Minu isa, Koluvere viimane lossiaednik

Ilse Tarangu (1908- 2008) mälestusi

Isa vanem vend oli Võnnu mõisas aednikupoiss, isa saadeti parunile toapoisiks. Ükskord tuli koju, ütles, tema enam ei taha iga päev täiskasvanud mehele pükse jalga panna ja jalast ära võtta. Parunil olid ju nii kitsad kintsudele liibuvad nahkpüksid, et neid ei saanudki üksi jalga ega ära. Saadigi siis kokkuleppele, et poiss saab ka aednikupoisiks. See oli aastal 1884.

Hiljem töötas isa mitmes mõisas Venemaal, tuli tagasi heade soovitustega ja võeti Tallinna Rotermanni juurde linnaaednikuks. Tallinna, tolleaegse Reveli koorekihil oli komme kaks korda aastas korraldada oma hobuste- tõldadega paraade ja väljasõite. Siis võisteldi, kelle tõllad ja hobused olid uhkemini lillede- vanikutega ehitud. Sellest ajast oli isal palju aukirju ja diplomeid.

 

Minu emaga kohtus ta Vologda lähedal mõisas, ema oli seal toatüdruk. Nagu nüüdki, püüdsid siis noored Eestist kaugel, Venemaal, Poolas või Saksas tööd leida. Eriti Venemaalt saadud soovitused maksid siia tulles palju.

Ema oli jaaniööl pannud kimbu lilli padja alla, siis pidi unes nägema tulevast meest. Hommikul üles tõustes ütles teistele tüdrukutele, et tema ei näinud unes küll kedagi, ainult va aednikupoiss tolgendas tema päitsis. Teisid naersid, et selle sa saadki ja nii ka läks.

Isa jõi alati kohvi, alustass oli kruusi all. Kui sinna tilk läks, tuli kohe vahetada. Ema ütles, sakste komme, sakste lauas õppinud. Oli karm mees, söögilauas ei tohtinud rääkida, saatis nurka. Aga ikka keegi hakkas nägusid tegema ja keegi purtsatas naerma. Ema ei saanud ka mõnikord pidama. “Ja sina ka,” ütles isa ja saatis ema ka nurka.

Mina olin ta lemmik, ei naernud, niimoodi helpisime kahekesi vaikides. See ajas teised veel rohkem seina ääres itsitama. Kui meie isaga olime söönud, lubas ta teised laua äärde.

         Muidu oli ta vähese jutuga, aga kui napsi oli võtnud, ütles, et tema pole lihtaednik, vaid kunstkärner. Küllap oli tal õigus ka - üks triiphoone oli viinamarju täis, talveaias olid lõunamaa puud, kasvasid viigimarjad. Lossi ümbrus oli roose täis, eriti palju silmastas isa tüviroose, mida krahv teistelegi kinkis. Isa ütles, et kuni hobuseid mõisas on, kasvavad ka ilusad roosid.

 

  Olin nelja aastane, kui mind tööle pandi. Triiphoones olid pikad väga ilusast oranzhidest kividest küttetruubid, pidin neilt tolmu pühkima ja ka pesema. Keskel oli kivimüür, selle peal oli suur luuderohi. Selle eest võisin niipalju viinamarju süüa kui tahtsin, siniseid, punaseid ja rohelisi. See oli siis enne esimest Maailmasõda Koluvere lossis.

 

Jõulud Koluveres 100 aastat tagasi

Ilse Tarangu (1908-2008) mälestustest

Talveks sõitis krahvipere Koluverest Pommerisse oma mõisa. Jõulude ajal käisid nad alati Koluveres, olid siis paar nädalat. Kui krahvipere tuli, pidi iga päev laual olema roheline oma kasvuhoonest – spinat, sibul, redis – olgu või jõulutuisk akna taga. Selle eest pidi hoolitsema minu isa, lossiaednik.

 

 Isa kasvatas ümmarguse torni all hobusesõnnikul shampinjone, ka neid viidi lauale. Olid nagu valged nööbikesed, käisime neid korjamas. Viinamarju oli mitmesuguseid, valgeid, rohelisi, punaseid. Ühes kasvuhoones olid viigimarjad, need läksid ka pärast pehmeks. Osa kraami hoiti jääkeldris.

 Krahv ja krahvinna olid jõulude ajal helded. Kõik lossi teenijad said kingitusi. Isa sai enamasti head tubakat, see lõhnas magusalt. Hoidis seda nikerdatud puukarbis, ei lubanud seda lahti teha. Me käisime salaja nuusutamas. Emale toodi vahel kleidiriie või rätt, lapsed said maiustusi.

Ükskord, olin vist viie-kuue aastane, sai vanem õde Liidia, kes oli noore krahvinna Louise toatüdruk ja võeti alati Pommerisse kaasa, kullavärvilise plüüsvaiba. See meeldis mulle nii kangesti, et mõtlesin, sureks Liidia ära, saaksin vaiba endale. Läkski nii, kuid 70 aastat hiljem. Plüüsvaip Pommerist, krahvinna kingitus aastast 1913, on praegugi alles.

Jõuluõhtul pandi lastele uued riided selga, isa viskas kreeka pähkleid põrandale, lapsed jooksid siis võidu korjama. Jõulupuu otsa riputati ikka kompvekke. Ükskord vend Villu sättis oma magamisaseme puu juurde, et ilus magama jääda, nagu ta ütles. Hommikuks oli puu tühi, Villu oli kõik ära söönud.

Jõuludeks osteti suure plekk-purgiga klaaskomme.Pärast kasutati seda purki tangude ja jahu hoidmiseks. Tavaliselt enne jõule toodi ka kõva suhkrut. Olid sellised koonusetaolised suhkrupead sinise paberi sees. Köögis oli kirst, kus sees need olid, sealt löödi haamriga, lõi kohe tuld, nii tihe ja kõva oli.

   

Kui laps olin, oli Jõulukirik esimese pühal hommikul kell 5. Tore oli siis minna. Me läksime Koluverest ikka jala. Taludest tuli niipalju kelladega hobuseid, et mõnikord ei saanudki mujal käia kui tee kõrval paksu lume sees. Vahest mõni tuttav võttis peale, enamasti olid ju kreslaga reed, mõnedel ka saanid. Jõulukirikut peeti siis pikemalt, paar tundi. Siis oli nii hea tühi kõht, kui koju jõudsime.

 

Öösel ka käidi loomi sügamas ja leiba pakkumas. Hiljem jäi esimese püha hommikune kirik ära ja hakati Jõuluõhtul pidama. Sauna tehti enamasti eelmisel päeval enne Jõululaupäeva või Toomapäeval, siis oli suurpuhastus alati ja peale seda pesti. Laisillal sauna ei olnudki. Rehetoas pesti. Hommikul juba hakati kütma, köeti hagudega, kerisele visati vett, siis oli nii soe.

Eks igal päeval olid mitmesugused kombed. Küünlapäeval keedeti liha, perenaised tegid sepikut ja käidi ikka palvemajas. Laukna Korvil käisid vennad, seal oli alati palju rahvast. Meie, noored, olime hulgakesi ukse juures ja segasime nagu alati ja itsitasime. Siis räägiti, et pärast nad hakkasid särke vahetama. Särgisabasse õmbles mõni kuldraha, siis oli sündinud ime ja saaja õnnelik.

Ükskord oli just vastlapäeval võõras lugeja vend Korvil. Mäletan, et kui koju läksime, oli ahju peal pott supiga ja seajalg. Muidu käidi tihti palvemajas Kullamaal, kirikus käidi enamasti suurtel pühadel.

 

1914 Pommeris. Vasakult esimene Liidia.

 

Rikutud Jõulud

Juhani jutustus

Lugu juhtus 1950tel aastatel Taagepera metskonnas.

Ühe Taagepera metskonna vahtkonna metsavaht oli üle keskea poissmees ja elas üsna eraldatud kohas asulatest kaugel kõnnumaal. Metsavahitalu oli ehitatud juba tsaariaja lõpul kõigi taluehituse reeglite kohaselt rehemajana, suure rehealuse ja laudaga. Metsavaht, olles küll riigiteenistuja, elas tegelikult siiski oma majapidamise toodangust nagu iga teinegi põllumees. 1950te aastate algul oli metsavahi palk ju 27 rubla, sellest piisas petrooli, soola, suhkru ja heeringate ostmiseks. 

Tol ajal polnud mõeldav metsavahi koha pidamine ilma hobuseta, kellega peale metsa kokkuveo ka kõik põllutööd ära tehti. Inimesi oli maal palju ja metsavahil otsest raietöökohustust ei olnud. Ta valvas metsa metsavaraste eest ja jälgis metsaraie korrast kinnipidamist nende poolt, kellele raieload olid antud. Suviti oli tuleohutuse järgi valvamine põhiline, sest siis oli metsas inimesi palju. Hooldati värskelt istutatud kultuure ja tehti valgustusraiet, oli marjulisi, seenelisi ja jahipidamist. Silm tuli peal hoida, iga päev metsavahi päevikusse kõik tehtu ja nähtu sisse kanda ja vajaduse korral ette kanda metsnikule.

Subordinatsioon oli range. Metsaülem käis reeglina vahtkonda kontrollimas üks kord aastas. Siis kandis metsavaht mundrit, nagu ka igakuistel nõupidamispäevadel metskonna kontoris. Nõupidamise päevad toimusid tavaliselt palgapäevadel. Siis, enamasti koosoleku lõpuks jõudis metskonna raamatupidaja metsamajandi keskusest tagasi, tuues kaasa seanahkse portfellitäie rublasid.

    Niisiis, kuna see metsavaht elas üksi ja ruumi oli, pandi sinna korterisse metsapraaker, kes korraldas metsatööstuskeskuse lankidel tööd. Ta tõi sinna ka kaks raietöölist, kes tema alluvuses lanke raiusid. Asi võttis kurja pöörde kuu aja pärast, enne jõule, kui meestele esimene palk maksti. Mehed läksid linna toitu varuma, nagu nad ütlesid. Tagasi tuldi kahe päeva pärast aga juba neljakesi. Kaasa oli toodud kaks plikaohtu linnapreilit, kes neile pidid hakkama süüa tegema, nagu öeldi. Ka praaker oli kuhugi kadunud, ju ta omi mehi tundis ja teadis, millal palgapäev peetud ja võib jälle tagasi tulla tööd korraldama.

    Tüdrukud tegidki hoolega süüa ja söödi vist öö läbi nagu metsavaht läbi oma kambriseina kuulis. Aga järgmisel hommikul ei mindud ootusepäraselt tööle vaid hakati uuesti süüa tegema. Järgmisel õhtul köeti sauna ja tehti jälle süüa. Vahepeal olid puuraidurid raskelt magama jäänud, kuu aega metsatööd ikka selja taga.

 Vennastekoguduse vaimus elanud pere vanemate pojana märkas metsavaht hirmuga, et tühjade pudelite hunnik sauna ukse taga oli suurenenud. Veel suurem oli ta hämmastus, kui nägi paljaid näitsikuid saunast lumme hüppamas. Ja üks neist paistis päris lapsuke olevat, nagu ta selle ihuliigete ümaruse või lameduse järgi oli määranud.

     Kui tüdrukud olid riidesse end pannud ja kambrisse tulid, võttis metsavaht kohe härjal sarvist. Noorema tüdruku poole pöördudes hakkas ta manitsema: “Kuidas sa lapsuke oled selliste meestega patuteele pööranud, sul endal pole veel õieti karvugi jalgevahel tõusma hakanud. Mis sinu vanemad niimoodi arvavad, kas nad üldse teavad kus sa oled?”  Aga tüdruk ei olnud suu peale kukkunud. “Kuule papi, selleks ajaks kui sinul üldse kuskil midagi tõuseb, on minu kingul ammu mets peal!” oli vastus.

    Nüüd rikkus metsavaht väljakujunenud subordinatsiooni ja läks metsnikku vahele jättes otse metsaülema juurde palvega, et metsaülem hulludele puuraiduritele koos oma toidutegijatega kuhugi mujale ulualuse leiaks.

 

"Kena komme jõulupuud süüdata..."

Tallinnas olevat esimene jõulukuusk olnud rahva rõõmuks vaadata juba 15. sajandil. Siiski on see komme muude jõulukommetega võrreldes meil üsna hiline.

   Mattias Johann Eisen arvab, et see sai saksa kultuurilaenuna tuttavaks linnades 19. sajandi algul, maal alles kolmandal veerandil. Halja puukese majjatoomise komme  on arvatavasti kasvanud Saksamaal välja suve vastuvõtuks roheliste okste sissetoomise kombest. Eesmärgiks kokkupuutest elava loodusega elujõudu saada.

   Etnoloog Ants Viires toob ära esimese teadaoleva jõulupuu mainimise kirjasõnas Eestis. Bremeni kandist Eestisse tulnud Johann Heinrich Koch (1760-1828),  Kärla pastor, on Saaremaal viljapuude ja kartulite kasvatamise kõrval levitanud ka  "...kena kommet jõulupuud süüdata." Ta rajas ka kena pargi Kärla kirikumõisa juurde ja oli nii üks esimesi maastikukujundajaid Eestis. Ta on töötanud ka Läänemaal, koduõpetajana Saastna mõisas.

Jõulupuu ajalukku ja kombestikku rohkem siiski ei läheks. Sellest on etnoloogid, folkloristid ja ajaloolased rohkesti kirjutanud. Vaatame, keda siis jõulupuuna erinevad rahvad tuppa on toonud.

Tuntud jõululaul "Oh kuusepuu, oh kuusepuu..." kõlaks otse saksa keelest tõlgituna "Oh nulupuu, oh nulupuu..." Nii ongi, die Tanne, saksa keeles nulg, ongi olnud Saksamaal ja mujalgi Kesk-Euroopas peamine jõulupuu. Ja konkreetsemalt euroopa nulg.

    On kasutatud ka palsaminulgu, aga seda tuleb kasvatada istandikes, sest palsaminulu kodumaa on Põhja-Ameerika idaosa. Ta on ilusama kujuga, tihedam kui euroopa nulg, ta eripäraks on veel läbipaistva vaiguga kaetud pungad võrsete tipul.

   Kolmandaks Euroopas enamkasutatavaks jõulupuuks on kaukaasia nulg. Seda peetakse üheks kõige ilusamaks nuluks tumerohelise okastiku ja tiheda võra tõttu. Seda kasvatatakse jälle jõulupuuistandustes, kõige rohkem Taanis, kust neid puid üle maailma eksporditakse. Kahjuks meil on neid pea võimatu laialdasemalt kasvatada külmakartlikkuse tõttu.

   Viimasel ajal on kasvandustes levima hakanud korea nulg. Ilus tumeda okastikuga, alt peaaegu valgete okastega nululiik.

Kuuskedest kasvatatakse meil jõulupuudeks veel musta kuuske, mis on väga ilus oma lühikese, aga väga tiheda okastiku, tihedate okste ja tumesinakasrohelise värvi tõttu.

   Viimasel ajal on levima hakanud serbia kuusk, üks dekoratiivsemaid kuuski. Okastik on lame nagu nulul, pealt roheline, alt valkjassinine. Tema algkodumaa on Balkani mägedes ja areaal ainult umbes 500 km2. Mägilastele on ta olnud ammu armastatud jõulupuu.

   Põhja-Euroopas ja Venemaal, kus esimesed jõulupuud toodi tuppa alles 18 saj. keskpaiku tsaariperekonna algatusel, on jõulupuuks olnuud ikka harilik kuusk. Siberis kasutatakse siiski enamasti siberi nulgu, mis on kitsa võraga ja pehmete, siidiste okastega, poolrippuvate okstega.

    Inglismaal on jõulupuuna kasutatud ka mändi, võib-olla seepärast, et sealses looduses teda peaaegu ei esine ja on seega eksootiline puu. Samuti on teada teise männiperekonna liikme, piinia kasutamisest jõulupuuna Itaalias. Ka USAs ja Kanadas kasvavad jõulumänni istandused.

    Mändidest kasutatakse jõulupuudeks musta mändi, eriti selle austria alamliiki, millel on tihedam ja tumedam okastik, kui põhiliigil. Seda eksporditakse Euroopast ka Põhja-Ameerikasse.

Kõige rohkem eri liike puid tuuakse jõuluks tuppa ilmselt Põhja-Ameerikas, eriti USAs. See on tingitud sealsete okaspuude suurest liigirikkusest, maa tohutust ulatusest ja erinevatest kasvutingimustest.

   Väga populaarne on hall nulg, pikkade männile sarnanevate okastega hõbehall puu. Ta kodumaaks on USA lääneosa. Palsaminulg ja Fraseri nulg kasvavad looduslikult idarannikul ja ulatuvad kaugele põhja. Väga dekoratiivne oma sinakashallide okastega on korginulg, mis levib Arizona, New Mexico ja Colorado osariikides.

   Hinnatud jõulupuu on ka hõbenulg ja tore nulg oma ilusa sinakashõbedase, tiheda võra tõttu. Nende looduslik levik ulatub Kaskaadidest Sierra Newadani, kuid põhitoodang tuleb ikka istandustest.

    Ilu tõttu on hinnatud ka torkav kuusk (rahvapäraselt hõbekuusk). Neid kasvatatakse ja müüakse ka meil, kuid väikeste lastega peresse ei maksa teda tuua. Ta õigustab oma nime. Juba väikese käekesega oksa puudutamine toob nutuvõru suule.

   Väga levinud jõulupuu on ka ebatsuuga, mis kasvab mitmes kliimavööndis pea kogu Põhja-Ameerikas. Ta kasvab seal kuni 90-95 meetrit kõrgeks (meil 30-35) ja on välimuselt väga sarnane kuuse ja nuluga. Eristada saab teda piklike, otsast teravate pungade järgi. Ta okkad kinnituvad võrsele aheneva rootsu kaudu. Nulu okkad kinnituvad võrsele kettakujuliselt laienenud alusega.

   Mitmetes soojemates piirkondades Lõuna-Ameerikas kasutatakse jõulupuudeks peamiselt sealseid kohalikke puid, näiteks araukaariat.

    Ida-Aasia kristlased kasutavad mitmesuguseid nululiike, himaalaja nulgu, hondo nulgu, ka himaalaja seedrit jt.

   Jaapanis on väga populaarne krüptomeeria (sugi), mis on jaapanlaste püha puu.

   Veel on jõuluks toodud liibanoni seedrit, seda just tema kasvukohtades Vahemere ümbruses, Väike-Aasias, aga ka Hispaanias.

    Aafrikas on okaspuude levik piiratud väga väikese osa territooriumiga. Aga ka sealsed kristlased tahavad omale jõulupuud, millele kaunistusi ja küünlaid peale panna. Praegu muidugi imporditakse kust tahes, kuhu tahes ja põhiliselt viiakse sinna nulgusid.  Nulgude okkad ei kuku kuivades küljest ära ja see on kuivas kliimas tähtis. Vanade misjonäride kirjeldustes on Keenias jõulupuuks kasutatud ahvileivapuud ja seda kasvavana.

   Kui nüüd küsite, millist jõulupuud mina eelistan, siis kuni lapsed väikesed olid, oli selleks muidugi meie armas kuusk. Kuuse toomine ise oli meeldejääv sündmus.

    Kõik on pesast lennanud, nüüd on mul juba kümmekond aastat jõulupuuks tšiili araukaaria, mis kingiti mulle potis 60ks sünnipäevaks ja on nüüd juba üle 2 meetri kõrguseks kasvanud. Suvel trepi kõrval, talvel külmemas toas.

   Olen kõiki neid eelkirjeldatud puid näinud ja katsunud, kuid sellist lõhna nagu kodumaa kuusel ei ole neil ühelgi.

Lembitu Twerdianski

  

Üliõpilaselust peale sõda.

Ülo jutustus. Restoran Ateen

1944.aastal, kui Punaarmee oli jälle Tartu vallutanud, polnud linnas  ühtegi viisakat restorani, ennesõjaaegsed eliitkõrtsid “Room”, ”Kuld Lõvi”, ”Central”, Vanemuise teatri restoran ja ”Liivimaa” olid mahapõletatud.

Aga oi kui palju oli tekkinud õllebaare, ka mõni “zakusotsnaja”. Turu laudadelt müüdi  klaaside kaupa viina ''po sto gramm''.

1946.aastal, vist sügisel, avati Tartus tõeline restoran, mis asus kino kõrval ja nimeks pandi samuti “Ateen”. Nendes ruumides oli enne sõda peen kohvik,mis töötas täiskoormusega ka sakslaste ajal. Teiste hulgas käisid  gümnaasiumi viimaste klasside õpilased seal sõja ajal viletsat kibedat viljakohvi joomas ja muusikat kuulamas, sest tihti istus klaveri taga saksa soldat, kes oli tõeline kunstivaldaja nii klaverimängu kui ka lauluhääle poolest. Peale sõda paiknes seal söökla, kus igale menüüs olnud mitte just eriti maitsvale roale nähti ette oma rasvaports tsekigrammides ja see näkitseti ettekandja poolt  toidukaartidelt kääridega maha. Hirmus tülikas, kuid ilma rasvakaardita sai ainult kaalika lohkusid, see tähendab soolases vees keedetud kaalika viilusid.

 Olid ka tähtsamatele tegelastele ettenähtud toidukaardid: lit A ja lit B, mis tuli registreerida, et iga päev valmistada hüva rooga parimatele stalinistlikele aktivistidele.Tuntuks sai selline lugu - tuli sööma Tartu Linna Täitevkomitee esimees Bronislav Võrse oma lit.A kaardiga ja nõudis ettekandjalt kiiret teenindamist, ise lausus ma olen Võrse! Kõrval lauas istus mees, kes ütles talle, ole sa või Perse, mina olin siin ikkagi ammu ennem sind!

Keset saali asus tantsupõrand, kus olid ka mõned lauad. Keskel oli orkestri asupaik. Tuntud muusikud “Vanemuise”teatrist Harri Teffel klaveril, Koosalt pärit Saare Oss kontrabassil, Marana nimeline mees trummitagujana ja mõni mees veel, kelle nimesid  ei mäleta, moodustasid väga hea orkestri. Nad mängisid rahvale tuntud, kuid ka uusi peamiselt raadio kaudu levinud lääne muusikat.

Kelneritest oli tuntuim krässuspea ja käheda häälega Theo, kelle ütlus ”Mida Teile?” oli tudengite hulgas kuulus. Tema oli ka see mees, kes tegi ühele purupurjus spekulandile arve sedamoodi: nelikümend ja nelikümmend on sada nelikümmend, suitsu oli või ei olnud, sada kuuskümmend, kokku kakssada. Pealt näinud kinnitasid, et mees maksnud arve kakssada ja andnud veel jootrahaks viiskümmend rubla!

Restoranis oli alguses ülemkelneriks ilus pikk mees, kes liigse napsitamise pärast varsti kõrtsist kadus. Eriti valvas tuli olla valgete juustega kelneri suhtes, kellel oli sõrmes Eesti vapiga sõrmus.Võibolla langeski mõni mees selle MGB agendi ohvriks, kui hakkas purjuspeaga Stalinit sõimama.

Restoran oli ikkagi peenike koht, kuhu tuldi viisakas riietuses ja tantsima oma daamiga. See oli kulukas lõbu,sest maksta tuli ka partneri eest.

No aga vabu preilisid leidus saalis alati, eriti laupäeva õhtul ja mõni nendest maksis ise kogu arve  kinni.

 Ükskord istusin üksinda ja ootasin oma kaaslast orkestri naabrusesolevas lauas. Ma tulin varem, sest muidu võis lauast ilmagi jääda. Tellisin joodava kõrvale kaks aleksandrikooki ja asusin ühte neist teelusikaga tükeldama.Tantsupõrand oli paare täis, käis kiire foxtrott. Nii kui ma koogile lusika sisse surusin, lendas sellest suurem osa tantsijate sekka, kohe ühe preili kinga talla alla ja vaatamata partneri ponnistusele kukkus ta ristseliti pikali, kleit üle pea! Ei olnud sellest midagi, ülemeelikus tujus preili tõusis püsti ja tantsis edasi. Koogitükk tantsiti sodiks ja keegi ei teadnudki, et mina selle lõbusa vahejuhtumi põhjustasin.

Kord istusime sõbraga, nagu siis öeldi, seal taga seinte vahel, nii oli selle laua nimi. Raha oli vähe ja naps otsas, isu oli aga veel küll. Paar lauda meist edasi orkestri poole istus vene lendur, alampolkovnik, rinnas kuldtäht, koos kena vene noorikuga. Nad käisid tantsimas ja kui mõlemil vististi juba jalad nõrgad olid, läksid lauda tagasi, kuid vene kaunitar oli pillanud maha õlasalli. Nii kui välk, kargas püsti minu kaaslane, haaras põrandalt salli ja viis selle omanikule kätte. Ei läinud kaua aega ,kui lendur tuli meie juurde ja palus tulla oma lauda, millega kohe nõustusime. Pidu tema kulul kestis edasi restorani sulgemiseni.
 

Mäletan, et ta näitas pilte lennukirusudest. Saksa hävitajad olid ta kaks korda alla tulistanud, kuid langevarjuga pääsenud. Sõber mehkeldas veidi ta daamiga, kes oli asjaga päris nõus, kuid purjus punakotkas seda ei märganud.

Ükskord nägime restoranis, nähtavasti kellegi sünnipäeva pidamas, niisuguseid tähtsaid külalisi, nagu kindralleitnant Lembit Pärn ja polkovnik August Feldmann koos naistega ning lisaks veel mõned vene polkovnikud. Nad kõik lakkusid  klaaside kaupa viina juues rahva nähes endid täiesti täis.Vähemalt polkovnik Feldmannil olid jalas lubjavildid, millede kaasabil oli hea libe tantsida. No ja tuleb vist noorematele meelde tuletada: kindralleitnant Pärn oli Eesti korpuse komandör (polevat olnud paha mees) ja polkovnik Feldmann, ebameeldiva, ahvi meenutava näoga, korpuse ühe diviisi ülem. Tol ajal Tartu Riikliku Ülikooli Sõjalise Õpetuse Kateedri juhataja (tema kohta ütlesid tudengid, et see on pasa mees - stalinist). 

Veel üks juhtum. Olin restoranis koolivennaga, sõime midagi ja lugesime raha, ikka vähevõitu, nagu alati. Tahtsime juba lahkuda, kui naabri lauda tuli purjus mees, tellis pudeli viina, midagi ka peale hammustamiseks. Suutis alla neelata pool pitsi viina, maksis arve ja jäi laua peale magama. Nüüd läks koolivend ruttu võhivõõra mehe juurde ja ütles kõva häälega, et kelner seda tingimata kuuleks: ”Ruudi, ära nüüd siis siia küll magama jää, lähme võtame riided, mine siis ilusasti koju”.
 

Vasaku käega tõstis koolivend kinnimakstud pudeli meie lauda ja viis mittemidagi taipava mehe riidehoidu, pani talle palitu selga, salli kaela, mütsi pähe ning saatis uksest välja.Vaatas õues veel, et mehike läheb päris kergel sammul koju poole. Koolivend lausus kelnerile, et oh ei maksa karta, küll Ruudi, vana sõber, koju jõuab, ega see tal esimene kord pole. Ütlete,et see polnud ilus tegu? Aga kelner oleks niikui nii selle pudeli uuesti maha müünud!

Oli külm talvine päev. Läksin sõbraga, kes oli saanud lehes ilmunud kirjutise eest portsu raha, restorani lõunat sööma. Pidutseda ei saanud, eksamid kukil. Meie kõrvale lauda tuli jässakas vene lendur, vist major ja ütles kelnerile, toogu ta 200 grammi viina ja heeringavõileib, aga kähku, aega on vähe. Tellimus täideti kiirelt ja niisama kiirelt kadus klaasi sisu kurku. Märkasime, et võileib jäi terveks. Siis pani ta “Belomorkanal” paberossi ette ja ütles kelnerile, “jestsoo dvesti”. Ka see klaasitäis läks ruttu, ühe sõõmuga. Nüüd sõi ta ära pool võileiba ja tellis järjekordse klaasitäie. Ka selle neelas ta kiiresti ära! Ja kujutage ette, ta jõi veel neljandagi klaasitäie viina, sõi võileiva ära, pani veel kord suitsu näkku, maksis arve ja ütles,“Teper moozna na rabotu.” Aega üle kolmveerand tunni küll ei läinud! Me polnud eluski näinud sellist viina kugistamist ja arvasime, et küllap ta kuskil kokku kukub. Võttis riidehoiust sineli, pani selle selga, talimütsi pähe ja läks õue. Meie temale parajas kauguses järele, et vaadata, mis juhtub. Punaarmeelane astus kindlal sammul lennuvälja poole, kaotasime ta silmist, kui oli läinud üle silla. No oli vast juurikas!

Vanemuise teatris oli tol ajal vägeva häälega rõugearmilise näoga ooperisolist Ernst Kruuda. Ei tea, miks peale ooperi ”Jevgeni Onegin” etenduse tähtsamad tegelased  restorani tulid, vist oli kellegil sünnnipäev. Oli lärmakas laudkond. Tõusis siis püsti Kruuda ja ütles ,et tema tahab laulda üht Soome laulu. Kõik plaksutasid käsi. Laul algas aga sedasi, ”Oi maamme Suomen synnynmaa...”. Noh teadagi, mis laul see oli! Et asi räbalaks ei läheks, pisteti solistile kahvliga kartul suhu. Tuli ära süüa, kuid kohe laul jätkus! Kartulid koos napsiga lõpetasid siiski selle hulljulge esituse ja polnud kuulda, et midagi talle NKVD poolt kaela määriti.

Vanemuse orkestrandid mängisid restoranis  mitu aastat. Nad lõpetasid õhtuse esinemise alati marssiga “Kalevite kants”. Nähtavasti ülevalt poolt antud korraldusel lahkus orkester ja seda asendas tunduvalt viletsam koosseis.Varsti arreteeriti orkestri hing Harri Teffel, kes oli abielus kuulsa näitlejanna Velda Otsusega. Kohtuotsus oli nagu ikka tol ajal-25 pluss 5 aastat. Ärevaks muutus kogu restorani personal, kui sinna saabus kaaskonnaga korvpallur NSVL meistersportlane Heino Raudsik. Tal oli haruldane lauluhääl, võis võtta väga kõrgeid noote. Kunagi öeldi, et mees tuleb metsast välja ja võtab vabalt ülemise si noodi. Tavaline oli, et laulis orkestriga kaasa mõnda laulu, kuid omatehtud üliroppude sõnadega.Või siis käratas üle saali – hoorad välja! Jäi mõne naisterahva juurde seisma ja küsis, kas käsku ei kuulnud või? Igatahes miilitsad temast enamasti jagu ei saanud. Oli ta ju kuulus korpallur,k es tuli Tartu Kalevi tsentrina mitu korda NSVL kaheksa linna turniiri võitjaks, tolleaegse mõõdu järgi oli see Nõukogude Liidu tsempionaat. Temale kuulus ka ütlus – möödunud aastal olin iga päev purjus, väljaarvatud kaks päeva. Üks päev olin miilitsas kinni ja teine oli  lihtsalt oma hooletus.

 

Võrdlemisi restorani avamise alguses 1946. aastal tuli sisse Punaarmee sõjaväepatrull. Tähtsalt liiguti neljakesi ringi ja küllap otsiti fasiste. Näppu jäid aga kaks juudist miilitsat, Aron Marienburger ja tema isliklik sõber Vulff. Purjus patrulliülemast kapten näitas näpuga nendele ja hõikas ”zid”! See on venelastele juudi sõimunimi.  Igatahes Vulff sai mitu obadust, ninastki tilkus verd. Patrull otsis  ka teist juudist miilitsat, kuid ei leidnud. Kui kõik oli rahunenud, ilmus Aron Marienburger välja naiste peldikust, nagaan käes ja teatas,et  ”nad minule ez julgenud”. Ta oli tähtis kuju, temale kuulus väljend  “ükz vile ja terve Tartu linn on kinni” (see tähendab soolaputkas).

Kunagi istusid jälle need sõbrad minu kõrval lauas. Aron oli väga kurb. Nagu jutust selgus, oli ta naine, kes oli  päris kena eesti soost noorik, pakid kokku pannud ja minema läinud. Äkki teatas Aron kelnerile:  ''Miz me põrrnitseme, kakz zada kummalegi, zõber makzab!'' See lause muutus  ka tudengitele vaat et loosungiks! Tihti kostus siit ja sealt, miz me põrrnitseme…!

Ma tean, mis meie tegelastega edasi elus juhtus, need mälestused on aga  juba aastatest 1944...1949.

 

Ülost sai tuntud doktorikraadiga metsateadlane, uute tehnoloogiate rakendaja metsanduses,  üks Eesti metsanduse tippjuhte. Oli meeskoori Forestalia asutaja, Eesti tuntumaid dendrolooge ja pargimajanduse asjatundjaid.

Afganistani lood

Oli aasta 1984. Ühel ilusal päeval helistas minister Heino Teder ja küsis, kas ma ei taha tema asemel Lääne-Saksamaale sõita. Seal on Alam-Saksimaal N. Liidu kultuuripäevad ja Nõukogude Liidu delegatsiooni koosseisus on ka tema. Ta ei saa kuidagi minna, vist seoses ema tervisega. Kas sina ei taha minna? Lõi päris pahviks. Muidugi, kui mind võetakse. Tol ajal oli sellistel puhkudel valitsusdelegatsioon ja nn. rahvadelegatsioon. Meie minister kuulus muidugi sinna teise.  

  Sõitsin Moskvasse, seal oli instrueerimine. Õpetati, kuidas noa ja kahvliga süüa. Selleks oli korralik laud kaetud riistadega aga toidu asemel oli butafooria. No kes neid lõpmatuid delegatsioone jõudnuks päriselt sööta!

   Minu toakaaslaseks oli usbekk, intelligentne doktorikraadiga mees, ülikooli õppejõud. Tol ajal oli Afganistanist palju juttu seoses N. Liidu fiaskoga sealmail.

   Ta rääkis, et on isegi noorpõlves Afganistanis käinud ja mitte üks kord. Tavapärane oli see, et tegeldi inimkaubandusega- viidi inimesi üle piiri ja müüdi orjadeks.

  Võeti kinni mäestikukarjamaadel mõni noorem mees, parem, kui oli üksik või vaenelaps. Pandi ishaaki (eesli) selga ja hakati mägedes piiri poole minema. Afganistanis , kus elas palju usbekke, tuldi mägedes vastu, võeti vang ja anti raha.

  Enamasti oli see sugulastevaheline äri. Kui küsisin, kuidas NL piirivalvest mööda saadi, ütles professor: „ Nõukogude võim kehtis ainult mägikitsede radadeni, ülevalpool olid islami seadused.“ Uurisin veel, kas keegi tagasi ei pääsenud ja kätte ei maksnud. Seda ei juhtunud, sest kõik müüdi edasi, Taisse, Birmasse, Indoneesiasse.

Niimoodi elati Kesk-Aasias 1960-1970tel aastatel.

Seljaküla

Metsamajandi inseneridel oli kohustus aastas korra revideerida iga metskonda. Peale selle käidi metsakultuure pisteliselt kontrollimas, kas on küllaldaselt taimi hektari kohta maha pandud. Sügisel vaadati kasvamaminekut, sest sellest olenes preemia. Ohutustehnika insener korraldas eraldi veel kõigis metskondades ohutustehnika dekaade. Tema oli poissmees, harva käis kuskil kaugemal elava pruudi juures ja seetõttu oli tal aega ka muude revideerimiste korral teistega metskonda kaasa sõita. Põhjuseks oli väidetavalt vajadus võimalikult tihedalt kontrollida ohutustehnika reeglite täitmist otse töökohtadel metsas. Väike tagamõte oli asjal ka. Metskonnast ei saadetud kunagi ära söömata, pealegi hea söömata ja napsist loomulikult polnud ka puudust. Korraliste revideerimiste ajal vaadati üle hooldusraielangid, kuidas on lood vastavusega raieeeskirjadele, raiejärgne puistu täius, lankide koristamine ja muu sinna juurde käiv. Pahandusi oli mõnikord küll liialt laiade kokkuveoteede puhul, vahest tekitas vaidlusi puude valik sanitarraieks, kuid üldiselt saadi omavahel asjad selgeks. Päris kurjaks läks harva, siis käisid ka ministeeriumi saksad asja üle vaatamas, või saatsid mõne kaugemal resideeriva revident-metsaülema. Niisugust asja juhtus siis, kui oli akteeritud tegemata töid, või olematut metsamaterjali arvele võetud. Ja seda nii suures koguses, et oli selge, et asi oli pahatahtlik. Ühtedeks tähtsamateks ülevaatusobjektideks olid noorendikud ja nende hooldamise tase, sest aastate jooksul kippusid okaspuukultuurid muutuma lehtpuupuistuteks. Olukord muutus põhjalikult peale rootsi mootorvõsalõikajate kasutuselevõttu 1970 aastate algul, kui tööjõudlus suurenes mitmekordselt.

Metsamajandi inseneride käsutuses oli algul vana presentkatuse- ja külgedega Gaz-67, väliselt dzhiibitaoline vene auto. Oli ilmselt mõnest põllumajandusasutusest peale mahakandmise otsust ostetud ja enam-vähem sõidukorda seatud.

Metskonna revideerimine lõppes tavaliselt sokuprae, vähilkäimise või millegi muu parasjagu sobiliku tegevusega, mille külalislahke metsaülem välja pakkus. Ja haljast ei kulunud vähe. Küll siis hiljem oli aega revideerimisakti kokku seada.

Niisiis hakati ükskord peale metskonna revideerimist ning tublit kõhutäit ja saunatamist presentkülgedega gazikuga Seljakülast Haapsallu sõitma. Pool sokku pani metsaülem Rudi kotiga meestele kaasa. Metsafondi inseneril Reinul oli aga selline omapärane tervisehäire, et niikui autosse istus, kohe ka magama jäi. Nüüdki sätiti mees kohe tagaistmele ja pandi kott sokulihaga põse alla toeks. Jõuti Haapsallu ja oh häda, Rein oli ilmselt koti sokulihaga kuidagi põse alt ära lükanud ja see oli presendist uksekatte vahelt õue libisenud.

Järgmisel hommikul istuti metsamajandi kontoris ja arutati vaikselt eilset õnnetut kojusõitu. Poolest sokust oleks veel ühe ilusa istumise saanud korraldada. Ja peaparandus oleks ka ära kulunud.

Järsku läks üks lahti ja maruvihane metsaülem Rudi astus sisse. „Kuradi mehed, eks te ütelnud kohe, et te liha ei taha aga te viskate pool sokku autost keset maanteed maha!“ Ja viskas kadunud kompsu kontori nurka.

Metsaülem oli koidikul läinud piima viima ja tuttav kott vedeles veel teeservas. Selgituseks tuleks öelda, et neil aastatel oli autosid meie maanteedel liikumas veel vähe ja enne tööpäeva algust võis mõnda varast liiklejat aruharva kohata.

Metsapunkti uus kemmerg

Vello oli metsapunktis vajalik töömees, oskas kõiki töid ja ei ütelnud kunagi abist ära, kui keegi seda palus. Napsi võttis küll, aga töö enamasti tegemata ei jäänud. Ka muidu oli ta sõbralik ja mõnus töökaaslane.

Saeveskis oli juba pikemat aega jutuks, et juhataja peaks laskma uue välipeldiku ehitada. Oli sügav stagnaaeg ja korralikest olmeruumidest hakati alles rääkima.

Metsapunkti juhataja Endel oli autoritaarne ja kokkuhoidlik mees. Ta oli olnud kaupmees ja ta lemmikütlus oli: „Küsida võib kõike, aga andjal peab ka aru olema.“ Luges ise lauad üle, mida võis peldiku ehitamiseks lubada. Majake saigi nii kitsas, et suurem inimene sees toimetama ei mahtunud. Toekama kerega inimene pidi kõigepealt ukse väljastpoolt avama, pöörama end seljaga ukseava poole, siis püksirihma ja nööbid lahti tegema, püksid alla, samaaegselt samm taha ja uks kähku kinni.

Ükskord niisiis Vello, keda hüüti ka Lutiks ja kes oma kasvu poolest võis uues majakeses vabalt tegutseda, istus männilõhnalises ubrikus ja mõtles omi mõtteid.

Järsku läks kemmergu uks lahti ja oh õudust, liistutsehhis töötava Juuli lai roosa tagupool pressib end Lutile sülle. Lutt jõudis veel ahastuses hüüda: „Juuli, ära tule!“ aga oli juba hilja...

Metsaraevidentidest ja teistest

 Metsamajanduse ja looduskaitse minister Heino Teder oli väga eestimeelne mees. Ta pidas väga lugu metsanduslikest traditsioonidest ja püüdis igati tõsta metsaametnike autoriteeti aga ka enesehinnangut. Tema teene oli see, et eesti metsaametnikud said heast riidest ilusad samblarohelised vormiriided seni ühtse nõukoguliku potisinise „raudteepintsaku“ asemele. Ametnikud pidid tööülesannete täitmisel kandma alati vormiriietust. Metsaülemad ja abid seda enamasti tegidki, metsnikud vähem, -rohkem lankide väljaandmisel ja koosolekupäevadel metskonnas. Metsavahid pidid vormiriietust tingimata kandma koosolekule tulles ja ametlikel kontrollkäikudel oma vahtkonnas, kui see ei olnud seotud otsese raietööga tema osalusel. Vormiülikonna juurde käisid roheline särk ja lips. Püksid võisid olla kalifeed või viigipüksid, esimestega kanti kroom- või juhtnahast säärikuid. Üldiselt olenes vormi kandmise korrapärasus siiski ka metsaülema nõudlikkusest selles asjas. Paksu pahandust võis tekitada see, kui mõnda metsavahti nähti vormiriietes külameestega poe taga õlut rüüpamas. Mõnikord võis see tegevus ka õigustatud olla, sest veel 1960 -l ja 1970 -te aastate algul pidi tihti iga metsavaht ise pingutama, et oma raieplaanid täis saada. Siis meelitati külamehi metsa paremate harvendusraielankidega, kust nad saaksid oma perele kase küttepuid raiuda. Teine enamlevinud etiketi rikkumine oli see, kui mõni metsavaht metskonda koosolekule tulles ettenähtud lipsu asemel kandis vormipintsaku all rullkraega villast kampsunit.

Möödunud sajandi 70-l aastatel loodi metsamajanduse ministeeriumis inspektor- metsaülemate ametinimetus. See anti kogenud ja ennast igati heast küljest näidanud tegevmetsaülematele. Metsameeste rohelise vormipintsaku lõkmetel oli neil meestel neli väikest tärni ( tavalistel metsaülematel kolm). Teder tahtis nimelt taastada ennesõjaaegset süsteemi, kus igas maakonnas oli üks-kaks revidentmetsaülemat, kes kontrollisid teiste metskondade tööd. Neil oli siiski palju suuremad kohustused ja ka õigused, sest metsamajandeid siis polnud. Huuksi metsaülem Mati Ving oli üks selline inspektor- metsaülem ja aasta oli 1973. Ta oli saadetud Kullamaa metskonda revideerima. Kullamaa metsaülem oli üle vabariigi tuntud mees Karl Pärn. Jäägrikoda jõekäärus ei olnud veel valmis, ka mitte uut metskonna kontorit. Sellest hoolimata võeti külalisi vastu vajalikul tasemel. Selleks oli metskonna vana saun veel küllaltki sobiv. Eks ikka sõideti ka ringi mööda metskonda, metsaülem Pärn näitas oma valdusi, võib-olla eksiti ka mõne raielangi või metsakultuuri peale. Kõige südamelähedasem oli Pärnale siiski jahindus ja eks sellele ta oma energia suurelt osalt pühendas. Metsa asjanduse jättis ta targu õblukese abimetsaülema Malle peale, kuid see ei takistanud tal selle töö eest tulnud kiitust ja punalippe põhiliselt enda arvele kirjutada. Aga eks ta ole õige ka – tõelist juhti tunnedki sellest, kui häid spetsialiste ta suudab enda ümber koondada nii, et ise võib rahulikult hobidega tegelda.

Niisiis Vingu Mati tegi oma korrapärast revideerimist ja metsast tulles oli perenaisel laud sauna kaetud. Vaadati ka seda, et laval 120 kraadi oleks, et metsasakstel sobilik lavale minna. Suupistest puudu ei olnud, võeti napsi ja aeti jahi,- metsa- ja muid jutte. Mesinik tõi lüpsikuga mett, lürbiti seda ja haugati angerjat.

Igatahes ühel ajal, küllap üsna hilisel (aga võib-olla ka varasel ) tunnil Mati jõud rauges ja ta jäi magusalt laua äärde tukkuma, vormis, nagu metsaülem ikka. Ärgates paistis hele tuli õuest otse silma. Matil tuli meelde, et sauna vastas on metskonna kontor, kus tal magamine pidi olema ette valmistatud. Võttiski kursi otse tule peale. Vahepeal oli aga tiik, nii 5X5 meetrit suur. Mõni lepp kasvas tiigi ääres. Mati trügis leppade vahelt ennast läbi – ja sumatas ülepea tiiki. Kontorisse polnud enam asja, läks metsaülema juurde, kes kõrvalmajas elas ja rääkis õnnetuse ära. Helgi pani triikraua sooja ja hommikuks oli revidendi vormiriietus jälle selgapanekuks kõlblik.

Vanarahvas jälgis ilma. Tarbepuidu varumisest rahvapärimuses.

Metsarahva puupärimus on osa meie pärandkultuurist.

Säästlik looduskasutus on hakanud jälle juurduma meie inimeste teadvusse. Oleme hakanud väärtustama oma esivanemate pärimuslikke tarkusi ja oskusi. Puhas puit majaseinas ja mööblina on hakanud tagasi tulema meie ellu. Üha rohkem kerkib maamaju, kus nii seinapalgid kui ka mööbel on oma metsast, kauakestvad ja väärikad.

Rahvapärimuses peeti puid ja metsa pühaks, seetöttu tekkisid olulised reeglid metsa kasvatamisel, eriti raiumisel. Põhimõtteks oli kirjutamata seadus, et metsast võeti ainult sellist puud, mis parasjagu tarvis. Põhilise küttetarbe rahuldas haoküte, milleks valmistati kuni mitmed sajad haokubud majapidamise kohta.

Tarbepuitu ehituseks ning laudsepa- ja tisleritöödeks raiuti kindlal ajal, kusjuures tähtis oli ka puu paiknevus metsas, tema välised tunnused, kõla jne. Nendest reeglitest kinnipidamine pidi tagama puidu kõrge kvaliteedi, vastupidavuse ilmastikule. See oli eriti tähtis palkseinte, ukse- ja aknalengide, sarikate ja muude välisõhuga kokkupuutuvate ehitusdetailide puhul.

Vaatame mida ütlevad selle kohta kättesaadavad kirjalikud allikad ning rahvapärimus nii meil Eestis kui ka kaugemal.

Ehituspuitu valiti kasutamise otstarbe järgi.

Juba prantsuse renessansiaja arhitekt Philibert De l´Orme kirjutab oma 1561 aastal avaldatud raamatus, et kvaliteetpuitu ei valita metsatüki lääneservast, sest selles osas on puu kõige halvem, üldiselt kiiva tõmbunud, murduma kalduv, sisaldab rohkem maltspuitu kui mujal, ka mädanikku on siin rohkem. Eriti sobimatu oli siit võtta mööblipuitu.

Puud metsa lõunaservas on parema kvaliteediga kui lääne pool, kuid soojas kasvanuna on need kuivavõitu ja ebaühtlasema puiduga. Metsa külmades osades, põhja ja ida pool säilitavad puud rohkem toitaineid, neis on paremini jagunenud niiskus, need on paremini küpsenud, neis on vähem maltspuitu.

Parima kvaliteediga on puud metsatüki idaservas, nii et kõrget kvaliteeti nõudvat puitu nagu mööbli, akende ja uste valmistamiseks, tuleb varuda sealt või metsa keskelt. Ka Põhjamaadest on juba paarsada aastat teada andmeid ehituspuidu kvaliteedi uurimise kohta. Märgitakse et puud, mis kasvavad metsa või mäe põhjaküljel on tavalisemalt sirgemad ja neis on tihedam, peenem, raskem ja kõvem puit kui lõunaküljel kasvavates. Oldi arvamusel, et ka puu põhjapoolne külg on kõige kõvem. Nii soovitati see ära märgistada ja panna palkhoone ehitamisel see külg väljapoole. Kõik vanad ehitusalased käsiraamatud määravad ehituspuu minimaalseks vanuseks 140 - 200 aastat.

Eri puuliikidel on erinevad kasvunõuded.

Parimad männid kasvavad lahjas nõmmemullas, sest nii tekib aeglaselt kasvanud tiheda süüga puit. Kõige kvaliteetsemad kuused kasvavad sooserval. Puud, kust valitakse kvaliteetpuitu, peavad kasvama tihedalt, et tüvi oleks oksteta ja tihe. Keeritsjat tüve ei saa pidada heaks ei puusepatöödel ega ehitusel. Puu peab olema küps, mis tähendab seda, et kasv on juba peaaegu peatunud ehk viimased aastarõngad peavad olema võimalikult kitsad.

Männi korralikkus on näha selle toorest ladvast ja paksust korbast.. Sellest kõrgemal on hea puu koor kollane ja võrkjalt täis õhukesi lipendavaid kooreribasid. Hea kuusk on terve, ilma vaigujooksuta, terve ladvaga, ning selle alumised, tihedas metsas kuivanud oksad ripuvad peaaegu otse alla..

Kui puu on langetatud, kontrollitakse lähemalt selle kvaliteeti. Selleks soovitatakse kirvesilmaga lüüa puu ühte otsa. Kui samal ajal teises otsas kuulata kõrv vastu puud ja hääl on selge ja kajab hästi, on see märgiks, et puu on väga hea, terve, vigadeta.

Mida vähem on kaja ja sumedam hääl, seda rohkem vigasid on puus. Selline kuulamine nõuab kogemusi, kuid asjatundja võib ka kasvava puu koputamisel tema headuse määrata. Kaja helitugevus ja kvaliteet sõltuvad ka ilmastikust ja pinnasest; seda tõendab n.n. resonants- e. kõlapuit, mida saadakse kindlaksmääratud kohtadest ja mida kasutatakse muusikariistade valmistamiseks

Soome kogemuse järgi leiab heast puistust kõige kõrgema kvaliteediga puid umbes ühe sajast.

Tähtis oli ehituspuu langetamise aeg.

Caesari arhitekt Vitruvius kirjutas juba 2000 aastat tagasi, et tarbepuiduks tuleb okaspuud langetada talvel ja lehtpuud sügise alguses täies lehes. Viimased jäetakse laasimata, et lehestik aurustaks puust üleliigse vee.

Prantsusmaal määras Päikesekuningas 1660 aasta metsaseaduses langetamise ajaks 15.10 kuni 15.04. Napoleon lühendas seda ühe kuu võrra.

Rootsis tehtud tehtud koormuskatsetes selgus juba 19. sajandi lõpus, et detsembris enne talvist pööripäeva langetatud männipalk on selgelt tugevam kui jaanuaris- veebruaris langetatud. Samuti võitis detsembris langetatud puit mädanikule vastupidavuse 16 aastat kestnud katses veebruaris langetatu Vana arusaama järgi oli talvel raiutud puidu vastupidavus suurem seetõttu, et mahlad tüves on miinimumis ja puit kuivem. Tegelikult on puu niiskusesisaldus talvel isegi kõrgem kui suvel. See-eest on puuseente elutegevus pärsitud. Kõikjal aga arvati, et vääral ajal raiutud puit läheb koitama, imab sisse niiskust ja pehkib, omandades inetu värvuse, pakatab kuivamisel jne. Arvati ka, et hästi lõhenev puu saadakse langetamisel piki tuult.

Ka tarbepuu kuivatamine nõudis pärimuslikke oskusi.

Tugeva ja hea mööbli, igikestvate aknaraamide ja välisvoodrilaudade saamiseks tuli hoolikalt valitud ja langetatud puu veel õigel viisil kuivatada. Õigest kuivatamisest sõltus umbes pool puidu vastupidavusest.. Pragunematut puitu saadi selliselt, et langetatud tarbepuud kooriti esmalt ribadena osaliselt, see aeglustas kuivamist. Alles poolkuiv palk kooriti täielikult või tahuti kahelt poolt ja laoti kuiva kohta virna nii, et tuul pääses vahele. Umbes poole aasta pärast tuleb palgid ümber laduda nii, et alumised pooled pööratakse üles ja sisemised väljapoole. Selliselt peavad palgid seisma vähemalt kaks aastat. Alles seejärel saetakse need plankudeks või laudadeks, mis omakorda peavad soojas ruumis veel mitu kuud kuivama Parim puusepapuit saadakse sellise mitmeaastase hoidmisega, kusjuures kõvad lehtpuud ( tamm, saar, jalakas ) peavad parima kvaliteedi saavutamiseks seisma kauem - kuni kaheksa aastat, pehmed lehtpuud (kask, lepp, pärn ) ning okaspuud vähem. Siiski tuli tähele panna, et puit ei tohi olla ka liiga kuiv, eriti kokku sobitamisel. Kui vedelikku enam ei ole, niiskus on täiesti haihtunud, ei ole puit enam kõlblik mööbliks.

Treimiseks ettenähtud puu pandi enne kuivatamist kolmekümneks päevaks vee alla või sõnniku sisse. Ka arvati, et puu kuivab ühtlasemalt, kui tal on latv allapoole.

Mööbliks minevat puitu ei tohi aga kohe nelinurkseks tahuda ega saagida.

Sahtlitega mööblit ja aknaraame ei sobi aga teha lehisest. Selle puidu “mängimist” ei suuda täielikult välistada ei kuivatamine ega aeg.

Puude raiumise ajast meie rahvapärimuses.

Nii tarbe- kui küttepuu muretsemine on alati toimunud talvel. Tööks on eelistatud üldiselt eriti detsembrit ja jaanuari, mil puu pidi olema surnud ja kuivema puiduga. Baltimaade varaseimas põllumajanduse käsiraamatus “Stratagema oeconomicum…”

1688 aastast piiratakse puuraiumise aega ainult detsembri ja jaanuariga, 18. sajandil määravad juba ametlikud eeskirjad puude langetamise varatalvele, sest pärastpoole jäävat sügava lume tõttu pikad kännud.

Silmas peeti aga mitte üksnes raieaega, puu kvaliteedi huvides jälgiti hoolega kuu faase, tuule suunda jms. See tulenes kujutelmast, et noorkuu ajal elu kasvab ja areneb, vanakuu ajal aga kahaneb, sureb. Usuti et puu on elav olevus, tal on hing. Seda usub praegugi 2/3 eestlastest, nagu on näidanud sotsioloogilised uurimused .

Seetõttu tuli puule osutada väärilist austust. Teinekord ei kõlvanud seegi, et sulane raiub, vaid raiuma, vähemalt alustama pidi peremees.. Tarbepuud, eriti anumateks ja mööbliks tuleks raiuda vana kuu kõval (kuival, kalgil)/ ajal, okaspuud ehituspuudeks aga noore kuu kõval ajal. Tarbeokaspuu kooriti sageli aasta enne raiet kämblalaiuselt maapinna lähedalt. Erandina võis tarbelehtpuud raiuda ka suvel, kuid siis tuli puu jätta laasimata kuni lehtede täieliku kuivamiseni. Häda korral suvel raiutud kuusepalk tuleb aga kohe koorida. Kõvade ja pehmete aegade määramisel ei olnud aga üksmeelt. Kõige sagedamini paigutati vanakuu kuiv aeg kuu viimase veerandi, noorekuu kuiv aeg kuu esimese veerandi lõppu Märgitakse ka, et aasta kõige kõvemad ajad on küünlakuul. Ka põletuspuud annavad siis lõigatult rohkem süsi. Kuu faaside silmaspidamise kõrval piiras puude langetamisaja valikut ka õige tuule suuna ja õige langetamissuuna valik ilmakaarte suhtes. Eelistati enamasti puu langetamist ida ja põhja poole, samuti ida, põhja või loodetuulega. Need võtted pidid andma puule erilise tugevuseja hoidma koitamise eest. Torkab silma, et Saaremaal tehti mõnda asja otse vastupidi mandrimeestele.

Järvamaal arvati, et maja palgid ei lähe siis mädanema kui need jõulu ja nääri vahel raiutakse, Harjumaal aga teati, et kui puid sel ajal raiuda, tuleb suvel hunt karja. Kanepis oldi kindel, et kõige kuivem aeg on siis, kui küünlakuu kolme päeva vanune on, siis raiutud põletuspuugi annab valusama leegi.

Mida tänapäeval võiks silmas pidada.

Kasulik on teada, et kui talvepuude raie jääb suveks, tuleb raiutud lehtpuud jätta laasimata. Tugev vee aurustumine lehtede kaudu tõmbab tüvedest vee välja ja kuu aja pärast on need poole kergemad.

Siin on sobiv koht täpsustada ka saunavihtade tegemise aega. Levinud arvamus, et vihad tuleks teha enne jaani, ei ole täpne. Rahvatarkused on pärit peamiselt ajast enne 20 sajandi algust. Vana kalendri järgi oli jaanipäev kaks nädalat hiljem. Seega on parimad vihad need, mis tehtud enne vana kalendri jaanipäeva. Et sookasest saab pehmema ja lõhnavama viha, on üldteatud. Sookase tunneb ära siidkarvastest viimase aasta võrsetest. Arukase võrsed on karedad, näärmelised.

Aasta kõige pehmemad ajad on lõikuskuul, sel ajal lõigatakse võsa, siis ei aja ta võsusid. Praktikas on tähele pandud, et õigel ajal raiutud kraavitrassidel kasvab võsa raiele järgneval 2-3 aastal tõesti mõnevõrra aeglasemalt.

Paralleele tõmmates naabritega võib tuua täienduseks soomlaste arvamuse, et peale tugevat tuult või tormi ei tohi tarbepuud raiuda enne kahte nädalat, “puu süü on lõtv”. Huvitav on see, et mõeldi ka metsauuendusele - lehtpuu on soovitatud raiuda küttepuuks, mille säilivusel pole tähtsust, võimalikult noorkuu ajal, et soodustada kändude võsumist ja üldse noore metsa kasvu.

Kokkuvõtteks.

Paljusid taolisi uskumusi võib pidada põhjendamatuiks. Aastaaegadel ja kuul kui taevakehal võib elusolenditele, milleks on ka puud, mingisugune mõju olla, kuid tuule suuna mõju puu kvaliteedile raie ajal ei saa vist iialgi tõestust. See on arvatavasti samalaadne Põltsamaa kihelkonnast üleskirjutatud rahvapärimusega “Kui kännu ots karvaseks jääb, siis tuleb vanapagan sinna oma perset sügama”.

Kindel on aga see, et usus ja veendumuses tehtud töö on tulemuslikum ning tagajärg parem. . Kes aga usub ja tahab päris kindel olla, see langetagu tarbepuu detsembrist veebruarini kõval ajal otse põhja- või idatuule sisse ja känd olgu siledaks tehtud. Jõudu tööle!

Tuleb tõdeda, et vaadates vanade puithoonete seinapalke, aknalenge, sarikaid, mis on kahjustamata säilinud 100 ja rohkem aastat, või imetledes vana talumööbli seotiste kindlust, on vanades puidutraditsioonides oma iva. Kõige rumalam tegu on ehitada sügavimmutatud freespalkidest elumaja, nagu 1990tel võis kohati näha. Elu sellises “keemiakastis” võib jätta lastetuks järgnevagi põlvkonna.

Hommikune lugu

 Jaan oli metsamajandi kütusehoidla juhataja. Mõnus mees tööl ja seltskonnas. Eriti seltskonnas, kus ikka oodati, millal aeg sinnani jõuab, kui Jaan Rasvamagu laulma hakkab. Oli ka tubli pritsumeeste pealik. Põhiamet, nagu öeldud, siiski kütusetanklas. Metsameister Ilmar pidi igal hommikul metsatöölisi metsa tööle vedama, selleks oli vana GAZ-69. Ühel hommikul see häält sisse ei võtnud ja peamehaanik pidi väriseva südamega meistrile andma oma uhiuue vene dziibi - mehi ei saanud ju viimata jätta. See auto tarbis aga hoopis kangemat kütust, kui vana gazik. Kui Ilmar läks bensiini võtma, juhatas Jaan ta ikka sama bensiinikolonka juurde, kust igal hommikul kütust saadud. Kui Ilmar lärmi tõstis, et uue auto mootor nii kannatada saab, ja see tema kaela läheb, jooksis Jaan kätega vehkides tankla trepile: “ Ole vaiksemalt, kuriloom, ära rõkka üle õue, et kõik kokku jooksevad. Karta pole midagi, mul on eri sorti bensiinidel ilusti kuuseoksad vahele pandud!”

Söömisrituaal

Oli 1960-te aastate algus, kui õppisin EPA-s.Tartusse tulid külla mingil Moskva noortefestivalil viibinud nn sõbralike arengumaade noored. Komsomolikomitee jaotas ülesanded teaduskondade vahel – kes millist  gruppi pidi vastu võtma. Meile sattus neli noort Vietnamist või  Kambodzhast, ei mäleta enam täpselt. Kaasas oli neil üks inimene Moskvast ja üks Tallinnast, sõbralikud, kuid alati vaikivad noored mehed. Tõlgid nad ei olnud, sest külalistega pidime purssima vene keelt. Nende oma küll vähe meenutas seda. Teema keerles ümber progressiivse noorsoo rahvusvahelise solidaarsuse, sest eelneval instrueerimisel EPA komsomolikomitees ei lubatud muid teemasid puutuda. Peale rinnamärkide ja meenete vahetamist oli ette nähtud lõunatamine EPA sööklas. Istusime vaheldumisi külalistega. Meie komsomolisekretär tõstis laualt väiksema pesukausi mõõtu nõu kartulisalatiga ja ulatas selle külaliste pealikule, hoides seda tema ees taldriku kohal. Kõhetu noormees vaatas mõne aja mõtlikult kaussi ja siis kostitajat. See noogutas sõbralikult. Külaline vaatas veel veidi kaussi, haaras kausi servadest ja vajutas siis näo otsustavalt rosoljesse. Mis tema väikeses kahvatukollases peas sel ajal toimus, ei oska öelda. Arvatavasti mõtles ta, et tuleb läbi viia mingi söömise alguse rituaal. Sellest ajast olen vähegi eksootilisemate külaliste puhul alati esimesena endale toidu ette tõstnud ja sööma hakanud. Eriti, kui laual on peale eestlaste vähestele tuntud kartulisalat.

 

Tammesalu kasvatamisest Eesti Vabariigi 100ks sünnipäevaks

Mõni soovitus 100 tamme salu ja ka üldiselt tammepuistu kasvatamiseks

Üleskutse istutada 100 tamme salu või park Eesti Vabariigi 100 aastapäevaks on ilmselt vilja kandnud. Kohalikud ajalehed kajastavad algatusi koolides ja valdades. Kahjuks pole sageli päris selget arusaamist töö käigust. Olles pikka ega kasvatanud tammetaimi ja neid metsa istutanud, julgen anda mõned soovitused.
Esiteks, aega on jäänud väga vähe ettevalmistusteks. 2018 aasta kevadeni, kui peaksime taimed pargiks istutama, on ju ainult neli suve kasvuaega. Kahel esimesel aastal on tamme kasv väga aeglane, nad saavad u 10-12 sm kõrguseks. Nelja aastastena ei saa nad kuidagi üle 40-50 sm kõrgeks. Kujutame nüüd ette pliiatsijämeduste alla põlvekõrguste vitsade mahaistutamist. Nad ei paista rohust väljagi!
Praegu on veel paras aeg tõrude korjamiseks. Ei soovita neid säilitada kevadeni, kadu on suur. Kui pole võimalik maha külvata, siis on säilitamine võimalik ainult segus liivaga kastis või nõus maa sisse kaevatuna.    Parim on külvata kohe sügisel 6 kuni 10 sm sügavusele, soovitav ridadena, kus tõrude vahe on u 5-6 sm ja ridade vahe 10-12 sm. Sooja sügise puhul võivad tõrud idanema hakata, sest pole midagi. Hiirte vastu, kes tõrusid hoolega oma sahvritesse püüavad koguda, tuleks maapind katta tihedalt u 5 sm paksuselt peenestatud kuuseokstega või tiheda traatvõrguga. Võib kasutada ka parajat kihti kuivatatud haralisi männikäbisid.
  Ei ole hea mõte neid sügisel pottidesse külvata ja kasvatada neid aknalaual kevadeni, nagu ühes koolis plaaniti. Meie laiuskraadi puude füsioloogiliseks nõudeks on oma arengus üle elada külmaperiood. Eriti vajavad seda esimese aasta tõusmed. Talvine vee transpiratsioon nõrgestab neid niivõrd, et kevadel nad hukkuvad või kiratsevad pool suve, kasv jääb nõrgaks, seega lähevad järgmisele talvele nõrgestatuna vastu.
Et asja natukegi parandada, mõned soovitused: Kaks esimest aastat tuleb lava või peenar tammekülviga katta looriga või kiletunneliga (tingimata hea õhustatusega!). Kile või loor tuleb eemaldada hiljemalt augusti algul, et puukesed jõuaksid sügiseks õigeaegselt puituda. Kõige halvem on kilet peal hoida sügiseni, puukesed kasvavad edasi, jäävad puitumata ja hukkuvad esimeste külmadega. Seepärast võib ka väetada ainult kuni juuli keskpaigani, hiljem võib lisada ainult kaaliumväetist, mis suurendab külmakindlust.
Kolmanda aasta kevadel tuleb taimed koolitada, st. välja kaevata, juur kärpida u 1/3 võrra, et juurestik hargnema hakkaks ja istutada nn puukooli. Ridade vahe võiks olla nüüd 25-30 sm ja taimede vahe reas u 15-20 sm.
 Nüüd tähelepanu! Iga puutaime päikesepoolsele küljele 2-3 sm kaugusele tüvest tuleb lüüa maasse 5-6 sm jämedune vai, pikkusega u 1,5 meetrit. Seda nimetatakse ajepuuks. Sobib näiteks  müügil olev pikuti poolitatud  immutatud aialipp. Nimelt vajab tamm heaks kasvuks tüve külgvarju, kuid pealt peab langema täisvalgus.
Tuntud on vana metsakasvatajate ütlus: “Tamm tahab kasvada kasukas, kuid palja peaga.”
Nimelt, kasutades ajepuud, kasvatab tamm tüvekest otse vaia varjus üles. Tüvi ei hargne ja kasvukiirus suureneb, kuna energiat ei kulu külgokste kasvatamiseks. Tehtud katsete põhjal Kullamaa arboreetumi puukoolis võib meie tingimustes saada nii 4-5 aastaga 1,5 kuni 1,8 m kõrgusi tammeistikuid. Kolmanda aasta juurdekasvud neil taimedel oli 30 kuni 55 cm pikad ja pürgisid kepi varjus otse üles nagu pilliroog, ilma ühegi külgvõrseta. Heistrid peavad kahest- kolmest kohast olema üsna tihedalt kepi külge seotud. Neljandal aastal olid aastavõrsed juba 50 kuni 80 cm pikad. Puukeste edasisel kasvatamisel kultuuris 2,5 m pikkuste ajepuudega kasvasid need Kullamaal 10 aastaga 3,6 kuni 4,4 m kõrgusteks. Samas kultuuris ilma ajepuudeta kasvanud tammede kõrgus jäi 10 aastaselt 0,8 kuni 1,7 m piiresse. (vaata fotosid).

Teine võimalus õigeks ajaks pargiks sobivate istikute saamiseks on rajada puukool sobiva suurusega kilekasvuhoonesse.
Aastaid tagasi, viibides ühel Saksamaa reisil, peatusin nädalapäevad Hesseni liidumaal Arolsenis. Minu võõrustaja oli Friedrich Carl Prinz zu Waldeck und Pyrrmont, erialalt metsakasvataja nagu minagi.
Sõitsime ringi printsi valdustes, mis põhiliselt koosnesidki mitmesuguses vanuseklassis puistutest. Sealgi oli 10-15 aastat enne minu sealviibimist alustatud põllumaade metsastamisega. Põhilised puuliigid, mis Arolsenis oli viimase tosina aasta jooksul põllumaadele kultiveeritud, olid tamm ja pöök. Torkas silma, et kultuuri rajamisel olid puudele pandud tugipuud, nagu me oleme harjunud seda nägema ja tegema pargipuude istutamisel. Nii see seal siiski ei olnud. Mulle selgitati, et see on väga vana võte ja see on vajalik just tamme kasvu kiirendamiseks ja sirge tüve saamiseks.
Tamme koolitamist juba kirjeldati eespool. Kultuuri rajamisel lüüakse tammeheistri lõuna- (päikese) poolsele küljele umbes 3 meetri pikkune post, mile jämedus on 6-8 sentimeetrit. Kuna tegemist on endiste põllumaadega ja istutatud on korrapärase seaduga 3 x 3 meetrit, on poste võimalik maasse lüüa liikuvalt platvormilt, näiteks veoautolt. On ka lihtsaid mehaanilisi postipanijaid. Istik seotakse sidemega posti külge. Edasine iga-aastane hooldus seisneb uue sideme sidumises umber juurdekasvanud ladvaosa.
Post varjutab tüve, see ei hakka hargnema ega kõverdu, iga-aastane juurdekasv suundub otse üles, külgoksi peaaegu ei teki. Nii saadakse esimese palgi pikkuses täiesti sirge tammetüvi.
Tavaliselt, nagu meil on praktiseeritud, istutatakse tammeread vaheldumisi mõne teise puuliigi (kuuse, halli lepa) ridadega. Hiljem, kui ajepuud on oma ülesande tamme laasumisel täitnud, raiutakse ajepuude read välja. Minu võõrustaja ei pidanud sellist kasvatusviisi otstarbekaks. Esiteks, ajepuude ridade istutamine ja väljaraiumine on töömahukam kui postide panek, pealegi saadakse sellest sealsetes tingimustes väheväärtuslikku peenpuitu. Teiseks, kõrge väärtusega tamme mahub pinnaühikule poole vähem. Kui aga rajada tammekultuur tihedana ja hiljem harvendusraiete käigus pool välja raiuda, on see lihtsalt kalli istutusmaterjali ja raha raiskamine.
Just viimastest kaalutlustest tulenes ka puuliikide valik põllumaade metsastamiseks – saada pinnaühikult võimalikult väheste kuludega kvaliteetset ja kallist puitu. Sellele suunale oli seal alus pandud juba 150 aastat tagasi. Peremees näitas uhkusega vanavanaisa istutatud puistuid- need olevat tema jaoks istutatud. Vanaisa istutas metsa tema laste jaoks, isa tema lastelaste jaoks ja tema istutab oma lastelastelaste jaoks. Sellepärast ei pidanud ta ka otstarbekaks rajada põllumaadele energiametsi – selleks peaks sisse viima hoopis uue, väga töömahuka ja kalli tehnoloogia, mis tema arvates sobib rohkem noortele meestele, kes ostavad üle maa kokku maid ja kellel puudub selline metsapank nagu Arolseni lossil.
  Kui ma selgitasin talle, et meie maal on metsaomandi mõiste üldse vast sadakond aastat vana ja seejuures on seda mitu korda ära võetud ja tagasi antud. Seepärast pole metsaomanikel praegugi täit kindlust, kas tema istutatud metsa ikka saavad tema lapselapselapsed kasutada. Seepärast võtab tulevikumetsanduse sisseviimine meil aega. Metsast tahetakse kähku tulu saada.
   Mõelnud veidi, ütles ta, et kui teie, eestlased oma suhtumist metsakasvatusse ei muuda, ei saa teist iialgi rikast rahvast.
Oleks kindlasti vaja rajada meilegi mõni tootmiskatse, et selgitada sirge ja kalli tammepuidu kasvatamise võimalusi parematel pinnastel. Kalli oksavaba, jämeda tammepuidu hind maailmaturul on pidevalt tõusnud. Seni võiksime kasutada eelkirjeldatud saksa meetodit oma tammesalude või parkide rajamisel vabariigi 100 aastapäeva puhul.
Ei lähe meelest  Friedrich Carli sõnad oma sirgete tammehiiglaste latva vaadates: “ Kui mul uut autot vaja on, pean ma ainult kolm tamme maha müüma.”