Kohtumine juunikommunistiga

 

Meenutan üht kohtumist sellest ajast, kui töötasin Kaarepere metsakatsejaamas. Jõgeva rajoonis oli külas Harald Ilves, kunagine juunikommunist,  Lauristini, Kruusi ja Semperi võitluskaaslane. Ta oli olnud 1960te aastate esimesel poolel Eesti NSV ülemnõukogu juhataja. Nüüd oli teenekas Lenini ordeniga autasustatud veteran Ametiühingute keskkomitee esimees. Aga ametiühingud, nagu siis kirjas oli isegi ametiühingu liikmepiletil, on kommunismi kool. Seega, kui kuulsime, et pidime teiste hulgas talle oma majapidamist näitama ja teda kostitama, olime ootel, et mis õpetusi ta siis meile jagab.

Ilus suvepäev oli, kui olime külalisega väikese ringi teinud mööda Vooremaad, põiganud sisse kalamajandisse ja vutifarmi ning tiirutanud veidi metsas. Juba eelnevalt oli välja valitud kena sammaldunud liivapõndak vanade mändide all Kassinurmes.

Silvi oli ette valmistanud piknikukorvi, kus oli marineeritud angerjat ja seeni, värsket kurki ja tomatit ja veel üht-teist suupärast. Kaupo oli korvi lisanud põdrakonservi ja -vorsti ning pudeli vahuveini “Sovetskoje šampanskoje.” Ettenähtud kohal laotasime teki maha ja võtsime istet. Külaline osutus lõbusaks vestluskaaslaseks, mitte sugugi kuivaks ja ametlikuks parteimeheks, nagu kartsin. Rääkisime veidi oma tööst ja plaanidest, paistis, et see pakkus talle päris huvi. Lahkasime siis natuke maailma asju, aga kui külaline sai jutujärje enda kätte, polnudki enam vaja jututeemasid otsida.

Ta hakkas meenutama 1940-41 aasta pöördelisi sündmusi Eestis, millest ta aktiivselt osa võttis. Ždanovi mehed olid Varese valitsuse juhtimise kohe seltsimeheliku heasoovlikkusega oma kätte võtnud. Kutsuti kokku värskeltküpsetatud nõukogude aktivistid ja tehti neile teatavaks, et neile pannakse esimeseks ülesandeks kaks asja. Esiteks, kirjaoskamatuse likvideerimine tööliste ja talupoegade hulgas ja teiseks nõukogulikku elulaadi tutvustavate ja propageerivate asutuste, klubide ja punanurkade loomine. Nendes punanurkades tuleb erilist tööd teha just maanaistega!

Algul võtsid meie mehed seda huumorina ja selgitasid, et kirjaoskamatus on Eestis likvideeritud juba paarsada aastat tagasi. Muidu ei saanud siinmail naistki võtta ega mehele minna, kui leeriõpetuse käigus polnud kontrollitud lugemise ja kirjutamise oskust. Kirjaoskamatuid võib olla paari protsendi ringis vanainimeste hulgas, kes pole leeris käinud, ega abielusadamasse jõudnud, või on siis lihtsalt alaarenenud mõistusega.

Selle peale viibutati näppu ja manitseti, et uued seltsimehed ei alustaks kohe nende petmisega, see viib usalduse kaotuseni ja siis... Mis siis saab, ei öeldud otse, kuid anti mõista, et nõukogude võim sellist asja ei kannata ning kõik takistajad, äraandjad ja provokaatorid proletariaadi diktatuuri teel lähevad otsemaid ajaloo prügikasti.

Kampaania eesti rahva lugemaõpetamiseks vaibus alles siis, kui koos isehakanud “õpetajatega” sõideti läbi paar küla, kus nad oma valikul kontrollisid talumeeste ja naiste lugemisoskust. Mis neid kõige enam hämmastas, vanemad mehed, olid nad ju elanud balti mõisnike all tsaaririigiski, oskasid mitut keelt.

Seda agaramalt haarati kinni “punanurkade” rajamisest, kus “maanaistega saaks teha erilist tööd.” Selgitasime jälle, et meil on juba ammune rahva- ja seltsimajade traditsioon. Seal käib rahvas koos, seal korraldatakse õmblus- ja keedukursusi, tehakse teatrit, peetakse aktusi ja tantsupidusid. See neid ei rahuldanud. Kui käidi mõnda rahvamaja vaatamas, oli otsus lühike: neis kultiveeritakse vaenulikku, kulaklikku kultuuri!

Kõigepealt tuleb kõik need kooskäimise kohad ümber nimetada “Sotsialistliku kultuuri majadeks,” mis vene keeles lühendatult kõlas, “Doma sotskulta.” Meie mehed püüdsid jälle ettevaatlikult selgitada, et selline nimi eesti keeles kohe mitte ei lähe. Neid maju hakataks kohe hüüdma Sotskuldi majadeks. Siis oleks patriootiline üritus pööratud kohe irvitamiseks. Ždanovlased pidid siingi lõpuks järele andma, seltsimaju hakati nimetama lihtsalt kultuurimajadeks. Üks häbi siiski vähem!

Niimoodi siis hakati Eestis arendama nõukogulikku kultuuri 1940. aasta pöördelistel juunikuu päevadel. Pole siis ime, et mõnigi eesti haritlasest “vastristitud” nõukogude aktivist uues korras pettus, paar halvustavat sõna “kultuuritoojate” kohta ütles, oma leivast ilma jäi ja istumagi pandi.

 

Minu tee metsandusse

Minu tee metsandusse

Lembitu Twerdianski

Olin olnud juba aasta tööl mandril, Haapsalu Admiral Nahhimovi nimelises kalurikolhoosis. Elamiskohta õieti ei olnud. Suvel elasin ühe sõjaväest mahakantud ja kalurikolhoosile müüdud täismetallkerega rannavalvelaeva kubrikus. Mingit voodrit siseseinal ei olnud ja sügisel hakkas vastu külge puutuv külm raud muret tegema läheneva talve pärast. Sain tänu ühele tuttavale kalurile sadama lähedale väiksesse majja nurga voodikohaga. Perenaine oli haigevõitu inimene ja ega seal eriti mõnus polnud. Aga kuigipalju hõre maja sooja pidas ning ka süüa sai teha. Ega ma seda kuigipalju teinudki.

          Laeva kapten oli Jakob Kaabermaa ehk Kaabermaa Jass. Sõjalaev ehitati umber traaleriks ja kevadel pidime sellega merele minema. Siis selgus, et mul jälle mereluba ära võetud. Nuhke oli igal sammul, eriti kalurite läheduses. Ju ma siis jälle midagi kohatut ütlesin, aga ega mu elu sel perioodil kiiduväärt polnudki. Kõigil Haapsalu kaluritel oli oma majapidamine. 1960tel peeti rannaäärsetes majakestes lehmi, sigu  lambaid ja kanu. Mina aga pidin ka endal kuidagi elu sees hoidma, kui kalapüüki polnud. Talvel oli selleks aga ainult jääalune võrgupüük, mis küll ära toitis aga raha palju sisse ei toonud.

          Kevadel liitusin ühe nooremate meeste püügimeeskonnaga, kellel põhilisteks püügivahenditeks olid seisevnoodad. Seda püügiviisi ma tundsin. Jääminek oli väga hiline ja seetõttu saime seisevnoodad sisse panna alles aprilli lõpul. Kuna tolleaegsed võrkpüünised olid puuvillaniidist, tuli need enne tõrvata. Seda toimetasime sel korral nagu põrgus. Sooja oli 28-29 kraadi ning tõrvamine käis suurte tulikuumade tõrvakatlate ääres.

          Saagid polnud halvad ja raha teenisime korralikult, aga ühte asja ma ette ei osanud näha. Minu kambakaaslased olid ilma eriliste huvideta mehed, kui mitte arvestada viina. Neilgi olid majapidamised ja kodus naised, kes sellega tegelesid. Nii et süüa said nad alati. Nii tekkiski lihtne süsteem, kuidas ka viina alati saada. Põhilisel räimepüügihooajal, aprillis, mais, juunis käisime püüniseid nõudmas üle päeva. Tagasisõidul sadamasse käis kuuel käel (üks mees oli roolis) kibe kalasorteerimine. Vaksapikkune ja suurem räim eraldi kastidesse, väiksem eraldi. Kõrghooajal sorteeriti kuni kaheksa kasti suurt räime, hiljem püüti vähemalt neli saada, kast inimese peale.

 Kunded olid alati sadama lähedal ootamas külgkorviga mootorratta, hobuse, vahel ka Moskvitšiga, aga mõnikord ka käsikäruga. Kastid kärusse ja raha 2,50 rubla kasti eest kalurite taskusse. Arvestus oli pea täpne. Pudel viina maksis 2,52 rubla, vahepeal üks eriliselt vastiku naftamaitsega Eesti Viin 1,87. Kalakombinaadi vastuvõtupunkti anti ära väiksem, ülejäänud kala. Mõnikord oli seda isegi vähem kui vasakule müüdud kala.

Nüüd mindi kambas kuskile varjulisse kohta rannalähedases võpsikus koos 4-5 kuni 8 pudeli viina ja kodunt kaasavõetud hapukurgi ja leivaga. Sellest polnud pääsu, kui tahtsid edasi kambas kala püüda ja teenida. Ega meestel polnud erilist kiiret koju, tänitava kaasa silma alla, pannakse veel tööle! Mõni mees leidis end hommikulgi seal pikutamas, aga päev oli ju vaba ja ülejärgmisel päeval kordus kõik. Nii kestis see juuni lõpuni- juuli alguseni, kuni noodad välja toodi. Nüüd hakati võrkudega merel käima ja enamasti nii kuidas hädapärast vaja viinaraha saamiseks. Pere elas oma elu virga naise õlul piimarahast ja turulkäimisest. Vene sõjaväelaste perekonnad, ka suvitajad ja muiduametnikud olid agarad tarbijad. Kuni neid oli, oli ka põlishaapsallase elu normaalne. Keegi ei püüelnudki erilise rikkuse poole, peaasi oli mõnusalt rahulikult voolav elu.

Tundsin, et kui ma veel siia jään, olen varsti samasugune poolzombi. Minu mereloast polnud midagi kuulda, eriosakonna ülemus, naisterahvas, mainis, et ega enne kahte-kolme aastat ei tasu uuesti taotleda. See kiirendas veel otsust siit lahkuda. Kui meri kedagi haarab, haarab ta jäägitult. Vähestel sõitudel reisilaevaga Hiiumaale tuli klomp kurku, kui mõtlesin, et ei saa enam avamerele. Pealegi hakkasid silmad nõudma prille ja tekimeeskonnal, kuhu ma kuulunuks traalmeistrina,  prille ei saanud olla. Kui lained tormiga kõrgelt üle käivad, ei näe märgade prillidega midagi. Läätsesid siis aga veel siinkandis ei tuntud. Kuigi olin kaalunud ka minna kaugõppesse Kaliningradi Kalandustehnoloogilisse Instituuti, jätsin selle mõtte. Otsustasin minna uut ametit õppima, ja nüüd juba võimalikult kaugemale merest.

Olin juba lapsepõlvest saati huvitunud loodusest. Korjasin kivistisi, mul oli liblikate ja linnumunade kogu. Tegin herbaariumi kodulähedastest taimedest, neid korjus üle 100 liigi. Juhendeid sain 1950 aastal ilmunud raamatust “Pioneerijuhi käsiraamat,” kus oli palju õpetusi looduses käitumiseks ja looduse tundmaõppimiseks, midagi sarnast praeguse skaudijuhi käsiraamatuga. Muidugi oli see vürtsitatud “suure Stalini” ja teiste juhtide mõtteteradega, aga neid ei pannud tähelegi.

Otsus tekkis kiiresti: metsandus! Olin kogunud paarsada rubla raha ja kõigi arvestuste kohaselt ei piisanuks sellest statsionaari minekuks. Ema palk oli 37 rubla kuus ja see oli üsna miinimum, et toime tulla. Hakkasin otsima kohta Tartu lähedal, kust oleks lihtsam kaugõppes käia. Nii sattusingi Sootaga sovhoosi, kus oli parajasti vaja sigalasse kokka. Üles tuli tõusta öösel kell 3, minna poolteist kilomeetrit sigalasse, panna katlad küdema. Siis tuli hakata pesema kartuleid ja peete, panna need aurutuskateldesse, vesi peale, siis jõusööt. Vahel oli Peipsilt või põhjarannikult toodud prügikala, need kastidest katlasse ja kella 6ks pidi 250le seale toit valmis olema. Tulid seatalitajad, kes hakkasid seda nn smüssungit ette vedama.

Õudne hais oli kogu aeg kätel ja riietel juures, eriti kui tuli vahel põranda all paiknevaid ummistunud pumpasid lahti võtta ja puhastada. Tööpäev lõppeski hommikul 10 paiku, kui kõik oli puhtaks pestud ja järgmiseks ööks söödamaterjal kohale toodud.

Tulemuseks oli see, et õppimiseks jäi pealelõunane aeg, kui väsimus välja magatud. Jäin õppetööga jänni ja võlgnevused üha suurenesid. Olin veel raha kogunud ja otsustasin üle minna, saagu mis saab, päevasesse osakonda.

Eksameid tuli järgi teha ja otsustasin minna ettevalmistuskursustele, mis kestsid kolm kuud ja kus maksti isegi stipendiumi 15 rubla kuus. Nimelt tuli mul teha matemaatika, keemia ja füüsika eksamid. Kuna olin lõpetanud tehnikumi, kus põhirõhk oli tehnilistel aladel, kartsin, et ei suuda nendes ainetes võistelda keskkooli lõpetanutega.

See oli üks ilus suvi. Sattusin ühte tuppa Tõnu Reissaarega, kes läks agronoomiat õppima. Sobisime hästi ja üldse oli me kursus koos inimestest, kellel keskhariduse saamisest möödas 5-6 või rohkem aastat.

Tõnuga olime ühesugused vaesed rotid ja otsustasime, et tagavarasid ei puutu enne EPA sse sissesaamist ja elame ära 15 rublaga kuus. Tol ajal oli see täiesti võimalik, sest alkoholi me ei tarvitanud ega ka suitsetanud. Hommikul enne loenguid oli eineks pool pudelit piima ja pool saia moosiga, mille kodust kaasa võtsime. Lõuna ajal läksime EPA sööklasse, kus tol ajal oli leib alati taldrikutega laual. Vaatasime laua, kus taldrik oli leiba täis, ostsime 20-25 kopikat maksva supi ja selle kõrvale sõime taldrikutäie leiba. Nii jätkus loengute vaheajal tassi kohvi ja piruka jaoks ning paar korda nädalas kinoski käimiseks. Kõik maksis ju kopikaid!

Nii mööduski kolm kuud kõva õppimise tähe all. On niisugune tunne, et hiljem, kui juba tudengitena Tartus elasime, nii tõsist pühendumist õppimisele võis olla ainult eksamisessioonidel, vahetult enne eksameid.

Aga sellest edaspidi. Sisseastumiseksamid läksid kõik viitele ja 1. septembril 1964. aastal andis rektor Minna Klement EPA aulas mulle üliõpilastunnistuse esimese kolme parema hulgas, kes igast teaduskonnast välja valiti