale. Läkski nii, kuid 70 aastat hiljem. Plüüsvaip Pommerist, krahvinna kingitus aastast 1913, on praegugi alles.

Jõuluõhtul pandi lastele uued riided selga, isa viskas kreeka pähkleid põrandale, lapsed jooksid siis võidu korjama. Jõulupuu otsa riputati ikka kompvekke. Ükskord vend Villu sättis oma magamisaseme puu juurde, et ilus magama jääda, nagu ta ütles. Hommikuks oli puu tühi, Villu oli kõik ära söönud.

Jõuludeks osteti suure plekk-purgiga klaaskomme.Pärast kasutati seda purki tangude ja jahu hoidmiseks. Tavaliselt enne jõule toodi ka kõva suhkrut. Olid sellised koonusetaolised suhkrupead sinise paberi sees. Köögis oli kirst, kus sees need olid, sealt löödi haamriga, lõi kohe tuld, nii tihe ja kõva oli.

   

Kui laps olin, oli Jõulukirik esimese pühal hommikul kell 5. Tore oli siis minna. Me läksime Koluverest ikka jala. Taludest tuli niipalju kelladega hobuseid, et mõnikord ei saanudki mujal käia kui tee kõrval paksu lume sees. Vahest mõni tuttav võttis peale, enamasti olid ju kreslaga reed, mõnedel ka saanid. Jõulukirikut peeti siis pikemalt, paar tundi. Siis oli nii hea tühi kõht, kui koju jõudsime.

 

Öösel ka käidi loomi sügamas ja leiba pakkumas. Hiljem jäi esimese püha hommikune kirik ära ja hakati Jõuluõhtul pidama. Sauna tehti enamasti eelmisel päeval enne Jõululaupäeva või Toomapäeval, siis oli suurpuhastus alati ja peale seda pesti. Laisillal sauna ei olnudki. Rehetoas pesti. Hommikul juba hakati kütma, köeti hagudega, kerisele visati vett, siis oli nii soe.

Eks igal päeval olid mitmesugused kombed. Küünlapäeval keedeti liha, perenaised tegid sepikut ja käidi ikka palvemajas. Laukna Korvil käisid vennad, seal oli alati palju rahvast. Meie, noored, olime hulgakesi ukse juures ja segasime nagu alati ja itsitasime. Siis räägiti, et pärast nad hakkasid särke vahetama. Särgisabasse õmbles mõni kuldraha, siis oli sündinud ime ja saaja õnnelik.

Ükskord oli just vastlapäeval võõras lugeja vend Korvil. Mäletan, et kui koju läksime, oli ahju peal pott supiga ja seajalg. Muidu käidi tihti palvemajas Kullamaal, kirikus käidi enamasti suurtel pühadel.

 

1914 Pommeris. Vasakult esimene Liidia.