Üliõpilaselust peale sõda.

Ülo jutustus. Restoran Ateen

1944.aastal, kui Punaarmee oli jälle Tartu vallutanud, polnud linnas  ühtegi viisakat restorani, ennesõjaaegsed eliitkõrtsid “Room”, ”Kuld Lõvi”, ”Central”, Vanemuise teatri restoran ja ”Liivimaa” olid mahapõletatud.

Aga oi kui palju oli tekkinud õllebaare, ka mõni “zakusotsnaja”. Turu laudadelt müüdi  klaaside kaupa viina ''po sto gramm''.

1946.aastal, vist sügisel, avati Tartus tõeline restoran, mis asus kino kõrval ja nimeks pandi samuti “Ateen”. Nendes ruumides oli enne sõda peen kohvik,mis töötas täiskoormusega ka sakslaste ajal. Teiste hulgas käisid  gümnaasiumi viimaste klasside õpilased seal sõja ajal viletsat kibedat viljakohvi joomas ja muusikat kuulamas, sest tihti istus klaveri taga saksa soldat, kes oli tõeline kunstivaldaja nii klaverimängu kui ka lauluhääle poolest. Peale sõda paiknes seal söökla, kus igale menüüs olnud mitte just eriti maitsvale roale nähti ette oma rasvaports tsekigrammides ja see näkitseti ettekandja poolt  toidukaartidelt kääridega maha. Hirmus tülikas, kuid ilma rasvakaardita sai ainult kaalika lohkusid, see tähendab soolases vees keedetud kaalika viilusid.

 Olid ka tähtsamatele tegelastele ettenähtud toidukaardid: lit A ja lit B, mis tuli registreerida, et iga päev valmistada hüva rooga parimatele stalinistlikele aktivistidele.Tuntuks sai selline lugu - tuli sööma Tartu Linna Täitevkomitee esimees Bronislav Võrse oma lit.A kaardiga ja nõudis ettekandjalt kiiret teenindamist, ise lausus ma olen Võrse! Kõrval lauas istus mees, kes ütles talle, ole sa või Perse, mina olin siin ikkagi ammu ennem sind!

Keset saali asus tantsupõrand, kus olid ka mõned lauad. Keskel oli orkestri asupaik. Tuntud muusikud “Vanemuise”teatrist Harri Teffel klaveril, Koosalt pärit Saare Oss kontrabassil, Marana nimeline mees trummitagujana ja mõni mees veel, kelle nimesid  ei mäleta, moodustasid väga hea orkestri. Nad mängisid rahvale tuntud, kuid ka uusi peamiselt raadio kaudu levinud lääne muusikat.

Kelneritest oli tuntuim krässuspea ja käheda häälega Theo, kelle ütlus ”Mida Teile?” oli tudengite hulgas kuulus. Tema oli ka see mees, kes tegi ühele purupurjus spekulandile arve sedamoodi: nelikümend ja nelikümmend on sada nelikümmend, suitsu oli või ei olnud, sada kuuskümmend, kokku kakssada. Pealt näinud kinnitasid, et mees maksnud arve kakssada ja andnud veel jootrahaks viiskümmend rubla!

Restoranis oli alguses ülemkelneriks ilus pikk mees, kes liigse napsitamise pärast varsti kõrtsist kadus. Eriti valvas tuli olla valgete juustega kelneri suhtes, kellel oli sõrmes Eesti vapiga sõrmus.Võibolla langeski mõni mees selle MGB agendi ohvriks, kui hakkas purjuspeaga Stalinit sõimama.

Restoran oli ikkagi peenike koht, kuhu tuldi viisakas riietuses ja tantsima oma daamiga. See oli kulukas lõbu,sest maksta tuli ka partneri eest.

No aga vabu preilisid leidus saalis alati, eriti laupäeva õhtul ja mõni nendest maksis ise kogu arve  kinni.

 Ükskord istusin üksinda ja ootasin oma kaaslast orkestri naabrusesolevas lauas. Ma tulin varem, sest muidu võis lauast ilmagi jääda. Tellisin joodava kõrvale kaks aleksandrikooki ja asusin ühte neist teelusikaga tükeldama.Tantsupõrand oli paare täis, käis kiire foxtrott. Nii kui ma koogile lusika sisse surusin, lendas sellest suurem osa tantsijate sekka, kohe ühe preili kinga talla alla ja vaatamata partneri ponnistusele kukkus ta ristseliti pikali, kleit üle pea! Ei olnud sellest midagi, ülemeelikus tujus preili tõusis püsti ja tantsis edasi. Koogitükk tantsiti sodiks ja keegi ei teadnudki, et mina selle lõbusa vahejuhtumi põhjustasin.

Kord istusime sõbraga, nagu siis öeldi, seal taga seinte vahel, nii oli selle laua nimi. Raha oli vähe ja naps otsas, isu oli aga veel küll. Paar lauda meist edasi orkestri poole istus vene lendur, alampolkovnik, rinnas kuldtäht, koos kena vene noorikuga. Nad käisid tantsimas ja kui mõlemil vististi juba jalad nõrgad olid, läksid lauda tagasi, kuid vene kaunitar oli pillanud maha õlasalli. Nii kui välk, kargas püsti minu kaaslane, haaras põrandalt salli ja viis selle omanikule kätte. Ei läinud kaua aega ,kui lendur tuli meie juurde ja palus tulla oma lauda, millega kohe nõustusime. Pidu tema kulul kestis edasi restorani sulgemiseni.
 

Mäletan, et ta näitas pilte lennukirusudest. Saksa hävitajad olid ta kaks korda alla tulistanud, kuid langevarjuga pääsenud. Sõber mehkeldas veidi ta daamiga, kes oli asjaga päris nõus, kuid purjus punakotkas seda ei märganud.

Ükskord nägime restoranis, nähtavasti kellegi sünnipäeva pidamas, niisuguseid tähtsaid külalisi, nagu kindralleitnant Lembit Pärn ja polkovnik August Feldmann koos naistega ning lisaks veel mõned vene polkovnikud. Nad kõik lakkusid  klaaside kaupa viina juues rahva nähes endid täiesti täis.Vähemalt polkovnik Feldmannil olid jalas lubjavildid, millede kaasabil oli hea libe tantsida. No ja tuleb vist noorematele meelde tuletada: kindralleitnant Pärn oli Eesti korpuse komandör (polevat olnud paha mees) ja polkovnik Feldmann, ebameeldiva, ahvi meenutava näoga, korpuse ühe diviisi ülem. Tol ajal Tartu Riikliku Ülikooli Sõjalise Õpetuse Kateedri juhataja (tema kohta ütlesid tudengid, et see on pasa mees - stalinist). 

Veel üks juhtum. Olin restoranis koolivennaga, sõime midagi ja lugesime raha, ikka vähevõitu, nagu alati. Tahtsime juba lahkuda, kui naabri lauda tuli purjus mees, tellis pudeli viina, midagi ka peale hammustamiseks. Suutis alla neelata pool pitsi viina, maksis arve ja jäi laua peale magama. Nüüd läks koolivend ruttu võhivõõra mehe juurde ja ütles kõva häälega, et kelner seda tingimata kuuleks: ”Ruudi, ära nüüd siis siia küll magama jää, lähme võtame riided, mine siis ilusasti koju”.
 

Vasaku käega tõstis koolivend kinnimakstud pudeli meie lauda ja viis mittemidagi taipava mehe riidehoidu, pani talle palitu selga, salli kaela, mütsi pähe ning saatis uksest välja.Vaatas õues veel, et mehike läheb päris kergel sammul koju poole. Koolivend lausus kelnerile, et oh ei maksa karta, küll Ruudi, vana sõber, koju jõuab, ega see tal esimene kord pole. Ütlete,et see polnud ilus tegu? Aga kelner oleks niikui nii selle pudeli uuesti maha müünud!

Oli külm talvine päev. Läksin sõbraga, kes oli saanud lehes ilmunud kirjutise eest portsu raha, restorani lõunat sööma. Pidutseda ei saanud, eksamid kukil. Meie kõrvale lauda tuli jässakas vene lendur, vist major ja ütles kelnerile, toogu ta 200 grammi viina ja heeringavõileib, aga kähku, aega on vähe. Tellimus täideti kiirelt ja niisama kiirelt kadus klaasi sisu kurku. Märkasime, et võileib jäi terveks. Siis pani ta “Belomorkanal” paberossi ette ja ütles kelnerile, “jestsoo dvesti”. Ka see klaasitäis läks ruttu, ühe sõõmuga. Nüüd sõi ta ära pool võileiba ja tellis järjekordse klaasitäie. Ka selle neelas ta kiiresti ära! Ja kujutage ette, ta jõi veel neljandagi klaasitäie viina, sõi võileiva ära, pani veel kord suitsu näkku, maksis arve ja ütles,“Teper moozna na rabotu.” Aega üle kolmveerand tunni küll ei läinud! Me polnud eluski näinud sellist viina kugistamist ja arvasime, et küllap ta kuskil kokku kukub. Võttis riidehoiust sineli, pani selle selga, talimütsi pähe ja läks õue. Meie temale parajas kauguses järele, et vaadata, mis juhtub. Punaarmeelane astus kindlal sammul lennuvälja poole, kaotasime ta silmist, kui oli läinud üle silla. No oli vast juurikas!

Vanemuise teatris oli tol ajal vägeva häälega rõugearmilise näoga ooperisolist Ernst Kruuda. Ei tea, miks peale ooperi ”Jevgeni Onegin” etenduse tähtsamad tegelased  restorani tulid, vist oli kellegil sünnnipäev. Oli lärmakas laudkond. Tõusis siis püsti Kruuda ja ütles ,et tema tahab laulda üht Soome laulu. Kõik plaksutasid käsi. Laul algas aga sedasi, ”Oi maamme Suomen synnynmaa...”. Noh teadagi, mis laul see oli! Et asi räbalaks ei läheks, pisteti solistile kahvliga kartul suhu. Tuli ära süüa, kuid kohe laul jätkus! Kartulid koos napsiga lõpetasid siiski selle hulljulge esituse ja polnud kuulda, et midagi talle NKVD poolt kaela määriti.

Vanemuse orkestrandid mängisid restoranis  mitu aastat. Nad lõpetasid õhtuse esinemise alati marssiga “Kalevite kants”. Nähtavasti ülevalt poolt antud korraldusel lahkus orkester ja seda asendas tunduvalt viletsam koosseis.Varsti arreteeriti orkestri hing Harri Teffel, kes oli abielus kuulsa näitlejanna Velda Otsusega. Kohtuotsus oli nagu ikka tol ajal-25 pluss 5 aastat. Ärevaks muutus kogu restorani personal, kui sinna saabus kaaskonnaga korvpallur NSVL meistersportlane Heino Raudsik. Tal oli haruldane lauluhääl, võis võtta väga kõrgeid noote. Kunagi öeldi, et mees tuleb metsast välja ja võtab vabalt ülemise si noodi. Tavaline oli, et laulis orkestriga kaasa mõnda laulu, kuid omatehtud üliroppude sõnadega.Või siis käratas üle saali – hoorad välja! Jäi mõne naisterahva juurde seisma ja küsis, kas käsku ei kuulnud või? Igatahes miilitsad temast enamasti jagu ei saanud. Oli ta ju kuulus korpallur,k es tuli Tartu Kalevi tsentrina mitu korda NSVL kaheksa linna turniiri võitjaks, tolleaegse mõõdu järgi oli see Nõukogude Liidu tsempionaat. Temale kuulus ka ütlus – möödunud aastal olin iga päev purjus, väljaarvatud kaks päeva. Üks päev olin miilitsas kinni ja teine oli  lihtsalt oma hooletus.

 

Võrdlemisi restorani avamise alguses 1946. aastal tuli sisse Punaarmee sõjaväepatrull. Tähtsalt liiguti neljakesi ringi ja küllap otsiti fasiste. Näppu jäid aga kaks juudist miilitsat, Aron Marienburger ja tema isliklik sõber Vulff. Purjus patrulliülemast kapten näitas näpuga nendele ja hõikas ”zid”! See on venelastele juudi sõimunimi.  Igatahes Vulff sai mitu obadust, ninastki tilkus verd. Patrull otsis  ka teist juudist miilitsat, kuid ei leidnud. Kui kõik oli rahunenud, ilmus Aron Marienburger välja naiste peldikust, nagaan käes ja teatas,et  ”nad minule ez julgenud”. Ta oli tähtis kuju, temale kuulus väljend  “ükz vile ja terve Tartu linn on kinni” (see tähendab soolaputkas).

Kunagi istusid jälle need sõbrad minu kõrval lauas. Aron oli väga kurb. Nagu jutust selgus, oli ta naine, kes oli  päris kena eesti soost noorik, pakid kokku pannud ja minema läinud. Äkki teatas Aron kelnerile:  ''Miz me põrrnitseme, kakz zada kummalegi, zõber makzab!'' See lause muutus  ka tudengitele vaat et loosungiks! Tihti kostus siit ja sealt, miz me põrrnitseme…!

Ma tean, mis meie tegelastega edasi elus juhtus, need mälestused on aga  juba aastatest 1944...1949.

 

Ülost sai tuntud doktorikraadiga metsateadlane, uute tehnoloogiate rakendaja metsanduses,  üks Eesti metsanduse tippjuhte. Oli meeskoori Forestalia asutaja, Eesti tuntumaid dendrolooge ja pargimajanduse asjatundjaid.