Lapsepõlvest pärandunud, pühad ja mõistatuslikult kadunud maastikud I

      Pidin panema oma kirjatükile kodumaastikest just sellise pealkirja. Lugedes Rahvaluule arhiivi juhendmaterjali Minu maastikud, ei näinud ma teist võimalust. Niivõrd läbipõimunud on nende maastike iseloomulikud tunnused. Kõikides lapsepõlvemaastikes leidub pühi kohti, kogukonna ja peretraditsoonidega paiku, mõistatuslikke kohti ja erilisi tundmusi äratavaid puid, teid, kive, jõekäänakuid ning -haudu, aasasid, künkaid, kaldapealseid, rabaservasid, laukaid ja järsakuid. Ja kadunud on nad 70 aastaga kõik. Kirjeldan neid maastikke järgemööda, nagu nad meelde tulevad.

Minu lapsepõlvejõgi
Koolitee Silla 7-klassilisse kooli sai mulle selgeks alates 1947.aastast. Elasime majas, mille oli ehitanud kauaaegne Kullamaa pastor Brasche. Tema läks ära Saksamaale ja peale sõda asutati majja Kullamaa ambulatoorium. Maja asus jõe kõrgel kaldal, oma 3 meetrit oli pea 45 kraadise nurga all allaminekut, enne  kui jõudsid kivise põhjaga jõe veepiirini. Suvel oli vett ainult põlvini, kuid jäämineku ajal tormasid kollakad vahused veed allapoole, jättes vee ja jääga kaasatulnud rämpsu, rohututte, kalmusejuuri, lauatükke ja teokarpe väiksemate kividegagi pooleteise-kahe meetri kaugusele kaldale majaseinast. Teine jõekallas oli lauge ning madal ja kevadeti tundus, nagu oleksime järve ääres. Vesi ulatus sealpool paarisaja meetri kaugusele, päris  Jõe talu karjaaiani. Vesi jões oli täiesti selge. Siin ja seal oli põhjas väiksemaid ja suuremaid paekivilahmakaid. Neid pöörates võis pea igaühe alt leida mõne lutsu, vahel ka väikese vähi, suuremad olid urgudes. Enamasti olid lutsud  vast poolteist vaksa pikad, aga juhtus ka selliseid jurakaid, et saba paistis kivi ääre alt välja. Siis tuli tegutseda väga ettevaatlikult. Kivi kangutati ühe serva peale ja lasti äärmise ettevaatusega teisele küljele põhja peale. Mõlemad peod  tuli panna lutsule  torbikuna saba ja pea juurde, ning siis kiire liigutusega käed kokku suruda, visates samal ajal kala hooga kaldale. Väiksemate kivide all oli sõrmepikkusi kalakesi, keda nimetati mudarullideks. Alles hiljem sain teada, et need olid trullingud. Natuke halb tunne mõelda takkajärgi, aga neid sai kahvliga püütud vahel pannitäis, milest siis ema üsna maitsva kalaprae tegi.

Aga aeg oli teine. Keegi ei varjanud, kui ta siga tappis, enamasti kuulis kogu küla sea kisa ja rõõmustati, ehk saab ka tüki värsket osta naabrimehelt. Lapsed olid agaralt seatapu juures ametis. Suuremad tassisid kuuma vett, mõni julgem poiss hoidis verekopsikut sea kõri all, kui verd võeti, tüdrukud sorisid koos emaga sisikonna kallal ja puhastasid soolikuid.  Külas elati elus elu, nii nagu ta loodud oli. 

Jõgepidi allapoole minnes tuli sügavamaid auke, kus vesi ulatus suvel nabani. Ühe suure kivi juures, mis keset jõge troonis nagu heinasaad, oli meie lemmikkoht suplemiseks. Põhi oli seal liivakas, väikesed kivid ei seganud liikumist , kivide vahel kasvasid üksikud vesikasvud, mis voolus looklesid. Kivise aluspõhja tõttu oli jõgi sajandite jooksul aeglaselt uuristanud end üha sügavamale. Vasak jõesängi kallas oli järsk, poole kuni kolmveernd meetri kõrgune, enne kui läks üle heinamaaks. Parem kallas oli lauge. Ainult meie kodu juures tõusis see kuni kolme meetri kõrgusele, mujal oli kuni meetrikõrgune. Miks jõekaldad nii erinevad olid, sain teada alles koolis geograafiat õppides. Vasak kallas oli läbipõimunud leppade juurtega, mis moodustasid pärjataolise mustri piki jõge. See pärjataoliselt kokkupõimunud juurestik ulatus aga kuni veepiirini. Altpoolt oli vesi kruusa ja saviseguse kalda uhtunud õõnsaks, eriti jõekäänakutel.   Vesi oli nii selge, et hoolega vaadates võis siin-seal kalda servas vesikasvude varjus näha haugipulkasid, sõrmepikkusest kuni vaksani. Aga vahest juhtusid nägema kaldapiirile lähenedes ka poole meetri pikkust haugi. Vähimagi krõbina puhul sööstis see kohe kaugusse. 

   Edasi minnes oli Kuudri karjamaa servas  külarahva ujumiskoht – Karjamaa auk. Kuni seal ei karjatatud kolhoosilehmi, sai sealgi koos külalastega ujumas käidud. Paar-kolm talulehma, kes seal vahel joomas käisid, ei seganud meid. Hiljem aga oli jõgi seal mudane ja kogu vesi allpool samuti. Seda jõge pidi sai lapsepõlves käidud küll allavoolu, küll ülesvoolu, küljepeal kott, kuhu kalad pandi. Mõnes kohas oli savise kalda sees urgusid. Sealtki võis vahel mõne lutsu, kiisa või vähi saada. Omapärane aeg oli jõel varakevad jääminekust maikuuni. Siis tulid siia ülesjõge silmud. Ma ei tea praegugi , olid need jõe- või ojasilmud. Pikkust oli neil kuni paarkümmend sentimeetrit ja nad kinnitusid lamedate kivide alumise serva külge. Kui siis kivi puutusid, ajasid nad oma looklevad kered Medusa juustena kivi juurest laiali. Sel ajal keegi neid ei püüdnud, ega kasutanud toiduks. Mõned teadjamad küll rääkisid, et villase kindaga saad neid kivi küljest lahti tõmmata.  Neid oli täis kogu jõgi, kuni Kullamaa vesiveski paisuni välja, mis oli sealt paar kilomeetri ülespool. Kuhu nad kadusid, ei tea. Paarkümmend aastat hiljem ma neid enam ei leidnud. Küllap see oli seotud jõe üha suureneva reostusega väetistega, virtsa ja silomahlaga;  aga ka mitmesaja inimesega hooldekodu asula tekkimisega Koluveres, mille kõik reoveed ja lugematute peldiku sisu kuni 1990te aastate keskpaigani praktiliselt puhastamata Matsalu lahe poole lasti.

Käisin oma lapsepõlvejõe ääres mõni aasta tagasi. Raske oli jõeni pääseda, võsa on kõikjal võimutsema hakanud. Puhta, läbipaistva vee asemel on kollakas, pea läbipaistmatu vesi. Kaldaid pole aastkümneid niidetud, kogu kallas  veepiiril on rämpsu täis. Kõige rohkem on muutunud jõepõhi. Kruusase, kuni meetrisügavusele paistva põhja asemel on vonklevatest meetripikkustest ja pikemaistki veerohtudest ja vetikatest paksult täiskasvanud jõesäng. Kive leiab käsikaudu, need on paksult limaste vetikate ja käsnataolise ollusega kaetud. Paari kivi pööramisel tõusis üles selline muda, et polnud võimalikki näha, kas mõnd elusolendit ka seal all on. Sellised olid muutused minu varasema lapsepõlve lemmikmaastikus – jõesängis  Jõe ja Kuudri talude vahel Kullamaa jõel.

Minu noorpõlve jõemaastikud
      Mu isa suri noorelt , 41 aastaselt infarkti tagajärjel. Ema ei tahtnud enam selles majas elada ja tal õnnestus osta 1949.aastal 1500 rubla eest väike majake paar kilomeetrit  Koluvere poole sama jõe äärde. Kunagisel popsisaunal oli muldpõrand, köögis oli kriskadega reheahi, selle ees pliit. Ahjusuu oli parajasti nii suur, et sai haokubu sisse lükata. Ega popsil metsa ju polnud, aga peremehed lasid oma kraavide pealt hagu raiuda. Haokubusid läks aastas paarisaja ringis. Suvel talvehagu ei raisatud, siis korjati igapäevane pliidikütus  kõrvalolevast riigimetsast mahakukkunud okste näol. Seetõttu olid metsaalused vanasti ema jutu järgi nagu riisutud. Samamoodi hakkas toimuma meie küttemajandus. Talveks sai ema siiski kolhoosist osta 5 ruumi lepapuid. Sellest oli vähe ja nii tegime emaga kahekesi veel kraavidelt sadakond kubu hagu. Suvel oli mu kohus iga päev korjata kaks ema õmmeldud sangadega tassimisriide täit mahakukkunud kuivi männioksi. Nendega   tegime süüa.

Raba saun, mu uus kodu, oli jälle jõe kalda peal. Siin voolas jõgi aga tunduvalt sügavamas sängis. Veepiirilt majani oli viiskümmend sammu, kuid maapinna tõus   majani oli normaalse veeseisu korral 4 meetrit. Pool kilomeetrit allavoolu oli Kullamaa vesiveski  ja veskipais. Neil aastatel oli jahvatustööd palju. Kõik talupojad, hiljem  kolhoosnikud ümbruskandi küladest tulid oma hobuvankrite ja viljakottide koormatega siia. Mõnikord oli järjekord paari-kolme päeva pikkune. Siis aeti juttu, pikutati veskikojas ja vahetevahel tõsteti käsivintsiga uued kotid üles lae peale, kus vili veskikolusse kallati.  Leivakotid olid meestel kaasas, öösekski visati pikali siiasamasse veskiruumi. Aga siis tekkisid ju ka loomulikud vajadused. Selleks oli ehitatud  künka otsa laudadest kokku löödud kemmerg. Nagu räägiti, oli see ehitatud veel enne sõda vallavalitsuse kurja korralduse peale.  Ega nüüdki väiksema häda korral viitsitud sinna minna, hiiliti lähemal olevate põõsaste taha.

Natuke peaks rääkima veski ja  paisu ehitusest. Jõgi oli siin umbes  20 meetrit lai ja see oli tõkestatud paisuga . Paisu alumine osa oli valatud betoonist, peal oli kaks rida väravaid. Kevadel, kui veed olid suured ja polnud palju jahvatamist, võeti ülemised väravad ära, et liigne vesi juhtida alla nn „ämmaauku“.  Mõlemad väravaread võeti ära ainult heinaajal. Siis said jõeäärsed talud, hiljem koolhoosipered jõe kaldad veepiirini puhtaks niita. Ka mölder kasutas madalat veeseisu omal viisil. Sel ajal, mis kestis umbes 3-4 nädalat, remonditi paisu ja tambiti saviga kinni kohad, kus vesi oli hakanud läbi savist ja kruusast tammi aluse imbuma.  Siis tõsteti vesiväravad jälle ette ja hakati jahvatamiseks vett koguma.

Jahvatamiseks juhiti vesi veski alt läbi, kus oli horisontaalne turbiin veskiseadmete käitamiseks . Ülemist ava, mille kaudu vesi veski alt läbi juhiti, nimetati liigsilmaks. Teispool veskit, peale turbiini läbimist kukkus vesi   „kostiauku“. Vahepõikena, kostiaugu juures,  päris veskihoone all olid kõige suuremad, musta selja ja kollase kõhuga ahvenad.  Selliseid sai püüda veel ainult Vanaveski talu alt, enne kui jõgi alpooll Silla asulat süvendati kraaviks. Seal elasid nad üksikutes meetrisügavustes hauakohtades, õieti aukudes, mis vaheldusid  madalate rohtunud lõikudega, kus vesi vaid veidi jalapöiast kõrgemal vulises. Kostiaugust allpool oli vesi madal, paarkümmend sentimeetrit. Selle jõeharu vastaskaldal kasvas nn „Sitalepik“. Nimi tuli sellest, et enne kemmergu ehitamist käidi seal üle jõe oma suurematest hädadest lahti saamas.  Ülalpool veskit ei tulnud kõne allagi kellelgi oma häda teha jõe kaldal kasvavasse võpsikusse. Sealt oleks vihmad selle jõkke uhtunud. Kes sellise veega jahvatatud viljast tehtud leiba sööb! 

   Paisu juures oli ülavoolu kaevatud kanal, mille teine ots oli kinni. Selle kõrval oli nn abitamm, kus umbes kolmemeetrine lõik oli kitsas, pealt vaevalt pool meetrit lai. See oli ettenägelikult rajatud selleks, et erakorralise suurvee või jäämineku puhul võimsad veevood ei lõhuks veskipaisu. Vajaduse korral sai labidaga  kitsa koha pealt veevool avatud ja üleliigne vesi tormas enne paisu madalale luhale ja sealt edasi veskist mööda jõesängi allpool „ämmaauku.“  Need lasi ehitada 1890tel krahv Leon von Buxhoeweden, kusjuures talumehed vedasid vajaliku mulla ja kruusa hobustega talvel jää peale. Ilmselt oli tal ehitusnõunik, kel olid kõrged hüdroloogilised teadmised.
Kolhoosi ajal ei teadnud kohalikud „insenerid“ sellest midagi. Kanali ja jõe vaheline kallas  kaevati ekskavaatoriga välja, et tekitada suur veskijärv paisu peale. Järgmisel aastal oligi erakordselt vihmane suvi. Vesi tõusis pealpool paisu ligi paar meetrit ja murdiski paisu maha. Sellisei õnnetusi oli hiljem veel paar korda, kuni  ehitati uus pais valubetoonist ja terasväravatega.

Krahvi ajast on teada humoorikas rahvapärimus veski remondist. Veskimeheks oli Möldri August. Ta pidi ära vahetama juba kulunud vesiratta. Vesiratta võll tuli teha väga jämedast puust. August ja mõisa metsavaht läksid härra juurde ja seletasid, et seda võlli ühest puust teha ei saagi, peab neli puud kokku panema. Saadigi nelja puu raiumise luba. Vesiratta võll tehti siiski ühest puust ja kolm tüsedat palki müüdi hea raha eest maha.
Pealtpool paisu oli kaevatud veel üks kanal, mis möödus möldripere saunast ja suubus sadakond meetrit allpool veskit veidi laiemasse käänukohta jões, mida me nimetasime Kanaliauguks või Pesuauguks. Võib-olla oli seal varematel aegadel linu ja muid suuremaid palakaid pestud ja loputatud? Aga võib-olla hoopis lambaid? See kanal oli umbes 2 meetrit kõrgete kallastega ja varem oli selle ääres villaveski, mida käitati vesirattaga. Ka sellel kanalil oli olnud pais, kuid ei villaveski hoonet ega paisu 1940te aastate lõpus seal enam ei olnud.

Ülalpool paisu oli sel ajal mitme küla laste ja noorte suvine lemmikkogunemispaik.  Kui oli tahtmine suplema minna, öeldi:  „Lähme paisu peale!“. Seal oli hommikust õhtuni ikka kümmekond noort, enamik alla teismeea, sest teismelised tegid juba hoolega tööd. Kes rohis kolhoosipeete, kes oma aiamaad või tegi lehmaheina. Alles õhtu eel kogunes vanem seltskond – 12 kuni 16 aastased. Peale tunnist kuni kahest suplust ja möllu mindi Kullamaa rahvamaja taha võrkpalli mängima ja seda tehti , kuni päike oli metsa taha vajunud ning palli enam ei näinud. Jõgi oli selles lõigus kalda ääres umbes 1 meetri, keskel 1,5 ja kohati isegi üle 2 meetri sügav. Paisust kaugemal läks veel sügavamaks, seal polnud huvitav. Paisule lähemal oli mitu suurt kivi jõepõhjas, neid hüüti „Liisudeks“.  Vahel käis võistlus selle peale, kes Liisu üles leiab. Liisude kõrgus põhjast oli pool meetrit ja rohkemgi. Siis tuli püsti vees olles end kätega edasi sõudes varvastega katsuda, kas satud Liisu peale. Mõni Liisu oli just nii kõrge, et kikivarvul kivil seistes ulatus nägu välja.

Seda päeva igal suvel, kui mölder August Nappus tõstis vesiväravad välja ja lasi paisupealse vee alla, et hakata valmistuma paisu remondiks, ei lasknud keegi mööda. Valla lastud vesi tormas  vahutades ja keeriseid moodustades paisutammilt alla ämmaauku.  Enne oli veetase ülalpool  paisu poolteist kuni kaks meetrit kõrgem  allpoolsest.  Nüüd langes veetase ülal lausa minutitega, allpool aga tõusis , sest kitsas säng allpool kostiaugu suuet ei suutnud korraga niipalju vett vastu võtta. Meie meelistegevus oli ülalpool paisu end lasta voogudega alla viia. Algul julgesid seda teha ainult suuremad poisid, sest veevood olid nii võimsad, et keerutasid julget laskujat omatahtsi. Poole tunni pärast, kui veetase ülal ja all olid rohkem ühtlustunud, läksid kilgete saatel kõik, ka tüdrukud. Oh seda põnevust!

Ühel suvel, see oli vist aastal 1951, ehitasid kohalikud mehed kolhoosi brigadiri Edgar Ströömi eestvõttel männipostidest ja lattidest ujumissilla umbes 50 meetrit paisust ülespoole. See ehitati kolhoosi juhatuse otsusega ja kulul noorte vaba aja veetmiseks. Vettehüppamiseks oli poole jõeni ulatuva silla otsas  umbes mehekõrgune hüppetorn.  Sild oli umbes meeter lai , kokku löödud laudadest. No see oli vast elamus! Torni ronimiseks tekkisid järjekorrad, vähesed leppisid vettehüppamisega sillalaudadelt, mis olid pool meetrit veepinnast ülalpool. Enamik poisse olid siis kõvad kalamehed, muidugi õngitsemisel. Sillapostide ümbruses hakkasid ujuma ahvenaparved. Küllap oli postide varjus hea saaki varitseda. Hommikuti, varem kui lapsed kogunesid, sai siis siin ahvenaid õngitsetud. Vesi oli läbipaistev meetrini ja rohkemgi. Põnev oli päris pikali olles lauapragude vahelt uurida, kus mõni suurem ahven  parajasti on ning siis õngenööri otsas olev konks ussikesega ta nina ette sokutada. Õngeritva polnud vajagi ja võtmine oli enam-vähem kindel.

Täiskasvanuid käis seal väga harva, mõnikord heinamaalt tulles end higist loputamas. Sel ajal oli selline elu loomulik maaelu. Kellegi isa-ema oma lapsi taga ei otsinud, ega muretsenud nende pärast.  Kui midagi juhtub, teised on ju juures! Nii said kõigist iseseisvad inimesed juba teismeeas. Nagu mu koolikaaslasedki Merekalandustehnikumi päevilt, sõisin minagi  juba 16 aastaselt üksi kolmeks kuuks  Murmanski ja sealt Barentsi merele tööpraktikale tollase Nõukogude Liidu  kalalaeval.

Nüüd jõemaastikust minu kodu ümber. Meie saun , nagu öeldud oli kõrgel jõekaldal. Siin oli jõel kahekordne säng. See, kus me maja, oli umbes paarsada meetrit laia ürgoru kallas. Ilmselt oli see tingitud pinnase uhutavusest või pehmusest, et sajandite jooksul oli jõgi oma vesi veeretades uuristanud end üha sügavamale ja sügavamale. Nüüd oli põhi käes, vesi voolas mööda klibust, kohati päris paest põhja. Nendes kohtades, kus paas oli sügavamal, olid ka sügavamad,  nn hauakohad. Ja ega ürgoru külgede  pinnaselgi ühtlane lõim ei olnud. Veidi mu kodust allapoole oli ürgorg pitsunud ainult kolmekümne meetri laiuseks ja kolm meetrit allpool ürgoru pervi  voolas viieteist meetri laiune jöelint. Ülevalpool kodu oli ürgorg eriti võimas ja kaunis oma mitmekesisuses. Kord laienes see 150 meetrini, kord kitsenes  50 meetrini.

Et veevoolud pidid sajandite jooksul jõesängi moodustamiseks otsima ikka pehmemaid kohti, oli jõgi seal väga käänuline.  Käänakud aina tihenesid ja muutusid üha järsemateks. Käänukohtadel oli ette tulnud ilmselt kõvem pinnas ja mõnes kohas oli jõgi peaaegu tagasi pööranud. Sellistes kohtades olid moodustunud hauakohad. Neil kõigil oli ka nimi. Esimest, kõige järsemal käänakul olevat nimetati Pöördhauaks, teine, laiuselt suurim, oli Vahehaud ja kolmas Katlahaud ehk Hauakatel.  Siia olevat kauges minevikus maetud katlatäis kulda. Selle saab kätte, kui täiskuu ajal neljapäeva keskööl minna  jõe äärde, kaasas ühes pesakonnas sündinud seitse kukepoega. Kuketibud tuleb siduda ühe nööri kulge ja nööriots tuleb vette visata.  Siis aga tuleb lugeda sõnu, mida keegi siiani pole üles leidnud. See on salapärane ja räägitakse , et põhjatu haud, seepärast seal kunagi ujumas ei käidud. 1930tel aastatel rajati  sillaga supluskoht Katlahauast sadakond meetrit ülespoole.

Kõrge, lageda liivase kalda peal oli Liiva talu saun ja selle läheduses meetrisügavused augud. Neid kasutati siinkandis kartulite, porgandite ja naerite-kartulite-peetide ületalve hoidmiseks. Kodukeldrid olid väikesed ja sinna mahtus talvevaru kuni kevadeni. Kuid süüa taheti ju uue saagini. Kevadel võeti seest kuuseokstega hiirte vastu vooderdatud, pealt õlgede ja liivaga kaetud augud lahti. Liivases, kuivas pinnases säilis kartul ja juurvili kadudeta.

    1970te aastate algul ehitas Läänemaa metsamajandi Kullamaa metskond sinna nn Jäägrikoja, väljasõidu- ja pidutsemiskoha. Eks see oli mõeldud kõrgemale nomenklatuurile, kuid said oma juubelipeod seal peetud ka kõik majanditöötajad.  Siis laiendati süvendamisega Pöördhauda ja otse Jäägrikoja ette jäänud Katlahauda. Idülliline  looklev jõgi muutus ühtlaseks laiaks veeväljaks. Kõige järsemalt pidi vesi suunda muutma Pöördhauas. Siin tormasid suurveed otse vastu mitme meetri kõrgust kallast ja pidid pöörduma edasi voolamiseks  isegi veidi tagasisuunas. 1953.aasta suviste  suurvihmade ajal tõusis vesi seal üle poolteise meetri ning umbes 15 meetri pikkune osa kaldast langes  pool meetrit maalihkena allapoole.   Hilisemate aastate jooksul on kallas vajunud tasapisi veel samapalju.

Jõgi oli väga kalarikas. Siiasamasse Pöördhauale lähenedes võis näha suurte, kuni paari- lolmekiloste turbade parvi. Turvad armastasid ilusatel, soojadel  ilmadel tulla veepinnale, tumedad selja- ja sabauimed veest välja ulatumas. Niikui  inimene lähenes kõrgel kaldal nende vaatevälja, oli kogu parv korraga kadunud. Seda väga ettevaatlikku, võimsat kala oli väga raske püüda. Jõekaldale tuli läheneda roomates ja sööt tamiili otsas tuli visata vette ilma raskuse ja korgita. Kui jõhv näppude vahel liikuma hakkas, tuli lasta kalal 3-4 meetrit liikuda. Siis võis kindel olla, et  turb on  sööda alla neelanud. Seda õpetas mulle siin  pea iga päev kalastamas käiv Saidlo, pastor Terasmaa abikaasa Taimo isa, kes suviti siin pikemat aega elas. Kord kõrgelt kaldalt jälgides  kala käitumist söödaga, oli näha, et esimesed meetrid liigub turb  saiakuul mokkade vahe, otsekui kaaludes, mida edasi teha. Kui midagi kahtlast tundis, sülitaski peibutise välja. Enamasti mindi ikka ahvenapüügile. Liiva talu taga, kus kaks  jõge, Koluvere ja Marimetsa ehk Iirassilla oja kokku saavad, oli alati kaldaserva või mõne mätta ääres ootamas suur ahven. Need olid ahned, kuid  kui mõni konksu otsast ära rabeles, oli korraga kogu parv kadunud.

See maastik oli pärit nagu vanalt õlimaalilt. Minu kodu juurest kõrgelt kaldalt  ulatus vaade üle esimese ürgoru käänaku. Vaid paar hiigeljämedat haaba kasvas järgmisel kõrgendikul.  Jalutades mööda ürgoru kallast nende puudeni, avanes vaade üle Pöörd- ja Vahehaua kuni Katlahaua kõrge kaldani.  Jalgtee kõrval kasvas üksik tamm. Sealt võis pea alati leida mõne tammepuraviku, haabade juurest haavapuraviku. Puravikke kasvas ka igivanade, seest tühjade sarapuupõõsaste all. Need põõsad olid jäetud siia niitmisel kasvama ajal, kui sarapuud peeti täieõiguslikuks viljapuuks. Ka metsõunapuid oli siin jõe ääres paar tükki. Needki olid kasvama jäetud samal põhjusel. Katlahaua kohalt paistsid  madala luha peal lookleva jõe kaldal Liiva talu hooned, kaugemal Jõgeva kõrts ja veel kaugemal Koluvere lossi sakilised tornitipud ning mõisa viinavabriku korsten.  Selline vaade oli võimalik seetõttu, et kuni 1950te aastate esimese pooleni  tegid jõe kaldal elavad pered oma lehmaheina käsitsi vikatitega niites jõekallastelt. Ka küttepuid tehti peamiselt jõekaldal kasvavatest leppadest. Kasvama oli jäetud ka paar tamme.

Kui vaadata aega 70 aastat tagasi, siis tamm oli siinkandis väga haruldane.  Liivane maa kasvatas hästi ainult mändi. Üks suurem, paarisaja aastane tamm kasvas Vallikraavi ja Liiva tallu viiva tee lõikumisel ja üks noorem, käsivarrejämedune, Vallikraavil leppade hulgas. Ka selle tamme all leidus  puravikke.  Kord lasi metskond raiuda puhtaks Vallikraavi kaldad sinna kasvanud leppadest.  Vene mees, kes Peipsi äärest oli siia rännanud tööd otsima, raius kohusetundlikult maha viimase kui vitsa, ka selle tammekese. Ema nuttis mitmel päeval. Tamm oli hakanud kasvama aastal, kui ta siia elama tuli ja ta käis tema sirgumist vaatamas pea igal nädalal.  Nüüd, aastakümneid hiljem, on nende tammede seemnetest hakanud kasvama tuhandeid noori tammesid. Nii lagedal kui ka metsa all on massiliselt tamme järelkasvu. Miks tamm enne järelkasvu ei andnud? Tamm, kui laialehine liik on suhteliselt külmaõrn ja Eestis oma areaali põhjapiiril. Ehk ongi tegemist olulise kliima soojenemisega viimasel poolsajandil.

  Paisust kuni meie saunani ja natuke veel edasi, endise Liiva talu piirini  Vallikraavi kohal tegi heina Saare pere – Triinu ja Karla. Peamine niitja oli Triinu, kes suve jooksul lipsis vikatiga üles-alla pea kilomeetripikkuse jõekalda veepiirilt  3-4 meetri  kõrguseni. Karla oli heina pööraja-kuivataja ja üles kaldapealsele tassija. Hiljem viisid nad kahekesi oma vana hobusega heina talvekorterisse. Hiljem, kui kolhoosid hakkasid rajama kultuurheinamaid, jäid viletsamad  aru- ja metsaheinamaad kolhoosnikele heinategemiseks. Tulid ka esimesed masinad  ja naabrimehest traktorist  niitis  viierublase või pudeli eest ka naabri tüki maha. Nii jäidki  jõekaldad, metsasihid ning kraavikaldad niitmata ja ajapikku  võsastusid.  Hiljem sai võsast mets ja kadusid  ka kaugvaated üle kauni jõesängi, kõrgete kaldajärsakute ning hõbedase selgeveelise jõelindi.

Nüüd, 60-70 aastat hiljem on maastik tundmatuseni muutunud. Jõekaldad on niitmata ja võsastunud, ka kehvad aruheinamaatükid kaldapealsetel on metsaga kaetud. Et jõge näha, tuleb end läbi suruda kibuvitsa,- türnpuu- ja paakspuuvõsast. Õnge sisseviskamise lootustki pole. Puud on paindunud jõe kohale, kohati jõkke murdunud ja vedelevad seal mustade krokudillidena. Pole ruumi, et õngeritva vibutada.  Piki jõge on võimalik liiuda ainult paadiga, kuid see ei paku enam sellist vaadet üle ürgorus lookleva jõe. Vesiveski ei jahvata enam aastaid, seepärast on vesi seisev ja kuumadel suvepäevadel läheb õitsema – kattub paksu, haisva  vetikakihiga. Kristalne vesi on kadunud. Kuna varem pideva jahvatamisega toimunud veevahetust enam ei ole, vesi ei liigu,  on jõepõhja ladestunud paks mudakiht. Iga vihmahoog liigutab kaldaäärset muda ja muudab jõevee kollakaks läbipaistmatuks olluseks. Kümned süvendatud ja puhastatud metsakraavid toovad jõkke pruunikat rabavett. Kalad ja vähid on peaaegu kadunud. Õngitsen vahel oma Haldjametsa lapsepõlve-, nüüd suvekodu paadisillal, vahel teen tiiru ka jõel, kuid suuremaid, kui sõrmepikkusi ahvenaid pole õnnestunud saada. Turbasid ja lutse pole enam üldse näinud, need kalad tahavad külma puhast vett. Olen proovinud ka vähke püüda. Suve jooksul on sööda peale tulnud  2-3 väikest vähki, kelle olen  tagasi  saatnud. Paarkümmend aastat tagasi kolisid siia jõe äärde koprad, kes on siin puid vette langetanud ja kelle  kaldasiseste koobaste õhutusaugud ohustavad kaldal käijaid. 

   Paisu juures pole kosta laste kilkeid ja noorte hõikeid, kaldapealne on räämas, takjaid ning  nõgeseid täis. Sitalepik on vahepeal maha raiutud, kuid juba on  täis mets asemele kasvanud.  Lastel on nüüd muud huvid. Millised, ei teagi õieti, sest ka Kullamaa rahvamaja taga, kus nüüd on korralik staadion, pole kedagi näha palli mängimas.  Uus supluspaik on valla poolt loodud tehisjärve äärde Liivamägedes, kuid nüüdsel ajal käiakse seal perede kaupa ja autodega.
Lisan siia ka oma klassiõe Mare Aavekuke mälestused Kullamaa jõest ja jõeäärsest elust. Ta saatis need pärast seda, kui oli lugenud minu kirjutatud lugusid jõemaastikest ning Liivamägedest. Kui oleks veelgi kirjutajaid...

Lugesin täna su jõemaastikke. Kas pole huvitav samu paiku teiste silmadega vaadata. Kui ma käisin 5.klassis,elasime ühe talve Kiimassillal. Ema oli ju arreteeritu naine ja kolhoosist  anti emale käsk kätte, et talv tuleb Kiimassillal elada ja lehmi talitada. Sinna tuli sel talvel veel Ströömi Helga ja kui sa Jakovlevi Viktorit mäletad, siis tema naine koos poja Lauriga ka. Olin sellest lastekambast vanim ja omamoodi kohtumõistja. Vaat see 1953. aasta kevad tuli hästi vara, maipühade ajal kasvas pikk rohi ja me käisime juba ujumas. Jõe Reet (Marleen) siis tutvustas mulle neid oma koduümbruse ujumiskohti. Pidime alati salaja hiilima, et poisid ei näeks. Kuskil seal ambulantsist natuke Kuudri poole see koht igatahes oli. Aidavahi plikad olid ka kambas. Hiljem, kui jälle kodus elasime, käisime Jõeoru juures ujumas.  Paisule me ei riskinud tüdrukutega minna, meist keegi polnud eriti kõva ujuja. Hiljem tegi Riistopi Ene meile kõigile silmad ette. Ta tahtis siis ka ujuma minna,kui oli mitu päeva sadanud ja sooja polnud kuskil. Mul oli isa kõva kalamees, ta käis Kalju jõe ääres kalal. Enne kinni panemist oli tal seal mõrd ka sees ja tema paremad kalakohad jäid mullegi meelde. Õismanni maja juures oli sügav auk, ilmselt linaleoauk olnud. Kui kala kuskil võtta ei tahtnud, läksime ikka sinna. Aga ma ei mäleta, et meist keegi oleks sealt kala ka saanud. Ainult näkkis alati ja kõvasti. Isaga sai nalja ka, ta tahtis üksi püüda ega sallinud, kui keegi lähemale kui 3 m oma õnge vette sokutas. Ükskord kutsus ta mind allapaisu kalale. Ta oli mõrrale kaks küljevõrku pannud ja toiakate külge kinnitanud. Lähen mina siis oma toiakaga ühel pool jõge, isa teisel pool. Mingi suur kivijurakas jäi mulle jalgu ja ma lendasin ülepea vette, toigas muidugi allavett. Isa lõi oma toika kaldasse kinni ja tuli diagonaalis minu toiakat püüdma, ise mind hurjutades ja kobaks sõimates. Kuniks käis mauh! ja kukkus sellesama kivi otsa, ainult soni jäi pinnale ujuma. Ma istusin vette ja naersin seda pilti, mis mul avanes. Isa puristas ikka tüki kauem, kui mina. Lõpuks sai vist olukorra absurdsusest aru ja siis naersime mõlemad. Peale sõda käisid ema-isa paar korda suve jooksul kala "raiumas", gaasilamp oli paadi ninas, isal ahing käes ja emal aerud. Solistada ei tohtinud. Mäletan, et koja seinal rippusid ikka mitu korda haugid, sabad vastu maad. Ka vähki oli piisavalt, mina sõin ainult sõrgu ja lakkasid. Kullamaal oli teemaja, poe Altmäe poolses otsas. Vanaemale oli tellimus, suured saksad käisid kärakat panemas ja vanaema pidi siis teatud arvu vähke sinna viima. Kui isa juba kinni oli viidud, oli vähk ikka minev kaup. Ema oli mul igavene argpüks, ta ei julgenud konna koorida ja natale siduda. See töö jäi meile Ellega. Olin nii 9-10 aastane, Elle lõi raudpoldiga konna maha , mina tõmbasin naha üle silmade. Ei tea kas praegu saaks sellega hakkama. Jube värk. Vanaema oli mul üldse julge, sai iga asjaga hakkama. Õpetas ikka, et vaata laps, elus võib tarvis minna. Ära sa seda kuskile kirja pane, loevad ja löövad risti ette, et küll olid ikka inimesed, vaat mida nad lastel teha käskisid .Olime vist liiga agarad, konni polegi enam! Meie jõgi sai kõige esimese ja hirmsama paugu sel kevadel, kui Ainiga Kullamaale elama tulime, oli 1967aasta. Koluvere katlamaja õlireservuaar oli maa-aluse torustikuga ühendatud, kuskilt lekkis. Kraavid olid kõik kütust täis ja kui siis kevadel ots lahti sulas, siis muudkui tuli, tuli, tuli. Nädal aega jooksis läikiv õlilint paisust alla, hoolealused riisusid ja põletasid kaldaid. Oma 10 aastat hiljemgi ei tohtinud põhjamuda liigutada, õlilaigud tõusid pinnale. Läks mööda omajagu aastaid, ühel ilusal kevadhommikul lähen õue, hirmus õlihais igal pool. Läksin jõe äärde ja mööda Valuoja (Juta maja taga) tuleb aga jälle metsa poolt õlioja. Läksin siis seda mööda sigalani välja. Seal oli kütjaks Piirimäe Karla, pani pumba tööle ,et reservuaarist päevane kogus väiksemasse paaki pumbata. Ja unustas pumba tööle. Aga õues olid kõrvuti kaks kaevu, ühesõnaga ülevoolav õli sattus sadevete ärajuhtimise torusse, sealt kraavi ja jälle jõkke .Seekord läks oma 3 tonni jõkke. Mis kala sa siit veel tahad. Vallasaksad –„vesiehitusinsenerid“ ei lase kalal üles ka tulla. Veski alt saaks kalatrepi küll ehitada.l

Lapsepõlvest pärandunud, pühad ja mõistatuslikult kadunud maastikud II

Kullamaa mets ja Liivamäed

Hakkasin koolis käima Silla Mittetäielikus keskkoolis, hilisema nimega Silla 7-klassiline kool 1948.astal. Kullamaa kandist oli minejaid palju; Kullametsast, mis varem kandis Kullamaa II küla nime, Kullamaa alevikust, Urvastest, Koluvere küla siinpoolsest otsast. Tagasipõikena, Kullametsa nimi tekkis pärast sealse Metsa kolhoosi ühinemist Kullamaa kolhoosiga 1950tel. Siis ei saanud ju kahte Kullamaa küla enam olla ühes kolhoosis.

         Hommikuti mindi tavaliselt üksi või paari-kolmekesi. Tunnid aga lõppesid enam-vähem korraga vähemalt paarile klassile ja kojuminek algas suure pundina. Vahepeal siis pudenes ära üks ja teine oma kodutalu teeotsas. Kullamaale jõudis tavaliselt vähemalt 5-6 poissi ja samapalju tüdrukuid. Need hoidsid enamasti omaette, aga vahel lõi mõni neist ka poistega kampa.

         Meie tavaline tee kulges üle Silla aleviku servas oleva Liivi jõe silla. Sild oli vägevate betoonist valatud piiretega, mille jõepoolsetes nurkades olid paksud raudtalad kaitseks kevadise jää lõhkuva toime eest. Keskmine osa oli hiigeljämedate palktalade peale sepanaeltega naelutatud plankudest. Kahel pool kõrgusid kolnurksed sõrestikud püsttalaga keskel. Kui ehitati Risti –Virtsu asfalttee, see oli 1960tel, viidi tee alevikust mööda ja vana silla puuvärk lõhuti maha. Siis aga kulges meie tee üle silla, allgi sai vaatamas käidud ja kalu uuritud. Kohe paremat kätt oli Vene kirik, selle juurest põikasime läbi, vaimuliku pere  Vaimla lapsed jäid sealsamas maha. Mõnikord oli kiriku uks lahti ja preestri asetäitja diakon Vaimla toimetas seal midagi. Ta ei keelanud meid sisse astumast. Küll oli seal kullakarralisi lippe ja vimpleid, pühapilte ning kuldsete leheservadega üüratult pakse raamatuid. Mina oskasin vene keelt juba esimeses klassis, kuid see oli hoopis teistsugune vene keel, sain aru ainult üksikutest sõnadest. Pärast sain teada, et see oli kirikuslaavi keel, Bulgaarias asuva kloostri munkade Cyrillose ja Methodiose välja mõeldud – kirillitsa.

         Edasi tuli käänuline munakivitee. Risti-Virtsu postmaantee, nagu vanemad inimesed veel peale sõda seda nimetasid. Kui jõudsime Vaprise ja Pilme majadeni, keerasime tavaliselt otse üle põldude Kullamaa kiriku torni suunas, hoides nii täisnurkse teederistini mineku tee kokku. Siht oli pea iga päev üks ja sama – Rohumägi ja Liivamäed. Vahepeal sai maiustatud Ausamba aia ümber oleva viirpuuhekist korjatud suurte, jahuste marjadega. Haigla kõrval oli vana võlvkelder maa sees, seal leidus mitmesuguseid raamatuid saksa keeles. Haigla oli sisse seatud endisse pastoraati, kirikumõisa peahoonesse, sealt need raamatudki.

         Rohumägi asus surnuaia taga. See oli ümbritsevast maapinnast umbes 10-15 meetrit kõrgem liivaküngas, kaetud kidura rohu ja sammaldega. Männipuud aga olid päris vägevad, andis ümbert kinni võtta. Ema rääkis hiljem, et tema emal, Koluvere lossiaedniku kaasal oli komme pühapäeviti hobune vankri ette rakendada, oma kuus last peale upitada ja sõita lossi juurest Rohumäge ja Liivamägesid vaatama. Ema oli hakanud seda mäletama nelja-aastaselt, aasta oli siis 1912. Paar astat hilisematest käimistest aga oli tal meeles, et Rohumägi oli üsna paljas, puukesed olid temastki lühemad. Krahv Leon von Buxhoeweden oli 1911.aastal lasknud Rohumäele metsa istutada, et pidevalt künkatipus lõõskavad tuuled ei viiks liiva tema mõisa kõrvalasuvatele põldudele. Edasi viisid hobune ja vanker aednikupere üle peaaegu lagedate liivaküngaste suurte liivamägedeni Kullamaalt umbes kilomeetri kaugusel. Siin ja seal oli jändrikke, jämeda tüve ja tiilte mõjul liivast paljaksuhutud juurtega männihiiglasi. Maalilist maastikku liigendasid metsateed, vaheldusid väikesed lagendikud, puudetukad ja sarapuupõõsad. See oli Kullamaa mets. Seda metsa on mainitud juba Kullamaa vakuraamatus kui kogukonnametsa, kus rahvas oma pudulojuseid karjatab. Laiemas mõttes on Kullamaa metsaks nimetatud kogu metsaheinamaade ja puisniitude vööndit, mis algab Kullamaa Rohumäe tagant ja ulatub Ubasalu küla taha.

         Rohumäel on alati olnud kiigekoht. Ka peale sõda ehitati sinna suur rahvakiik. Suvel koolist koduteel sai seal mõni kord kiigutud. Enamasti tüütas see varsti, kui just tüdrukuid kaasas ei olnud. Siis läks pikemalt, igaüks tahtis ise näidata, mida oskas ja tüdrukutele ka kiiku teha, nii et need kiljusid. Edasi läks tee aga alati Liivmägede poole. Enne päris „mägedeni“ jõudmist tuli ületada nüüd juba võsastunud kuni 3 meetri kõrgusi rohtunud liivakünkaid. Mida edasi seda laiemaks need muutusid, mõni oli kõrgem ka.Ja ikka ümberringi jändrikud hongad, mida oli säästetud raiest ilmselt mõnisada aastat. Lõpuks jõuti kohale – ees laius oma 150 sammu lai ja pikk liivalasu, kõrgust vast 2-3 meetrit. Siin oli 1920/30tel aastatel olnud Kullamaa Kaitseliidu malevkonna lasketiir. Kohe selgus ka , miks siia nii kibeleti. Igamees asus noa või lihtsalt kätega urgitsema liivas. Paarikümne aasta jooksul oli siia liiva sisse jäänud tuhandeid püssikuule, samuti vähesel määral kaduma jäänud padrunikesti. Kuulid olid liiva sattudes muutunud tinaplönniks, mida ümbritses rebenenud vaskkest. Siis näidati üksteisele uhkusega mõnda kuuli, mis tervem oli. Ja kui palju siit sai õngetinasid! Arvan, et mul on praegugi , peale 70t aastat, kuskil karbis neid tinaplönne. 

         Ka talvel oli huvitav sama teed kodu minna. Vast huvitavamgi. Kõik me käisime koolis suuskadega. Siis läks Rohumäel juba rohkem aega. Mäe erinevatel külgedel olid erineva järskusega allalaskmisrajad. Kõige ägedam oli „Koluvere pool“. See oli pea püstloodis ja siit juba tited alla ei julgenud lasta! Tagumine külg oli raske seetõttu, et rada oli tehtud läbi hästi tihedalt kasvavate mändide. Kui küünarnukk või suusakepp jäi suure kiiruga ühe puu taha, võisid kindel olla, et järgnevalt paiskusid järgmise puu vastu ning lõpuks leidsid end kukerpallitavat koos suuskadega mäe jalamile. Oli ka mõni luumurd või nihestus, kuid ei ise ega ka vanemad ei teinud sellest välja. Las harjutab! Elus kulub kõik ära! Ei kujuta tänapäeval sellist asja ettegi. Mõni lapsevanem ei saaks vist muud kui kohut käia. Kes lubas? Kus järelvalve? Miks õpetajad ei hoiatanud? Tõenäoliselt oleks see mõnele juntsule viimane suusamatk ilma isa-ema järelvalveta.

         Veel toredamaks läks siis, kui kolhoosi mehed ehitasid väikese trampliini läänepoolsele mäenõlvale. See oli laugjam ja niisama alla sõita polnud mingit huvi. Suuremad, 6-7 klassi poisid aitasid  kaasa ja umbes 2,5 meetri kõrguse stardiplatvormiga mägi valmis mõne päevaga. Suuremad hüppasidki ülalt alla lastes 7-8 meetrit ja rohkemgi. Väiksemad  alustasid poolelt kõrguselt ja said 3-4 meetrit kirja. Kui isu täis, läks edasine teekond Liivamägede poole. Nüüd ei olnud eesmärgiks kuulide väljakraapimine vaid tee peal olevatel küngastel järsemate ja ohtlikumate allasõitude otsimine. Mõni leidis sellise, et tuli alla suusad otsapidi maa sisse. Oli ka üks selline rada, kus tõusud ja laskumised teel suurele mäele vaheldusid nii kiiresti, et anna ainult hoogu.

         Lõpetasime kooli Sillal. Mindi laiali tehnikumidesse, keskkoolidesse. Kokku saadi koolivaheaegadel. Ikka ja jälle mindi lapsepõlveradu mööda Rohumäele ja Liivamägedesse. Kolhoosiperedel oli loomi vähe ja need olid laiali, kolhoos seal ei karjatanud. Künkad ja künkavahed võsastusid. Künkad ei hakanud võsa sees silmagi, enne kui olid päris juures. Lõpuks ei saanud suuskadega sõitagi võsast läbi.

         1960te keskel hakati õgvendama Risti-Virtsu maanteed ja seda asfaldi alla panema. Materjali hakati vedama Liivamägedest. Suur mägi, kus oli lasketiir, veeti kõigepealt ära. Siis asuti väiksemate mägede kallale. Kui ka need otsa said, hakati suure mäe kohal sügavuti kaevama. Liiva jätkus ja sinna moodustus paisjärv. Vett tuli rabast küllaldaselt ja allapoole ehitati pais-regulaator üleujutamiste vältimiseks. Paisjärve kaldalt leiti luid ja sütt. Arheoloogid selgitasid välja, et seal oli asunud pronksiaegne asulakoht.

         Olen viimastel aastakümnetel käinud seal igal aastal. Varem koos lastega, nüüd lastelastega või lihtsalt üksi. Kunagistest võimsatest sisemaaluidetest pole järgi midagi. Nüüd on see ala osa Marimetsa looduskaitsealast. Need luited on rannikust kaugeimad (umbes 40 km) sisemaaluited. Siin kasvab vareskaera, mis on Eesti mandriosa ainuke kasvukoht. Kevadsuvel õitsevad kauneima nimega  käpalised, tumepunased  neiuvaibad, lakk-uibuleht, nõmmeliivatee, leesikas, hunditubakad,  karukellad ja talvik. Leida võib ka seenlille, seda Liivamägede servas kasvava kuusiku all. Rohttaimi jääb aga iga aastaga vähemaks. Peale liivamägede äravedamist hakkasid  alad metsastuma looduslikul teel männiga. Nüüd katab suuremat osa liivamägede piirkonda 30-40 aastane männimets. Pinnas on kaetud tiheda samblikuvaibaga. Ülalnimetatud taimi leiab üksikult ja gruppidena vaid vähestel puudevahelistel liivalaikudel.

         Lagedatel kohtadel leidub üsna palju sipelgahundi elukohti. Need väikesed röövputukad uuristavad kuni 5 cm sügavuse koonusja lehtri liiva sisse. Hoolikal vaatlemisel võib lehtri põhjas märgata kaht väikest täppi. Need on väikese röövli lõughaaratsid. Kui nüüd mõni väike putukas juhtub eksima ta kodu lävele ja mööda üsna järsu liivalehtri külge alla libiseb, haarab sipelgahunt suhulibisenud saagist välkkiirelt kinni ja tõmbab ta liiva alla. Kui saak söödud, ajab ta oma sõrataolise haaratsi uuesti liivast välja. Koolipoistena püüdsime vahel kärbseid või sääski ja lasime need liivalehtri servast alla. Sama tegid mu lapseed ja nüüd lapselapsed, ilma, et keegi neid õpetanud oleks.

         Liivamägede serval kasvas üks Kullamaa sümboleid, Sajaharuline mänd. See on aegade jooksul olnud Liivamägede-matka sihtpunktiks. Varem oli see mänd just Suure mäe taga, nüüd siis järve kaldast paarkümmend meetrit edasi. Mänd on juba maast-madalast mitmeharuline. Mehejämedused harud on siledad ja ja vonklevad-looklevad maadligi. Siit-sealt tõuseb mõni kõveram haru ulespoole, ristudes teisest maadligi jämedast harust väljakasvava oksaharuga. Mänd kasvab ühe väiksema liivakünka tipul. On selline pilt, nagu oleks tuiskliiv matnud aegade jooksul selle jändriku honga liiva alla, nii et väljas on ainult vana puu haraline ladvaosa. Kui vana on see puu? Seda pole võimalik määrata, sest osa tüvest on tõesti liivamäe sees. Igatahes mäletas mu ema, kes siin matkas 20.sajandi algul ema ja õdede-vendadega, seda puud samasugusena, kui ta oli 21.sajandi algul. Puu hakkas järsku kuivama aastat viis tagasi ja eelmiseks aastaks oligi ta oma elupäevad lõpetanud. Kullamaa üks sümboleid kadus koos poolteist sajandit vana Kullamaa vallaga. Võib-olla olidki nad eakaaslased, kes teineteiseta elada ei saanud! Tõenäolisemalt oli männi surm tingitud siiski veerežiimi muutusest. Sellises eas mänd enam juurde ei kasvata ei latva ega juuri. Kuigi mänd on üks visamaid puuliike, mõjub veekogu ta läheduses mõnekümne aasta jooksul hukutavalt. Vesi, mis varem püsis tema juurtehorisondis, liigub nüüd tahes-tahtmata madalamal asuva veekogu suunas, jättes juurekava janusse.

         Kullamaa Liivamägedesse rajatud paisjärv on huvitav selle poolest, et olgugi ta kogu ulatuses kaevatud liiva sisse, on seal kasvamas üsna mitmeid lubjalembeseid taimeliike. Tingitud on see Marimetsa rabast pealevoolavast, lubjarikastest allikatest  pärinevast veest. Paisjärve on süvendatud ja puhastatud kahel korral. Esimene kord oli see töö küllaltki pinnapealne ja järv kasvas uuesti kiiresti täis. Teine, mis viidi läbi juba Euroopa rahadega, oli põhjalik. Kahjuks ilmnes siin üks meie looduskaitseametkonna eripära. Tööle on võetud head ametnikud, kuid erialaspetsialiste ametkonnas napib. Niisiis toimuvadki kooskõlastused kõrgel ametkondlikul tasemel olemasolevate andmete põhjal.

         2000. aastal, just enne teise süvendamise algust, leidsin järve põhjapoolsel kaldal kogumiku soo-neiuvaipa. See on tüüpiline karjäärides, niisketel kraavikallastel ja luhtades kasvav ilus käpaline. Valkjad õied värelevad tuules nagu väikesed liblikad. Risoomide abil levib ta küllalt kiiresti alal, mis talle meeldib. Seda teades, hakkasin edasi uurima ja leidsin kaldarohu seest veel sadu õitsvaid soo-neiuvaiba taimi. Lugedes ühel 10 ruutmeetrisel proovitükil taimed ära, leidsin, et kogu umbes 0,3 hektarisel niiskel, rohtunud järvekaldal võis olla kuni 3000 õitsvat taime. Hiljem selgus, et keskkonnaamet ei teadnud sellest käpaliste kasvukohast midagi ja andis kooskõlastuse kogu järvekalda buldooseriga kokkulükkamiseks ja äraveoks, st kaitsealuste taimede kasvukoha hävitamiseks. Olen nüüd käinud igal aastal sealt soo-neiuvaipa otsimas, lootuses, et nõni risoomitükk ehk maha pudenes ja kasvana hakkas. Asjata, hävitustöö oli põhjalik, nagu euronõuded olid ette kirjutanud.

          Kõrvalepõikena Liivamägedest olgu mainitud, et tollase keskkonnaameti erilist profaansust näitas veel teine sarnane juhtum umbes samal ajal. Koluvere lossi ümbritseva paisjärve puhastamise kooskõlastusel anti luba tuhandete seal kasvavate valgete vesirooside hävitamiseks. Meenub jälle mu ema jutustus elust Koluvere lossis 20.sajandi algul. Ka siis puhastati lossi ümbritsevat paisjärve pea igal aastal. See käis nii, et veetase lasti madalamaks, mehed läksid paadiga järvele. Vesi oli siis veidi üle põlve või kuni niueteni. Ilm valiti muidugi soe. Kahelt poolt paati kiskusid nad või lõikasid lühikeste vikatitega välja kõik vesikasvud peale valgete vesirooside. Mõnda kohta jäeti alles hundinuiagrupp või natuke kalmuseid. Kallas kujundati lossiaedniku juhendamisel silmalegi kauniks. Väljakitkutud kasvud koguti paati ja paati edasi lükates puhastas 5-6 meest kogu järvekalda ühe päevaga. Alati lõid rõõmuga kaasa ka lapsed. Nemadki said mõne kopika prantssaia ostmiseks laadapäevil.

         Mis teha, elu on kiire, süveneda loodusesse ei saa endale lubada ka looduskaitseametnik. Pühendada vähemalt 2-3 päeva nädalas oma tööpiirkonna looduse tundmaõppimiseks, otseselt looduses käimiseks, nagu meie saime veel 1960-1970tel teha, ei tule tänapäeva ametniku puhul kõne allagi.

         Natuke lähemalt võiks rääkida siin kasvavast talvikust- huvitavast ja veidi salapärasest  taimest.

Veel pool sajandit tagasi peeti talvikut võrdlemisi haruldaseks taimeks. Nüüdseks on selgunud, et teda leidub siiski hajusalt üle Eesti. Eesti taimede määraja ütleb, et teda leidub kuivades männi- ja segametsades paiguti. Siiski on levikukaartidelt näha, et enamik leiukohti paikneb Kagu- ja  Põhja-Eestis, Lääne-Eestis on neid üksikuid.

Talvik (Chimaphila umbellata) on uibuleheliste sugukonda kuuluv igihaljas kanarbikuline poolpõõsas. Tema nimi on tuletatud kreekakeelsetest sõnadest cheimon ( talv) ja philos ( sõber). Gustav Vilbaste kogutud  talviku rahvapärased nimed pärinevad samuti põhiliselt Lõuna- Eestist: hobupain, lambakõrvad, oobiom, oopiumihaina, sariktalvik, sarikvarsakabi. Eestikeelne nimi talvik pärinevat  J.Kunderilt 1882 aastast. Igatahes paarkümmend Kullamaa ümbruse elanikku ja keskkooliõpilaste grupid, kelle loodusmatku seal olen juhtinud, taime nime ei teadnud. Nii et väga tuttav talvik Lääne-Eestis ei ole. Ka ei tunta siinkandis tema kasutamist rahvameditsiinis, kuigi kirjanduse järgi on ta kasutatav sisemiste haiguste raviks. Eriti laialt kasutavat talvikut indiaanlased eritusorganite häirete, langetõve, suhkrutõve ja haavade raviks. Seda hämmastavam oli see, et ala läbides leidsin kord sealt mitmekümne kuni sajakonna võsuga talvikukogumikke. Paaril hektaril võis olla tuhandeid võsusid. Kogumid kasvasid valgusrikka erivanuselise (30-50 aastat) männimetsa all liivasel pinnasel, enamasti koos pohla, leesika ja samblikega . Seega võib see leiukoht, nn. Kullamaa mets olla Lääne-Eesti suurim talviku kasvukoht. Üksikuid taimi võis leida 25-30 aastat tagasi ka Kullamaa Rohumäel, kuid pärast seda, kui seal hakati  jaanipidusid korraldama, talvikut  seal enam leidnud ei ole. Seega on talvik üsna tallamiskartlik ja inimpelglik taim. 

Nüüd aga jälle Mare mälestused ja täiendused selle omapärase ja haruldase Kullamaa-taguse maastiku saatuse kohta.

               Lugesin jälle suure huviga su blogisse lisatud lapsepõlvemälestusi. Millal see veel oli! Seepärast mõtlesin,et kirjutan,millisena seda aega ja kohta mina mäletan.Pean silmas just Liivamägesid ja Rohumäge.Lapsepõlves olid minu ja Elle suurimad mängukaaslased Riistopi Ene ja Malle. Olime ju enam-vähem üheealised, Jüri segas meid meie ettevõtmistes,Tõnust rääkimata. Liivamäed olid meie peamine mängumaa, polnud vist küngast, kus me poleks turninud. Seepärast tuletan sulle mõnd pisiasja meelde. Mäed algasid päris Riistopi vana lauda tagant, mille Eedi maha lammutas ja mis ulatusid põllu servani .Kui me Kullamaale esimest , seda punaste trepikodadega õpetajate maja  ehitasime (te olite Nappuse Antsuga ka ühe suve seal, Ants jäi KEKi, sina läksid Tartusse kooli vististi), tassiti need põlluäärsed künkad selle maja ümber täiteks. Keldrikorruse ehitasime maapinnale,hiljem veeti täiteliiv ümber. Sel kohal oli vana paemurd olnud, igatahes künklik see maa oli. See võis ka üks esimesi paemurdusid olla Kullamaal. See suur ja kõrge liivamägi veeti tõesti Risti-Virtsu maantee teetammiks,aga see oli siis,kui käisin 7.klassis ,niisiis 1955 a talvel. Niks korraldas veel enne rajooni spartakiaadi kahe tee vahel meile nädalase treeninglaagri. Passisime koolist tulles ikka autosid, et jalavaeva vähendada, nad ju sõitsid Liivamägedesse. Kutsusime seda mäge Põlluvahi mäeks, sest Põlluvahi talu oli just mäe põllupoolse (põhjapoolse) külje all. Ka oli mäe ja Eelmaa talu vahel loomade karjasmaa, kus asusid ka kurisuaugud. Sügiseti oli seal oma meetri jagu vett ja kevadel oli see  päevaga kadunud. Paepõhi oli ja sinna murrukohtadesse vesi kadus. Seal näitasid  poolpõlenud palgijuppe meile autojuhid, kes liiva vedasid. Seal, kus karjäär või õieti kunstjärv on, võtsime metsa maha sel ajal, kui ma juba kolhoosis ehitustehnik olin, 80-date algus. Seal kasvas kiduravõitu männimets, kohati sarapuuvõsa jne. Lage liivik oli Kullamaa pool karjääri, enne seda veel rohkem Kullamaa poole olid kadakapõõsad. Isa nooruses oli just seal jalgpalliplats ja kaitseliidu laskeplats. Padruniplönne olen isegi sealt korjanud. Andsin paar pilti Liivamägedest Merikesele, Ljubiteliga Silvi tegi.See oli väike õiendus Liivamägede kohta. Sajaharulise männi juures kasvas pisike sajaharuline mänd,-nii pool meetrit kõrge. Võhandu viis selle kooli aeda, nüüdse lasteaia otsas künkal ta kasvas. Uuskami Karla jutu järgi ehitasid Rohumäele selle hüpeka Kullamaa poisid Valem Jüri eestvedamisel. Mina olin siis Sillalt läinud. Mis puutub sinna Koluvere poolt allalaskmisesse, siis käis seal all hobusetee, mis üsna tihti täis tuiskas ja suusad kinni võttis. Olen ka ise seal paar head matakat saanud. 

         Mis tuleb Liivamägedest edasi? Kui mainisin, et Sajaharuline mänd kasvab Liivamägede serval, siis nii see päris ei ole. Harulise männi taga jätkuvad kinnikasvanud luited veel kaugele. Siin on sama järske ja kõrgeid künkaid, kui enne liiva äravedu eespool. Millegipärast on need künkad metsastunud juba aastakümneid tagasi. Keda ma peale oma ema ka ei küsitlenud, ei mäletanud keegi, et Sajaharulise männi taga oleks olnud lagedaid liivaluiteid. Seega, kes tahab näha, millised olid Kullamaa Liivamäed kuni 1970te aastateni, peab ette võtma matka legendaarsest männist edasi.

         Tee aga kulgeb edelapool luiteid edasi Marimetsa küla poole. Vanadest metsa- ja talveteedest sealkandis oli juba juttu. Nüüd matkame seda teed, mis praegu kasutusel. Esimeselt teeristilt pöörame vasakule. Kümmekond meetrit teest võsa varjus lookleb haruldaselt käänuline kitsas oja – Kõveroja, mis on andnud nime ka samanimelisele ammu kadunud talukohale, suupärasemalt oli see Kõvera talu. Ojake on nii loogeline, et pea iga meetri järel muudab ta suuna täisnurga võrra. Paremale minnes satumegi Jõgisoo-Kullamaa-Kalju talitee algusse, mis viib üle soosaare Varese saunaga, kus elas nõiakuulsusega naisterahvas. Vasakule pöörates aga jõuame Tammiku taluni, kus laiuvad esimesed Kullamaa metsa algusest säilinud metsaheinamaad-puisniidud Need ulatuvad Ubasalu küla tagant kuni Martna kihelkonna piirideni Liivi- Kaasiku-Palivere tee ääres.

          Veel 25 aastat tagasi sai autoga rahulikult sõita mööda Palivere-Kullamaa otsmoreeni serva Silgi ojani, mille kaldal asus kunagi poeetilise nimega talukoht Malla-Freiburg. See oli kohaliku töösturi Johannes Kokla  sünnikoht ja metsatalu. Kokla ise elas kuni suure sõjani Jõgisool, kus tal oli vesi- ja villaveski. Ettevaatlikult tuli sõita üle tee vuliseva ojakese ja jõudsidki Silgi metsavahitallu Marimetsa küla alguses. Külas oli olnud 7 peret. Viimased elanikud, kaks venda elasid seal 1960te aastate lõpuni, kuni lahkusid igavikku. Vahepeal, kui talud said tagasi oma rabaäärsed metsad tee servas, raiuti kõik mis lubatud ja natuke rohkemgi. Mets kasvab seal juba uus, kuid metsarahast ei jätkunud teede parandamiseks.          

         Siit soosaarena väljaulatuva moreenkünka servadest viivad võsastunud talveteed külameeste turbavõtukohtadeni. Viimati lõigati siin turvast kütteks ja loomadele allapanuks 1945-48.aastatel. Sõjajärgsetel talvedel olevat kohalike elanike sõnul olnud vaja täita ka turbakütte normi Ellamaa elektrijaama kütmiseks. Kas põgenesid inimesed taludest ränkade riiginormide täitmise eest, või kadus selle kütte jaoks vajadus, kuid praegugi võib seal leida maadligi vajunud turbaaunasid, mis välja vedamata jäänud.

       

Julgeolek hädas raamatupidajaga

Ristil oli sel ajal teemaja ja nagu tavaliselt sai seal ka mitmesuguseid napse tee ja võilebade kõrvale. Asutus oli väga populaarne ja kui Ristile asja oli, siis käidi ikka teemajast läbi ja osteti midagi. Aga oli ka kundesid, kes suurema osa päevast veetsid teemajas ja selle ümbruses.

Kord napsitas seal tuttavatega Piirsalu metskonna raamatupidaja Harald Kuusk. Tol ajal muid sõiduriistu peale jalgratta metsaametnikel polnud. Seepärast oldi ka harjutud, et väljaspool kontorit asju ajama minnes kulus selleks ikka üks päev. Ilmselt oli Kuusk lõuna paiku tulnud Ristile postkontorisse mingeid pabereid majandisse saatma. Siis käidi ka apteegis, poes ja eks ikka mõni tuttav ette juhtus, kellega ammu polnud juttu juttu aetud.

Piirsalus asuva raketibaasi ehitamise ajal oli Ristil sagedane külaline KGB ohvitser major Valdur Timusk. Ilmselt oli nende meeste uurida, ega ümbruskonnas kahtlasi või uudishimulikke võõraid pole liikunud. Õnnetuseks juhtusid sel päeval need kaks meest ühekorraga Risti teemajas olema. Major Timusk tegi aega parajaks bussi oodates, millega ta tahtis tagasi Tallinna sõita. Kuusk oli juba üsna ülemeelikus tujus, kippus laulma ja suurustama. Ta oli just hüüdnud midagi, mis Timuskile tundus nagu „Heil Hitler!“ Ta haaras Kuusel pintsakuvarrukast, et mees kinni pidada, aga see, kes ise oli invaliid, rabas enda lahti, hüppas uksest välja ja pani jooksu. Bussijaama kohal sai Timusk Kuuse kätte aga siis lõi see tagantkätt Timuskile kurgu alla ja nii õnnestunult, et KGB-lane lartsatas selili maha kui kirjamark. Kuusk hüppas üle aia, peites ennast kooli internaadi ( praegu Risti vallamaja) lahtioleva ukse taha ja jäi Timuskile kättesaamatuks. Kohale saabus ka Tallinna poole sõitev buss ja toibunud Timusk sõitis ära.

Järgmisel Piirsalu külastamise päeval seadis Timusk sammud metskonna poole. Millest kaks hiljutist vingameest omavahel rääkisid, ei ole teada, aga ära nad leppisid ja mingeid raskemaid tagajärgi vahejuhtum Kuusele ei toonud. Vastupidi, peale järjekordset Piirsalu ümbruse inspekteerimist nähti neid mõnigi kord koos Risti teemajas, kus Kuusk aitas Timuskil  bussi oodata.

Kohtumine Castroga

Ühe tööpäeva hommikul 1977. aasta kevadtalvel sain ootamatu korralduse ministeeriumist II osakonna juhatajalt polkovnik Russmanilt. Pean sõitma kohe Kullamaa metskonda, edasised juhised saan seal.

          Kullamaa metskonna õues ootas metsaülem Karl Pärn ja oli silmanähtavalt ärevil. Sellest andis tunda tavaliselt sõbraliku tervitamise asemel mühatus: “Noh, mis siis tegema peame?” Mina teadsin seda veel vähem. Veidi eemal ajas  rajooni täitevkomitee esimees juttu kahe mehega, kes seisid musta Volga juures. Ta vist kuulis Pärna küsimust, igatahes tuli ta paar sammu meie poole ja ütles, et peame veel ootama, delegatsioon oli sisse keeranud Sakku, jõuab tunni pärast. Pärn ütles, et talle olevat öeldud, et tuleb kõrge külaline ja võib-olla tahab jahile minna, olgu jäägrid valmis ja lõunasöök samuti. Valmistagu ka jahikantsel ette, et autodega ligi saaks.

         Pooleteise tunni pärast sõitis metskonna juurde Tšaika, selle järel veel kaks musta Volgat. Neist hüppas välja 7-8 meest, kes tulid meie juurde ja vaatasid meid peast jalataldadeni hindavalt üle. Igatahes olid nad nagu Mehhiko gangsterifilmidest välja astunud, õige tõmmud, vuntsikestega nina all. Tšaikast kedagi välja ei tulnud. Varem kohal olnud Volgast tuli välja mulle tundmatu mees, kes vaikselt täitevkomitee esimehega midagi vene keeles rääkis. Pärn kutsuti ka nende juurde. Lühikese keskustelu järel läks mees Tšaika juurde, ütles midagi lühidalt ja viipas mulle ja Pärnale: “Vperjod!” Sõit läks jahikantsli poole.

Paarsada meetrit enne kantslit peatusime, teeristil hüppasid “gangsterid” jälle välja ja võtsid ringi umber Tšaika. Sealt hüppas veel teine teisest uksest välja kaks “mehhiklast” ja seejärel pikk välimundris ja pikkade nöörsaabastega habemik. Vist minuti jooksul vahtisime suu lahti ilmutist. See jõudis selle ajaga meieni . Seisime kolmekesi. Täies metsaülemamundris Pärn, mina ja täitevkomitee esimees. Kõigepealt surus ilmutis kätt Pärnal, siis mul ja TK esimehel. Sosinal arutati vene mehe vahendusel veidi Pärnaga. Siis läksid Castro ees, tema taga kaks ihukaitsjat ja lõpuks Pärn, kes tagasivaatavatele eesminejaile käega vehkides suunda näitas. Kantsli esiküljele oli tõmmatud paari meetri kõrgune ja oma kümmekond meetrit lai maskeerimisvõrk. Küllap seal metssigu ja kitsi oli, sest lähenedes tõmbusid mehed õige küüru.

Umbes pool tundi vaadeldi loomi. Castro muheles ja sosistas midagi oma ihukaitsjale. See tõstis käed ahastades pea kohale ja ütles midagi vene mehele hispaania keeles. See kangestus, kuid hakkas midagi ägedalt kaht kätt raputades seletama. Castro tõmbas hoogsalt keebi alt pika varrega käsigranaadi. Kaasasolevad jõumehed klammerdusid Castro külge ja surusid ta vastu maad
. Üks neist heitis granaadi söödaplatsi poole. Arvatavalt ta ei teadnud, kas Juht jõudis selle aktiveerida või mitte. Granaat siiski ei lõhkenud. Tagasiteel ütles, et Castro jäi rahule, loomi oli palju, ta oleks tahtnud granaadiga proovida, mitu siga maha jääb. Küllap tal autos siis neid igaks juhuks oli tagavaraks.

Lõunasöögile nad ei jäänud, polevat aega, tuleb lennukile minna. Meie muidugi ei lasknud juba valmistehtud suurepärast lõunasööki raisku minna. Ja nagu praegu öeldakse: Juttu jätkus kauemaks!

Brežnevi abi külaskäik

Oli 1979. aasta sügissuvi. Ilmad olid kuumad, kõikjal käis viljalõikus. Ühel sellisel päeval helistas mulle Haapsalu rajooni parteikomitee esimene sekretär Peeter Kašev. Oli veel viimaseid nädalaid ametis. Valge daami päevade ajal sama kuu augustis tõmbas viinalemb rajoonijuht oma nina nii täis, et hakkas tribüünil külalisi tervitades päris pudrutama ja allatulekul pani käegi maha. Karl Vaino lasi mehe päevapealt lahti. Aga momendil oli ta veel kõikvõimas ja kardetud ülemus.

Niisiis jutt oli lühike. Vabariiki külastab parajasti NLKP keskkomitee peasekretäri ja Nõukogude Liidu kõikvõimsa juhi Leonid Brežnevi abi Viktor Golikov. Ta tutvub meie rahvamajanduse ja eriti põllumajanduse olukorraga. Külastas juba mitut eesrindlikku majandit, oli Väätsal, 9. mai kolhoosis, Estonias, Linnuvabrikus ja mujal. Nüüd tahtvat tundma õppida üht keskmist või tagasihoidlikkumat põllumajanduslikku rajooni. Haapsalu rajoon sobib selleks, arvati Tallinnas partei keskkomitees.

Ta olevat avaldanud soovi minna metsseajahile, kuna olevat suur jahisõber. Mina korraldagu talle ilusti ettevalmistatud jaht ja olgu temaga kogu aeg kaasas. Õhtul on õhtusöök Paslepa residentsis, sinna pean ka minema, sinna tuleb Tallinnast veel mehi, kellega ta siis põllumajanduse asju arutab. Kašev ise tulla ei saa, mina esindan rajooni.

Aega oli üks päev. Helistasin tuttavale mehele, tolleaegse sõjaväe jahimajandi juhatajale, kelle jahimaad just Noarootsi kandis olid. Palusin, et ta valiks koha ja teeks muud väiksemad ettevalmistused. Otsustasime, et ta viib kõrge külalise ühe põllu äärde, kus sead pidevalt käivad. Seal oli ka korralik kantsel, kus sai istuda.

Nii tegimegi. Suure Nõukogude Liidu juhi Leonid Brežnevi abi Viktor  Golikov saabus Tšaikaga täiesti üksipäini, ainult autojuht oli roolis. Hakkas juba videvikuks minema ja saatsin mehed kohe jahipiirkonda. Kaks jäägrit oli ka igaks juhuks valmis, kui abi vaja läheb. Mina ise sõitsin juba Paslepa residentsi, et vaadata, kes sinna siis Tallinnast tuleb ja kas veel midagi vaja ei lähe.

Veidi aja pärast jõudis Tallinnast kohale kõrge ametikandja koos abilisega. Olin temaga veidi tuttav Tartu ajast, tema oli rektor, mina teaduskonna komsomolikomitee sekretär. Ajasime juttu ilmast ja muust. Siis ütles, et vaatab veelkord läbi tabelid, mida sealt ette sööta, kui tekib küsimusi selle aasta saakide, varumisülesannete, plaanitäitmise jm teemadel.

Veel paari tunni pärast tulid metsast elevil jahimehed. Siga ei tulnudki sel õhtul põllule. See oli ka arusaadav, sest tuli hoopis karu.     

         Hakkas teisest põllu servast tulema, vahepeal häälitses ja püherdas. Tuli peaaegu jahikantsli alla, oli noor  2-3 aastane päss ilmselt. Jahimajandi juhataja oli mõelnud, mida nüüd teha? Kui mees järsku karu maha tõmbab, tuleb pahandusi kindlalt ainult temal, võib-olla tehakse päris süüdlaseks. Brežnevi abi nüüd küll keegi üle kuulama ei hakka.  Higi tuli otsaette. Aga Golikov ei olnud laskmise moodigi. Vaatas huviga vahete-vahel viljast ehavalgel paistvat kogu. Järsku karu röögatas ja pani tuhatnelja punuma, küllap tõi tuuleiil võõrast lõhna või krabinat kõrvu.

         Jäägrid tulid ka residentsi juurde ja viskasid ühe värskeltlastud ja  nülitud kesiku Tšaika pakiruumi. Külalisel oli vaba voli seda oma saagiks tunnistada.

         Istusime lauda. Kell oli üheteistkümne peal. Kõrge külaline osutus mõnusaks ja jutukaks vanameheks. Ütles, et on Ljonjaga sõbrad juba noorusest, koos võitlesid ka Ukraina rinnetel ja Kertšis. Ljonja, jah on juba marssal, aga mina jäingi polkovnikuks. Alles siis kui sain 60, tuli talle meelde mind kindraliks tõsta. Aga tühja, mul pole kahju, palka saan, suvila ja auto on Krimmis olemas. Nii arutledes haigutas ta paar korda. Mõtlesin, no tont sind võtaks, ega nüüd enne hommikut see arutelu põllumajandusest lõppegi.

         Sõime prae ära, pitsi viina võtsime ka külalise terviseks, meie mees Tallinnast pitsi ei puutunud. Näksisime ka külmlaua suupisteid ja vanamehel ei paistnud kiiret olema. Lõpuks siiski ütles: “Vot Ljonja sam na Ukrainu pojehal, a dalše v Moldaviju. A menja velel sjuda, v Pribaltiku jehatj, vas poseštšatj.” Meiepoolne kõrge vastuvõtja luges seda märguandena alustada oma ettekannet. Tabel piimandusest, kui Eesti põllumajanduse lipulaevast juba tollal, sai analüüsitud alles pooleni, kui külalise pea esimest korda nõksatas rinnale. Ettekandja pani selle kõrvale ja võttis liha tootmise. “Otšen horošo!” tuli veel paar korda kõrge külalise huulilt, siis vajus pea juba kauemaks rinnale. Ettekandja vaatas paar korda hämmeldunult ringi, kuid mida minagi öelda oskasin! Ja autojuhid ning perenaine veel vähem. Ootasime siis veerand tundi, kell hakkas 12le lähenema. Kõrge külaline ärkas, kiitis väga meie põllumajanduse taset ja kõike, mis ta Eestis kahe päevaga näinud oli. Siis kiitis jahimajandi juhatajat, kes karuga kohtamise korraldas. Võttis oma pitsi viina lõpuni ja ütles,et on väga väsinud. Ütles, et Ljonjale viib ta siit kõige paremad muljed, aga nüüd läheks magama, homme tuleb ära sõitma hakata.

          Minagi sõitsin koju Haapsallu, meiepoolne kõrge vastuvõtja ja aruandja jäi oma abilisega ka ööbima, et siis peale hommikusööki koos Tallinna naasta.

         Mulle aga jäigi arusaamatuks, miks mind saadeti rajooni esindajaks põllumajandusküsimuste arutelul. 

Kohtumine juunikommunistiga

 

Meenutan üht kohtumist sellest ajast, kui töötasin Kaarepere metsakatsejaamas. Jõgeva rajoonis oli külas Harald Ilves, kunagine juunikommunist,  Lauristini, Kruusi ja Semperi võitluskaaslane. Ta oli olnud 1960te aastate esimesel poolel Eesti NSV ülemnõukogu juhataja. Nüüd oli teenekas Lenini ordeniga autasustatud veteran Ametiühingute keskkomitee esimees. Aga ametiühingud, nagu siis kirjas oli isegi ametiühingu liikmepiletil, on kommunismi kool. Seega, kui kuulsime, et pidime teiste hulgas talle oma majapidamist näitama ja teda kostitama, olime ootel, et mis õpetusi ta siis meile jagab.

Ilus suvepäev oli, kui olime külalisega väikese ringi teinud mööda Vooremaad, põiganud sisse kalamajandisse ja vutifarmi ning tiirutanud veidi metsas. Juba eelnevalt oli välja valitud kena sammaldunud liivapõndak vanade mändide all Kassinurmes.

Silvi oli ette valmistanud piknikukorvi, kus oli marineeritud angerjat ja seeni, värsket kurki ja tomatit ja veel üht-teist suupärast. Kaupo oli korvi lisanud põdrakonservi ja -vorsti ning pudeli vahuveini “Sovetskoje šampanskoje.” Ettenähtud kohal laotasime teki maha ja võtsime istet. Külaline osutus lõbusaks vestluskaaslaseks, mitte sugugi kuivaks ja ametlikuks parteimeheks, nagu kartsin. Rääkisime veidi oma tööst ja plaanidest, paistis, et see pakkus talle päris huvi. Lahkasime siis natuke maailma asju, aga kui külaline sai jutujärje enda kätte, polnudki enam vaja jututeemasid otsida.

Ta hakkas meenutama 1940-41 aasta pöördelisi sündmusi Eestis, millest ta aktiivselt osa võttis. Ždanovi mehed olid Varese valitsuse juhtimise kohe seltsimeheliku heasoovlikkusega oma kätte võtnud. Kutsuti kokku värskeltküpsetatud nõukogude aktivistid ja tehti neile teatavaks, et neile pannakse esimeseks ülesandeks kaks asja. Esiteks, kirjaoskamatuse likvideerimine tööliste ja talupoegade hulgas ja teiseks nõukogulikku elulaadi tutvustavate ja propageerivate asutuste, klubide ja punanurkade loomine. Nendes punanurkades tuleb erilist tööd teha just maanaistega!

Algul võtsid meie mehed seda huumorina ja selgitasid, et kirjaoskamatus on Eestis likvideeritud juba paarsada aastat tagasi. Muidu ei saanud siinmail naistki võtta ega mehele minna, kui leeriõpetuse käigus polnud kontrollitud lugemise ja kirjutamise oskust. Kirjaoskamatuid võib olla paari protsendi ringis vanainimeste hulgas, kes pole leeris käinud, ega abielusadamasse jõudnud, või on siis lihtsalt alaarenenud mõistusega.

Selle peale viibutati näppu ja manitseti, et uued seltsimehed ei alustaks kohe nende petmisega, see viib usalduse kaotuseni ja siis... Mis siis saab, ei öeldud otse, kuid anti mõista, et nõukogude võim sellist asja ei kannata ning kõik takistajad, äraandjad ja provokaatorid proletariaadi diktatuuri teel lähevad otsemaid ajaloo prügikasti.

Kampaania eesti rahva lugemaõpetamiseks vaibus alles siis, kui koos isehakanud “õpetajatega” sõideti läbi paar küla, kus nad oma valikul kontrollisid talumeeste ja naiste lugemisoskust. Mis neid kõige enam hämmastas, vanemad mehed, olid nad ju elanud balti mõisnike all tsaaririigiski, oskasid mitut keelt.

Seda agaramalt haarati kinni “punanurkade” rajamisest, kus “maanaistega saaks teha erilist tööd.” Selgitasime jälle, et meil on juba ammune rahva- ja seltsimajade traditsioon. Seal käib rahvas koos, seal korraldatakse õmblus- ja keedukursusi, tehakse teatrit, peetakse aktusi ja tantsupidusid. See neid ei rahuldanud. Kui käidi mõnda rahvamaja vaatamas, oli otsus lühike: neis kultiveeritakse vaenulikku, kulaklikku kultuuri!

Kõigepealt tuleb kõik need kooskäimise kohad ümber nimetada “Sotsialistliku kultuuri majadeks,” mis vene keeles lühendatult kõlas, “Doma sotskulta.” Meie mehed püüdsid jälle ettevaatlikult selgitada, et selline nimi eesti keeles kohe mitte ei lähe. Neid maju hakataks kohe hüüdma Sotskuldi majadeks. Siis oleks patriootiline üritus pööratud kohe irvitamiseks. Ždanovlased pidid siingi lõpuks järele andma, seltsimaju hakati nimetama lihtsalt kultuurimajadeks. Üks häbi siiski vähem!

Niimoodi siis hakati Eestis arendama nõukogulikku kultuuri 1940. aasta pöördelistel juunikuu päevadel. Pole siis ime, et mõnigi eesti haritlasest “vastristitud” nõukogude aktivist uues korras pettus, paar halvustavat sõna “kultuuritoojate” kohta ütles, oma leivast ilma jäi ja istumagi pandi.

 

Minu tee metsandusse

Minu tee metsandusse

Lembitu Twerdianski

Olin olnud juba aasta tööl mandril, Haapsalu Admiral Nahhimovi nimelises kalurikolhoosis. Elamiskohta õieti ei olnud. Suvel elasin ühe sõjaväest mahakantud ja kalurikolhoosile müüdud täismetallkerega rannavalvelaeva kubrikus. Mingit voodrit siseseinal ei olnud ja sügisel hakkas vastu külge puutuv külm raud muret tegema läheneva talve pärast. Sain tänu ühele tuttavale kalurile sadama lähedale väiksesse majja nurga voodikohaga. Perenaine oli haigevõitu inimene ja ega seal eriti mõnus polnud. Aga kuigipalju hõre maja sooja pidas ning ka süüa sai teha. Ega ma seda kuigipalju teinudki.

          Laeva kapten oli Jakob Kaabermaa ehk Kaabermaa Jass. Sõjalaev ehitati umber traaleriks ja kevadel pidime sellega merele minema. Siis selgus, et mul jälle mereluba ära võetud. Nuhke oli igal sammul, eriti kalurite läheduses. Ju ma siis jälle midagi kohatut ütlesin, aga ega mu elu sel perioodil kiiduväärt polnudki. Kõigil Haapsalu kaluritel oli oma majapidamine. 1960tel peeti rannaäärsetes majakestes lehmi, sigu  lambaid ja kanu. Mina aga pidin ka endal kuidagi elu sees hoidma, kui kalapüüki polnud. Talvel oli selleks aga ainult jääalune võrgupüük, mis küll ära toitis aga raha palju sisse ei toonud.

          Kevadel liitusin ühe nooremate meeste püügimeeskonnaga, kellel põhilisteks püügivahenditeks olid seisevnoodad. Seda püügiviisi ma tundsin. Jääminek oli väga hiline ja seetõttu saime seisevnoodad sisse panna alles aprilli lõpul. Kuna tolleaegsed võrkpüünised olid puuvillaniidist, tuli need enne tõrvata. Seda toimetasime sel korral nagu põrgus. Sooja oli 28-29 kraadi ning tõrvamine käis suurte tulikuumade tõrvakatlate ääres.

          Saagid polnud halvad ja raha teenisime korralikult, aga ühte asja ma ette ei osanud näha. Minu kambakaaslased olid ilma eriliste huvideta mehed, kui mitte arvestada viina. Neilgi olid majapidamised ja kodus naised, kes sellega tegelesid. Nii et süüa said nad alati. Nii tekkiski lihtne süsteem, kuidas ka viina alati saada. Põhilisel räimepüügihooajal, aprillis, mais, juunis käisime püüniseid nõudmas üle päeva. Tagasisõidul sadamasse käis kuuel käel (üks mees oli roolis) kibe kalasorteerimine. Vaksapikkune ja suurem räim eraldi kastidesse, väiksem eraldi. Kõrghooajal sorteeriti kuni kaheksa kasti suurt räime, hiljem püüti vähemalt neli saada, kast inimese peale.

 Kunded olid alati sadama lähedal ootamas külgkorviga mootorratta, hobuse, vahel ka Moskvitšiga, aga mõnikord ka käsikäruga. Kastid kärusse ja raha 2,50 rubla kasti eest kalurite taskusse. Arvestus oli pea täpne. Pudel viina maksis 2,52 rubla, vahepeal üks eriliselt vastiku naftamaitsega Eesti Viin 1,87. Kalakombinaadi vastuvõtupunkti anti ära väiksem, ülejäänud kala. Mõnikord oli seda isegi vähem kui vasakule müüdud kala.

Nüüd mindi kambas kuskile varjulisse kohta rannalähedases võpsikus koos 4-5 kuni 8 pudeli viina ja kodunt kaasavõetud hapukurgi ja leivaga. Sellest polnud pääsu, kui tahtsid edasi kambas kala püüda ja teenida. Ega meestel polnud erilist kiiret koju, tänitava kaasa silma alla, pannakse veel tööle! Mõni mees leidis end hommikulgi seal pikutamas, aga päev oli ju vaba ja ülejärgmisel päeval kordus kõik. Nii kestis see juuni lõpuni- juuli alguseni, kuni noodad välja toodi. Nüüd hakati võrkudega merel käima ja enamasti nii kuidas hädapärast vaja viinaraha saamiseks. Pere elas oma elu virga naise õlul piimarahast ja turulkäimisest. Vene sõjaväelaste perekonnad, ka suvitajad ja muiduametnikud olid agarad tarbijad. Kuni neid oli, oli ka põlishaapsallase elu normaalne. Keegi ei püüelnudki erilise rikkuse poole, peaasi oli mõnusalt rahulikult voolav elu.

Tundsin, et kui ma veel siia jään, olen varsti samasugune poolzombi. Minu mereloast polnud midagi kuulda, eriosakonna ülemus, naisterahvas, mainis, et ega enne kahte-kolme aastat ei tasu uuesti taotleda. See kiirendas veel otsust siit lahkuda. Kui meri kedagi haarab, haarab ta jäägitult. Vähestel sõitudel reisilaevaga Hiiumaale tuli klomp kurku, kui mõtlesin, et ei saa enam avamerele. Pealegi hakkasid silmad nõudma prille ja tekimeeskonnal, kuhu ma kuulunuks traalmeistrina,  prille ei saanud olla. Kui lained tormiga kõrgelt üle käivad, ei näe märgade prillidega midagi. Läätsesid siis aga veel siinkandis ei tuntud. Kuigi olin kaalunud ka minna kaugõppesse Kaliningradi Kalandustehnoloogilisse Instituuti, jätsin selle mõtte. Otsustasin minna uut ametit õppima, ja nüüd juba võimalikult kaugemale merest.

Olin juba lapsepõlvest saati huvitunud loodusest. Korjasin kivistisi, mul oli liblikate ja linnumunade kogu. Tegin herbaariumi kodulähedastest taimedest, neid korjus üle 100 liigi. Juhendeid sain 1950 aastal ilmunud raamatust “Pioneerijuhi käsiraamat,” kus oli palju õpetusi looduses käitumiseks ja looduse tundmaõppimiseks, midagi sarnast praeguse skaudijuhi käsiraamatuga. Muidugi oli see vürtsitatud “suure Stalini” ja teiste juhtide mõtteteradega, aga neid ei pannud tähelegi.

Otsus tekkis kiiresti: metsandus! Olin kogunud paarsada rubla raha ja kõigi arvestuste kohaselt ei piisanuks sellest statsionaari minekuks. Ema palk oli 37 rubla kuus ja see oli üsna miinimum, et toime tulla. Hakkasin otsima kohta Tartu lähedal, kust oleks lihtsam kaugõppes käia. Nii sattusingi Sootaga sovhoosi, kus oli parajasti vaja sigalasse kokka. Üles tuli tõusta öösel kell 3, minna poolteist kilomeetrit sigalasse, panna katlad küdema. Siis tuli hakata pesema kartuleid ja peete, panna need aurutuskateldesse, vesi peale, siis jõusööt. Vahel oli Peipsilt või põhjarannikult toodud prügikala, need kastidest katlasse ja kella 6ks pidi 250le seale toit valmis olema. Tulid seatalitajad, kes hakkasid seda nn smüssungit ette vedama.

Õudne hais oli kogu aeg kätel ja riietel juures, eriti kui tuli vahel põranda all paiknevaid ummistunud pumpasid lahti võtta ja puhastada. Tööpäev lõppeski hommikul 10 paiku, kui kõik oli puhtaks pestud ja järgmiseks ööks söödamaterjal kohale toodud.

Tulemuseks oli see, et õppimiseks jäi pealelõunane aeg, kui väsimus välja magatud. Jäin õppetööga jänni ja võlgnevused üha suurenesid. Olin veel raha kogunud ja otsustasin üle minna, saagu mis saab, päevasesse osakonda.

Eksameid tuli järgi teha ja otsustasin minna ettevalmistuskursustele, mis kestsid kolm kuud ja kus maksti isegi stipendiumi 15 rubla kuus. Nimelt tuli mul teha matemaatika, keemia ja füüsika eksamid. Kuna olin lõpetanud tehnikumi, kus põhirõhk oli tehnilistel aladel, kartsin, et ei suuda nendes ainetes võistelda keskkooli lõpetanutega.

See oli üks ilus suvi. Sattusin ühte tuppa Tõnu Reissaarega, kes läks agronoomiat õppima. Sobisime hästi ja üldse oli me kursus koos inimestest, kellel keskhariduse saamisest möödas 5-6 või rohkem aastat.

Tõnuga olime ühesugused vaesed rotid ja otsustasime, et tagavarasid ei puutu enne EPA sse sissesaamist ja elame ära 15 rublaga kuus. Tol ajal oli see täiesti võimalik, sest alkoholi me ei tarvitanud ega ka suitsetanud. Hommikul enne loenguid oli eineks pool pudelit piima ja pool saia moosiga, mille kodust kaasa võtsime. Lõuna ajal läksime EPA sööklasse, kus tol ajal oli leib alati taldrikutega laual. Vaatasime laua, kus taldrik oli leiba täis, ostsime 20-25 kopikat maksva supi ja selle kõrvale sõime taldrikutäie leiba. Nii jätkus loengute vaheajal tassi kohvi ja piruka jaoks ning paar korda nädalas kinoski käimiseks. Kõik maksis ju kopikaid!

Nii mööduski kolm kuud kõva õppimise tähe all. On niisugune tunne, et hiljem, kui juba tudengitena Tartus elasime, nii tõsist pühendumist õppimisele võis olla ainult eksamisessioonidel, vahetult enne eksameid.

Aga sellest edaspidi. Sisseastumiseksamid läksid kõik viitele ja 1. septembril 1964. aastal andis rektor Minna Klement EPA aulas mulle üliõpilastunnistuse esimese kolme parema hulgas, kes igast teaduskonnast välja valiti

Pidusöökidest nõukogude ajal

Aasta oli siis 1975 ja koht Kaarepere Metsakatsejaam

Meenutan üht sellist 40 a tagasi. Olin Kaarepere metsaülem ja rajasime Metsakatsejaama Söe arboreetumit puukooli ja taimlaga. Sinna pidi siis tulema ka kokkupandav palkidest suvemajake. Puukooli kontori nime all, tegelikult metsainstituudi juhtkonnale väljasõidu, jahi, kalapüügi ja pidutsemiskohaks. Kui see valmis sai, oli vaja teha avamispidu ja korralik, sest kohale pidid tulema peale instituudi juhtide ka rajoonijuhid- jahikaaslased.

Asi käis lihtsalt. Lasime ühe soku, see pidi õhtul vardasse minema. Siis grillimist ei tuntud, nimetati ikka šašlõki tegemiseks. Kuna Metsakatsejaama koosseisus oli Kaarepere kalamajand ja loodud oli Eesti esimene vutifarm, oli asi veel lihtsam. Kalamajandi tiikidest tõime mõne paarikilose karpkala, mis läksid suitsu. Meie majandada olid ka Vooremaa järved ja oli isegi oma kalapüügibrigaad. Nii püüdsime siis brigaadi elektripüünisega paarkümmend angerjat Saadjärvest ja ka neist läks osa suitsu, osast sai marineeritud suupiste .

 Vutifarmist tõime vutimune ja paarkümmend vutti, mis iga kuu välja praagiti peale munemise lõppu vanuse tõttu. Vutist sai omapärase roa. Nimelt mätsiti terve, puhastamata vutt savisse ja küpsetati siis lõkkeaseme sütel nagu kartuleid. Pärast küpsetamist löödi savikiht puruks, suled jäid kõik savi külge. Küpsed vutid keerati õrnalt krepp-paberisse. Siis oli hea vutt pihku võtta, päranipp allapoole ja pigistada kogu vutis olev sisu, mis nüüd oli muutunud ühtlaseks kreemjaks massiks, võileiva peale. Loomulikult söödi siis kõrvale kogu vuti lihakeha, niipalju kui seda oli. Laua rikastamiseks tõi igaüks, kes pidusöögist osa võttis, ka kodus sissetehtud kurke, põdravorsti ja konserve, seeni, salateid.

Sel ajal läks väga moodi toorest lihast nn  böff a la tatar ehk böff tataripäraselt. Toores veise või põdraliha filee aeti läbi masina või veel õigem kui kaabiti noaga peente kiududena kaussi. Maitsestati pipra ja vähese soolaga  ja pandi saia peale umbes sõrmepaksuselt. Keskele tehti väike süvend ja sinna pandi üks vutimuna vedel sisu. Kui vutimune ei olnud, pandi kanamuna, kuid siis ainult kollane, jällegi toorelt. Kuna tol ajal röstereid veel polnud eriti kasutusel, pruunistati saiatükid eelnevalt pannil. Vutimune tarbiti ka nii: viinapits valati kahe kolmandiku ulatuses täis ja sinna lasti sisse üks vutimuna sisu. See kummutati ühe liigutusega alla. Oli naps ja sakuska koos.

Kõik see toit loputati alla rikkaliku õlle ja viinaga. Vähegi mõistlikus seltskonnas peediveine ei joodud ja päris veine oli vähe saada ning ega need eriti populaarsed polnud. Vahel ikka mõni Saksa DV valge vein, näiteks Rulanda või Riesling laual oli. Neid nimetati hapudeks. Nii et kui öeldi, et toodagu paar haput ka, siis tähendas see paari rislingit.

Viina kogust, mida peo jaoks tarvis oli hankida, arvutati järgmise valemiga: Iga mehe kohta pudel pluss veel kahe peale pudel. Seega näiteks 12 inimese puhul oli normaalne viinakogus  12+ 6, ehk 18 pudelit.

Sel konkreetsel juhul oli aga tegemist uue maja avapeoga ja otsustati, et ilma šampuseta kuidagi ei saa. Muidugi oli tol ajal ainuke selline jook Sovetskoje Šampanskoje, millele gaasiballoonist olid mullid sisse lastud ja mis seetõttu kole kiiresti klaasis hapukasmagusaks veeks muutus. Sellegi vahuveini saamisega aga oli suuri raskusi. Vahel seda oli poes, enamasti ei olnud. Katsejaama juhataja Kaupo Ilmet leidis lahenduse selles, et organiseeris neli sõidukit šampust otsima. Ta ise sõitis oma Moskvitšiga Tartu suunas, metsaülema, st minu saatis metskonna veoautoga  Jõgeva -Vaimastvere suunas, jahimajandi juhataja Risto Viht sõitis külgkorviga mootorrattaga  Voore- Mustvee suunas ja metsaülema abikaasa Silvi, kes töötas abimetsaülemana, sõitis pere Volgaga Põltsamaa suunas.  Ülesanne oli kõigil üks – läbi kammida kõik külapoed ja osta 4 pudelit vahuveini. Nii imelik kui see ka polnud, seekord leidsid kõik poe, kus oli müügil vahuvein. Kuna mobiiltelefone sel ajal veel polnud, ei teadnud keegi üksteise tegemistest midagi. Nii toodigi mõne tunni pärast kokku 16 pudelit Sovetskoje Šampanskojet. Niimoodi siis peeti üks nõukogudeaegne asutuse pidu korralikult ja kõrgel külalislahkuse ning ka kulinaarsel tasemel ära.

Kuna omad inimesed, kaasa arvatud instituudi direktor, jäid sauna ka ööbima, siis tuli hommikuse söögi eest samuti hoolitseda. Sellega polnud muret, sest pea kolmandik toitu oli veel järgi. Juurde tehti vaid kartulisalatit. Järgi oli ka mitu pudelit vahuveini ja kuna kõik klaasid olid öösel mingil moel katki või kaduma läinud, leidis juhataja jälle pääsetee. Šampus valati  pika tilaga fajanssteekannu ja see lasti ringi käima.

Lisada tuleks veel seda, et nagu sellel, nii ka teistel asutuse pidudel olid põhilised ettevalmistajad  oma pere naised. Neid oli siis ikka kombeks ükshaaval ja korraga toostidega meeles pidada. Peo arenedes pidas lõpuks viimanegi mees oma kohuseks seda mõnikord üsna ülevoolavate sõnadega teha.

Ei olnud siis veel catering- firmasid, kellelt sellist teenust tellida.

Nõukogude ajal tähistati nii jõulusid kui ka riiklikke pühasid, samuti pensionile saatmisi asutusepidudega

Oli ka teist tüüpi asutusepidusid. Nimelt oli nõukogude ajal enamasti kõigis asutustes komme tähistada riiklikke tähtpäevi pidudega. Need olid siis armee aastapäev, (ehk nagu siis öeldi – meestepäev) ja naistepäev. Ka vana aasta ärasaatmine, mis ikka jõulude paiku tehti ja nii ka nimetati. Laudadega pidu korraldati ka tähtsamate ja auväärsemate sünnipäevade puhul ning töötaja pensionile saatmisel. Iga asutus korraldas suure peo ka oma tööala tähtpäeval, meie siis metsatöötajate päeval, mis oli septembri kolmandal nädalavahetusel.

            Ettevalmistused hakkasid umbes paar päeva varem. Poest midagi erilist võtta polnud, kõik käis teenete ja vastuteenete korras. Kui lihakombinaati läksid viinereid otsima, küsiti vastu mingit ehitus- või remondimaterjali, meilt näiteks laudu. Kõik käis ostu-müügi korras ja peeti arvet, palju eest oleme teile müünud ja palju eest teie meile. See jutt, et igalt poolt said pudeli eest, ei pea vähemalgi määral paika. Seda kaupa võis mõne töömehega teha, mitte asutuste vahel. Pudelid, konservid jms olid asjaohased ainult Tallinnast või Moskvast mingite limiitide ja fondide kauplemisel. Venemaale kaupa tegema minnes oli see kraam küll tähtis esmaste tutvuste loomisel, muidu ei võetud sind jutule.

Peab ütlema kõrvalpõikena, et Venemaal võeti meid alati väga hästi vastu. Kõik masinad ja tagavaraosad said ära toodud ainult sõprussidemete abil. Ma ei kujuta ette, kuidas tänapäeval sealne vastuvõtt oleks, aga nii varustajatel kui ka tähtsamatel juhtudel juhatajatel oli siis sinna mitu korda aastas asja.

            Laua valmistasid ette jällegi asutuse naistöötajad. Tavaliselt olid need juba väjakujunenud inimesed. Toidukraami ja jookide hankimine oli meeste mure.

Tavaliselt tehti alguseks soe toit. Keedeti kartulid ja lõiguti hautatud liha tükkideks. Kindlasti oli hapukapsas ja lihakeeduveest tehtud kaste. Juurde söödi peedisalatit,  hapukurki. Asutuse pidudel sülti ei tehtud, mõnikord olid väikeste alustega tarrendis liha roheliste hernestega , mis toodi restorani köögist. Heeringas koore ja sibulaga oli alati laual, sinep ja mädarõigas. Mõnikord olid perenaised ka oma tagavaradest toonud mõnd salatit, et kiidusõnu kuulda. Enamasti nad ei pidanud pettuma. Hiljem toodi lauale kartulisalat ja rosolje, nende juurde viinerid, mis oli tol ajal ülim defitsiit.

Jookidest oli kindlasi kannudega morssi, mida eelnevalt tehti ämbris kodunttoodud mahladest. Viina arvestus käis jällegi eeltoodud valemi järgi. Õlut tarbiti pidudel vähem, kuid oli kindlasti mõni pudel magusaid napse naiste jaoks. Laual oli ka mitmesuguseid suitsuvorste, mida jahimehed olid kodunt kaasa võtnud. Kuna metsamehed on alati olnud seotud ka jahipidamisega, ei olnud enamasti muret lihaga. Põdrajahihooajal osteti majandile ikka 1-2 põdraluba. Lastud loomadest tehti vorsti ja konserve teenustööna lihakombinaadis. Ka Kullamaa jahimajandis oli külmhoones alati mingi tagavara metssea- või põdraliha.

            Asutuse peod algasid peale tööd, mõnikord erandina tund aega varem, aga siis tuli ametiühingu ja parteisekretäriga koos see paika panna, et sealtpoolt mingit jama ei tekitataks töödistsipliini ja sisekorraeeskirjade rikkumise pärast. Mõnel aastal nähti pidude tõttu kollektiivlepingus ette lõunaaja vähendamine veerand tunni võrra. Peod kestsid üldiselt enamasti 22-23ni. Alustuseks tuli töökollektiivi juhil öelda mõni asjakohane lause, tähtpäevade puhul anti ka au- või tänukirju, pensionileminejale mõni kingitus (kristallkauss, graafiline leht). Iga austatu sai ka lilled.

 Tavaliselt keegi enne kahte tundi ära ei läinud, sest varem lihtsalt ei jõudnud asi kohvini. Siis toodi ka kringel või paar lauale, mõnikord oli mõni perenaine midagi ise küpsetanud. Kui eelmisel paaril päeval oli vaja Tallinnas käia, toodi Pärli kohvikust, mis asus Metsandusministeeriumi vastas, paar sidrunitorti. See oli meie naiste eriline maius. Osa inimesi, eriti naisi läks ära varsti peale kohvijoomist-tordisöömist, aga osa mehi jäi lauda 3-4ni, ehk nii kauaks kui vähegi jõudu oli. Mõnede suuremate pidude puhul oli enne ka väike eeskava, mõnikord esinesid lapsed, eriti nääripeol. Siis ajas peoasju rohkem ametiühing.

Oli ka lastepidusid, siis söödi torti ja maiustusi, mingit alkoholi loomulikult ei olnud. Ainult et lastepeol kippusid mehed enamasti koju jääma, erandina mõni noorem paar väikeste lastega.

Majandil oli oma naisansambel, varem ka meesansambel. Mõnel aastal kutsuti mängima ka mõni ühe- või kahemehebänd, aga need olid tol ajalgi kallid. Tantsiti ka magnetofoni, akordeoni ning kitarri saatel, eriti kui muusik ise ka laulumees oli ja lauluga alustas. Peale kella 22 jäigi ainsaks muusikaks enamasti akordeoni- või kitarrisolist. Metsamajandis oli suurim laulu- ja pillimees asedirektor. Tal oli haruldase kandvuse ja ulatusega hääl ning ta esinemine oli artistlik. Igatahes laulu  “Sõlmi juustest lahti pael” laulis ta kõigi arvamuse järgi paremini ja ilmekamalt kui Ivo Linna. Teatud ajal tavatses ta kingad jalast võtta ning laual kausside ja klaaside vahel steppida ja samal ajal laulda, ennast kitarriga saates.

Kord tehti üks jõulupidu vastvalminud Jahindusklubi hoones, mis hiljem, segastel üleminekuaegadel maha põles. Klubihoone oli ehitatud kahasse metsamajandiga ja seal paiknes ka Haapsalu metskonna kontor. Ühe sellise steppimise ajal hüüdis üks naisökonomistidest: “Kalju, kas sa kõrgemale ei suuda hüpata?!” Kalju ei lasknud küsimust korrata ja hüppas üles, haarates kinni õige massiivsest laelühtrist, kõikudes seal paar minutit, enne kui sokis jalgu rosolje ja süldikausside vahele maandus. Ilmselt oli lühter keti või trossiga korralikult lakke kinnitatud, muidu poleks see mehe 80 kilost raskust välja kannatanud. Ka oli Kaljul tavaks naistele sööke pakkudes võtta ühte kätte kartulisalati,- teise rosoljekauss ja küsida neid pakkudes: “Palun tõsta seda, mis Sul rohkem meeldib välja oksendada!?” Ükskord püüdis ta ka viinaklaasi ära süüa, aga kui huuled juba verised olid, võeti poolik klaas tal käest ära. 

Selleks ajaks oldi enamasti kogunetud 4-5 kaupa gruppidesse vastavalt huvialadele, mille ümber jutt käis. Jahimehed, metsapunkti mehed, autojuhid oma ülemustega. Mitte kordagi 30 aasta jooksul ei juhtunud metsameeste seltskonnas, et oleks tõsiselt tülli pööratud. Seda hoolimata õige hulgast alkoholist, mis ära tarbiti.

Riiklikest punastest pühadest tuli osa võtta enamasti partei- ja täitevkomitee organiseerimisel

 Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva, mis oli siis ju riigi tähtsaim püha, pidudega eesti kollektiivides küll ei tähistatud. Lepiti sellega, et anna jumalale, mis jumala kohus ja keisrile, mis keisri kohus ning saadeti esindus linna paraadile.

            Ka 9. maid, Võidupüha ei tähistatud asutustes. Selle tähistamise eest hoolitsesid parteikomitee ja  täitevkomitee, kes organiseerisid nõukogude poolel sõdinud veteranidele pidusöögi Paralepas nn veteranide platsil. Sinna pidi metsamajand tooma pikad lauad ja pingid, kooperatiivi ülesanne oli toitude tegemine ja serveerimine. Nendeks oli enamasti mingi puder, sõdurisupp seljanka või hernesupi näol ning ka magustoit, enamasti mingi kissell saiakesega.  Omapärane oli aga see, et päris käsuliini mööda anti parteikomitee ideoloogiaosakonnast Grigori Joffe korraldus igal asutusel tuua sinna nii mitu pudelit valget viina, kui mitu söjaveterani nende asutuses  arvel on, st ka need, kes pensionil. Nii pidi Läänemaa metsamajand 1975. aastal viima peoplatsile 24 pudelit viina, 1986. aastal aga ainult 11. Suur osa veteranidest oli juba lahkunud. Viin osteti aga nii, et kooperatiivist toodi vajalik kogus pudeleid, kuid arve kirjutati toiduainete peale, sest veteranide toitlustamine tähtpäeva puhul oli lubatud. See oli avalik saladus, partei tahe ja vaikiv nõusolek. Kuna tolleaegne maksuamet ehk rahandusosakond allus oma tegevuses nagu kõik muugi parteile, ei püütudki seal midagi selles vallas avastada.

Pidutseti ka asutuste, näiteks meil metsamajandi ja metskondade asutamise aastapäevadel ja sotsialistlikus võistluses rändpunalipu võitmise puhul

            Oli ka teistsuguseid pidusid. Üks koht, kus tihti pidusid korraldati asutuste külalistele või töötajatele oli Jäägrikoda Kullamaal. Selle perenaisel Helgi Pärnal oli üks kindel menüü: mooritud ja potis hautatud metssea- ja põdraliha kamakad pruunis, äärmiselt hästi maitsestatud soustis. Tema saladus seisnes  4-5 tunnises hautamises, siis oli vintskeimgi liha täiesti pehme. Sinna juurde keedetud kartul, hapukapsas ja hapukurk. Viimased olid siis jälle omatehtud. Kui soe söök oli söödud, tulid pannil röstitud tulised saiad toore böffi ja munarebuga. Seejärel kohv ja kringel. Viina jaoks olid Jäägrikojas pardikujulised keraamilised nõud. Pitsideks neid nimetada ei saa, seljal oli auk, kust vedelik sisse valati ja sabaotsas oli ava, kust rüübati. Sisse mahtus umbes 120 grammi ja mõnes sltskonnas oli tavaks vähemalt esimene “linnuke” korraga põhjani juua. Võib arvata, kuidas see tühja kõhu peale mõjus, pidu tõmmati ühe ropsuga käima.

            Aastapäeva ja sotsvõistluse võidupeod olid suurejoonelised. Muidugi olenes see ka näiteks metsaülemate ambitsioonidest ja haardest. Nõva ja Kullamaa metskondade puhul kutsuti kindlasti kohale rajooni parteisekretärid, minister või aseminister, täitevkomitee juht, rajooni põllumajandusjuht, ka oluliste igapäevaste partnerasutuste  esindajad-juhid. Ulukilihatooted, suitsu- ja marineeritud angerjas, omasoolatud  õrnsoolalõhe (müügil, nagu praegu, polnud neil aegadel lõhet keegi näinud) ja muud hõrgutised ootasid pidulisi. Nende metskondade metsaülemate kohta käibis ka lause: “Noh, tema läheb ju Tedre (või Nõmmsalu, Mändma – tolleaegsed minister ja asetäitjad) juurde ja lööb jalaga ministri ukse lahti!”

            Teiste metskondade peod olid tagasihoidlikumad, samuti ka metsamajandis. Metsamajandi pidude pidamise kohaks oli sagedamini Silma Jahiloss, mis siis oli majandi bilansis, majandi saal, mõnikord ka Kullamaa Jäägrikoda. Siiski oli hea tava saata kutsed ka partei- ja täitevkomiteesse, minister või asetäitja oli lipu üleandmiseks kohal niikui nii.  Selliseid pidusid oli siiski küllalt palju, sest nii Läänemaa metsamajand kui ka selle koosseisus olevad metskonnad said neid lippe oma tootmisnäitajate põhjal igal aastal. Ja ikka põhiline oli maitsev söök ning peenemad napsid.

Veel üht liiki peod olid vältimatud. Nimelt peeti siis tähtsaks nn sõprussidemeid teiste liiduvabariikide rajoonide ja linnadega. Meelde on eriti jäänud külaskäigud Ventspilsi rajooni Lätimaal. Seal oli 1980te algul loodud agrotööstuskoondis, mis haaras kõik rajooni maaettevõtted. Kogu põllumajandustoodang käideldi omaehitatud ettevõtetes purkipanekuni välja. Sinna kuulus ka metsamajand, kes koos  ehitusorganisatsioonidega pidi tagama kogu rajooni maamajanduse ehitusmaterjalidega ja puidutoodetega varustamise. Rajoonide delegatsioonid käisid siis iga paari aasta tagant teineteisel külas. Iga selline külaskäik kestis tavaliselt neljapäevast pühapäevani.

Päevad olid muidugi sisukad, nähti tootmist ja ilusaid paiku, mõisasid ja losse. Õhtuks jõuti iga päev ise majandisse, kus oli suurejooneline lookas laudadega ja väikese eeskavaga vastuvõtt. See kestis tavaliselt hommikuhahetuseni, kusjuures vägijooke tassiti üha juurde. Ja peab ütlema, et lätlased polnud kehvad joomamehed.

 Meie püüdsime võõras kohas veidi tagasi hoida. Nii läks tavaliselt esmaspäeva hommikuni. Siis tuli veel enne ärasõitu lauda minna, aga oh häda, kohe ilmusid ka läti Kristallviina pudelid. Kõige tüütum oli Ventspilsi rajooni venelasest parteikomitee sekretär, kes meid ustavalt kõigil päevadel saatis ja lauas kohe sõrme ja pöidlaga kolhoosiesimehe poole nipsu lasi, kui mõni pudel tühjaks hakkas saama. Nii ei lastud meid tavaliselt enne lõunat minema, kuni vapper sõjaveteranist parteisekretär ise magama jäi. Tema komme püüda meid kogu aeg musutada oli veidi tüütav, kuid saime aru, et vene kombe kohaselt tähendab see ülimat austust ja sõprust.

            Peab küll ütlema, et nende delegatsiooni vastuvõttudel Haapsalu rajoonis olid peod veidi tasakaalukamad.

Veidi ka kodustest pidupäevadest

            Koduseid pidusid, mis toimusid eranditult pereliikmete sünnipäevadel ja jõulu- ning vana aasta õhtul, tuli muidugi teisiti organiseerida.

            Kui lapsed olid veel kooliealised, oli siis tavaliselt nende sünnipäevadele peale naabrilaste mõni sõber või sõbranna ka kutsutud. Põhitoit oli tavaliselt kartulisalat, püüti ikka hankida ka sardelle või viinereid, sellist toitu tahtis enamik lapsi. Siis pannkoogid, ema küpsetatud õunakook või puuviljatort ja lõpuks kohupiimakreem või jäätis keedisega. Jookideks oli morss omatehtud mahladest ja Fanta, mida meie lapsed enim armastasid. Tavaliselt kodudes mingeid erilisi atraktsioone ei olnud. Lapsed sõid kõhu täis, väiksemad mängisid koos sõpradega oma mänguasjadega, tüdrukud sosistaid omaette ja hindasid sõbrannade nukkusid. Suurematena poisid
 tavaliselt toas ei püsinud, tüdrukud aga tõmbusid oma tuppa ja arutasid omi asju. Vahepeal tegi ema magustoidu valmis, aga ka muud toidud olid laual ja vähemalt poistele see sobis.

            Selliseid laste sünnipäevi, kus mindi koos sõprade-sõbrannadega kuskile lastele sobivasse lõbustusasutusse või mängumaadele mõneks tunniks pidutsema, siis ei tuntud. Selliseid kohti siis lihtsalt polnud.

            Pereema või –isa juubelitel või ümmargustel sünnipäevadel oli vaja tõsisemaid ettevalmistusi, sest siis tulid külla ka lähemad sugulased. Keegi ei tahtnud kehva lauaga silma paista. Nii tuli paar päeva ringi sõita ja vaadata, kust midagi sai. Ühe sünnipäeva eel õnnestus näiteks Palivere poest saada viimane tükk suitsurulaadi, mida sinna kogemata oli saadetud. Selleks puhuks oli hoitud ka põdravorsti ja põdrakonservi, mis siis taldrikutele lahti lõigati. Kulinaariapoest õnnestus saada seakeelt, mis kodus tarrendisse tehti. Liha oli sügavkülmas ka säilitatud jõulueelsest seatapust. Nimelt pidas meie pere ikka igal aastal paari siga, muidu poleks seitsmeliikmeline pere kuidagi üle talve elanud.

 Mõnikord sai sättida Tallinna sõit ka selliselt, et sai pool päeva poodides ringi vaadatud. Sealt õnnestus mõnikord päris huvitavaid produkte leida, juustu, pasteeti, Ungarist eksporditud konservitud köögivilju salatiks ja muudki. Aukohal laual olid isegi sprotid. Tehti täidetud munasid, heeringat hapukoore ja sibulaga.

 Meie pere firmaroaks kodusel peolaual oli aga pereisa tehtud sült. See maitses eriti lastele. Kui nad juba kodunt väljas õppimas olid ja koju tulid, küsisid ikka, et kas isa sülti ka teeb. Hea süldi tegemine on suur kunst, eriti kui materjali napib. Õnneks seapäid müügil oli. Kui õnnestus kooti osta, tuli see sügavkülma panna sülditegemise aega ootama. Sama oli kanadega. Nimelt koosnes “firmasült” sea ja kanalihast pooleks. Kanaliha asendas vasikaliha, sest seda polnud ammugi saada. Lehmapidamisega tegeles meie pere ainult 1970tel aastatel, kui olin metsaülem ja lapsed olid väikesed. Teiseks pidi sült keema vähemalt 6-7 tundi, parem, kui haudus terve päeva vaikselt. Algul kohe tuli sisse panna 3-4 koorimata tervet sibulat. Väga vaikne keemine andis selge leeme, koorega sibulad ilusa kuldse värvuse. Ka soola, pipra, vürtsi, loorberi ja soola kogused olid väga täpselt katsetustega kindlaks määratud.

Lauda istumise eel oli meie peres kombeks sünnipäevade puhul koguneda diivanilaua umber, kus ootasid alusele pandud veiniklaasid koos suupistetega, tikuvõileibade, kompvekkide, maasikatega. Mõnikord õnnestus hoida sünnipäevani Venemaalt toodud või kingitud karbike punase kalamarjaga. Vahest sai seda ka Eestist mõne kalurikolhoosis töötava tuttava käest. Siis olid vahuveini kõrvale suupisteks saiaviilud punase kalamarjaga. Hilisemal ajal, kui kõike juba saada oli, muutus see suupiste meie pere tervituslaual põhiliseks.

Õppisin seda oma varalahkunud isalt, kes oli pärit küll vaesunud, kuid siiski traditsioone hoidvast ja austavast vene-poola aadliperekonnast. Tähtpäevad tuli muuta asjaosalistele nii meeldejäävaks kui võimalik, eriti tähtis oli pidulik algus.

Kui esimene söömine lõpetatud, vahetati taldrikud, noad,  kahvlid, et saaks kartulisalati, külmlõikude, seente, rulaadi, pasteedi ja täidetud munadega jätkata kui isu jälle tekkis. Mõned naised või tütred kogunesid kohvilaua äärde oma seltskonda, et tähtsaid naiste asju arutada.

Jooke oli laual mitmesuguseid. Mahla, morssi, viin meestele, Vana Tallinn rohkem naistele limpsimiseks, mõnikord Kännu Kukk või Kristallkümmel kui õnnestus peale sattuda. Erilise uhkusega toodi kohvi ajaks lauale Gruusia konjak. Seda Tallinnast ikka sai. Paremat, Armeenia oma polnud saada, kuna see pidi kõik ekspordiks minema (küll Armeenia brändi nime all). See oli siiski väga hinnatud, kuna ka Churcill olevat kaasaegsete mälestuste järgi eelistanud Armeenia konjakit kõigile Prantsuse omadele. Lääne –Euroopa konjakeid-brändisid Eestis vabamüügil ei olnud. Mõnikord saadi pudel välismaist napsi Toompealt ministrite nõukogu poest. Siin tuli leppida Ungari Budafoki või Bulgaaria Pliszkaga, mis erinevalt praegusest Pliszkast oli päris talutava maitsega, kuna oli ikkagi viinamarjaveinist aetud. Muuseas läksin mina oma tulevast naist kosima, viies äiale meeleheaks pudeli Budafokki, eriliselt jälki Ungari Rahvavabariigis aetud brändisarnast jooki.

Mäletan veel sõjajärgseid väiksemaid perepidusid Koluvere lossis, kui isale tulid külla sõjaväekaaslased, helilooja Harri Kõrvits ja poliitik Nigol Andresen, kunstnik Paul Luhtein, näitleja Ants Eskola ja teisigi Tallinnast oma abikaasadega.

Isa määrati peale demobiliseerumist Punaarmeest 1945. aasta oktoobris Koluvere lossi tsiviilkomandandiks, ehk esimeseks pealesõjaaegseks lossivalitsejaks. Oli veel sõjaline komandant polkovnik Osila, kellele allus vangilaager.

Korjati kokku sõjaeelsest ajast järelejäänud kristallnõud ja vähemalt toidu serveerimiseks kasutati neid. Meie maja Tallinnas Pühavaimu tänaval sai pommi 1944. a 9. märtsi pommitamisel punakotkaste poolt ja sealt midagi päästa ei õnnestunud. Kuskilt hankis isa ka pudeli portveini, teise tõid sõbrad ja pidu peeti  liha-kartuli, seente ja pirukaga . Paarsada grammi kohviube tõid kaasa Tallinna inimesed ja nii oli ka sel ajal vahel võimalik head kohvi juua. Kõige eksootilisem toit, mida mäletan 1940te lõpust, oli vaalaliha. Nimelt oli vähemalt Tallinnas müügil 2-liitrites nn kilunõudes vaalalihakonserv, kaan oli kinni tinutatud.

Hiljem, kui elasime juba Brasche majas, kuhu oli asutatud Kullamaa ambulatoorium, saime kohviube venelasest arstilt Galina Vološinovalt, kelle mees käis tihti Leningradis oma tööasjus. Ta oli elektroonik, sõja ajal töötas USAs televisiooni alal ja valmistas nüüd siin ette televisiooni sisseseadmist. Peab ütlema, et 1948. aastal oli maal liha saada palju lihtsam kui näiteks 1978. aastal. Enne kolhoose oli igas talus loomi, kanu, hanesid. Polnud mingit probleemi osta tükk vasika- või lambaliha või mõni lind. Nälja- ja viletsuse ajad tulid alles peale 1949. aastat ja kestsid peaaegu 10 aastat.  Aga ühelgi ajajärgul pole pidu pidamata jäänud, kui vähegi põhjust oli.

Mõned meenutused veel 1950test, kui olid kõige vaesemad ajad. Sünnipäevadel käidi ikka. Tort tehti ise, niipalju ikka õnnestus jahu, mune ja suhkrut saada. Vahel telliti ka Sillalt Pagari Annilt. Varem, õieti juba 1930tel, oli sünnipäevale minekul põhiline see, et kaasa viidi tort ja lilled. Kingituste tegemise ja pudeli kaasavõtmise mood  tuli alles jõukamatel 1960tel aastatel. Sünnipäeval pakuti 1950tel päris tavalist toitu: kartul praelihaga, heeringas, keedetud munad, tehti pirukaid. Tavaliselt tehti koduõlut, mõnikord kuivatatud leivast. Lauas käis ringi ka pudel napsi. Lõpuks söödi torti ja joodi viljakohvi kõrvale.

Külapered käisid sel ajal üksteisega tihedalt läbi. Paljud pered olid ka suguluses. Seepärast ei pandud pahaks, kui sünnipäeva järgselt käidi enamasti paarikaupa mõne teise külamehega äsjasel sünnipäevalisel külas, nn õllepära lõpetamas. Kutsutud olid ju lähedased, peopäeval ei tülitatud kontvõõrastena. Peojärgselt tuli ikka kellelegi pähe: ”Et kuule, August teeb ikka õlut, lähme vaatame, kas pära veel on!” Maarahval oli aega, istuti, aeti juttu küla- ja maailmaasjadest. Polnud ju veel televiisorit ega arvuteid. Need kokkusaamised ja istumised olidki maainimestele sotsiaalmeedia.

1960tel aastatel läksid moodi võileivapeod. Sel kümnendil olid poed üsna rikkalikult varustatud. Oli mitut sorti vorsti, juustu, konserve. Nendest sai kombineerida üsna isuäratavaid võileibu-saiu. Lisandiks ja kaunistuseks pandi veel kurki, tomatit, muna jm. Mõned sünnipäevad ja asutuste peodki peeti siis täielikult võileivapidudena. Häda oli selles, et kuna kõik oli väga maitsev, sõi mõni mees ära tohutu koguse musta leiba, mis pärast, eriti õlle ja napsi kaasmõjul tekitasid kõrvetisi ja muid maohäireid.

Niipalju siis peo- ja muidu toitumiskommetest inimese, kelle pere ei olnud pealesõjaaegsel perioodil otseselt seotud põllumajandusega, see tähendab nn antvärgi silmade läbi.