Lapsepõlvest pärandunud, pühad ja mõistatuslikult kadunud maastikud II

Kullamaa mets ja Liivamäed

Hakkasin koolis käima Silla Mittetäielikus keskkoolis, hilisema nimega Silla 7-klassiline kool 1948.astal. Kullamaa kandist oli minejaid palju; Kullametsast, mis varem kandis Kullamaa II küla nime, Kullamaa alevikust, Urvastest, Koluvere küla siinpoolsest otsast. Tagasipõikena, Kullametsa nimi tekkis pärast sealse Metsa kolhoosi ühinemist Kullamaa kolhoosiga 1950tel. Siis ei saanud ju kahte Kullamaa küla enam olla ühes kolhoosis.

         Hommikuti mindi tavaliselt üksi või paari-kolmekesi. Tunnid aga lõppesid enam-vähem korraga vähemalt paarile klassile ja kojuminek algas suure pundina. Vahepeal siis pudenes ära üks ja teine oma kodutalu teeotsas. Kullamaale jõudis tavaliselt vähemalt 5-6 poissi ja samapalju tüdrukuid. Need hoidsid enamasti omaette, aga vahel lõi mõni neist ka poistega kampa.

         Meie tavaline tee kulges üle Silla aleviku servas oleva Liivi jõe silla. Sild oli vägevate betoonist valatud piiretega, mille jõepoolsetes nurkades olid paksud raudtalad kaitseks kevadise jää lõhkuva toime eest. Keskmine osa oli hiigeljämedate palktalade peale sepanaeltega naelutatud plankudest. Kahel pool kõrgusid kolnurksed sõrestikud püsttalaga keskel. Kui ehitati Risti –Virtsu asfalttee, see oli 1960tel, viidi tee alevikust mööda ja vana silla puuvärk lõhuti maha. Siis aga kulges meie tee üle silla, allgi sai vaatamas käidud ja kalu uuritud. Kohe paremat kätt oli Vene kirik, selle juurest põikasime läbi, vaimuliku pere  Vaimla lapsed jäid sealsamas maha. Mõnikord oli kiriku uks lahti ja preestri asetäitja diakon Vaimla toimetas seal midagi. Ta ei keelanud meid sisse astumast. Küll oli seal kullakarralisi lippe ja vimpleid, pühapilte ning kuldsete leheservadega üüratult pakse raamatuid. Mina oskasin vene keelt juba esimeses klassis, kuid see oli hoopis teistsugune vene keel, sain aru ainult üksikutest sõnadest. Pärast sain teada, et see oli kirikuslaavi keel, Bulgaarias asuva kloostri munkade Cyrillose ja Methodiose välja mõeldud – kirillitsa.

         Edasi tuli käänuline munakivitee. Risti-Virtsu postmaantee, nagu vanemad inimesed veel peale sõda seda nimetasid. Kui jõudsime Vaprise ja Pilme majadeni, keerasime tavaliselt otse üle põldude Kullamaa kiriku torni suunas, hoides nii täisnurkse teederistini mineku tee kokku. Siht oli pea iga päev üks ja sama – Rohumägi ja Liivamäed. Vahepeal sai maiustatud Ausamba aia ümber oleva viirpuuhekist korjatud suurte, jahuste marjadega. Haigla kõrval oli vana võlvkelder maa sees, seal leidus mitmesuguseid raamatuid saksa keeles. Haigla oli sisse seatud endisse pastoraati, kirikumõisa peahoonesse, sealt need raamatudki.

         Rohumägi asus surnuaia taga. See oli ümbritsevast maapinnast umbes 10-15 meetrit kõrgem liivaküngas, kaetud kidura rohu ja sammaldega. Männipuud aga olid päris vägevad, andis ümbert kinni võtta. Ema rääkis hiljem, et tema emal, Koluvere lossiaedniku kaasal oli komme pühapäeviti hobune vankri ette rakendada, oma kuus last peale upitada ja sõita lossi juurest Rohumäge ja Liivamägesid vaatama. Ema oli hakanud seda mäletama nelja-aastaselt, aasta oli siis 1912. Paar astat hilisematest käimistest aga oli tal meeles, et Rohumägi oli üsna paljas, puukesed olid temastki lühemad. Krahv Leon von Buxhoeweden oli 1911.aastal lasknud Rohumäele metsa istutada, et pidevalt künkatipus lõõskavad tuuled ei viiks liiva tema mõisa kõrvalasuvatele põldudele. Edasi viisid hobune ja vanker aednikupere üle peaaegu lagedate liivaküngaste suurte liivamägedeni Kullamaalt umbes kilomeetri kaugusel. Siin ja seal oli jändrikke, jämeda tüve ja tiilte mõjul liivast paljaksuhutud juurtega männihiiglasi. Maalilist maastikku liigendasid metsateed, vaheldusid väikesed lagendikud, puudetukad ja sarapuupõõsad. See oli Kullamaa mets. Seda metsa on mainitud juba Kullamaa vakuraamatus kui kogukonnametsa, kus rahvas oma pudulojuseid karjatab. Laiemas mõttes on Kullamaa metsaks nimetatud kogu metsaheinamaade ja puisniitude vööndit, mis algab Kullamaa Rohumäe tagant ja ulatub Ubasalu küla taha.

         Rohumäel on alati olnud kiigekoht. Ka peale sõda ehitati sinna suur rahvakiik. Suvel koolist koduteel sai seal mõni kord kiigutud. Enamasti tüütas see varsti, kui just tüdrukuid kaasas ei olnud. Siis läks pikemalt, igaüks tahtis ise näidata, mida oskas ja tüdrukutele ka kiiku teha, nii et need kiljusid. Edasi läks tee aga alati Liivmägede poole. Enne päris „mägedeni“ jõudmist tuli ületada nüüd juba võsastunud kuni 3 meetri kõrgusi rohtunud liivakünkaid. Mida edasi seda laiemaks need muutusid, mõni oli kõrgem ka.Ja ikka ümberringi jändrikud hongad, mida oli säästetud raiest ilmselt mõnisada aastat. Lõpuks jõuti kohale – ees laius oma 150 sammu lai ja pikk liivalasu, kõrgust vast 2-3 meetrit. Siin oli 1920/30tel aastatel olnud Kullamaa Kaitseliidu malevkonna lasketiir. Kohe selgus ka , miks siia nii kibeleti. Igamees asus noa või lihtsalt kätega urgitsema liivas. Paarikümne aasta jooksul oli siia liiva sisse jäänud tuhandeid püssikuule, samuti vähesel määral kaduma jäänud padrunikesti. Kuulid olid liiva sattudes muutunud tinaplönniks, mida ümbritses rebenenud vaskkest. Siis näidati üksteisele uhkusega mõnda kuuli, mis tervem oli. Ja kui palju siit sai õngetinasid! Arvan, et mul on praegugi , peale 70t aastat, kuskil karbis neid tinaplönne. 

         Ka talvel oli huvitav sama teed kodu minna. Vast huvitavamgi. Kõik me käisime koolis suuskadega. Siis läks Rohumäel juba rohkem aega. Mäe erinevatel külgedel olid erineva järskusega allalaskmisrajad. Kõige ägedam oli „Koluvere pool“. See oli pea püstloodis ja siit juba tited alla ei julgenud lasta! Tagumine külg oli raske seetõttu, et rada oli tehtud läbi hästi tihedalt kasvavate mändide. Kui küünarnukk või suusakepp jäi suure kiiruga ühe puu taha, võisid kindel olla, et järgnevalt paiskusid järgmise puu vastu ning lõpuks leidsid end kukerpallitavat koos suuskadega mäe jalamile. Oli ka mõni luumurd või nihestus, kuid ei ise ega ka vanemad ei teinud sellest välja. Las harjutab! Elus kulub kõik ära! Ei kujuta tänapäeval sellist asja ettegi. Mõni lapsevanem ei saaks vist muud kui kohut käia. Kes lubas? Kus järelvalve? Miks õpetajad ei hoiatanud? Tõenäoliselt oleks see mõnele juntsule viimane suusamatk ilma isa-ema järelvalveta.

         Veel toredamaks läks siis, kui kolhoosi mehed ehitasid väikese trampliini läänepoolsele mäenõlvale. See oli laugjam ja niisama alla sõita polnud mingit huvi. Suuremad, 6-7 klassi poisid aitasid  kaasa ja umbes 2,5 meetri kõrguse stardiplatvormiga mägi valmis mõne päevaga. Suuremad hüppasidki ülalt alla lastes 7-8 meetrit ja rohkemgi. Väiksemad  alustasid poolelt kõrguselt ja said 3-4 meetrit kirja. Kui isu täis, läks edasine teekond Liivamägede poole. Nüüd ei olnud eesmärgiks kuulide väljakraapimine vaid tee peal olevatel küngastel järsemate ja ohtlikumate allasõitude otsimine. Mõni leidis sellise, et tuli alla suusad otsapidi maa sisse. Oli ka üks selline rada, kus tõusud ja laskumised teel suurele mäele vaheldusid nii kiiresti, et anna ainult hoogu.

         Lõpetasime kooli Sillal. Mindi laiali tehnikumidesse, keskkoolidesse. Kokku saadi koolivaheaegadel. Ikka ja jälle mindi lapsepõlveradu mööda Rohumäele ja Liivamägedesse. Kolhoosiperedel oli loomi vähe ja need olid laiali, kolhoos seal ei karjatanud. Künkad ja künkavahed võsastusid. Künkad ei hakanud võsa sees silmagi, enne kui olid päris juures. Lõpuks ei saanud suuskadega sõitagi võsast läbi.

         1960te keskel hakati õgvendama Risti-Virtsu maanteed ja seda asfaldi alla panema. Materjali hakati vedama Liivamägedest. Suur mägi, kus oli lasketiir, veeti kõigepealt ära. Siis asuti väiksemate mägede kallale. Kui ka need otsa said, hakati suure mäe kohal sügavuti kaevama. Liiva jätkus ja sinna moodustus paisjärv. Vett tuli rabast küllaldaselt ja allapoole ehitati pais-regulaator üleujutamiste vältimiseks. Paisjärve kaldalt leiti luid ja sütt. Arheoloogid selgitasid välja, et seal oli asunud pronksiaegne asulakoht.

         Olen viimastel aastakümnetel käinud seal igal aastal. Varem koos lastega, nüüd lastelastega või lihtsalt üksi. Kunagistest võimsatest sisemaaluidetest pole järgi midagi. Nüüd on see ala osa Marimetsa looduskaitsealast. Need luited on rannikust kaugeimad (umbes 40 km) sisemaaluited. Siin kasvab vareskaera, mis on Eesti mandriosa ainuke kasvukoht. Kevadsuvel õitsevad kauneima nimega  käpalised, tumepunased  neiuvaibad, lakk-uibuleht, nõmmeliivatee, leesikas, hunditubakad,  karukellad ja talvik. Leida võib ka seenlille, seda Liivamägede servas kasvava kuusiku all. Rohttaimi jääb aga iga aastaga vähemaks. Peale liivamägede äravedamist hakkasid  alad metsastuma looduslikul teel männiga. Nüüd katab suuremat osa liivamägede piirkonda 30-40 aastane männimets. Pinnas on kaetud tiheda samblikuvaibaga. Ülalnimetatud taimi leiab üksikult ja gruppidena vaid vähestel puudevahelistel liivalaikudel.

         Lagedatel kohtadel leidub üsna palju sipelgahundi elukohti. Need väikesed röövputukad uuristavad kuni 5 cm sügavuse koonusja lehtri liiva sisse. Hoolikal vaatlemisel võib lehtri põhjas märgata kaht väikest täppi. Need on väikese röövli lõughaaratsid. Kui nüüd mõni väike putukas juhtub eksima ta kodu lävele ja mööda üsna järsu liivalehtri külge alla libiseb, haarab sipelgahunt suhulibisenud saagist välkkiirelt kinni ja tõmbab ta liiva alla. Kui saak söödud, ajab ta oma sõrataolise haaratsi uuesti liivast välja. Koolipoistena püüdsime vahel kärbseid või sääski ja lasime need liivalehtri servast alla. Sama tegid mu lapseed ja nüüd lapselapsed, ilma, et keegi neid õpetanud oleks.

         Liivamägede serval kasvas üks Kullamaa sümboleid, Sajaharuline mänd. See on aegade jooksul olnud Liivamägede-matka sihtpunktiks. Varem oli see mänd just Suure mäe taga, nüüd siis järve kaldast paarkümmend meetrit edasi. Mänd on juba maast-madalast mitmeharuline. Mehejämedused harud on siledad ja ja vonklevad-looklevad maadligi. Siit-sealt tõuseb mõni kõveram haru ulespoole, ristudes teisest maadligi jämedast harust väljakasvava oksaharuga. Mänd kasvab ühe väiksema liivakünka tipul. On selline pilt, nagu oleks tuiskliiv matnud aegade jooksul selle jändriku honga liiva alla, nii et väljas on ainult vana puu haraline ladvaosa. Kui vana on see puu? Seda pole võimalik määrata, sest osa tüvest on tõesti liivamäe sees. Igatahes mäletas mu ema, kes siin matkas 20.sajandi algul ema ja õdede-vendadega, seda puud samasugusena, kui ta oli 21.sajandi algul. Puu hakkas järsku kuivama aastat viis tagasi ja eelmiseks aastaks oligi ta oma elupäevad lõpetanud. Kullamaa üks sümboleid kadus koos poolteist sajandit vana Kullamaa vallaga. Võib-olla olidki nad eakaaslased, kes teineteiseta elada ei saanud! Tõenäolisemalt oli männi surm tingitud siiski veerežiimi muutusest. Sellises eas mänd enam juurde ei kasvata ei latva ega juuri. Kuigi mänd on üks visamaid puuliike, mõjub veekogu ta läheduses mõnekümne aasta jooksul hukutavalt. Vesi, mis varem püsis tema juurtehorisondis, liigub nüüd tahes-tahtmata madalamal asuva veekogu suunas, jättes juurekava janusse.

         Kullamaa Liivamägedesse rajatud paisjärv on huvitav selle poolest, et olgugi ta kogu ulatuses kaevatud liiva sisse, on seal kasvamas üsna mitmeid lubjalembeseid taimeliike. Tingitud on see Marimetsa rabast pealevoolavast, lubjarikastest allikatest  pärinevast veest. Paisjärve on süvendatud ja puhastatud kahel korral. Esimene kord oli see töö küllaltki pinnapealne ja järv kasvas uuesti kiiresti täis. Teine, mis viidi läbi juba Euroopa rahadega, oli põhjalik. Kahjuks ilmnes siin üks meie looduskaitseametkonna eripära. Tööle on võetud head ametnikud, kuid erialaspetsialiste ametkonnas napib. Niisiis toimuvadki kooskõlastused kõrgel ametkondlikul tasemel olemasolevate andmete põhjal.

         2000. aastal, just enne teise süvendamise algust, leidsin järve põhjapoolsel kaldal kogumiku soo-neiuvaipa. See on tüüpiline karjäärides, niisketel kraavikallastel ja luhtades kasvav ilus käpaline. Valkjad õied värelevad tuules nagu väikesed liblikad. Risoomide abil levib ta küllalt kiiresti alal, mis talle meeldib. Seda teades, hakkasin edasi uurima ja leidsin kaldarohu seest veel sadu õitsvaid soo-neiuvaiba taimi. Lugedes ühel 10 ruutmeetrisel proovitükil taimed ära, leidsin, et kogu umbes 0,3 hektarisel niiskel, rohtunud järvekaldal võis olla kuni 3000 õitsvat taime. Hiljem selgus, et keskkonnaamet ei teadnud sellest käpaliste kasvukohast midagi ja andis kooskõlastuse kogu järvekalda buldooseriga kokkulükkamiseks ja äraveoks, st kaitsealuste taimede kasvukoha hävitamiseks. Olen nüüd käinud igal aastal sealt soo-neiuvaipa otsimas, lootuses, et nõni risoomitükk ehk maha pudenes ja kasvana hakkas. Asjata, hävitustöö oli põhjalik, nagu euronõuded olid ette kirjutanud.

          Kõrvalepõikena Liivamägedest olgu mainitud, et tollase keskkonnaameti erilist profaansust näitas veel teine sarnane juhtum umbes samal ajal. Koluvere lossi ümbritseva paisjärve puhastamise kooskõlastusel anti luba tuhandete seal kasvavate valgete vesirooside hävitamiseks. Meenub jälle mu ema jutustus elust Koluvere lossis 20.sajandi algul. Ka siis puhastati lossi ümbritsevat paisjärve pea igal aastal. See käis nii, et veetase lasti madalamaks, mehed läksid paadiga järvele. Vesi oli siis veidi üle põlve või kuni niueteni. Ilm valiti muidugi soe. Kahelt poolt paati kiskusid nad või lõikasid lühikeste vikatitega välja kõik vesikasvud peale valgete vesirooside. Mõnda kohta jäeti alles hundinuiagrupp või natuke kalmuseid. Kallas kujundati lossiaedniku juhendamisel silmalegi kauniks. Väljakitkutud kasvud koguti paati ja paati edasi lükates puhastas 5-6 meest kogu järvekalda ühe päevaga. Alati lõid rõõmuga kaasa ka lapsed. Nemadki said mõne kopika prantssaia ostmiseks laadapäevil.

         Mis teha, elu on kiire, süveneda loodusesse ei saa endale lubada ka looduskaitseametnik. Pühendada vähemalt 2-3 päeva nädalas oma tööpiirkonna looduse tundmaõppimiseks, otseselt looduses käimiseks, nagu meie saime veel 1960-1970tel teha, ei tule tänapäeva ametniku puhul kõne allagi.

         Natuke lähemalt võiks rääkida siin kasvavast talvikust- huvitavast ja veidi salapärasest  taimest.

Veel pool sajandit tagasi peeti talvikut võrdlemisi haruldaseks taimeks. Nüüdseks on selgunud, et teda leidub siiski hajusalt üle Eesti. Eesti taimede määraja ütleb, et teda leidub kuivades männi- ja segametsades paiguti. Siiski on levikukaartidelt näha, et enamik leiukohti paikneb Kagu- ja  Põhja-Eestis, Lääne-Eestis on neid üksikuid.

Talvik (Chimaphila umbellata) on uibuleheliste sugukonda kuuluv igihaljas kanarbikuline poolpõõsas. Tema nimi on tuletatud kreekakeelsetest sõnadest cheimon ( talv) ja philos ( sõber). Gustav Vilbaste kogutud  talviku rahvapärased nimed pärinevad samuti põhiliselt Lõuna- Eestist: hobupain, lambakõrvad, oobiom, oopiumihaina, sariktalvik, sarikvarsakabi. Eestikeelne nimi talvik pärinevat  J.Kunderilt 1882 aastast. Igatahes paarkümmend Kullamaa ümbruse elanikku ja keskkooliõpilaste grupid, kelle loodusmatku seal olen juhtinud, taime nime ei teadnud. Nii et väga tuttav talvik Lääne-Eestis ei ole. Ka ei tunta siinkandis tema kasutamist rahvameditsiinis, kuigi kirjanduse järgi on ta kasutatav sisemiste haiguste raviks. Eriti laialt kasutavat talvikut indiaanlased eritusorganite häirete, langetõve, suhkrutõve ja haavade raviks. Seda hämmastavam oli see, et ala läbides leidsin kord sealt mitmekümne kuni sajakonna võsuga talvikukogumikke. Paaril hektaril võis olla tuhandeid võsusid. Kogumid kasvasid valgusrikka erivanuselise (30-50 aastat) männimetsa all liivasel pinnasel, enamasti koos pohla, leesika ja samblikega . Seega võib see leiukoht, nn. Kullamaa mets olla Lääne-Eesti suurim talviku kasvukoht. Üksikuid taimi võis leida 25-30 aastat tagasi ka Kullamaa Rohumäel, kuid pärast seda, kui seal hakati  jaanipidusid korraldama, talvikut  seal enam leidnud ei ole. Seega on talvik üsna tallamiskartlik ja inimpelglik taim. 

Nüüd aga jälle Mare mälestused ja täiendused selle omapärase ja haruldase Kullamaa-taguse maastiku saatuse kohta.

               Lugesin jälle suure huviga su blogisse lisatud lapsepõlvemälestusi. Millal see veel oli! Seepärast mõtlesin,et kirjutan,millisena seda aega ja kohta mina mäletan.Pean silmas just Liivamägesid ja Rohumäge.Lapsepõlves olid minu ja Elle suurimad mängukaaslased Riistopi Ene ja Malle. Olime ju enam-vähem üheealised, Jüri segas meid meie ettevõtmistes,Tõnust rääkimata. Liivamäed olid meie peamine mängumaa, polnud vist küngast, kus me poleks turninud. Seepärast tuletan sulle mõnd pisiasja meelde. Mäed algasid päris Riistopi vana lauda tagant, mille Eedi maha lammutas ja mis ulatusid põllu servani .Kui me Kullamaale esimest , seda punaste trepikodadega õpetajate maja  ehitasime (te olite Nappuse Antsuga ka ühe suve seal, Ants jäi KEKi, sina läksid Tartusse kooli vististi), tassiti need põlluäärsed künkad selle maja ümber täiteks. Keldrikorruse ehitasime maapinnale,hiljem veeti täiteliiv ümber. Sel kohal oli vana paemurd olnud, igatahes künklik see maa oli. See võis ka üks esimesi paemurdusid olla Kullamaal. See suur ja kõrge liivamägi veeti tõesti Risti-Virtsu maantee teetammiks,aga see oli siis,kui käisin 7.klassis ,niisiis 1955 a talvel. Niks korraldas veel enne rajooni spartakiaadi kahe tee vahel meile nädalase treeninglaagri. Passisime koolist tulles ikka autosid, et jalavaeva vähendada, nad ju sõitsid Liivamägedesse. Kutsusime seda mäge Põlluvahi mäeks, sest Põlluvahi talu oli just mäe põllupoolse (põhjapoolse) külje all. Ka oli mäe ja Eelmaa talu vahel loomade karjasmaa, kus asusid ka kurisuaugud. Sügiseti oli seal oma meetri jagu vett ja kevadel oli see  päevaga kadunud. Paepõhi oli ja sinna murrukohtadesse vesi kadus. Seal näitasid  poolpõlenud palgijuppe meile autojuhid, kes liiva vedasid. Seal, kus karjäär või õieti kunstjärv on, võtsime metsa maha sel ajal, kui ma juba kolhoosis ehitustehnik olin, 80-date algus. Seal kasvas kiduravõitu männimets, kohati sarapuuvõsa jne. Lage liivik oli Kullamaa pool karjääri, enne seda veel rohkem Kullamaa poole olid kadakapõõsad. Isa nooruses oli just seal jalgpalliplats ja kaitseliidu laskeplats. Padruniplönne olen isegi sealt korjanud. Andsin paar pilti Liivamägedest Merikesele, Ljubiteliga Silvi tegi.See oli väike õiendus Liivamägede kohta. Sajaharulise männi juures kasvas pisike sajaharuline mänd,-nii pool meetrit kõrge. Võhandu viis selle kooli aeda, nüüdse lasteaia otsas künkal ta kasvas. Uuskami Karla jutu järgi ehitasid Rohumäele selle hüpeka Kullamaa poisid Valem Jüri eestvedamisel. Mina olin siis Sillalt läinud. Mis puutub sinna Koluvere poolt allalaskmisesse, siis käis seal all hobusetee, mis üsna tihti täis tuiskas ja suusad kinni võttis. Olen ka ise seal paar head matakat saanud. 

         Mis tuleb Liivamägedest edasi? Kui mainisin, et Sajaharuline mänd kasvab Liivamägede serval, siis nii see päris ei ole. Harulise männi taga jätkuvad kinnikasvanud luited veel kaugele. Siin on sama järske ja kõrgeid künkaid, kui enne liiva äravedu eespool. Millegipärast on need künkad metsastunud juba aastakümneid tagasi. Keda ma peale oma ema ka ei küsitlenud, ei mäletanud keegi, et Sajaharulise männi taga oleks olnud lagedaid liivaluiteid. Seega, kes tahab näha, millised olid Kullamaa Liivamäed kuni 1970te aastateni, peab ette võtma matka legendaarsest männist edasi.

         Tee aga kulgeb edelapool luiteid edasi Marimetsa küla poole. Vanadest metsa- ja talveteedest sealkandis oli juba juttu. Nüüd matkame seda teed, mis praegu kasutusel. Esimeselt teeristilt pöörame vasakule. Kümmekond meetrit teest võsa varjus lookleb haruldaselt käänuline kitsas oja – Kõveroja, mis on andnud nime ka samanimelisele ammu kadunud talukohale, suupärasemalt oli see Kõvera talu. Ojake on nii loogeline, et pea iga meetri järel muudab ta suuna täisnurga võrra. Paremale minnes satumegi Jõgisoo-Kullamaa-Kalju talitee algusse, mis viib üle soosaare Varese saunaga, kus elas nõiakuulsusega naisterahvas. Vasakule pöörates aga jõuame Tammiku taluni, kus laiuvad esimesed Kullamaa metsa algusest säilinud metsaheinamaad-puisniidud Need ulatuvad Ubasalu küla tagant kuni Martna kihelkonna piirideni Liivi- Kaasiku-Palivere tee ääres.

          Veel 25 aastat tagasi sai autoga rahulikult sõita mööda Palivere-Kullamaa otsmoreeni serva Silgi ojani, mille kaldal asus kunagi poeetilise nimega talukoht Malla-Freiburg. See oli kohaliku töösturi Johannes Kokla  sünnikoht ja metsatalu. Kokla ise elas kuni suure sõjani Jõgisool, kus tal oli vesi- ja villaveski. Ettevaatlikult tuli sõita üle tee vuliseva ojakese ja jõudsidki Silgi metsavahitallu Marimetsa küla alguses. Külas oli olnud 7 peret. Viimased elanikud, kaks venda elasid seal 1960te aastate lõpuni, kuni lahkusid igavikku. Vahepeal, kui talud said tagasi oma rabaäärsed metsad tee servas, raiuti kõik mis lubatud ja natuke rohkemgi. Mets kasvab seal juba uus, kuid metsarahast ei jätkunud teede parandamiseks.          

         Siit soosaarena väljaulatuva moreenkünka servadest viivad võsastunud talveteed külameeste turbavõtukohtadeni. Viimati lõigati siin turvast kütteks ja loomadele allapanuks 1945-48.aastatel. Sõjajärgsetel talvedel olevat kohalike elanike sõnul olnud vaja täita ka turbakütte normi Ellamaa elektrijaama kütmiseks. Kas põgenesid inimesed taludest ränkade riiginormide täitmise eest, või kadus selle kütte jaoks vajadus, kuid praegugi võib seal leida maadligi vajunud turbaaunasid, mis välja vedamata jäänud.

       

Julgeolek hädas raamatupidajaga

Ristil oli sel ajal teemaja ja nagu tavaliselt sai seal ka mitmesuguseid napse tee ja võilebade kõrvale. Asutus oli väga populaarne ja kui Ristile asja oli, siis käidi ikka teemajast läbi ja osteti midagi. Aga oli ka kundesid, kes suurema osa päevast veetsid teemajas ja selle ümbruses.

Kord napsitas seal tuttavatega Piirsalu metskonna raamatupidaja Harald Kuusk. Tol ajal muid sõiduriistu peale jalgratta metsaametnikel polnud. Seepärast oldi ka harjutud, et väljaspool kontorit asju ajama minnes kulus selleks ikka üks päev. Ilmselt oli Kuusk lõuna paiku tulnud Ristile postkontorisse mingeid pabereid majandisse saatma. Siis käidi ka apteegis, poes ja eks ikka mõni tuttav ette juhtus, kellega ammu polnud juttu juttu aetud.

Piirsalus asuva raketibaasi ehitamise ajal oli Ristil sagedane külaline KGB ohvitser major Valdur Timusk. Ilmselt oli nende meeste uurida, ega ümbruskonnas kahtlasi või uudishimulikke võõraid pole liikunud. Õnnetuseks juhtusid sel päeval need kaks meest ühekorraga Risti teemajas olema. Major Timusk tegi aega parajaks bussi oodates, millega ta tahtis tagasi Tallinna sõita. Kuusk oli juba üsna ülemeelikus tujus, kippus laulma ja suurustama. Ta oli just hüüdnud midagi, mis Timuskile tundus nagu „Heil Hitler!“ Ta haaras Kuusel pintsakuvarrukast, et mees kinni pidada, aga see, kes ise oli invaliid, rabas enda lahti, hüppas uksest välja ja pani jooksu. Bussijaama kohal sai Timusk Kuuse kätte aga siis lõi see tagantkätt Timuskile kurgu alla ja nii õnnestunult, et KGB-lane lartsatas selili maha kui kirjamark. Kuusk hüppas üle aia, peites ennast kooli internaadi ( praegu Risti vallamaja) lahtioleva ukse taha ja jäi Timuskile kättesaamatuks. Kohale saabus ka Tallinna poole sõitev buss ja toibunud Timusk sõitis ära.

Järgmisel Piirsalu külastamise päeval seadis Timusk sammud metskonna poole. Millest kaks hiljutist vingameest omavahel rääkisid, ei ole teada, aga ära nad leppisid ja mingeid raskemaid tagajärgi vahejuhtum Kuusele ei toonud. Vastupidi, peale järjekordset Piirsalu ümbruse inspekteerimist nähti neid mõnigi kord koos Risti teemajas, kus Kuusk aitas Timuskil  bussi oodata.

Kohtumine Castroga

Ühe tööpäeva hommikul 1977. aasta kevadtalvel sain ootamatu korralduse ministeeriumist II osakonna juhatajalt polkovnik Russmanilt. Pean sõitma kohe Kullamaa metskonda, edasised juhised saan seal.

          Kullamaa metskonna õues ootas metsaülem Karl Pärn ja oli silmanähtavalt ärevil. Sellest andis tunda tavaliselt sõbraliku tervitamise asemel mühatus: “Noh, mis siis tegema peame?” Mina teadsin seda veel vähem. Veidi eemal ajas  rajooni täitevkomitee esimees juttu kahe mehega, kes seisid musta Volga juures. Ta vist kuulis Pärna küsimust, igatahes tuli ta paar sammu meie poole ja ütles, et peame veel ootama, delegatsioon oli sisse keeranud Sakku, jõuab tunni pärast. Pärn ütles, et talle olevat öeldud, et tuleb kõrge külaline ja võib-olla tahab jahile minna, olgu jäägrid valmis ja lõunasöök samuti. Valmistagu ka jahikantsel ette, et autodega ligi saaks.

         Pooleteise tunni pärast sõitis metskonna juurde Tšaika, selle järel veel kaks musta Volgat. Neist hüppas välja 7-8 meest, kes tulid meie juurde ja vaatasid meid peast jalataldadeni hindavalt üle. Igatahes olid nad nagu Mehhiko gangsterifilmidest välja astunud, õige tõmmud, vuntsikestega nina all. Tšaikast kedagi välja ei tulnud. Varem kohal olnud Volgast tuli välja mulle tundmatu mees, kes vaikselt täitevkomitee esimehega midagi vene keeles rääkis. Pärn kutsuti ka nende juurde. Lühikese keskustelu järel läks mees Tšaika juurde, ütles midagi lühidalt ja viipas mulle ja Pärnale: “Vperjod!” Sõit läks jahikantsli poole.

Paarsada meetrit enne kantslit peatusime, teeristil hüppasid “gangsterid” jälle välja ja võtsid ringi umber Tšaika. Sealt hüppas veel teine teisest uksest välja kaks “mehhiklast” ja seejärel pikk välimundris ja pikkade nöörsaabastega habemik. Vist minuti jooksul vahtisime suu lahti ilmutist. See jõudis selle ajaga meieni . Seisime kolmekesi. Täies metsaülemamundris Pärn, mina ja täitevkomitee esimees. Kõigepealt surus ilmutis kätt Pärnal, siis mul ja TK esimehel. Sosinal arutati vene mehe vahendusel veidi Pärnaga. Siis läksid Castro ees, tema taga kaks ihukaitsjat ja lõpuks Pärn, kes tagasivaatavatele eesminejaile käega vehkides suunda näitas. Kantsli esiküljele oli tõmmatud paari meetri kõrgune ja oma kümmekond meetrit lai maskeerimisvõrk. Küllap seal metssigu ja kitsi oli, sest lähenedes tõmbusid mehed õige küüru.

Umbes pool tundi vaadeldi loomi. Castro muheles ja sosistas midagi oma ihukaitsjale. See tõstis käed ahastades pea kohale ja ütles midagi vene mehele hispaania keeles. See kangestus, kuid hakkas midagi ägedalt kaht kätt raputades seletama. Castro tõmbas hoogsalt keebi alt pika varrega käsigranaadi. Kaasasolevad jõumehed klammerdusid Castro külge ja surusid ta vastu maad
. Üks neist heitis granaadi söödaplatsi poole. Arvatavalt ta ei teadnud, kas Juht jõudis selle aktiveerida või mitte. Granaat siiski ei lõhkenud. Tagasiteel ütles, et Castro jäi rahule, loomi oli palju, ta oleks tahtnud granaadiga proovida, mitu siga maha jääb. Küllap tal autos siis neid igaks juhuks oli tagavaraks.

Lõunasöögile nad ei jäänud, polevat aega, tuleb lennukile minna. Meie muidugi ei lasknud juba valmistehtud suurepärast lõunasööki raisku minna. Ja nagu praegu öeldakse: Juttu jätkus kauemaks!

Brežnevi abi külaskäik

Oli 1979. aasta sügissuvi. Ilmad olid kuumad, kõikjal käis viljalõikus. Ühel sellisel päeval helistas mulle Haapsalu rajooni parteikomitee esimene sekretär Peeter Kašev. Oli veel viimaseid nädalaid ametis. Valge daami päevade ajal sama kuu augustis tõmbas viinalemb rajoonijuht oma nina nii täis, et hakkas tribüünil külalisi tervitades päris pudrutama ja allatulekul pani käegi maha. Karl Vaino lasi mehe päevapealt lahti. Aga momendil oli ta veel kõikvõimas ja kardetud ülemus.

Niisiis jutt oli lühike. Vabariiki külastab parajasti NLKP keskkomitee peasekretäri ja Nõukogude Liidu kõikvõimsa juhi Leonid Brežnevi abi Viktor Golikov. Ta tutvub meie rahvamajanduse ja eriti põllumajanduse olukorraga. Külastas juba mitut eesrindlikku majandit, oli Väätsal, 9. mai kolhoosis, Estonias, Linnuvabrikus ja mujal. Nüüd tahtvat tundma õppida üht keskmist või tagasihoidlikkumat põllumajanduslikku rajooni. Haapsalu rajoon sobib selleks, arvati Tallinnas partei keskkomitees.

Ta olevat avaldanud soovi minna metsseajahile, kuna olevat suur jahisõber. Mina korraldagu talle ilusti ettevalmistatud jaht ja olgu temaga kogu aeg kaasas. Õhtul on õhtusöök Paslepa residentsis, sinna pean ka minema, sinna tuleb Tallinnast veel mehi, kellega ta siis põllumajanduse asju arutab. Kašev ise tulla ei saa, mina esindan rajooni.

Aega oli üks päev. Helistasin tuttavale mehele, tolleaegse sõjaväe jahimajandi juhatajale, kelle jahimaad just Noarootsi kandis olid. Palusin, et ta valiks koha ja teeks muud väiksemad ettevalmistused. Otsustasime, et ta viib kõrge külalise ühe põllu äärde, kus sead pidevalt käivad. Seal oli ka korralik kantsel, kus sai istuda.

Nii tegimegi. Suure Nõukogude Liidu juhi Leonid Brežnevi abi Viktor  Golikov saabus Tšaikaga täiesti üksipäini, ainult autojuht oli roolis. Hakkas juba videvikuks minema ja saatsin mehed kohe jahipiirkonda. Kaks jäägrit oli ka igaks juhuks valmis, kui abi vaja läheb. Mina ise sõitsin juba Paslepa residentsi, et vaadata, kes sinna siis Tallinnast tuleb ja kas veel midagi vaja ei lähe.

Veidi aja pärast jõudis Tallinnast kohale kõrge ametikandja koos abilisega. Olin temaga veidi tuttav Tartu ajast, tema oli rektor, mina teaduskonna komsomolikomitee sekretär. Ajasime juttu ilmast ja muust. Siis ütles, et vaatab veelkord läbi tabelid, mida sealt ette sööta, kui tekib küsimusi selle aasta saakide, varumisülesannete, plaanitäitmise jm teemadel.

Veel paari tunni pärast tulid metsast elevil jahimehed. Siga ei tulnudki sel õhtul põllule. See oli ka arusaadav, sest tuli hoopis karu.     

         Hakkas teisest põllu servast tulema, vahepeal häälitses ja püherdas. Tuli peaaegu jahikantsli alla, oli noor  2-3 aastane päss ilmselt. Jahimajandi juhataja oli mõelnud, mida nüüd teha? Kui mees järsku karu maha tõmbab, tuleb pahandusi kindlalt ainult temal, võib-olla tehakse päris süüdlaseks. Brežnevi abi nüüd küll keegi üle kuulama ei hakka.  Higi tuli otsaette. Aga Golikov ei olnud laskmise moodigi. Vaatas huviga vahete-vahel viljast ehavalgel paistvat kogu. Järsku karu röögatas ja pani tuhatnelja punuma, küllap tõi tuuleiil võõrast lõhna või krabinat kõrvu.

         Jäägrid tulid ka residentsi juurde ja viskasid ühe värskeltlastud ja  nülitud kesiku Tšaika pakiruumi. Külalisel oli vaba voli seda oma saagiks tunnistada.

         Istusime lauda. Kell oli üheteistkümne peal. Kõrge külaline osutus mõnusaks ja jutukaks vanameheks. Ütles, et on Ljonjaga sõbrad juba noorusest, koos võitlesid ka Ukraina rinnetel ja Kertšis. Ljonja, jah on juba marssal, aga mina jäingi polkovnikuks. Alles siis kui sain 60, tuli talle meelde mind kindraliks tõsta. Aga tühja, mul pole kahju, palka saan, suvila ja auto on Krimmis olemas. Nii arutledes haigutas ta paar korda. Mõtlesin, no tont sind võtaks, ega nüüd enne hommikut see arutelu põllumajandusest lõppegi.

         Sõime prae ära, pitsi viina võtsime ka külalise terviseks, meie mees Tallinnast pitsi ei puutunud. Näksisime ka külmlaua suupisteid ja vanamehel ei paistnud kiiret olema. Lõpuks siiski ütles: “Vot Ljonja sam na Ukrainu pojehal, a dalše v Moldaviju. A menja velel sjuda, v Pribaltiku jehatj, vas poseštšatj.” Meiepoolne kõrge vastuvõtja luges seda märguandena alustada oma ettekannet. Tabel piimandusest, kui Eesti põllumajanduse lipulaevast juba tollal, sai analüüsitud alles pooleni, kui külalise pea esimest korda nõksatas rinnale. Ettekandja pani selle kõrvale ja võttis liha tootmise. “Otšen horošo!” tuli veel paar korda kõrge külalise huulilt, siis vajus pea juba kauemaks rinnale. Ettekandja vaatas paar korda hämmeldunult ringi, kuid mida minagi öelda oskasin! Ja autojuhid ning perenaine veel vähem. Ootasime siis veerand tundi, kell hakkas 12le lähenema. Kõrge külaline ärkas, kiitis väga meie põllumajanduse taset ja kõike, mis ta Eestis kahe päevaga näinud oli. Siis kiitis jahimajandi juhatajat, kes karuga kohtamise korraldas. Võttis oma pitsi viina lõpuni ja ütles,et on väga väsinud. Ütles, et Ljonjale viib ta siit kõige paremad muljed, aga nüüd läheks magama, homme tuleb ära sõitma hakata.

          Minagi sõitsin koju Haapsallu, meiepoolne kõrge vastuvõtja ja aruandja jäi oma abilisega ka ööbima, et siis peale hommikusööki koos Tallinna naasta.

         Mulle aga jäigi arusaamatuks, miks mind saadeti rajooni esindajaks põllumajandusküsimuste arutelul. 

Kohtumine juunikommunistiga

 

Meenutan üht kohtumist sellest ajast, kui töötasin Kaarepere metsakatsejaamas. Jõgeva rajoonis oli külas Harald Ilves, kunagine juunikommunist,  Lauristini, Kruusi ja Semperi võitluskaaslane. Ta oli olnud 1960te aastate esimesel poolel Eesti NSV ülemnõukogu juhataja. Nüüd oli teenekas Lenini ordeniga autasustatud veteran Ametiühingute keskkomitee esimees. Aga ametiühingud, nagu siis kirjas oli isegi ametiühingu liikmepiletil, on kommunismi kool. Seega, kui kuulsime, et pidime teiste hulgas talle oma majapidamist näitama ja teda kostitama, olime ootel, et mis õpetusi ta siis meile jagab.

Ilus suvepäev oli, kui olime külalisega väikese ringi teinud mööda Vooremaad, põiganud sisse kalamajandisse ja vutifarmi ning tiirutanud veidi metsas. Juba eelnevalt oli välja valitud kena sammaldunud liivapõndak vanade mändide all Kassinurmes.

Silvi oli ette valmistanud piknikukorvi, kus oli marineeritud angerjat ja seeni, värsket kurki ja tomatit ja veel üht-teist suupärast. Kaupo oli korvi lisanud põdrakonservi ja -vorsti ning pudeli vahuveini “Sovetskoje šampanskoje.” Ettenähtud kohal laotasime teki maha ja võtsime istet. Külaline osutus lõbusaks vestluskaaslaseks, mitte sugugi kuivaks ja ametlikuks parteimeheks, nagu kartsin. Rääkisime veidi oma tööst ja plaanidest, paistis, et see pakkus talle päris huvi. Lahkasime siis natuke maailma asju, aga kui külaline sai jutujärje enda kätte, polnudki enam vaja jututeemasid otsida.

Ta hakkas meenutama 1940-41 aasta pöördelisi sündmusi Eestis, millest ta aktiivselt osa võttis. Ždanovi mehed olid Varese valitsuse juhtimise kohe seltsimeheliku heasoovlikkusega oma kätte võtnud. Kutsuti kokku värskeltküpsetatud nõukogude aktivistid ja tehti neile teatavaks, et neile pannakse esimeseks ülesandeks kaks asja. Esiteks, kirjaoskamatuse likvideerimine tööliste ja talupoegade hulgas ja teiseks nõukogulikku elulaadi tutvustavate ja propageerivate asutuste, klubide ja punanurkade loomine. Nendes punanurkades tuleb erilist tööd teha just maanaistega!

Algul võtsid meie mehed seda huumorina ja selgitasid, et kirjaoskamatus on Eestis likvideeritud juba paarsada aastat tagasi. Muidu ei saanud siinmail naistki võtta ega mehele minna, kui leeriõpetuse käigus polnud kontrollitud lugemise ja kirjutamise oskust. Kirjaoskamatuid võib olla paari protsendi ringis vanainimeste hulgas, kes pole leeris käinud, ega abielusadamasse jõudnud, või on siis lihtsalt alaarenenud mõistusega.

Selle peale viibutati näppu ja manitseti, et uued seltsimehed ei alustaks kohe nende petmisega, see viib usalduse kaotuseni ja siis... Mis siis saab, ei öeldud otse, kuid anti mõista, et nõukogude võim sellist asja ei kannata ning kõik takistajad, äraandjad ja provokaatorid proletariaadi diktatuuri teel lähevad otsemaid ajaloo prügikasti.

Kampaania eesti rahva lugemaõpetamiseks vaibus alles siis, kui koos isehakanud “õpetajatega” sõideti läbi paar küla, kus nad oma valikul kontrollisid talumeeste ja naiste lugemisoskust. Mis neid kõige enam hämmastas, vanemad mehed, olid nad ju elanud balti mõisnike all tsaaririigiski, oskasid mitut keelt.

Seda agaramalt haarati kinni “punanurkade” rajamisest, kus “maanaistega saaks teha erilist tööd.” Selgitasime jälle, et meil on juba ammune rahva- ja seltsimajade traditsioon. Seal käib rahvas koos, seal korraldatakse õmblus- ja keedukursusi, tehakse teatrit, peetakse aktusi ja tantsupidusid. See neid ei rahuldanud. Kui käidi mõnda rahvamaja vaatamas, oli otsus lühike: neis kultiveeritakse vaenulikku, kulaklikku kultuuri!

Kõigepealt tuleb kõik need kooskäimise kohad ümber nimetada “Sotsialistliku kultuuri majadeks,” mis vene keeles lühendatult kõlas, “Doma sotskulta.” Meie mehed püüdsid jälle ettevaatlikult selgitada, et selline nimi eesti keeles kohe mitte ei lähe. Neid maju hakataks kohe hüüdma Sotskuldi majadeks. Siis oleks patriootiline üritus pööratud kohe irvitamiseks. Ždanovlased pidid siingi lõpuks järele andma, seltsimaju hakati nimetama lihtsalt kultuurimajadeks. Üks häbi siiski vähem!

Niimoodi siis hakati Eestis arendama nõukogulikku kultuuri 1940. aasta pöördelistel juunikuu päevadel. Pole siis ime, et mõnigi eesti haritlasest “vastristitud” nõukogude aktivist uues korras pettus, paar halvustavat sõna “kultuuritoojate” kohta ütles, oma leivast ilma jäi ja istumagi pandi.

 

Minu tee metsandusse

Minu tee metsandusse

Lembitu Twerdianski

Olin olnud juba aasta tööl mandril, Haapsalu Admiral Nahhimovi nimelises kalurikolhoosis. Elamiskohta õieti ei olnud. Suvel elasin ühe sõjaväest mahakantud ja kalurikolhoosile müüdud täismetallkerega rannavalvelaeva kubrikus. Mingit voodrit siseseinal ei olnud ja sügisel hakkas vastu külge puutuv külm raud muret tegema läheneva talve pärast. Sain tänu ühele tuttavale kalurile sadama lähedale väiksesse majja nurga voodikohaga. Perenaine oli haigevõitu inimene ja ega seal eriti mõnus polnud. Aga kuigipalju hõre maja sooja pidas ning ka süüa sai teha. Ega ma seda kuigipalju teinudki.

          Laeva kapten oli Jakob Kaabermaa ehk Kaabermaa Jass. Sõjalaev ehitati umber traaleriks ja kevadel pidime sellega merele minema. Siis selgus, et mul jälle mereluba ära võetud. Nuhke oli igal sammul, eriti kalurite läheduses. Ju ma siis jälle midagi kohatut ütlesin, aga ega mu elu sel perioodil kiiduväärt polnudki. Kõigil Haapsalu kaluritel oli oma majapidamine. 1960tel peeti rannaäärsetes majakestes lehmi, sigu  lambaid ja kanu. Mina aga pidin ka endal kuidagi elu sees hoidma, kui kalapüüki polnud. Talvel oli selleks aga ainult jääalune võrgupüük, mis küll ära toitis aga raha palju sisse ei toonud.

          Kevadel liitusin ühe nooremate meeste püügimeeskonnaga, kellel põhilisteks püügivahenditeks olid seisevnoodad. Seda püügiviisi ma tundsin. Jääminek oli väga hiline ja seetõttu saime seisevnoodad sisse panna alles aprilli lõpul. Kuna tolleaegsed võrkpüünised olid puuvillaniidist, tuli need enne tõrvata. Seda toimetasime sel korral nagu põrgus. Sooja oli 28-29 kraadi ning tõrvamine käis suurte tulikuumade tõrvakatlate ääres.

          Saagid polnud halvad ja raha teenisime korralikult, aga ühte asja ma ette ei osanud näha. Minu kambakaaslased olid ilma eriliste huvideta mehed, kui mitte arvestada viina. Neilgi olid majapidamised ja kodus naised, kes sellega tegelesid. Nii et süüa said nad alati. Nii tekkiski lihtne süsteem, kuidas ka viina alati saada. Põhilisel räimepüügihooajal, aprillis, mais, juunis käisime püüniseid nõudmas üle päeva. Tagasisõidul sadamasse käis kuuel käel (üks mees oli roolis) kibe kalasorteerimine. Vaksapikkune ja suurem räim eraldi kastidesse, väiksem eraldi. Kõrghooajal sorteeriti kuni kaheksa kasti suurt räime, hiljem püüti vähemalt neli saada, kast inimese peale.

 Kunded olid alati sadama lähedal ootamas külgkorviga mootorratta, hobuse, vahel ka Moskvitšiga, aga mõnikord ka käsikäruga. Kastid kärusse ja raha 2,50 rubla kasti eest kalurite taskusse. Arvestus oli pea täpne. Pudel viina maksis 2,52 rubla, vahepeal üks eriliselt vastiku naftamaitsega Eesti Viin 1,87. Kalakombinaadi vastuvõtupunkti anti ära väiksem, ülejäänud kala. Mõnikord oli seda isegi vähem kui vasakule müüdud kala.

Nüüd mindi kambas kuskile varjulisse kohta rannalähedases võpsikus koos 4-5 kuni 8 pudeli viina ja kodunt kaasavõetud hapukurgi ja leivaga. Sellest polnud pääsu, kui tahtsid edasi kambas kala püüda ja teenida. Ega meestel polnud erilist kiiret koju, tänitava kaasa silma alla, pannakse veel tööle! Mõni mees leidis end hommikulgi seal pikutamas, aga päev oli ju vaba ja ülejärgmisel päeval kordus kõik. Nii kestis see juuni lõpuni- juuli alguseni, kuni noodad välja toodi. Nüüd hakati võrkudega merel käima ja enamasti nii kuidas hädapärast vaja viinaraha saamiseks. Pere elas oma elu virga naise õlul piimarahast ja turulkäimisest. Vene sõjaväelaste perekonnad, ka suvitajad ja muiduametnikud olid agarad tarbijad. Kuni neid oli, oli ka põlishaapsallase elu normaalne. Keegi ei püüelnudki erilise rikkuse poole, peaasi oli mõnusalt rahulikult voolav elu.

Tundsin, et kui ma veel siia jään, olen varsti samasugune poolzombi. Minu mereloast polnud midagi kuulda, eriosakonna ülemus, naisterahvas, mainis, et ega enne kahte-kolme aastat ei tasu uuesti taotleda. See kiirendas veel otsust siit lahkuda. Kui meri kedagi haarab, haarab ta jäägitult. Vähestel sõitudel reisilaevaga Hiiumaale tuli klomp kurku, kui mõtlesin, et ei saa enam avamerele. Pealegi hakkasid silmad nõudma prille ja tekimeeskonnal, kuhu ma kuulunuks traalmeistrina,  prille ei saanud olla. Kui lained tormiga kõrgelt üle käivad, ei näe märgade prillidega midagi. Läätsesid siis aga veel siinkandis ei tuntud. Kuigi olin kaalunud ka minna kaugõppesse Kaliningradi Kalandustehnoloogilisse Instituuti, jätsin selle mõtte. Otsustasin minna uut ametit õppima, ja nüüd juba võimalikult kaugemale merest.

Olin juba lapsepõlvest saati huvitunud loodusest. Korjasin kivistisi, mul oli liblikate ja linnumunade kogu. Tegin herbaariumi kodulähedastest taimedest, neid korjus üle 100 liigi. Juhendeid sain 1950 aastal ilmunud raamatust “Pioneerijuhi käsiraamat,” kus oli palju õpetusi looduses käitumiseks ja looduse tundmaõppimiseks, midagi sarnast praeguse skaudijuhi käsiraamatuga. Muidugi oli see vürtsitatud “suure Stalini” ja teiste juhtide mõtteteradega, aga neid ei pannud tähelegi.

Otsus tekkis kiiresti: metsandus! Olin kogunud paarsada rubla raha ja kõigi arvestuste kohaselt ei piisanuks sellest statsionaari minekuks. Ema palk oli 37 rubla kuus ja see oli üsna miinimum, et toime tulla. Hakkasin otsima kohta Tartu lähedal, kust oleks lihtsam kaugõppes käia. Nii sattusingi Sootaga sovhoosi, kus oli parajasti vaja sigalasse kokka. Üles tuli tõusta öösel kell 3, minna poolteist kilomeetrit sigalasse, panna katlad küdema. Siis tuli hakata pesema kartuleid ja peete, panna need aurutuskateldesse, vesi peale, siis jõusööt. Vahel oli Peipsilt või põhjarannikult toodud prügikala, need kastidest katlasse ja kella 6ks pidi 250le seale toit valmis olema. Tulid seatalitajad, kes hakkasid seda nn smüssungit ette vedama.

Õudne hais oli kogu aeg kätel ja riietel juures, eriti kui tuli vahel põranda all paiknevaid ummistunud pumpasid lahti võtta ja puhastada. Tööpäev lõppeski hommikul 10 paiku, kui kõik oli puhtaks pestud ja järgmiseks ööks söödamaterjal kohale toodud.

Tulemuseks oli see, et õppimiseks jäi pealelõunane aeg, kui väsimus välja magatud. Jäin õppetööga jänni ja võlgnevused üha suurenesid. Olin veel raha kogunud ja otsustasin üle minna, saagu mis saab, päevasesse osakonda.

Eksameid tuli järgi teha ja otsustasin minna ettevalmistuskursustele, mis kestsid kolm kuud ja kus maksti isegi stipendiumi 15 rubla kuus. Nimelt tuli mul teha matemaatika, keemia ja füüsika eksamid. Kuna olin lõpetanud tehnikumi, kus põhirõhk oli tehnilistel aladel, kartsin, et ei suuda nendes ainetes võistelda keskkooli lõpetanutega.

See oli üks ilus suvi. Sattusin ühte tuppa Tõnu Reissaarega, kes läks agronoomiat õppima. Sobisime hästi ja üldse oli me kursus koos inimestest, kellel keskhariduse saamisest möödas 5-6 või rohkem aastat.

Tõnuga olime ühesugused vaesed rotid ja otsustasime, et tagavarasid ei puutu enne EPA sse sissesaamist ja elame ära 15 rublaga kuus. Tol ajal oli see täiesti võimalik, sest alkoholi me ei tarvitanud ega ka suitsetanud. Hommikul enne loenguid oli eineks pool pudelit piima ja pool saia moosiga, mille kodust kaasa võtsime. Lõuna ajal läksime EPA sööklasse, kus tol ajal oli leib alati taldrikutega laual. Vaatasime laua, kus taldrik oli leiba täis, ostsime 20-25 kopikat maksva supi ja selle kõrvale sõime taldrikutäie leiba. Nii jätkus loengute vaheajal tassi kohvi ja piruka jaoks ning paar korda nädalas kinoski käimiseks. Kõik maksis ju kopikaid!

Nii mööduski kolm kuud kõva õppimise tähe all. On niisugune tunne, et hiljem, kui juba tudengitena Tartus elasime, nii tõsist pühendumist õppimisele võis olla ainult eksamisessioonidel, vahetult enne eksameid.

Aga sellest edaspidi. Sisseastumiseksamid läksid kõik viitele ja 1. septembril 1964. aastal andis rektor Minna Klement EPA aulas mulle üliõpilastunnistuse esimese kolme parema hulgas, kes igast teaduskonnast välja valiti

Pidusöökidest nõukogude ajal

Aasta oli siis 1975 ja koht Kaarepere Metsakatsejaam

Meenutan üht sellist 40 a tagasi. Olin Kaarepere metsaülem ja rajasime Metsakatsejaama Söe arboreetumit puukooli ja taimlaga. Sinna pidi siis tulema ka kokkupandav palkidest suvemajake. Puukooli kontori nime all, tegelikult metsainstituudi juhtkonnale väljasõidu, jahi, kalapüügi ja pidutsemiskohaks. Kui see valmis sai, oli vaja teha avamispidu ja korralik, sest kohale pidid tulema peale instituudi juhtide ka rajoonijuhid- jahikaaslased.

Asi käis lihtsalt. Lasime ühe soku, see pidi õhtul vardasse minema. Siis grillimist ei tuntud, nimetati ikka šašlõki tegemiseks. Kuna Metsakatsejaama koosseisus oli Kaarepere kalamajand ja loodud oli Eesti esimene vutifarm, oli asi veel lihtsam. Kalamajandi tiikidest tõime mõne paarikilose karpkala, mis läksid suitsu. Meie majandada olid ka Vooremaa järved ja oli isegi oma kalapüügibrigaad. Nii püüdsime siis brigaadi elektripüünisega paarkümmend angerjat Saadjärvest ja ka neist läks osa suitsu, osast sai marineeritud suupiste .

 Vutifarmist tõime vutimune ja paarkümmend vutti, mis iga kuu välja praagiti peale munemise lõppu vanuse tõttu. Vutist sai omapärase roa. Nimelt mätsiti terve, puhastamata vutt savisse ja küpsetati siis lõkkeaseme sütel nagu kartuleid. Pärast küpsetamist löödi savikiht puruks, suled jäid kõik savi külge. Küpsed vutid keerati õrnalt krepp-paberisse. Siis oli hea vutt pihku võtta, päranipp allapoole ja pigistada kogu vutis olev sisu, mis nüüd oli muutunud ühtlaseks kreemjaks massiks, võileiva peale. Loomulikult söödi siis kõrvale kogu vuti lihakeha, niipalju kui seda oli. Laua rikastamiseks tõi igaüks, kes pidusöögist osa võttis, ka kodus sissetehtud kurke, põdravorsti ja konserve, seeni, salateid.

Sel ajal läks väga moodi toorest lihast nn  böff a la tatar ehk böff tataripäraselt. Toores veise või põdraliha filee aeti läbi masina või veel õigem kui kaabiti noaga peente kiududena kaussi. Maitsestati pipra ja vähese soolaga  ja pandi saia peale umbes sõrmepaksuselt. Keskele tehti väike süvend ja sinna pandi üks vutimuna vedel sisu. Kui vutimune ei olnud, pandi kanamuna, kuid siis ainult kollane, jällegi toorelt. Kuna tol ajal röstereid veel polnud eriti kasutusel, pruunistati saiatükid eelnevalt pannil. Vutimune tarbiti ka nii: viinapits valati kahe kolmandiku ulatuses täis ja sinna lasti sisse üks vutimuna sisu. See kummutati ühe liigutusega alla. Oli naps ja sakuska koos.

Kõik see toit loputati alla rikkaliku õlle ja viinaga. Vähegi mõistlikus seltskonnas peediveine ei joodud ja päris veine oli vähe saada ning ega need eriti populaarsed polnud. Vahel ikka mõni Saksa DV valge vein, näiteks Rulanda või Riesling laual oli. Neid nimetati hapudeks. Nii et kui öeldi, et toodagu paar haput ka, siis tähendas see paari rislingit.

Viina kogust, mida peo jaoks tarvis oli hankida, arvutati järgmise valemiga: Iga mehe kohta pudel pluss veel kahe peale pudel. Seega näiteks 12 inimese puhul oli normaalne viinakogus  12+ 6, ehk 18 pudelit.

Sel konkreetsel juhul oli aga tegemist uue maja avapeoga ja otsustati, et ilma šampuseta kuidagi ei saa. Muidugi oli tol ajal ainuke selline jook Sovetskoje Šampanskoje, millele gaasiballoonist olid mullid sisse lastud ja mis seetõttu kole kiiresti klaasis hapukasmagusaks veeks muutus. Sellegi vahuveini saamisega aga oli suuri raskusi. Vahel seda oli poes, enamasti ei olnud. Katsejaama juhataja Kaupo Ilmet leidis lahenduse selles, et organiseeris neli sõidukit šampust otsima. Ta ise sõitis oma Moskvitšiga Tartu suunas, metsaülema, st minu saatis metskonna veoautoga  Jõgeva -Vaimastvere suunas, jahimajandi juhataja Risto Viht sõitis külgkorviga mootorrattaga  Voore- Mustvee suunas ja metsaülema abikaasa Silvi, kes töötas abimetsaülemana, sõitis pere Volgaga Põltsamaa suunas.  Ülesanne oli kõigil üks – läbi kammida kõik külapoed ja osta 4 pudelit vahuveini. Nii imelik kui see ka polnud, seekord leidsid kõik poe, kus oli müügil vahuvein. Kuna mobiiltelefone sel ajal veel polnud, ei teadnud keegi üksteise tegemistest midagi. Nii toodigi mõne tunni pärast kokku 16 pudelit Sovetskoje Šampanskojet. Niimoodi siis peeti üks nõukogudeaegne asutuse pidu korralikult ja kõrgel külalislahkuse ning ka kulinaarsel tasemel ära.

Kuna omad inimesed, kaasa arvatud instituudi direktor, jäid sauna ka ööbima, siis tuli hommikuse söögi eest samuti hoolitseda. Sellega polnud muret, sest pea kolmandik toitu oli veel järgi. Juurde tehti vaid kartulisalatit. Järgi oli ka mitu pudelit vahuveini ja kuna kõik klaasid olid öösel mingil moel katki või kaduma läinud, leidis juhataja jälle pääsetee. Šampus valati  pika tilaga fajanssteekannu ja see lasti ringi käima.

Lisada tuleks veel seda, et nagu sellel, nii ka teistel asutuse pidudel olid põhilised ettevalmistajad  oma pere naised. Neid oli siis ikka kombeks ükshaaval ja korraga toostidega meeles pidada. Peo arenedes pidas lõpuks viimanegi mees oma kohuseks seda mõnikord üsna ülevoolavate sõnadega teha.

Ei olnud siis veel catering- firmasid, kellelt sellist teenust tellida.

Nõukogude ajal tähistati nii jõulusid kui ka riiklikke pühasid, samuti pensionile saatmisi asutusepidudega

Oli ka teist tüüpi asutusepidusid. Nimelt oli nõukogude ajal enamasti kõigis asutustes komme tähistada riiklikke tähtpäevi pidudega. Need olid siis armee aastapäev, (ehk nagu siis öeldi – meestepäev) ja naistepäev. Ka vana aasta ärasaatmine, mis ikka jõulude paiku tehti ja nii ka nimetati. Laudadega pidu korraldati ka tähtsamate ja auväärsemate sünnipäevade puhul ning töötaja pensionile saatmisel. Iga asutus korraldas suure peo ka oma tööala tähtpäeval, meie siis metsatöötajate päeval, mis oli septembri kolmandal nädalavahetusel.

            Ettevalmistused hakkasid umbes paar päeva varem. Poest midagi erilist võtta polnud, kõik käis teenete ja vastuteenete korras. Kui lihakombinaati läksid viinereid otsima, küsiti vastu mingit ehitus- või remondimaterjali, meilt näiteks laudu. Kõik käis ostu-müügi korras ja peeti arvet, palju eest oleme teile müünud ja palju eest teie meile. See jutt, et igalt poolt said pudeli eest, ei pea vähemalgi määral paika. Seda kaupa võis mõne töömehega teha, mitte asutuste vahel. Pudelid, konservid jms olid asjaohased ainult Tallinnast või Moskvast mingite limiitide ja fondide kauplemisel. Venemaale kaupa tegema minnes oli see kraam küll tähtis esmaste tutvuste loomisel, muidu ei võetud sind jutule.

Peab ütlema kõrvalpõikena, et Venemaal võeti meid alati väga hästi vastu. Kõik masinad ja tagavaraosad said ära toodud ainult sõprussidemete abil. Ma ei kujuta ette, kuidas tänapäeval sealne vastuvõtt oleks, aga nii varustajatel kui ka tähtsamatel juhtudel juhatajatel oli siis sinna mitu korda aastas asja.

            Laua valmistasid ette jällegi asutuse naistöötajad. Tavaliselt olid need juba väjakujunenud inimesed. Toidukraami ja jookide hankimine oli meeste mure.

Tavaliselt tehti alguseks soe toit. Keedeti kartulid ja lõiguti hautatud liha tükkideks. Kindlasti oli hapukapsas ja lihakeeduveest tehtud kaste. Juurde söödi peedisalatit,  hapukurki. Asutuse pidudel sülti ei tehtud, mõnikord olid väikeste alustega tarrendis liha roheliste hernestega , mis toodi restorani köögist. Heeringas koore ja sibulaga oli alati laual, sinep ja mädarõigas. Mõnikord olid perenaised ka oma tagavaradest toonud mõnd salatit, et kiidusõnu kuulda. Enamasti nad ei pidanud pettuma. Hiljem toodi lauale kartulisalat ja rosolje, nende juurde viinerid, mis oli tol ajal ülim defitsiit.

Jookidest oli kindlasi kannudega morssi, mida eelnevalt tehti ämbris kodunttoodud mahladest. Viina arvestus käis jällegi eeltoodud valemi järgi. Õlut tarbiti pidudel vähem, kuid oli kindlasti mõni pudel magusaid napse naiste jaoks. Laual oli ka mitmesuguseid suitsuvorste, mida jahimehed olid kodunt kaasa võtnud. Kuna metsamehed on alati olnud seotud ka jahipidamisega, ei olnud enamasti muret lihaga. Põdrajahihooajal osteti majandile ikka 1-2 põdraluba. Lastud loomadest tehti vorsti ja konserve teenustööna lihakombinaadis. Ka Kullamaa jahimajandis oli külmhoones alati mingi tagavara metssea- või põdraliha.

            Asutuse peod algasid peale tööd, mõnikord erandina tund aega varem, aga siis tuli ametiühingu ja parteisekretäriga koos see paika panna, et sealtpoolt mingit jama ei tekitataks töödistsipliini ja sisekorraeeskirjade rikkumise pärast. Mõnel aastal nähti pidude tõttu kollektiivlepingus ette lõunaaja vähendamine veerand tunni võrra. Peod kestsid üldiselt enamasti 22-23ni. Alustuseks tuli töökollektiivi juhil öelda mõni asjakohane lause, tähtpäevade puhul anti ka au- või tänukirju, pensionileminejale mõni kingitus (kristallkauss, graafiline leht). Iga austatu sai ka lilled.

 Tavaliselt keegi enne kahte tundi ära ei läinud, sest varem lihtsalt ei jõudnud asi kohvini. Siis toodi ka kringel või paar lauale, mõnikord oli mõni perenaine midagi ise küpsetanud. Kui eelmisel paaril päeval oli vaja Tallinnas käia, toodi Pärli kohvikust, mis asus Metsandusministeeriumi vastas, paar sidrunitorti. See oli meie naiste eriline maius. Osa inimesi, eriti naisi läks ära varsti peale kohvijoomist-tordisöömist, aga osa mehi jäi lauda 3-4ni, ehk nii kauaks kui vähegi jõudu oli. Mõnede suuremate pidude puhul oli enne ka väike eeskava, mõnikord esinesid lapsed, eriti nääripeol. Siis ajas peoasju rohkem ametiühing.

Oli ka lastepidusid, siis söödi torti ja maiustusi, mingit alkoholi loomulikult ei olnud. Ainult et lastepeol kippusid mehed enamasti koju jääma, erandina mõni noorem paar väikeste lastega.

Majandil oli oma naisansambel, varem ka meesansambel. Mõnel aastal kutsuti mängima ka mõni ühe- või kahemehebänd, aga need olid tol ajalgi kallid. Tantsiti ka magnetofoni, akordeoni ning kitarri saatel, eriti kui muusik ise ka laulumees oli ja lauluga alustas. Peale kella 22 jäigi ainsaks muusikaks enamasti akordeoni- või kitarrisolist. Metsamajandis oli suurim laulu- ja pillimees asedirektor. Tal oli haruldase kandvuse ja ulatusega hääl ning ta esinemine oli artistlik. Igatahes laulu  “Sõlmi juustest lahti pael” laulis ta kõigi arvamuse järgi paremini ja ilmekamalt kui Ivo Linna. Teatud ajal tavatses ta kingad jalast võtta ning laual kausside ja klaaside vahel steppida ja samal ajal laulda, ennast kitarriga saates.

Kord tehti üks jõulupidu vastvalminud Jahindusklubi hoones, mis hiljem, segastel üleminekuaegadel maha põles. Klubihoone oli ehitatud kahasse metsamajandiga ja seal paiknes ka Haapsalu metskonna kontor. Ühe sellise steppimise ajal hüüdis üks naisökonomistidest: “Kalju, kas sa kõrgemale ei suuda hüpata?!” Kalju ei lasknud küsimust korrata ja hüppas üles, haarates kinni õige massiivsest laelühtrist, kõikudes seal paar minutit, enne kui sokis jalgu rosolje ja süldikausside vahele maandus. Ilmselt oli lühter keti või trossiga korralikult lakke kinnitatud, muidu poleks see mehe 80 kilost raskust välja kannatanud. Ka oli Kaljul tavaks naistele sööke pakkudes võtta ühte kätte kartulisalati,- teise rosoljekauss ja küsida neid pakkudes: “Palun tõsta seda, mis Sul rohkem meeldib välja oksendada!?” Ükskord püüdis ta ka viinaklaasi ära süüa, aga kui huuled juba verised olid, võeti poolik klaas tal käest ära. 

Selleks ajaks oldi enamasti kogunetud 4-5 kaupa gruppidesse vastavalt huvialadele, mille ümber jutt käis. Jahimehed, metsapunkti mehed, autojuhid oma ülemustega. Mitte kordagi 30 aasta jooksul ei juhtunud metsameeste seltskonnas, et oleks tõsiselt tülli pööratud. Seda hoolimata õige hulgast alkoholist, mis ära tarbiti.

Riiklikest punastest pühadest tuli osa võtta enamasti partei- ja täitevkomitee organiseerimisel

 Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva, mis oli siis ju riigi tähtsaim püha, pidudega eesti kollektiivides küll ei tähistatud. Lepiti sellega, et anna jumalale, mis jumala kohus ja keisrile, mis keisri kohus ning saadeti esindus linna paraadile.

            Ka 9. maid, Võidupüha ei tähistatud asutustes. Selle tähistamise eest hoolitsesid parteikomitee ja  täitevkomitee, kes organiseerisid nõukogude poolel sõdinud veteranidele pidusöögi Paralepas nn veteranide platsil. Sinna pidi metsamajand tooma pikad lauad ja pingid, kooperatiivi ülesanne oli toitude tegemine ja serveerimine. Nendeks oli enamasti mingi puder, sõdurisupp seljanka või hernesupi näol ning ka magustoit, enamasti mingi kissell saiakesega.  Omapärane oli aga see, et päris käsuliini mööda anti parteikomitee ideoloogiaosakonnast Grigori Joffe korraldus igal asutusel tuua sinna nii mitu pudelit valget viina, kui mitu söjaveterani nende asutuses  arvel on, st ka need, kes pensionil. Nii pidi Läänemaa metsamajand 1975. aastal viima peoplatsile 24 pudelit viina, 1986. aastal aga ainult 11. Suur osa veteranidest oli juba lahkunud. Viin osteti aga nii, et kooperatiivist toodi vajalik kogus pudeleid, kuid arve kirjutati toiduainete peale, sest veteranide toitlustamine tähtpäeva puhul oli lubatud. See oli avalik saladus, partei tahe ja vaikiv nõusolek. Kuna tolleaegne maksuamet ehk rahandusosakond allus oma tegevuses nagu kõik muugi parteile, ei püütudki seal midagi selles vallas avastada.

Pidutseti ka asutuste, näiteks meil metsamajandi ja metskondade asutamise aastapäevadel ja sotsialistlikus võistluses rändpunalipu võitmise puhul

            Oli ka teistsuguseid pidusid. Üks koht, kus tihti pidusid korraldati asutuste külalistele või töötajatele oli Jäägrikoda Kullamaal. Selle perenaisel Helgi Pärnal oli üks kindel menüü: mooritud ja potis hautatud metssea- ja põdraliha kamakad pruunis, äärmiselt hästi maitsestatud soustis. Tema saladus seisnes  4-5 tunnises hautamises, siis oli vintskeimgi liha täiesti pehme. Sinna juurde keedetud kartul, hapukapsas ja hapukurk. Viimased olid siis jälle omatehtud. Kui soe söök oli söödud, tulid pannil röstitud tulised saiad toore böffi ja munarebuga. Seejärel kohv ja kringel. Viina jaoks olid Jäägrikojas pardikujulised keraamilised nõud. Pitsideks neid nimetada ei saa, seljal oli auk, kust vedelik sisse valati ja sabaotsas oli ava, kust rüübati. Sisse mahtus umbes 120 grammi ja mõnes sltskonnas oli tavaks vähemalt esimene “linnuke” korraga põhjani juua. Võib arvata, kuidas see tühja kõhu peale mõjus, pidu tõmmati ühe ropsuga käima.

            Aastapäeva ja sotsvõistluse võidupeod olid suurejoonelised. Muidugi olenes see ka näiteks metsaülemate ambitsioonidest ja haardest. Nõva ja Kullamaa metskondade puhul kutsuti kindlasti kohale rajooni parteisekretärid, minister või aseminister, täitevkomitee juht, rajooni põllumajandusjuht, ka oluliste igapäevaste partnerasutuste  esindajad-juhid. Ulukilihatooted, suitsu- ja marineeritud angerjas, omasoolatud  õrnsoolalõhe (müügil, nagu praegu, polnud neil aegadel lõhet keegi näinud) ja muud hõrgutised ootasid pidulisi. Nende metskondade metsaülemate kohta käibis ka lause: “Noh, tema läheb ju Tedre (või Nõmmsalu, Mändma – tolleaegsed minister ja asetäitjad) juurde ja lööb jalaga ministri ukse lahti!”

            Teiste metskondade peod olid tagasihoidlikumad, samuti ka metsamajandis. Metsamajandi pidude pidamise kohaks oli sagedamini Silma Jahiloss, mis siis oli majandi bilansis, majandi saal, mõnikord ka Kullamaa Jäägrikoda. Siiski oli hea tava saata kutsed ka partei- ja täitevkomiteesse, minister või asetäitja oli lipu üleandmiseks kohal niikui nii.  Selliseid pidusid oli siiski küllalt palju, sest nii Läänemaa metsamajand kui ka selle koosseisus olevad metskonnad said neid lippe oma tootmisnäitajate põhjal igal aastal. Ja ikka põhiline oli maitsev söök ning peenemad napsid.

Veel üht liiki peod olid vältimatud. Nimelt peeti siis tähtsaks nn sõprussidemeid teiste liiduvabariikide rajoonide ja linnadega. Meelde on eriti jäänud külaskäigud Ventspilsi rajooni Lätimaal. Seal oli 1980te algul loodud agrotööstuskoondis, mis haaras kõik rajooni maaettevõtted. Kogu põllumajandustoodang käideldi omaehitatud ettevõtetes purkipanekuni välja. Sinna kuulus ka metsamajand, kes koos  ehitusorganisatsioonidega pidi tagama kogu rajooni maamajanduse ehitusmaterjalidega ja puidutoodetega varustamise. Rajoonide delegatsioonid käisid siis iga paari aasta tagant teineteisel külas. Iga selline külaskäik kestis tavaliselt neljapäevast pühapäevani.

Päevad olid muidugi sisukad, nähti tootmist ja ilusaid paiku, mõisasid ja losse. Õhtuks jõuti iga päev ise majandisse, kus oli suurejooneline lookas laudadega ja väikese eeskavaga vastuvõtt. See kestis tavaliselt hommikuhahetuseni, kusjuures vägijooke tassiti üha juurde. Ja peab ütlema, et lätlased polnud kehvad joomamehed.

 Meie püüdsime võõras kohas veidi tagasi hoida. Nii läks tavaliselt esmaspäeva hommikuni. Siis tuli veel enne ärasõitu lauda minna, aga oh häda, kohe ilmusid ka läti Kristallviina pudelid. Kõige tüütum oli Ventspilsi rajooni venelasest parteikomitee sekretär, kes meid ustavalt kõigil päevadel saatis ja lauas kohe sõrme ja pöidlaga kolhoosiesimehe poole nipsu lasi, kui mõni pudel tühjaks hakkas saama. Nii ei lastud meid tavaliselt enne lõunat minema, kuni vapper sõjaveteranist parteisekretär ise magama jäi. Tema komme püüda meid kogu aeg musutada oli veidi tüütav, kuid saime aru, et vene kombe kohaselt tähendab see ülimat austust ja sõprust.

            Peab küll ütlema, et nende delegatsiooni vastuvõttudel Haapsalu rajoonis olid peod veidi tasakaalukamad.

Veidi ka kodustest pidupäevadest

            Koduseid pidusid, mis toimusid eranditult pereliikmete sünnipäevadel ja jõulu- ning vana aasta õhtul, tuli muidugi teisiti organiseerida.

            Kui lapsed olid veel kooliealised, oli siis tavaliselt nende sünnipäevadele peale naabrilaste mõni sõber või sõbranna ka kutsutud. Põhitoit oli tavaliselt kartulisalat, püüti ikka hankida ka sardelle või viinereid, sellist toitu tahtis enamik lapsi. Siis pannkoogid, ema küpsetatud õunakook või puuviljatort ja lõpuks kohupiimakreem või jäätis keedisega. Jookideks oli morss omatehtud mahladest ja Fanta, mida meie lapsed enim armastasid. Tavaliselt kodudes mingeid erilisi atraktsioone ei olnud. Lapsed sõid kõhu täis, väiksemad mängisid koos sõpradega oma mänguasjadega, tüdrukud sosistaid omaette ja hindasid sõbrannade nukkusid. Suurematena poisid
 tavaliselt toas ei püsinud, tüdrukud aga tõmbusid oma tuppa ja arutasid omi asju. Vahepeal tegi ema magustoidu valmis, aga ka muud toidud olid laual ja vähemalt poistele see sobis.

            Selliseid laste sünnipäevi, kus mindi koos sõprade-sõbrannadega kuskile lastele sobivasse lõbustusasutusse või mängumaadele mõneks tunniks pidutsema, siis ei tuntud. Selliseid kohti siis lihtsalt polnud.

            Pereema või –isa juubelitel või ümmargustel sünnipäevadel oli vaja tõsisemaid ettevalmistusi, sest siis tulid külla ka lähemad sugulased. Keegi ei tahtnud kehva lauaga silma paista. Nii tuli paar päeva ringi sõita ja vaadata, kust midagi sai. Ühe sünnipäeva eel õnnestus näiteks Palivere poest saada viimane tükk suitsurulaadi, mida sinna kogemata oli saadetud. Selleks puhuks oli hoitud ka põdravorsti ja põdrakonservi, mis siis taldrikutele lahti lõigati. Kulinaariapoest õnnestus saada seakeelt, mis kodus tarrendisse tehti. Liha oli sügavkülmas ka säilitatud jõulueelsest seatapust. Nimelt pidas meie pere ikka igal aastal paari siga, muidu poleks seitsmeliikmeline pere kuidagi üle talve elanud.

 Mõnikord sai sättida Tallinna sõit ka selliselt, et sai pool päeva poodides ringi vaadatud. Sealt õnnestus mõnikord päris huvitavaid produkte leida, juustu, pasteeti, Ungarist eksporditud konservitud köögivilju salatiks ja muudki. Aukohal laual olid isegi sprotid. Tehti täidetud munasid, heeringat hapukoore ja sibulaga.

 Meie pere firmaroaks kodusel peolaual oli aga pereisa tehtud sült. See maitses eriti lastele. Kui nad juba kodunt väljas õppimas olid ja koju tulid, küsisid ikka, et kas isa sülti ka teeb. Hea süldi tegemine on suur kunst, eriti kui materjali napib. Õnneks seapäid müügil oli. Kui õnnestus kooti osta, tuli see sügavkülma panna sülditegemise aega ootama. Sama oli kanadega. Nimelt koosnes “firmasült” sea ja kanalihast pooleks. Kanaliha asendas vasikaliha, sest seda polnud ammugi saada. Lehmapidamisega tegeles meie pere ainult 1970tel aastatel, kui olin metsaülem ja lapsed olid väikesed. Teiseks pidi sült keema vähemalt 6-7 tundi, parem, kui haudus terve päeva vaikselt. Algul kohe tuli sisse panna 3-4 koorimata tervet sibulat. Väga vaikne keemine andis selge leeme, koorega sibulad ilusa kuldse värvuse. Ka soola, pipra, vürtsi, loorberi ja soola kogused olid väga täpselt katsetustega kindlaks määratud.

Lauda istumise eel oli meie peres kombeks sünnipäevade puhul koguneda diivanilaua umber, kus ootasid alusele pandud veiniklaasid koos suupistetega, tikuvõileibade, kompvekkide, maasikatega. Mõnikord õnnestus hoida sünnipäevani Venemaalt toodud või kingitud karbike punase kalamarjaga. Vahest sai seda ka Eestist mõne kalurikolhoosis töötava tuttava käest. Siis olid vahuveini kõrvale suupisteks saiaviilud punase kalamarjaga. Hilisemal ajal, kui kõike juba saada oli, muutus see suupiste meie pere tervituslaual põhiliseks.

Õppisin seda oma varalahkunud isalt, kes oli pärit küll vaesunud, kuid siiski traditsioone hoidvast ja austavast vene-poola aadliperekonnast. Tähtpäevad tuli muuta asjaosalistele nii meeldejäävaks kui võimalik, eriti tähtis oli pidulik algus.

Kui esimene söömine lõpetatud, vahetati taldrikud, noad,  kahvlid, et saaks kartulisalati, külmlõikude, seente, rulaadi, pasteedi ja täidetud munadega jätkata kui isu jälle tekkis. Mõned naised või tütred kogunesid kohvilaua äärde oma seltskonda, et tähtsaid naiste asju arutada.

Jooke oli laual mitmesuguseid. Mahla, morssi, viin meestele, Vana Tallinn rohkem naistele limpsimiseks, mõnikord Kännu Kukk või Kristallkümmel kui õnnestus peale sattuda. Erilise uhkusega toodi kohvi ajaks lauale Gruusia konjak. Seda Tallinnast ikka sai. Paremat, Armeenia oma polnud saada, kuna see pidi kõik ekspordiks minema (küll Armeenia brändi nime all). See oli siiski väga hinnatud, kuna ka Churcill olevat kaasaegsete mälestuste järgi eelistanud Armeenia konjakit kõigile Prantsuse omadele. Lääne –Euroopa konjakeid-brändisid Eestis vabamüügil ei olnud. Mõnikord saadi pudel välismaist napsi Toompealt ministrite nõukogu poest. Siin tuli leppida Ungari Budafoki või Bulgaaria Pliszkaga, mis erinevalt praegusest Pliszkast oli päris talutava maitsega, kuna oli ikkagi viinamarjaveinist aetud. Muuseas läksin mina oma tulevast naist kosima, viies äiale meeleheaks pudeli Budafokki, eriliselt jälki Ungari Rahvavabariigis aetud brändisarnast jooki.

Mäletan veel sõjajärgseid väiksemaid perepidusid Koluvere lossis, kui isale tulid külla sõjaväekaaslased, helilooja Harri Kõrvits ja poliitik Nigol Andresen, kunstnik Paul Luhtein, näitleja Ants Eskola ja teisigi Tallinnast oma abikaasadega.

Isa määrati peale demobiliseerumist Punaarmeest 1945. aasta oktoobris Koluvere lossi tsiviilkomandandiks, ehk esimeseks pealesõjaaegseks lossivalitsejaks. Oli veel sõjaline komandant polkovnik Osila, kellele allus vangilaager.

Korjati kokku sõjaeelsest ajast järelejäänud kristallnõud ja vähemalt toidu serveerimiseks kasutati neid. Meie maja Tallinnas Pühavaimu tänaval sai pommi 1944. a 9. märtsi pommitamisel punakotkaste poolt ja sealt midagi päästa ei õnnestunud. Kuskilt hankis isa ka pudeli portveini, teise tõid sõbrad ja pidu peeti  liha-kartuli, seente ja pirukaga . Paarsada grammi kohviube tõid kaasa Tallinna inimesed ja nii oli ka sel ajal vahel võimalik head kohvi juua. Kõige eksootilisem toit, mida mäletan 1940te lõpust, oli vaalaliha. Nimelt oli vähemalt Tallinnas müügil 2-liitrites nn kilunõudes vaalalihakonserv, kaan oli kinni tinutatud.

Hiljem, kui elasime juba Brasche majas, kuhu oli asutatud Kullamaa ambulatoorium, saime kohviube venelasest arstilt Galina Vološinovalt, kelle mees käis tihti Leningradis oma tööasjus. Ta oli elektroonik, sõja ajal töötas USAs televisiooni alal ja valmistas nüüd siin ette televisiooni sisseseadmist. Peab ütlema, et 1948. aastal oli maal liha saada palju lihtsam kui näiteks 1978. aastal. Enne kolhoose oli igas talus loomi, kanu, hanesid. Polnud mingit probleemi osta tükk vasika- või lambaliha või mõni lind. Nälja- ja viletsuse ajad tulid alles peale 1949. aastat ja kestsid peaaegu 10 aastat.  Aga ühelgi ajajärgul pole pidu pidamata jäänud, kui vähegi põhjust oli.

Mõned meenutused veel 1950test, kui olid kõige vaesemad ajad. Sünnipäevadel käidi ikka. Tort tehti ise, niipalju ikka õnnestus jahu, mune ja suhkrut saada. Vahel telliti ka Sillalt Pagari Annilt. Varem, õieti juba 1930tel, oli sünnipäevale minekul põhiline see, et kaasa viidi tort ja lilled. Kingituste tegemise ja pudeli kaasavõtmise mood  tuli alles jõukamatel 1960tel aastatel. Sünnipäeval pakuti 1950tel päris tavalist toitu: kartul praelihaga, heeringas, keedetud munad, tehti pirukaid. Tavaliselt tehti koduõlut, mõnikord kuivatatud leivast. Lauas käis ringi ka pudel napsi. Lõpuks söödi torti ja joodi viljakohvi kõrvale.

Külapered käisid sel ajal üksteisega tihedalt läbi. Paljud pered olid ka suguluses. Seepärast ei pandud pahaks, kui sünnipäeva järgselt käidi enamasti paarikaupa mõne teise külamehega äsjasel sünnipäevalisel külas, nn õllepära lõpetamas. Kutsutud olid ju lähedased, peopäeval ei tülitatud kontvõõrastena. Peojärgselt tuli ikka kellelegi pähe: ”Et kuule, August teeb ikka õlut, lähme vaatame, kas pära veel on!” Maarahval oli aega, istuti, aeti juttu küla- ja maailmaasjadest. Polnud ju veel televiisorit ega arvuteid. Need kokkusaamised ja istumised olidki maainimestele sotsiaalmeedia.

1960tel aastatel läksid moodi võileivapeod. Sel kümnendil olid poed üsna rikkalikult varustatud. Oli mitut sorti vorsti, juustu, konserve. Nendest sai kombineerida üsna isuäratavaid võileibu-saiu. Lisandiks ja kaunistuseks pandi veel kurki, tomatit, muna jm. Mõned sünnipäevad ja asutuste peodki peeti siis täielikult võileivapidudena. Häda oli selles, et kuna kõik oli väga maitsev, sõi mõni mees ära tohutu koguse musta leiba, mis pärast, eriti õlle ja napsi kaasmõjul tekitasid kõrvetisi ja muid maohäireid.

Niipalju siis peo- ja muidu toitumiskommetest inimese, kelle pere ei olnud pealesõjaaegsel perioodil otseselt seotud põllumajandusega, see tähendab nn antvärgi silmade läbi.

Karl Ernst von Baer eestlastest

                                                                                                                                                                      

2014. aastal möödus 200 aastat sellest, kui esmakordselt teaduslikult uuriti ja kirjeldati eestlaste kui maa põlisrahva füsioloogiat ja haigusi. Tänuväärselt kaasnes Vaatame tõtt: Millised siis olid meie eellased 200 aastat tagasi sellele ka maarahva eluviiside ja kommete kirjeldusi, mis siis pidid põhjendama nende kehalist võimekust või võimetust.

          Nimelt valmis 1814. aastal noore, 22 aastase loodusteaduste tundmisse pürgiva Karl Eduard von Baeri doktoritöö “Eestlaste endeemilistest haigustest.” Nagu teame, sai Baerist hiljem 19. sajandi mitmekülgsemaid ja tunnustatumaid teadlasi, embrüoloogia rajaja.

           Baeri huvitas botaanika, meditsiinist ei arvanud ta algul hästi. Isegi Euroopa keskustes nagu Viin, raviti haigusi üksnes mee ja äädika lahusega. Kriitilise meelega Baerile oli see vastuvõtmatu. Seepärast tahtis ta esialgu arstiteaduskonnas, kuhu ta äsja astunud oli, kaitsta doktoritööd tarnade süstemaatikast. See oli aga vastuvõtmatu arstiteaduskonnale.

          Baltisaksa aadlikuna oli ta koos oma koduõpetajaga varasest lapsepõlvest peale paljude eestlaste eluasemeid külastanud. Nüüd tuligi ta selle peale, et kirjutada väitekiri eestlaste endeemilistest haigustest.

          Alustuseks kirjutab ta, et lähtub Hippokratese õpetusest: ”See, kes arstiteadusele õige meetodiga läheneda tahab, peab eeskätt aastaajad vaatluse alla võtma ja uurima, mis võim neist igaühel on.”

          Tal on juba eelteadmised maarahvaga kokkupuudetest: Harimatus, eelarvamused, arstiabi täielik umbusaldamine, arsti korralduste täitmatajätmine ja ettekirjutatud eluviisist mittekinnipidamine on neid tabavate haiguste põhjused.

 

          Ta annab eestlaste loomusele ja eluviisidele hävitava hinnangu: Pärast sügistöid polegi eestlastel miskit muud teha, kui pimedatel talveõhtutel end kurguauguni rasvast sealiha, mooritud hapukapsaid, musta leiba ning muud raskestiseeditavat kraami täis vitsutada, peale üliohtrasti põletatud viina ja kanget koduõlut juua, pärast seda ent ühetoonilist laulujoru venitada ja veidramoelist jõnktantsu tammuda.

          Edasi vaatleb Baer ilmastikku aastaaegade ja kreiside lõikes, osutab pidevalt, kui palju on soid ja niiskust, heidab rahvale ette pillavat majade kütmist.

          Baer sedastab, et rahvas on väga lähedased soomlastega ja neid on 450 tuhat inimest. Vaimse kultuuri poolest ületab enamik Euroopa rahvaid neid kaugelt, nad on vaesed ja enamike asjade kasutamises nõmedad.

          Nende tares elavad koos pererahvaga kanad, haned ja koerad, talvel sageli ka lambad, kitsed ja põrssad. Viljagi kuivatavad samas. Talvel teeb eestlane määratusse ahju nii suure tule, et paksu suitsu tõttu saab olla ainult küürakil. Suits katab rõivad, tarberiistad ja inimese naha musta koorikuga. Üksnes peremehel ja perenaisel on voodi, teised magavad põrandal. Kõige ihaldatum lesimiskoht on ahjukummil, kus eestlane end õnnelikuna tunneb. Sageli võib ka talvisel ajal näha neid paljajalu õues toimetamas.

 

          Eestlane on õige ablas.

Juba lapsena topitakse kõht liialt täis ja venitatakse välja. Süües unustab eestlane kõik kõrgema ja inimväärse. Ei ole peaaegu võimalik suurema aeglusega selle tegevuse juures olla. Eriti meeldib neile toit, mis on raamatuköitja kliistri sarnane (tõenäoliselt jahukört või kaerakile).

 Nagu teisedki põhjapoolsed rahvad, armastavad eestlased väga viina. Baer arvab, et niiskes ja külmas kliimas on see jook flegmaatilistele eestlastele ainus jook, mis talvel nende närbuvat närvisüsteemi ja hingejõudu kosutab. Peale selle joovad nad  erilist hapukat jooki nimega taar, mida veega ülekallatud käärinud kliidest või otradest teevad. Baer võrdleb eestlasi Tacituse-aegsete metsikute germaanlastega, kes muud lõbu ei tundnud kui vaid seda, mis saadi purjusolekust.

Ka eestlaste välimuse ja vaimulaadi kohta on Baeril oma tähelepanekud. Nägu on neil loid, ilma märkimisväärsete näojoonteta, väljendab enamasti nürimeelset tuimust. Naised armastavad laulda, eriti neiueas, kuid Tartu ümbruskonnas pole ta neist ühtki näinud, kes ennast ilusaks võiks pidada. Põhilised iseloomujooned on aga laiskus, alandlikkus vägevamate ees ja julmus ning metsikus alamate vastu.

 

Eestlaste eluviisi kohta on tal veel mitmeid tähelepanekuid. Kui vili pekstud, teeb eestlane endale head äraolemist. Nagu koopaoravad, veedavad nad suure osa päevast onni pimeduses magamisega. Mustuselembus on neile iseloomulik, kuid mingi uskumus kohustab neid lõikustöödel puhtalt riides olema. Kui nad kange kuumuse käes kibeda tööga tugevasti higistavad, teevad nad kaotuse tasa ohtralt hapupiima juues, mis neil leiva ja mõne soolaräimega ainsaks suviseks toiduks on. Kuna töö kestab suvel esimesest valgest päikese loojanguni, heidavad nad siis maa peale magama- ainult seljarõivad katteks. Sünnitamine käib nende naistel kergelt. Vahel siiski pingutatakse köis umber kõhu või riputatakse sünnitaja jalgupidi üles asja kergendamiseks. Kui aga sügisel pulmi peetakse, tehakse seda palju päevi järjest nagu lõikuspidusidki.

 

Pea pool dissertatsioonist käsitleb eestlastele iseloomulikke haigusi. Algul oli temagi skeptiline eestlaste põhilise ravimeetodi suhtes, mis seisnes koleda ja lämmatava kuumusega saunas vihtlemises. Eriti imestab ta selle üle, et peale sellist enesepiinamist sööstavad eestlased õue, kus nad lumes püherdavad ja mõnu pärast mõuravad. Paljud saksa arstid arvasid, et see rohkem inimelusid nõuab kui haigused kokku. Hiljem hindab Baer saunas vihtlemist kui head vereringe elustajat.

Üheks terviseparandajaks loeb ta rohket hapupiima joomist, mis aitab sapihädade vastu. Samas liiga sage alkoholi joomine ei ole tervislik. Kuid eestlastele omane külma viina joomine on siiski vähem kahjulik kui sakslaste kuumaks aetud vägijoogid.

Haiguste põhjustest arvavad nad esikohal olevaiks jumala karistust ja mõne nõia kätetööd. Haiguste prognoosi tuletavad nad söögiisust. Kui kogenud maaravitseja ütleb: “ta ei võta enam söökigi”, tähendab see, et lõpp on lähedal. Selle rahva hulgas leidub alati selliseid, kes endale “targa“ hüüdnime võtnud. Need teesklevad , et on saanud imeväe mingi jubeda teoga, näiteks madude puntra lahtiharutamisega. Nende peamised ravimid on juudasitt, väävel, püssirohi, elavhõbe ja äädikas. Ainuke asi, milles nad osavad on, on maarohtude kasutamine kergemate tervisehäirete puhul.

Tulevane teaduskorüfee lõpetab kokkuvõttega: “Ma ei tea Euroopas ühtki haritud maad, kus veel meditsiinis nii palju kahjulikke eelarvamusi esineb kui Eesti- ja Liivimaal täheldada võime.”

Sellised olid eestlased 200 aastat tagasi.