Rikutud Jõulud

Juhani jutustus

Lugu juhtus 1950tel aastatel Taagepera metskonnas.

Ühe Taagepera metskonna vahtkonna metsavaht oli üle keskea poissmees ja elas üsna eraldatud kohas asulatest kaugel kõnnumaal. Metsavahitalu oli ehitatud juba tsaariaja lõpul kõigi taluehituse reeglite kohaselt rehemajana, suure rehealuse ja laudaga. Metsavaht, olles küll riigiteenistuja, elas tegelikult siiski oma majapidamise toodangust nagu iga teinegi põllumees. 1950te aastate algul oli metsavahi palk ju 27 rubla, sellest piisas petrooli, soola, suhkru ja heeringate ostmiseks. 

Tol ajal polnud mõeldav metsavahi koha pidamine ilma hobuseta, kellega peale metsa kokkuveo ka kõik põllutööd ära tehti. Inimesi oli maal palju ja metsavahil otsest raietöökohustust ei olnud. Ta valvas metsa metsavaraste eest ja jälgis metsaraie korrast kinnipidamist nende poolt, kellele raieload olid antud. Suviti oli tuleohutuse järgi valvamine põhiline, sest siis oli metsas inimesi palju. Hooldati värskelt istutatud kultuure ja tehti valgustusraiet, oli marjulisi, seenelisi ja jahipidamist. Silm tuli peal hoida, iga päev metsavahi päevikusse kõik tehtu ja nähtu sisse kanda ja vajaduse korral ette kanda metsnikule.

Subordinatsioon oli range. Metsaülem käis reeglina vahtkonda kontrollimas üks kord aastas. Siis kandis metsavaht mundrit, nagu ka igakuistel nõupidamispäevadel metskonna kontoris. Nõupidamise päevad toimusid tavaliselt palgapäevadel. Siis, enamasti koosoleku lõpuks jõudis metskonna raamatupidaja metsamajandi keskusest tagasi, tuues kaasa seanahkse portfellitäie rublasid.

    Niisiis, kuna see metsavaht elas üksi ja ruumi oli, pandi sinna korterisse metsapraaker, kes korraldas metsatööstuskeskuse lankidel tööd. Ta tõi sinna ka kaks raietöölist, kes tema alluvuses lanke raiusid. Asi võttis kurja pöörde kuu aja pärast, enne jõule, kui meestele esimene palk maksti. Mehed läksid linna toitu varuma, nagu nad ütlesid. Tagasi tuldi kahe päeva pärast aga juba neljakesi. Kaasa oli toodud kaks plikaohtu linnapreilit, kes neile pidid hakkama süüa tegema, nagu öeldi. Ka praaker oli kuhugi kadunud, ju ta omi mehi tundis ja teadis, millal palgapäev peetud ja võib jälle tagasi tulla tööd korraldama.

    Tüdrukud tegidki hoolega süüa ja söödi vist öö läbi nagu metsavaht läbi oma kambriseina kuulis. Aga järgmisel hommikul ei mindud ootusepäraselt tööle vaid hakati uuesti süüa tegema. Järgmisel õhtul köeti sauna ja tehti jälle süüa. Vahepeal olid puuraidurid raskelt magama jäänud, kuu aega metsatööd ikka selja taga.

 Vennastekoguduse vaimus elanud pere vanemate pojana märkas metsavaht hirmuga, et tühjade pudelite hunnik sauna ukse taga oli suurenenud. Veel suurem oli ta hämmastus, kui nägi paljaid näitsikuid saunast lumme hüppamas. Ja üks neist paistis päris lapsuke olevat, nagu ta selle ihuliigete ümaruse või lameduse järgi oli määranud.

     Kui tüdrukud olid riidesse end pannud ja kambrisse tulid, võttis metsavaht kohe härjal sarvist. Noorema tüdruku poole pöördudes hakkas ta manitsema: “Kuidas sa lapsuke oled selliste meestega patuteele pööranud, sul endal pole veel õieti karvugi jalgevahel tõusma hakanud. Mis sinu vanemad niimoodi arvavad, kas nad üldse teavad kus sa oled?”  Aga tüdruk ei olnud suu peale kukkunud. “Kuule papi, selleks ajaks kui sinul üldse kuskil midagi tõuseb, on minu kingul ammu mets peal!” oli vastus.

    Nüüd rikkus metsavaht väljakujunenud subordinatsiooni ja läks metsnikku vahele jättes otse metsaülema juurde palvega, et metsaülem hulludele puuraiduritele koos oma toidutegijatega kuhugi mujale ulualuse leiaks.