Laisaküla. Linda Kirsi jutustus

 

See on kadunud küla Laukna küla ja Krahvi tee vahel, mis ulatus Pokuti jõe äärde. Maa oli märg ja palju ka kraavitatud, kuid kevadeti ja sügiseti tihti läbimatu. Sellest tuli ka küla teine nimi “Hundipuhkama,” see tähendas,  et nii raske oli liikuda hundilgi, et ta pidi vahepeal puhkama. Kokku oli selles külas 13 suitsu, 11 taluperet ja 2 käsitöölise sauna. Majad olid enamasti väiksemate kõrgendike ja küngaste peal, vahel olid vesised põllu-, heina- ja karjamaad.

       Üks suuremaid talusid oli Vahekaasiku. Suvel oli see rohelisse uppuv hoolitsetud õuna- ja marjaaiaga ja mesipuudega talu. Otsapidi paistis kivist karjalaut, külgepidi valgekskrohvitud häärber. Põhjapoolse kuuseheki varju jäi ait, kuivati ja kelder. Omaette kolmnurga moodustas majandusõu, jalgrajad viisid kuivatisse, karjalauta, kanalasse ja keldrisse. Elumajas loomapidamisega kokku ei puutunud. Kõik vajalikud keetmise- ja aurutamistööd tehti kanala köögis. Veranda ees oli kõrge ümmargune lilleklump. Seda kattis muru, äärimööda olid istutatud roosad pargiroosid, kahelpool verandat poolkaares oli enelahekk ja nurkades vabakujulised jasmiinipõõsad. Vahekaasikuid oli õieti kaks.

Teine oli väike suitsumaja, aga maad oli kahe koha jagu. Seda peret kutsuti rohkem pererahva liignime järgi – Õeruste.

Koopa koosnes kahest väikekohast, need olid küla tugevamad pered.

     Siis oli kolm Tagapõldet, Lepiku oli õmbleja saun, Sepa oli rätsepa saun, siis Sikamäe, Sopaaugu ja Sõõrupealse. Ka Laavit loeti mõnikord selle küla hulka, kuigi ta oli Krahvi tee otsas teiselpool teed. Laavil olid suured metsa - ja maavaldused. Elumaja oli ka suur, 7 x 11m. 

      Jõepoolsete perede tee tuli piki männiku seljandikku Huntaugu tee lahkmele Krahvi teele. Huntaugu mäel oli palju kartuliauke, mis nüüd sarapuid täis kasvanud.

      Väike jõeke, mis oli nii tuntud oma mustade lutsude ja suurte vähkide poolest, voolas Sopaaugu akende alt läbi. Kaugemalt riigimetsast jooksis rabasooniku vesi siia jõkke. Langus oli üle meetri. Kui aken oli lahti, võis tuppa kosta väikese joa kohinat. Õue piirdeks olid hõberemmelgad, põllu äärest õue tõi pärnade rida. Sissevarisemise eest olid jõe kaldad kindlustatud raudkividega, mis tekitasid pisikese järve. Sopaaugu perenaine oli käre inimene, tülitses tihti kõigiga, ka oma perega.

      Kahel Tagapõldel oli veider vanapoisist peremees. Ühes majas elas ise isevärki virtinaga, teine maja oli rentniku käes. Maad olid rentniku pidada, pärisperemees tegeles ainult oma õunapuuaiaga.

      Sikamäe oli väike suitsumaja. Oli ilus, korras, enelate ja sirelite vahel. Sirinaid, nagu vana      perenaine ütles, oli viit seltsi. Alati oli siin linnast suvitajaid. Sikamäe koolipreilist tütar, kes Sinalepa koolis õpetas, tuli suviti koju emale appi loogu võtma. Jõudis jalgrattaga Sikamäele peale keskhommikut, jättis oma masina küla serva kase najale. Siin ei olnud veel sõiduteid, siiani tuldi kodunt ikka paljajalu.  Kui Kullamaale mindi, siis alles pärast kaske kängitseti jalad. Õhtul kella 6-7 paiku hakkas rattaga sõitma tagasi mere äärde.

     Sikamäe karjapoisi suvepalk oli selline: oina kops, pastlapaar, vana emane kass, millest ilmselt taheti lahti saada. Perenaise tütar pistis pealekauba veel lamba jala taskusse. Küll pidi olema vaprust, et kassiga võideldes jõuda kogu kandamiga õnnelikult koju ema sauna üle kolme versta taha. Seda rääkis mu ema ja see oli 1890 aastal. Aga ega see tol ajal teistes taludes palju teistmoodi ei olnud.

     Vahekaasiku Kaarel oli hoolikas maaparandaja. Õhtul peale toimetusi võttis ta tormilaterna ja läks öösel paariks tunniks kraavi kaevama soosse ja nii iga päev.

     Kõik käigud, mis suundusid Kullamaa poole, veskile, poodi, kirikusse, laadale, mindi Krahvi teed pidi. Raudteejaama, vallamajasse, Laukna kooli tuli tee Laisilla veski lähedale maanteele.

     Külas oli koduväiks üks kriminaal. Hüüti rootsi ohvitseriks ja grenaderiks, kuidas keegi.     Tühjendas paar aita Lauknal, siis Puise rannas, kui toodi silku Puisest. Ladus ükskord Lähtru veskist paar kotti vankrisse. Kullamaa kabelis oli komme, et saksakabelisse jäeti aadlike surma puhul kuldne nimetahvel vapiga seina peale. Need olid siiski kullatud plekist. Rootsi ohvitser käis neid varastamas, kaasa võttis ka scheviottvillased tekid, mis olid puusärgiraamide katteks. Need leiti kord peidetult maanteeäärse talu kiviaia seest. Grenader istus vahel ka kinni, kuid tuli ikka tagasi.

 

Pille Kippar. Kas põline või isehakanud läänlane.

 

Omad ja võõrad

 

Kas põline või isehakanud läänlane?               

Pille Kippar

 

Inimese positsiooni, staatuse või päritolu määramisel võime lähtuda mitmetest kriteeriumidest: elukohast või rahvusest, ametist või tegevusalast: tartlased, Peterburi eestlased, eestirootslased, pensionärid, maamehed, noorsõdurid, koolmeistrid, lasteaiaealised, läänlased….

Kui peaksin määratlema oma päritolu täpsemalt, vastan ikka, et ema harjakas, isa järvakas, lapsed läänlased. Mina pean ennast läänlaseks. Minu sündimise ja esimeste eluaastate, liivakasti ja lugemaõppimise ajal elasid mu vanemad Läänemaal /Koluveres, Kullamaa kihelkonnas/ ja olid - nagu kantseliidis öeldaks - seotud sealse hariduse ja ühiskondliku tegevusega.

Olen Tõestisündinud lugusid ja kuulujutte läänlastest rääkinud Haapsalu muinasjutuseminaril 29.12.2015. Sellele järgnes ettekanne folkloristide talvekonverentsil Omad ja võõrad 4.-5. veebruaril 2016. Käsitlema omade ja võõraste teemat - et kes on läänlane ja kes mitte - iseenese ja tuttavate positsioonist lähtudes - ajendas minuga aastate eest juhtunud lugu. Selle jutustan lõpuks.

Kes siis on läänlane? Kes on oma? Kas see inimene, kelle kõik esivanemad mitmendast põlvest saati on elanud Läänemaal, kõik tema juured on Läänemaa mullas, või ka see, kes oma elu ja töö on pühendanud Läänemaale, aga juured on mujal?  Ja mitmendast põlvest läänlase minevikku arvestama hakkame? 

Minu tutvusringkonna hulk põlisläänlasi on pärit ja suure osa oma elust elanud ja töötanud Läänemaal: Jüri Uustalu, Alfred Samet, Gustav Ferdinand Nõlvak, Karl Reesar, Piia Vreinthal, Voldemar Pinn, Ilmar Jõesoo, Loit Lepalaan, Vete Reinu/Looman, Mari Sarv. Paljud läänlased lahkusid Läänemaalt kas omal tahtel või elusaatuse tõttu: Laisilla Elli ja Hilja, Valdemar Väli, Aino Kiindok, Valve-Liivi Kingisepp, olid aga pidevalt kursis kodukoha probleemidega. 

Isehakanud läänlasteks pean neid, kelle juured on küll mujal, aga suure osa oma elust ja tööst on teinud Läänemaal: Ernst Enno, Henn Unt, Ellen  Uritamm, Kipparid, Anskod, Evi Rõuk/Tamm.

Räägin mõned lood mulle tuttavatest läänlastest.

Laisilla Jüri, tütred Elli ja Hilja. Laisilla veski on Koluvere – Laukna tee ääres. Käisin sealt kaks talve iga päev mööda kooli. Minu mälestused algavad saksa ajast, mil Laisilla talu peretütar Elli kudus meile suure vaiba. Ema tegi kavandid ja koos värvisime lõngad. Sõja ajal olid koolmeistrid sunnitud loomi pidama; meil olid lambad, põrsas ja kanad/pardid. Elli käest laenasime hiljem kangasteljed ja tädi Olga kudus perele mantli- ja kostüümiriiet. Ikka oma lamba villadest.

Isa Jüri Liimann (jõuka talu peremees, oli pikalt seotud Kullamaa kirikuga) viidi “uute aegade” saabudes kohe Siberisse (“Kullamaa mälestustes” on avaldatud tema kiri Siberist 1954). Laisilla talu pärija Elli lahkus kodunt, muutis nime. Et ka mitte Siberisse sattuda, abiellus vene sõjaväelasega (Dementjeva). Kasvatas üles mehe poja (?Dima); oli hiljem Tallinnas ARSi kangakuduja. Ta elas Süda tänavas, hõlmikpuu lähedal; minu ema käis tal mitmel korral külas. Hoopis hiljem, kuuekümnendate lõpul või seitsmekümnendatel kudus Elli ka mulle põrandavaiba; see alles praegugi. Tema õnnetu surmaloo jätan rääkimata. Noorem õde Hilja (Mets - meil olid kokkupuuted hiljem, laulukooride kaudu) helistas mulle hiljuti, oktoobris 2015 veel. Aga tugev Laisilla läänlaste pere aeti laiali, lahkus kodunt, veski rüüstati. Hiljem müüdi maad-metsad maha. Neid läänlasi enam ei ole. 

Valve-Liivi Kingisepa/Presjärve lugu. Haapsalu keskkooli legendaarsel lauluõpetajal Helga Kariisil oli 1949. a kevadisel koolivaheajal 6. klassis õpetajatele lahtine muusikatund, näidistund; õpilased kõik kohal, Valve ka. Isa oli päeval linnas käinud ja tütre uude korterisse ümber kolinud. Valve ei sõitnud sel õhtul koju, seadis end uues korteris sisse. Öösel küüditati pere Taebla Kirimäelt Siberisse. Valvet ei osatud uuest korterist otsida, jäi alles. See suure pere pesamuna, üheksas laps pidi hakkama saama, ise ennast koolitama. Õppisime koos ülikoolis, olime kursusekaaslased ja head sõbrad - siiani. Sel ajal muidugi ei teadnud neid asju, nendest ei räägitud. Kui ema viiekümnendate lõpul Eestisse tagasi tuli (isa suri Siberisse), said paljud asjad selgemaks. Ilmnes mitmeid ühiseid tuttavaid vanalt Läänemaalt. 

Valve oli TÜ eesti filoloogia õppejõud, vana kirjakeele töörühma juht, Wiedemanni keeleauhinna laureaat 2014. Tema pidas kogu aeg sidet klassiõdedega ja sugulastega Läänemaalt. Haapsalus Viigi ääres on temale kui keeleauhinna laureaadile pandud pink. Valve suhtleb Haapsalu koolikaaslastega siiamaani.

Nemad olid põlised ehk päris-läänlased.

Henn Unt, Kullamaa pastor (1932-1946), pärit Valgamaalt Helmest (prof Ed Vääri onu). Hea laulumees, rahvamees, laulataja ja matja, Koluvere poiste leeritaja, lasteristija (Kippari, Ellerheina tüdrukud. Mäletan Viivi-Maare Kippari ja Thea-Mall Ellerheina/Ungerti ristimist 1939. a jõuludel). Unt käis tihti lossis, nagu hoolekandekooli ümbruskonnas nimetati; andis poistele usuõpetuse tunde.

Meil lastel palus ennast onu Hennuks kutsuda. Onu Henn oli pannkoogimaias. Helistas, hakkas Kullamaalt jalgrattaga Koluveresse tulema (3 km); emal vaevalt taigen valmis, kui tema juba kohal. Ise küpsetas, põll ees, andis lastele ka. Et kuumalt pannilt on kõige parem, eriti hea moosiga.

Käisime perega ka pastoraadis Kullamaal külas. Onu Hennul olid ikka laste jaoks klantspaberist inglid või tüdrukute pildid kingituseks, need sobisid imehästi salmikutesse, olid palju ilusamad kui ise joonistatud. Henn Unt küüditati pärast sõda ja oli Siberis, 7 aastat; pärast Kullamaale enam ei naasnud.

Ja nüüd - vähemalt veerandsada või rohkem aastat hiljem (1960-70. aastatel) - näen Tartu rongis minu vastas istumas justkui hästi tuttavat meest... Kas on või pole, on või pole… Otsustasin teha tutvust; küsisin, kas ta ikka veel armastab pannkooke… Vaatas mind pisut ja tõusis rõõmsalt Pillet tervitama, tundis või mäleta Meil oli meeldiv vestlus Tartust kuni Tapani. Et oli ilus aeg see Koluvere-Kullamaa aeg meie elus, läänlaseks olemise aeg. Unt sõitis Tapalt edasi Kadrinasse.  

Aastaid hiljem külastasime rahvaluule kogumise ekspeditsiooni ajal folkloristidega tema peret Kadrinas. Mõnigikord sai varem pastoraadist andmeid heade rahvaluule teadjate kohta. Seekord samuti. Pastorid-rahvamehed tundsid hästi oma inimesi.

Lembitu Tarangu/Twerdjanski kokkupandud raamatus”Kullamaa mälestused” (2012) on 4 lk Ellen Uritamme /Ellen Saul/, omaaegse Tallinna Töölisteatri näitleja kirjapanekuid elust ja sündmustest Läänemaal kümnekonna aasta jooksul, saksa-ajast alates. Ellen alustab nii:

Sündinud ja koolis käinud olen Tallinnas, aga 1943. aastast sai minust läänlane,  ja räägib nii kohalikkudest kui ka pärast Tallinna pommitamist Koluveresse sattunud kultuuritegelastest: Süvalepad, Saulid, Ed Oja. Ellen Uritamm meenutab mitmeid sõjaaja sündmusi, mida minagi kaasa elasin. Räägiti, et kui “punased” Marimetsa rabas paras´ütiste alla lasta kavatsesid, tõmmati kohaliku rahva tähelepanu kõrvale – süüdati hoolekandekooli laudad põlema. Tuul viis tule edasi ja peale omaaegse valitsejamaja, kus Uritammed elasid, põles Kalju külas maha paar talumaja ja kellegi heinaküün. See olnud 6. juunil 1944. Mina olin siis esimeses klassis, 8-aastane. Redutasime lastega kooli aias – lossi ei pääsenud enne kui tuli kustutatud. Pärast kodu põlengut elas Uritammede pere ühe aasta lossis, meie korteri ühes toas. Ellen jutustab veel muustki – küüditamistest ja Kullamaa kandi toonasest kultuurielust. See oligi tema töö. Aga mälestuskild lõpeb lausega: Hiljem olen töötanud Märjamaal ja Pärnus, aga küsimusele, kas olen läänlane, vastan ikka, et olen küll.

Portreekunstniku Valdemar Väli (1909-2007) sünnikohta märgib teeviit Koluvere ja Kullamaa vahel: Savitöngi (kohalikus kõnepruugis: Sauetönk). Mõnisada meetrit maanteest läände paistab metsistunud kultuurpõõsaste vahel saviahju hästisäilinud korsten. Puutusin kunstnikuga kokku turismireisil Itaaliasse 1979. aasta väga külma jaanuarikuu alguses. Reisisime nagu sel ajal ikka, Moskva kaudu: rongiga Moskvasse, sealt lennukiga Milaanosse, edasi bussiga: Torino - Genua – Pisa - Firenze – Rooma - ja tagasi Moskva kaudu koju. Loomulikult tulid anda kõik venekeelsed iseloomustused, allkirjad ja truudusevanded nii Tallinnas kui Moskvas - just nagu ette nähtud. Haridus- ja kultuuri-töötajate ametiühingu gruppi kuulus koolijuhatajaid, teadustöötajaid, mitmesuguste liitude ja organisatsioonide inimesi igasugustelt erialadelt. Raha meile peaaegu ei vahetatud, aga toideti üheskoos 3 k päevas. Iga asutus sai vaid näpuotsaga kohti, nii et omavahel tuttavaid oli vähe. Siis hommiku-, lõuna- ja õhtulauas tutvusime, et kust keegi pärit ja millega tegeleb.

Ma pole oma läänlase lapsepõlve ja Koluvere lossis üles kasvamist kunagi häbenenud. See pakkus kunstnikuhärrale huvi – täiesti kaasmaalane, samast Kullamaa kihelkonnast! Ja mulle osutati üle keskmise tähelepanu. Söögilauas ja bussis oli alati koht varutud. Et kas neiu Pille soovib praadi selle või teise salatiga, kas soovib mineraalvett või veini, soovib akna all istuda või… et kas tohib tema kõrvale tulla?…  Nii head ja teadlikku individuaalset giidi ja juhendajat kui sel reisil, pole mul kunagi olnud. Itaalia on ju kunstide maa ja minu teadmised sel alal just napimad. Aga mul on vist natuke filoloogi vaistu ja olin ka ladina keelt õppinud – see kergitas minu aktsiaid… Ikkagi Itaalia. Kiievi muusikakooli õpetajast (itaalia-vene) tõlgi/giidi kunstialased teadmised olid väga napid - ta ei suutnud neidki asju tõlkida/selgitada, mida minukene teadis ja millest ladina keele toel aru sain.

Olid väga ilusad ja rikastavad päevad. Peale ettenähtud ekskursioonide ja muuseumide käisime kunstnikuhärraga koos raamatu- ja kunstipoodides, jalutasime linnas. Ma sain palju uut teada. Võib olla et niimoodi võiks ka kurameerimine alata. 

Ühel õhtul, üsna reisi lõpul, pöördus kaaslane mu poole, et tahaks minult midagi küsida… et kas mul vahetevahel aega on; temal olevat kavatsus maalida mõningaid Läänemaa tüüpe, eri vanuses ja mõlemast soost… Et on juba kogunenud oskust ja julgust, et oleks aeg… Oleks ilus oma kodukandist midagi tulevikule jätta… Mõned modellid on välja valitud ja mina sobiksin nende hulka, et neiu Läänemaalt…et kui mul aega ja tahtmist on, ja et kus mu juured täpsemalt on…Ma vastasin muidugi nii, nagu teie juba teate – ema harjakas, isa järvakas, lapsed läänlased…Pikk paus… Ah et ainult lapsed läänlased, et polegi päris läänlane…

- Sic transit gloria mundi – nii kaob maailma hiilgus… Kaduski. Ma polnud enam keegi. Mind ei oodatud enam hommikulauas kuuma kohviga, pidin ise vaatama, kuhu kohver panna ja kus bussis vaba koht on… Kunstnikuhärra kaotas mu vastu igasuguse huvi. Ma polnud enam oma, polnud läänlane… Mind polnud tal enam vaja… Võib olla et just nii tunneb ennast mahajäetud pruut või peigmees, kelle eest on mõnda aega hoolt kantud… Minust kui läänlasest jäi muidugi pilt maalimata.

Kavatsedes sünnipaigale kingitust teha, lootes läänlase olemust portreede kaudu avada vaatas kunstnik kaugemale, mõtles ette, valis modelli eriti hoolikalt, süüvis juurtesse. Pidigi valima ja süüvima. Sellepärast mina kui isehakanud läänlane tema projekti ei sobinud. Ei jäägi muud üle kui ikka tõdeda, et ilu on vaataja silmades;

Kokkuvõtteks

Jutustasin viis lugu oma paljudest Läänemaa tuttavatest. Põlisläänlastest Laisilla pere ja Kingisepa Valve sunniviisilise lahkumisega hääbus üks pere kohe lõplikult, teisel püsivad sidemed kodukandiga tema elu jooksul. Isehakanud (mitte juurtega seotud) läänlasi Ernst Ennot, Henn Unti, Ellen Uritamme, Anskosid, Kippareid jt teatakse ja mäletatakse, peetakse tuttavateks: nad on elanud ja töötanud Läänemaa heaks. 

Ehk ongi nii, et “isehakanud” läänlane või Eestisse asunud muulane võetakse omaks siis, kui ta õpib tundma ja respekteerib kohapealseid tavasid ning on kohalikule vajalik. Läänlase staatuse määratlemisel peeti isiklikke vahekordi ja mõlema poole suhtumist olulisemaks kui esiisade päritolu.

Põlisläänlased ja isehakanud on üks võimalik jaotus omadeks ja võõrasteks. Kindlasti peab paika vanasõna, et veri on paksem kui vesi. Kui tean tema päritolu ja juuri, kui oleme iidamast-aadamast sugulased, siis kuulub see inimene kindlamini minu kogukonda. Nii tuli Kullamaalase Mari Sarvega vesteldes välja tema seotus/sugulus üsna  mitmeteistkümne Läänemaa inimese või suguvõsaga. Samade juurtega inimesed tunduvad hõlpsamini omadena, teistsuguste tavade ja omadustega on hoopis raskem harjuda ja neid inimesi võõristatakse kauem või rohkem.

Silvi Tarangu jutustused Jõuluajast lapsepõlves metsavahitalus ja tööl nõukogude ajal

 

Silvi Tarangu jutustus Jõulu kolmandal pühal 2020.a.

Jõuluajast, söökidest, töödest ja toimetamistest metsavahitalus 1960tel

Olin siis 13-14 aastane, elasime Pajusi metskonnas Tapiku mõisa lähedal Kaisas. See oli suur maja kõrgete lagedega, kunagine jahiloss. Meenutan tollaseid  Jõuluaegade tegemisi ja toite, aga servapidi ka üldist elu-olu metsnikuperes ligi 60 aastat tagasi.

Jõuluõllle tegemisest.

Esimesena toodi kööki suhkrupeedid, umbes  2 korvitäit. Harjaga pesti  puhtaks, mustad kohad lõigati välja. Tavaliselt oli see minu  töö. Isa võttis suure terava noa, hakkas peetidest lipse lõikama. Kokku lõikas paar ämbritäit. Siis viidi need  karjakööki, pandi kaks 2-ämbrist potti tulele, keedeti vaikselt.  Kui vedelik  vähenes, kallati vett ämbrisse juurde  ja keedeti  edasi. Tavaliselt keedeti nii kahel päeval, vahepeal ligunesid peedilipsud keeduvees. Siis valati kõik  pesupalisse. Peedilipsud läksid sigadele toiduks. Küpsetati üks, kaks  12-kopikast  lehmaleiba viiludena praeahjus pruuniks.  Võeti marli ja seoti leivad 2-3 marlinutsu sisse ja pandi palisse virde sisse.  Lahustati pärm ja kui virre oli ilusat kuldpruuni värvi (umbes  ühe öö järel ),  lisati pärm. Siis kaeti pali valge linaga ja siis kasukaga ning tõsteti truubi äärde. 3-4 tunni pärast kontrolliti, kas läks käima. Õllelõhna oli juba  tuba täis. Magusat virdejooki anti ka lastele maitsta. Siis tõsteti pali truubi äärest jahedamasse ruumi ossa ja seal käis see  mõned päevad. Kui oli piisavalt kangust  ja oli õlle nägu ja tegu, viidi veel jahedamasse saunaruumi. Hiljem oli meil õige õllepunsu, siis kallati see sinna , vahel oli ka 40 liitrises piimanõus. Siis toodi kannuga sealt tuppa. Siis enam lastele ei antud. Lehmaleib sai nimeks 12 kopikalisele vormileivale seepärast, et paljudel vilja polnud ja seda leiba anti loomadele  jõusööda eest, et lehm lüpsaks. Nimelt piimaliitri eest sai tunduvalt rohkem raha  kui oli leiva hind. Ja äraantud piima eest sai osta jõusööta. Võis võtta ka ainult raha, aga papa ju teenis  ja meie võtsime ikka jõusööta.  Ise sõime ikka 16-kopikalist leiba, see oli päris hea põrandaleib. Minu üheks ülesandeks oligi jalgrattaga tuua poest kotitäis lehmaleiba ja kaks põrandaleiba nädalas. Oli üsna raske.

Leivateost ja mis sinna juurde käis

Mamma tegi jõuludeks ise ka leiba. Jõe pool elav Sauka pere elas naturaalmajapidamises, sest oli kolhoosist kaugel ja  tööl nad ei käinud. Kasvatas salaja metsapõllul rukist. Siis oli eraisikutel rukki kasvatamine keelatud. Mamma tõi talt natuke rukkijahu ja kamalutäie juuretist, mis oli põhiline. Isal oli nisujahu. Siis tehti meil sellist peenleiba, rukkijahu veidi ja juuretist aga enamus oli nisujahu. Savikausiga pliidi servale juuretis käärima,  ja küpsetati siis jõululaupäeval , vahel köömnetega, vahel ilma. Söödi võiga, või tehti meil kodus ikka  ise. Üks piimakord enne jõule jäeti piim meiereisse viimata, sellest piisas koore ja või tegemiseks. Algul värsket koort , siis lasti hapuks ja tehti ka hapukoorevõid. Vändaga koorelahutaja  ja vändaga võimasin olid meil ka olemas. Väntasin mina ja vend Juhan. Kui Tartu tädid maale tulid ja tahtsid vahukoort, siis võimasinaga sai teha ka vahukoort, pidi hoolega vaatama, et võiks ei läheks. Jõululaual oli alati kuivatatud  õuntest keedetud paks kissell, millele pandi peale vahukoor. Vahel pandi ka rosinaid või ploome sisse. Kui suhkrut oli vähe, kasutati peedisiirupit. Seda tehti kodus kogu aeg ise. Sai ja peedisiirup oli laste lemmiktoit. Ka moose tehti marjadest peedisiirupiga. Jõululaual olid alati ka kõrvitsasalat, verivorstid pohlamoosiga, ahjukartulid, hapukapsas oli tehtud seapekiga. Porgand ja kaalikas keedeti eraldi.

Jõulueelsest seatapust ja toitudest, mis seast tehti

Meil peeti tavaliselt kaht siga. Sead oli põrsastena võetud, kui lehmad tulid kevadel lüpsma. Tavaliselt tõime põrsad Saukalt, see pere kasvatas emiseid ka.  Sigu söödeti algul piima ja lõssiga, hiljem aiamaalt kitkutud ja peenestatud  rohu ja peedilehtedega, millele lisati paar peotäit jahu. Kuna lõssi anti meiereist tagasi, siis lisati ka lõssi. Sügisel, kui kartuleid võeti ja sorteeriti, siis hakati rohu asemel andma keedetud väiksemaid, nn seakartuleid.

Enne Jõule  tapeti siga, isa siga ei tapnud, külast tuli mõni naabrimees, enamasti isa tuttav jahimees.  Võeti  verd, mina ei pelgand, hoidsin tavaliselt vereämbrit. Mamma ei tulnud ligi, enne kui toodi valmis asjad.  Vispel ja jäme sool pidi olema ämbri põhjas.  Kohe tuli segada, kui veri  ämbrisse jooksis. Kuni  veri jahtus, siis enam klimpi ei läinud. Veri pandi purki, tsellofaanpaber peale, soolane veri seisis hästi, kuni hakati tegema verivorsti ja verikäkki. Sea karvavõtmisel tuli mamma ka appi. Karva võeti kuuma veega, sauna pajast võetud pea keeva veega. Siga pandi puhtaks pestud ree peale. Seal  lasti  soolikad maha ja siis alles tõsteti üles rippu. Mamma puhastad soolikaid, minu töö oli maksa praadida.

Kui siga oli puhastatud tulid mehed tulid tuppa ja hakkasid sea hinge mälestama. Selleks oli isal viinapudel või paar ette varutud. Kui pudelist midagi järele jäi, pani isa selle kapi nurka. Ta ise kodus viina ei võtnud, mõnikord oli seina ääres mitu poolikut pudelit.  Metsasaksa uhkus ei lubanud ju poolikut pudelit lauale panna kui mõni külla tuli, kellele napsu pakuti!  Naabritele viidi ka alati paarikilone lihatükk. Siis tõid naabrid ka oma seatapu liha ja nii sai mitu korda värsket liha. Ega siis maal polnud meil külmkappi. Mamma oli Hiiumaalt ja tema päris värskelt liha ei söönud, liha pidi jahedas 2-3 päeva seisma, siis mamma alles sõi.

Ploomirasv sulatati ära ja pandi purki, soolikarasva meil ei tarvitatud, see keedeti suvel seebiks.  Ploomirasvast välja sulatatud krõbinatest tehti küpsiseid. Aeti läbi hakklihamasina, lisati 3-4 muna,  soodat ja jahu. Said head rasvased küpsised.  Ka piparkookidesse pandi hakklihamasinast läbi lastud krõbinaid. Rasvakrõbinaid pandi ka tangupudrusse. Verivorsti sisse pandi pekikuubikuid,  mammale seal krõbinad ei meeldinud, ütles, et vorst peab seest ikka ilus valgekirju olema. Pasteeti  meil tihti ei tehtud, sest seamaks oli väike ja see sai tavaliselt praadides otsa. Kuna üks siga tapeti  sügisel varem, siis sellest tehti pasteeti  ka.

Meil tehti ka valget tanguvorsti . Vorstipuder tehti keskmisest, nn vorstitangust. See tehti ikka oma viljast Kütimäe vesiveskil, umbes 6-7 km kodunt. Sinna mindi hobusega, metsavahil ja metsnikul olid hobused kõigil kodus. Meil oli isegi kaks hobust vahepeal. Mäletan, et 1960te algul jäi hobuseid vähemaks, sest hobused võeti kolhoosi. Kui aga minister Heino Teder hakkas metsi valitsema, tuli lausa kohustus, et igal metsavahil peab hobune olema.   Kanade jaoks tehti  veskil peentangu, putru jaoks kruupe. Odrajahust tehti verikäkki ja karaskit.

  Jõuluks tehti ka sülti, seapealiha ja jalad olid selles põhilised. Enne keetmist leotati neid mitme vee läbi.  Leotati ka tükki, kus oli noatorkamise auk ja ka see pandi süldi sisse.  Maitseainetest kasutati soola, loorberi, pipart, sibulat tervete mugulatena. Sinepit oli poes ja äädikat ka, vahel tehti sinepit ka ise sinepipulbrist.  Sülti tehti palju, anti ka naabrinaisele ja jätkus aastavahetuseks. Meil hakiti süldiliha tükkideks, aga naabrinaine lasi liha läbi hakklihamasina. Ta ütles, et võtab palju aega see hakkimine.  Mamma ütles, et maitsel pole viga aga välimus on kole. Naaber pani sisse ka südant ja muid rupskeid, meie mammale see sugugi ei meeldinud. Kops keedeti kanadele, neerud anti kohe koerale. Magu puhastati ära, täideti liha, porgandite, muna seguga. Seoti nööridega kinni ja keedeti. Kui oli jahtunud, sai ilusat rulaadi lõigata sellest. Enne süldi tegemist võeti ajud välja, see ajab süldi häguseks. Ajud veeretati jahus ja munas ja praeti rasva või võiga. Oli maitsev toit.

Kala sai sisemaal harva

   Ega muud värsket kala, kui räime polnud meiekandi poodides üldse saada. Soolaheeringat oli see-eest küll ja see oli  rasvasem  kui praegused heeringad.  Talvetoitude hulgas oli kaladest põhiliselt  soolasilk. Seda kommet siinkandis polnud, et keegi oleks eraldi värske kala retkele läinud Peipsi või Võrtsjärve äärde kaluriküladesse. Pikk maa ja autosid rahval veel kuigi palju polnud. Hiljem Luual elades sai küll tihti käidud rääbist toomas Peipsi äärest. Mandril sai siis kala vähe, kevadel soolati pütitäis silke. Mamma pani need koorega keedetud kartulite peale hauduma, see papale ei meeldinud. Ta leotas silgud ära, praadis pekki ja pani silgud rasva sisse ja lõi 2-3 muna peale. Siis oli maitsev  ja tahe roog küll! Ükskord tõid Valdmanni poisid meile jõeforelli . Nad elasid Põltsamaa  jõe ääres ja vist ise püüdsid. Poisid käisid metskonnas papa juures tööl  võsa raiumas ja kraave puhastamas. Hüüti neid mustlasepoisteks, olid küll natuke sarnase olekuga. Isa oli neil saksa või vene aja algul vist maha löödud, nii räägiti. Forell praeti ära, oli väga hea ja päris punase lihaga.

Lehmapidamisest

Lehmvasikad jäeti alles, pullvasikad müüdi vist ära, sest ma ei mäleta, et oleksime veise- või vasikaliha söönud. Lehmad olid suure piimaanniga, andsid igaüks 35-40 l päevas. Seepärast polnud ka noorte lehmade müümisega raskusi, sest teati, et Kütil on head lehmad. Meil peeti punaseid lehmi. Vana lehma peeti  ikka vähemalt kümme aastat. Lehmi ravitseti küll, papal oli palju rohtusid. Kui aga mõnel tekkis udarapõletik, millest jagu ei saadud, tuli see lehm viia siiski lihakombinaati. Lambaid oli meil vähe, ainult villa saamiseks. Kui suvel mõni naabri jäär jaole sai, oli ikka tallesid ka. Vill vahetati Põltsamaal lõnga vastu. Põhiline kuduja oli siis mamma, kes varustas peret sokkide-kinnastega. Kampsunid kudus aga tädi Frieda, mamma õde Hiiumaal. Ärakantud villased  esemed sai tol ajal vahetada nn kaltsulõnga vastu. See oli jämedam, sobis vaipade ja põrandariiete kudumiseks.

Kanadest ja munadest

Kanamune korjati ka varakult jõulutoitude jaoks, pandi soola sisse, et jõuludeni säiliksid. Kanad läksid igal kevadel hauduma ja neid ikka oli ka paarkümmend, sest mõni vana tehti supiks, ka rebane ja kullid harvendasid tihti metsavahi kanakarja.  Kanad olid vabapidamisel, said lauta minna ja välja tulla, nagu tahtsid. Ka talvel sulaga käisid kanad väljas.  Lauda otsas oli aganik, seal oli kana oma tibudega tavaliselt eraldi. Kanade jaoks oli kerge katusealune, said vihmaga sinna alla tulla. Sügisel sorteeriti  selle all kartuleid.  Kanadele anti ka lisatoitu, et paremini muneksid:  Hapu lõssi sisse segati jõusööta või veidi jahu ja teri anti ka. Odraterad kanadele ei meeldinud, aga nisuteri said ainult siis, kui jahimehed viisid meilt mööda minnes metssigadele kuivatusjäätmeid. Siis jätsid meie kanadele ka paar ämbritäit. Talvel lõigati iga päev üks loomapeet  pooleks ja anti kanadele nokkida, samuti kapsalehti. Kartulikoored läksid ikka sigadele kuni need elasid. Noored kanad hakkasid munema tavaliselt jõuludeks, siis ei tulnudki talvel munadega vahet. Eks kõik olenes ikka söötmisest. Kana muneb nokast, ütleb vanasõnagi. Talvel pandi hommikul ka elekter lauta põlema ja õhtul peale lehmalüpsi kustutati ära. Valgust oli just kanadele vaja.

Jõuluaeg  ja näärid koolis

Jõulukuusk oli meil alati kodus ehitud õigeks ajaks. Koolis Tapikul aga oli selline vene keele õpetaja, kes alati andis jõululaupäeval järgmiseks koolipäevaks pähe õppida venekeelse luuletuse.  Imelikul kombel oli üks selline: „…v lesu rodilasj jolotška…” Selle venekeelse luuletuse päheõppimine oli suur töö ja kui kodus Jõulumees käis, siis lugesin vahel ka venekeelse luuletuse talle. Siis oli kindel, homseks see peas on.  Vend  Mihkel oli siis väike, eks Jõulumees rohkem tema jaoks oli. Kui pakid olid lahti tehtud, siis istusime lauda ja hakkasime sööma. 

Koolis peeti muidugi ainult nääripidu koos külarahvaga. Lastelt oli eeskava, pärast oli tants ja Näärivana.  Muusikat tegid kolhoosinoored, põhiliselt lõõtspilliga. Tants oli tüdrukute poolt väga oodatud, mõni suurem sai ka külapoisiga tantsida. Meie koolilapsed oskasid kõik tantsida, sest  6. ja 7. klassile õpetati kehalise kasvatuse tundides valssi ja polkat. Ka vanemad tantsisid omavahel  ja mõni isa tantsis ka oma tütrega.  Pärast  tuli kolhoosi auto ja vedas külarahva laiali. Meie sõitsime ikka hobuse ja  kreslaga reega. Hommikupoole olid meil proovid ja ehitati lava, kaunistati ruumid. Siis hakkasin mammat ootama, kes piduriided tõi. Vist seitsmendas klassis tuli koolidirektor  Aino Ilves internaadituppa ja ütles, et tüdrukud, teeme nüüd peoks lokid pähe. Lokitangid olid tal kaasas ja ise tegi tüdrukutele lokid ahjus kuumaks aetud tangidega. Mina sain alati palju kingitusi, sest peale vanemate toodud kinkide tõid ka naabrid. Ikkagi metsniku tütar! Ja metsniku juurde oli asja sel ajal kõigil külaelanikel,  küttepuud tegid ju kõik endale ise metsniku poolt eraldatud langilt.  Alati oli ka kooli poolt mõni raamat. Need lugesin vaheajal  tingimata läbi.

 Jõuluõhtu Nooruse ühikas

Tavaliselt oli Nooruse ühiselamutoas 4 voodit.  Olime seekord kahekesi  Endlaga. Jõuluks tulid  kaugõppetudengid õppesessioonile  ja vabad kohad anti neile. Tavaliselt  oli mõni mõni tuttav metsamees, keda teadsime.  Seekord saadeti meie tuppa võhivõõras, kest tahtis hirmsasti partei ajalugu õppida. Meie otsustasime teha suure kausitäie pannkooke.  Plaanisime oma kursuse poisid külla kutsuda ja Jõuluõhtut tähistada. Kui see distantstuupur  meie mõttest kuulis, ütles, et olete siin räusanud küll. Kui vaikus majja ei tule, helistan  Eenlaidile (prof. August Eenlaid, tudengite kõnepruugis Putuka-Kusti, oli õppeprorektor). See veel puudus! Otsustasime oma toa maha jätta, võtsime oma koogikausi ja läksime 1 korruse oma kursuse poiste tuppa. Poisid oid üliõnnelikud  ja pidu sai raju ning koogid otsa. Vastu hommikut vajusime vaikselt oma tuppa. Aasta oli siis 1967

Nääripidu Kaarepere metsakatsejaamas

Aasta oli 1974. Uus suur kamin oli Metsakatsejaama  saalis valmis saanud. Terve metskond otsustas seal suures saalis korraliku aastalõpupeo korraldada. Ülesanded jagati ära – juhataja  Ilmet jagas. Igaüks pidi midagi tegema. Kalurid tõid kala. Kaiavere vutifarmist tulid vutimunad ja küpsetatud vutid. Mina pidin keetma kapsad ja kartulid. Risto oli saanud kolhoosist põrssa, mida tahtis kangeti lauale panna tervena. Peale selle oli põdravorsti, maksa, toorest põdraböffi  vutimunadega. Keegi metsavahinaine tegi sülti. Olime kõik seal koos peredega , meil oli mu täditütar Laine ka külas.

Lapsed lugesid luuletusi, meie tütar Reet luges Näärivanale: „ Lapsed tuppa, tali tuleb…” siis jäi mõttesse ja ütles: „Lapsed ikka õue…” Näärimees oli sellega päri ja pakid lunastatud. Olid ju meie lapsed talviti hommikust õhtuni õues teiste perede lastega. Lasteaias nad ei käinud. Lapsi oli palju, vanemad lapsed vaatasi nooremate järele. Kõikide isad, emad töötasid ju kas kontoris või töökojas. Kui Näärivana oli läinud, istuti söögilauda, laua naelaks oligi Risto küpsetatud põrsas. Toodi see sisse kandikul  ja pea kohal. Ei mäleta, kes esimese lõike tegi, aga liha oli hästi vintske, õieti öelda verine, seest pooltoores. See põrsas jäi küll söömata, aga pidu jätkus.

 Laud oli lookas igasuguste hõrgutiste all, alates suitsu- ja marineeritud angerjatest, suitsuvuttidest, metskitsepraest, põdra vorstist ja toorböffist vutimunadega. Rääkimata tavalistest talutoitudest, süldist, hapukapsast ja verivorstidest.   Jookidest oli vabariigi valget, veine, likööre, õlut,   Pilli mängis ja laulis Karabanov,  pool elu varguste pärast vanglas veetnud  blatnoi.  Eraelus väga tore, vastutulelik ja sõnapidaja mees. Haruldase käsitööoskusega:  keevitaja, luksepa, treiali  jm paberitega – igakülgne metallimees. Kui Ilmet ta tööle võttis ja küsis, mis oskused tal on, tõstis ta juhataja ette  lauale umbes 50 kõvakaanelist kutsetunnistust erialade kohta, mis ta vanglates oli omandanud. Tema tehtud saunakerised elasid üle aegade. See põrsasöömine  46 aastat tagasi on veel paljudel meeles.

 Näärikuuskede viimine  Kaareperest  Tartusse

Aasta oli siis 1975. Töötasin Metsakatsejaamas abimetsaülemana. Metsavahid olid raiunud hulga näärikuuski asutustele. 23-l detsembril  tahtis Eesti Metsainstituudi  raamatupidamine saada metskonna aastaaruannet. Kuna olin lubanud neile ka aastavahetuseks  kuuski viia, käskisin autojuhil 20 kuuske peale laadida ja hakkasime Tartusse sõitma. Andsin raamatupidamisse aruande ära ja ütlesin, et kuused on ka õues auto peal. Siis tuli partorg Parik ja kutsus mind oma kabinetti. „Miks te jõululaupäevaks tõite kuuski, ise veel komsomol?” Olin üpris julge, kuna mu aruanne võeti hästi vastu ja vastasin: „Pangu nad kuused õue või tuppa, aga sel aastal auto enam linna ei tule. Järgmisel korral tulen jaanuaris palga järele: ” Ajasime naistega veel veidi juttu ja kui välja auto juurde läksin, oli autojuhil koorem ära jagatud.  Jõudsin veel näha, kuidas partorg Parik kadus kuuske lohistades maja nurga taha. Sõitsime rahuliku südamega Kaareperre tagasi. Ei tehtud komsomolinoomitust ega pandud ka  kirjutama selgitust

Jõuluaeg Haapsalus Läänemaa metsamajandis.

 Jõululaupäeval  kiirustasid kõik koju, meie oma viie lapsega Kullamaa  kirikusse ja minu ema juurde jõulusöögile. Emal oli alati tehtud ahjuliha  ja –kartulid, hapukapsad. Kuna ta ise verivorsti ei söönud, siis neid tal polnud. Vahel võtsime siis valget tanguvorsti kaasa ja isa tehtud sülti. Laste jaoks olid alati pakid  nii meie, kui vanaema poolt. Emal oli tehtud ka magusat lahjat õlut, õieti kalja ahjus pruunistatud leivast. Kuusk oli kaunistatud põhiliselt siniste ehetega, sest muud värvi ema ei tunnistanud.

  25-l detsembril  oli tavaline tööpäev aga me  istusime alati metsamajandi saalis peolauas. Nimelt meie kaadrite ülemal  Agneta Kütil oli sünnipäev . Aga tööpäevast  midagi peale lõunat välja ei tulnud. Naised aitasid Agnetal lauda katta, kartulisalatit ja muid suupisteid ette valmistada . Aga mõeldi ikka suuremalt, nagu praegu tavatsetakse öelda. Peale lõunat kutsuti  ka alt töökodadest inimesed saali .  Õnnitlesime Agnetat, lõime klaase vahuveiniga  kokku, lilledest oli siis poest saada ainult alpikanne, vahel ka krüsanteeme.  Viivi Krips laulis siis tavaliselt ka  paar Jõululaulu.  Mehed olid ikka mõne pudeli valget viina ka toonud, aga liiale ei läinud kunagi.  Kell  5 oli pidu läbi , nooremad läksid lasteaeda lastele järele , teised kiirustasid koju.

Jõulude ja aastalõpu vahel oli metsamajandi  laste nääripidu. Ametiühing seda korraldas. Lapsed õppisid ka eeskava, palgatud  oli juhendaja  Helle Turnau, kes oli muusikaharidusega lasteaiatöötaja.  Lapsed said metsamajandi kulul kommipakid kuni 14 aastasteni. Lapsi oli meil palju, olin enamasti pakkide tegija, neid oli 120-130.  Vahel ei mahtunud kõik koos vanematega saali, osa vanemaid pidi   ukse taha jääma. Kui Näärivanal pakid jagatud, see võttis  paar tundi, tegi Helle lastega ringmänge.  

  Väike istumine oli ka viimasel tööpäeval. Siis pidi raamatupidamine tööl olema. Koos direktoriga käidi mitu korda pangas, et viimaseid arveid üle kanda ja viimased ülekanded ning laekumised  arvele kantud saaks. Pidi jälgima hoolega, et mingit riigieelarve raha üle ei jäänud, selle võttis riik tagasi. Tuli ka jälgida hoolega  plaaniliste tööde täitumist. Kord oligi selline juhus, et aastaplaanis olevast 35 tuhandest tihumeetrist hooldusraiete puidust jäi aruandes  kiirustamise ja näpuvea tõttu 1,5 tihu puidu väljavedu täitmata! Esimesel nõupidamisel ministeeriumis jaanuarikuus oli minister Heino Teder sarkastiline: „Selle oleks peametsaülem pidanud seljas välja tassima!” Kui raamatupidamine  oli selleks aastaks  suletud,  joodi vahuveini ja söödi kiirelt tehtud suupisteid. Kõik kiirustasid koju.

Meie peres algas siis nääriõhtu pidamine. Kuuse tõime tavaliselt Kullamaalt, lapsed ehtisid ja said siis teist korda ka näärikingitused. Mõnikord tõime vanaema ka Kullamaalt meile uut aastat vastu võtma. Uue aasta saabumisel oli ikka vahuvein, muidugi „Sovetskoje šampanskoje”, aga ega muud paremat tol ajal osanudki tahta. Laud oli rikkalik, metsameestel lihakraamist puudu ei onud. Ahjupraad, verivorstid, suitsuvorst põdra- või metssealihast, sült, laste tehtud piparkoogid ja muud küpsetised. Jõulude ja uusaasta vahel  õnnestus vahel saada ka apelsine või mandariine. Kui neid polnud, siis oma õunad-kompotid olid ikka laual. Lasime ka mõned paugud keskööl jahipüssist, mõnikord olid ka mõned laevameeste käest saadud raketid.

Sellised olid siis minu Jõulumälestused  nõukogude ajast.