Marimetsa rabamaastik ja minu rännakud seal läbi aastate

 Marimetsa raba serval .

 Marimetsa raba servamoreenil on hästi säilinud põlisteede võrk, mis ühendas Marimetsa raba ümber olevaid külasid. Taliteed suundusid rappa, kust mõisad ja talumehed turvast lõikasid, osa suundus üle raba Kalju ja Leila külla. Ilmselt vanim neist teedest on Kullamaa ja Marimetsa külade vahel kulgev põlistee. Selle alguses on kunagine Kullamaa sümbol, sajaharuline mänd. Mänd on mattunud siinsetesse liivadüünidesse ja viimase kümne aasta jooksul kiirelt kuivanud. Tee, kulgeb üle Kõveroja. haruneb kolmeks. Kõveroja isegi on vaatamisväärsus. Siin rabaservast lätete lähedal ei ole see süvendatud, nagu enamik ojakesi. Meetrilaiune veenire õigustab oma nime. Peaaegu iga meetri peal muudab ta oma suunda täisnurga võrra, moodustades silmustest koosneva hõbedase raja. Kui ilus võis olla maastik talude ümber 100-150 aastat tagasi, kui kõik karja- ja heinamaad olid selliste ojamustrite poolt kaunistatud. 20.sajandiga algasid ka suuremad maaparandustööd, mis tipnesid ojakeste süvendamisega sirgeteks kraavideks ja rabade kuivendamisega. 

 Rabateedel olid soosillad. 

 Üks teeharu pöörab rabaserva ja jätkub talveteena üle lageraba, Teine viib Ubasalu külla ja kolmas suundub Marimetsa küla ja Palivere poole. Selle katkestab ligi 250-meetri laiune raba, kuid enne astume üle põlvekõrguse kiviaia, mis kaetud veel poolemeetrise sambla- ja mättakihiga. Kiviaed ise on sajandite jooksul vajunud poolpehmesse rabaäärsesse pinnasesse. Pärimuse järgi on see Liivi ja Kullamaa mõisate külade vaheline piiriaed. Rahvajutu kohaselt olevat see tee olnud nn Sõjatee ja rabapinna all on pakkudest salatee ehk soosild, mis ühendab Marimetsa ja Kullamaa külade poolt tulevate teede otsi. Siin võib täheldada omapärast nähtust. Umbes üks kilomeeter enne soosilda rööbastee katkeb ja haruneb 4-5ks jalgrajaks, mis lõpevad mõnesaja meetri laiuse rabalaama servas. Teispool seda rabaosa algavad jälle teeotsad, mis viivad Palivere toppideni. Kas oli see mõeldud soosilla asukoha peitmiseks? Lähedal on ka Riiumets, mis oli Liivi ja Kullamaa mõisakülade poiste kaklemise kohaks, kui nad laupäeva õhtuti mõisate piiril olevas Aru kõrtsus kokku said. Kõrtsmik ei lubanud riiukukkedel kõrtsis ja kõrtsiõues kakelda, see oleks tema äri peale halvasti mõjunud. Lähedal, mõnisada sammu Jõgisoo poole algas tee ääres kasemets, kust ka parajaid kaikaid sai murda. Kalju külasse viiva talitee keskel, soosaarel Varese saunas elas aga sajand tagasi nõia kuulsusega naisterahvas. Verstakaardil on näha, et ühendust peeti talveteede abil ka Palivere mõisa ja Koluvere vahel

August Loopmanniga Marimetsa raba veerežiimi uurimas 14. aprillil 1998.a.

 Liiklusest rabas läbi aegade

 Ümber Marimetsa raba paiknes hulga külasid ja ka üksiktalusid. Kui lumeta aastaegadel oli nendevaheline suhtlemine üsna väike, siis seda enam kasutati seda võimalust talvel. Paljud talud olid soosaartel rabaservast kaugemal lageraba poole. Tihti oli nende talude ja lähima küla vahel lage vesi või õõtsuv rabapinnas. Sellised olid Õunapuuaru, Lõhmussilla, Pulgamatsi, Lõpupere, Varese, Jaani. Vaadates vanu verstakaarte võib näha vanade talveteede asukohti. Need kulgesid risti-rästi üle raba ja piki rabaserva Kullamaalt Leilani ja Palivere, Silgi ning Marimetsa külani. Oli talveteid üksikute talude vahel, enamasti oldi ju sugulased naabritega. Kui soosaartel oli üksikuid vabadikuhütte, siis püüti teed ajada ka üle nende soosaarte, et vajaduse korral puhata, ajada juttu, tuua külauudiseid ja ka ise puhata. Pärimusi on ka mõnel soosaarel asunud talvekõrtsist, kus tasu eest ka süüa anti ja teinekord ka midagi peale rüübata. Suuremad küladevahelised taliteed olid tähistatud. Endise Kullamaa metskonna metsniku Lembit Aasma vanaisa oli mõisa metsavaht ja nende meeste kohustus oligi taliteed tähistada. Mõisa metsavahid pidid raiuma ja vedama regedega rappa koormate viisi kadakaid, et nendega teetrasse tähistada. Muidu võis tuisuste ja külmade ilmadega teelistega õnnetusi juhtuda. Ja eks neid olevat ikka juhtunud, eksiti lumetuisus ära, hobune väsis ja mõnigi talumees jättis elu talvisesse tuisku. Kadakad pidid olema aga seepärast teetähisteks, et eristada neid mändidest, mis kasvasid kõikjal lagerabas. Kadakaid aga lagerabas ei kasvanud.

 Karukõrve ja Kureselja soosaared.

 Veel ühe soosilla asukoht läheduses vääriks ülesotsimist. Hilispärimus räägib, et Koluvere “hull krahv” olevat 19. sajandi keskel hakanud ehitama paeplaatidest teed Karukõrve soosaarele, et asustada sinna Kalju küla elanikud ja saada kätte viljakas maa. Kahjuks pole seda teed leidnud, ilmselt on paeplaadid juba nii sügavale vajunud, et neid enam näha pole. Umbkaudse asukoha võib küll ära arvata. Ilmselt algas tee Õunapuuaru ja Lõhmussilla talukohtade juurest ning läks üle Hanesoo, sest see on lühim tee kõvalt maalt Karukõrve soosaarele. Sealt leidis 1930tel aastatel Õunapuuaru tollane peremees Juhan Keskküla palktee jäänused. Karukõrve soosaarel olevat veel 19.sajandi lõpul olnud kolm talu – Jaani, Pulgamatsi ja Lõpupere. Huntide vastu olevat talude ümber olnud kõrge hirssaed. Kui suveõhtutel talusid ümbritseva aia väravaid suleti, olevat väravahingede kriiksumine kuulda olnud Leilasse. Hiljem kasutasid heinamaid Leila küla pered. Ka on soosaarel olevast paemurrust viidud paasi ehitamiseks. Teise maailmasõja lõpul olid siin Karukõrves metsavendadena peidus tuntud tõlkija, muinasgermaani eeposte eestindaja Rein Sepp ja õpetaja, luuletaja ning dirigent ja lauludelooja Ottniel Jürissaar. Teine suurem soosaar on Rõuma küla läheduses paiknev Kureselja põndak. See on piklik, nagu kure selg ja siin olevat olnud lähedaste külade heinamaad. Siin käidud ka õitsil, sest huntide tõttu ei saanud hobuseid siia ööseks üksi jätta. 

                Metsavennapunkri jäänused Karukõrves

 Parim aeg esimeseks rabamatkaks on peale lume, aga vahetult enne keltsa sulamist. See on tavaliselt aprillikuu esimesel dekaadil

 Esimese rabamatka tegin koos tuntud vanema põlve hüdroloogi ja polaaruurija August Loopmanniga, kes on spetsialiseerunud just rabade veerežiimi uurimisele. Läksime rabasse Marimetsa küla juurest.Valged tupp-villpead ümberringi, lepad, siis madalad männid, läheb ikka märjemaks. Siin-seal jooksevad sulaveenired üle meie raja Oli 14 aprill ja viimane aeg rabasse minna. Kuigi talvel ei näe rabataimestiku kirevat vaipa ega salapäraseid laukaid õõtsikutega, on ka siis huvitav suusamatku rabasse korraldada. Noorpõlves sõitsin pea igal talvel korra Kullamaalt üle raba teise serva, Palivere liivadüünideni. Tagasi tulles oli selgelt näha, et raba pind on keskelt kõrgem, kui servadest. Kullamaa kiriku tornist paistis sealt ainult torni katus koos ristiga. Mida lähemale sõitsin, seda rohkem hakkas torn välja paistma. Raba keskel on nimelt turbasambla kasvu kiirus suurem kui raba servades ja nii raba pind tõusebki kõrgemaks. Suvel põlvist saadik vees sumbates on liikumine aeglane ja matk jääb lühikeseks. Kõige parem aeg ongi selline, kui lumi on ära läinud, kuid kelts sulamata. Neid päevi võib olla ainult 3-4, siis tuleb vesi keltsale ja jälle on kehv liikuda. Rabas võib leida palju inimtegevuse jälgi. Enne lagerabale jõudmist on teeraja ääres järskude servadega täisnurkseid auke. Need on turbalõikamise augud. Enne sõda võtsid talumehed siit turbapätse loomade allapanuks lauta. Suvel ja sügisel lõigati vajalik kogus turbapätse küljemõõtudega umbes 40 kuni 70 cm. Need pätsid laoti umbes 1,5 m kõrgustesse aunadesse kuivamiseks. Taliteega veeti need siis koju.Suuremad tööstuslikud turbaaugud on siit veidi eemal. Sealt võeti turvast Ellamaa elektrijaama kütteks. Viimati olevat seda tehtud 1944-45 a talvel. Edasi olevat pandud talunikele suured riigikohustused turba lõikamiseks ja kõigil oli kohustus mitmeid nädalaid töötada elektrijaama lähedal Ellamaa rabas. Rabapinna all on rikkalik vetevõrgustik. Raba on imelik ja salapärane elusolend. Väliselt vaikse pinna all keeb vilgas vee liikumine. August Loopman juhtis minu tähelepanu lagerabas ribadena kasvavatele teistest kõrgematele männijändrikele. Lagerabal üldiselt mändide kõrgus ei ületa pooltteist meetrit. Ribades, kus ka maapind veidi kõrgem, on aga kuni kolmemeetrisi puukesi. Siin all on liikuv vesi, maaalune rabajõgi! Ja need veesooned hargnevad, lähevad kokku ja avanevad kohati laugastena. Laukavesi on alati väga puhas ja karastav. Kuigi turbaleotisena pruunikas, võib seda julgelt juua. Miks siis seisvates laugastes vesi ei rikne? Just sellepärast, et neid läbivad rabaalused ojakesed. Vesi on siiski hapnikuvaene ja kalu pole laugastes eriti täheldatud. Kui pardid toovadki siia oma lestade küljes kalamarja, ei ole siin koorunud vastsete elu ilmselt hapnikupuuduse tõttu kuigi pikk. 

Kõige parem on keltsal käia

 Teekond toppidesse ja laugastele.

 Järgmisel rabamatkal võtame suuna Marimetsa raba suurimate laugaste poole. Palivere asula taga on mitmed topid. Nii nimetatakse siin rabaäärseid kõrgendikke, kus lõppevad raba serva viivad umbteed. Siit edasi läksid vanasti, kui peamiseks talviseks sõiduvahendiks oli regi, talveteed. Need suundusid Kalju külla, Leila külla ja Rõuma mõisa poole. Lõunapoolsed suundusid Marimetsa külla ja Kullamaale. Ühe lõunapoolse topi juures on Jõgisoo küla talude poolt riigilt renditud turbavõtukohad. Sõidumaad ühest raba servast teise olid jagatud pooleks ja mõlemad külad teine teisel pool raba käisid esimese lumeteega kohustuslikus korras oma poole peale „kadakaid panemas“. Regi raiuti mehepikkusi kadakaid täis ja kahe mehega tähistati talvetee rabasse torgatud kadakatega. Tuli ju liikuda ka tuisuste ilmadega ja ilma nähtavate tähiste võis teelt eksida. Mände ei tohtinud teetähisteks panna, sest meid jätkus rabas hulgi ja need oleksid hilise sõitja õigelt teelt eksitanud. Koluvere mõisas oli kadakate varumine ja teetähiste paneku korraldamine metsavahtide töö. Kullamaa pool vastutas selle eest Iti Jüri. Jüri elas põlises Iti metsavahitalus ja nimeks oli tal hoopis Jüri Rooste.

 Marimetsa laukad on järvemõõtu. 

 Laukaid on siin kaks suuremat gruppi, millest omakorda suuremad annavad väikejärve mõõdu välja. Oma 200-250 m pikad ja 50-60 m laiad. Neid võib küll järvedeks nimetada, sest neis kasvab massiliselt mitmesuguseid järvetaimi. Silmapaistvaimad on valged vesiroosid. Veidi maad topi otsast, enne laukaid, on väike metsane rabasaar, millel nimeks Sutsharaka mägi. Siin võttis kohalik elanik Peeter Arumäe aastakümneid tagasi kinni 11 hundikutsikat. Otsides põdrasarvi, oli ta Sutsharaka mäe liivaseljandikul leidnud hundipesa. Ka emahunt oli korra end näidanud, kuid lähedale ei tulnud. Mees toppis kutsikad kotti ja sõitis topi otsa jõudnult mootorrattaga koju. Mis neist edasi sai, seda kohalik rahvas enam ei mäletanud. Rabas ei tohi kiirustada. Rabas liikudes peab olema ettevaatlik. Alati peaks kaasas olema paari meetri pikkune toekas kepp. Sellega saab katsuda kui kindel raba pinnas on. Mõnes kohas, mis paistab olema üsna kindel, läheb kepp läbi paarikümne sentimeetri paksuse jõhvikavartega kaetud kasvukihi. Ja all on kohe muda või vesi. Eriti hoolikas tuleb olla kohtades, kus on laialt tasaseid nn älveid, mis on kaetud ainult turbasamblakihiga. Liikuma peab ainult kõrgemaid mättaid pidi. Kui siis jalg ikkagi mõnest väiksemast älvest läbi sopsab, on maapinnale pandud kepi peale toetudes hea sealt lõksust välja pääseda. Aga raba võtab ikka oma. Rabast ei pääse isegi rabaelanikud. Paljude rabamatkade jooksul olen korduvalt leidnud rabalaukasse uppunud metsloomi, isegi põtrasid. Loom tuleb jooma, kallas pudeneb raske keha all sisse ja ongi õnnetus käes. Kuna rabajärvede ja -laugaste kaldad on täiesti järsud, ei ole loomal võimalik kuskile toetada, et välja ronida. Õieti on kallas vee peal ujuv taimede ja puude juurtest läbi põimunud õõtsik. Kohe kalda servas võib lauka sügavus olla mitu meetrit.

 Rabas on ka ürgmetsa ja inimeste pelgupaikasid.

 Ringiga suurlaugaste juurest lõuna poole minnes jõuame Peeterselja mäele. Metsameeste kõnepruugis oli see mugandatult Peterselli mägi. Mäe ja kõva pinnasega Kullamaa-Palivere otsmoreeni vahet on oma 300 meetrit. See mägi on 3,3 hektarit suur ja seal kasvas 150-200 aastane männik. Nõukogude ajal oli see enne Marimetsa raba looduskaitse alla võtmist, st enne 1957 aastat, metsamajanduskavas määratud lageraiele. 1967.aasta sajandi torm murdis ja heitis enamiku puudest. Nüüd on see tõeline, täiesti läbimatu ürgmets. 1941.aastal olid Marimetsa ja Ubasalu külade mehed siin soosaarel paos vene mobilisatsiooni eest. Kohalik metsaametnik, loo jutustaja Ants Lind, teab neist ainult oma isa ja Kullamaa kirikuõpetajat Henn Unti.

 Raba oli sajand-poolteist tagasi oluline küttepuidu varumise koht. 

 Mõtlen vahel rabaelule võrdlustega tänapäeva ja sajanditaguse ajaga võrreldes. Raba on jaotatud tsoonideks, sihtkaitsevööndites ei tohi inimene teataval perioodil liikudagi. Minu 1908.aastal sündinud ema mälestuste järgi käis Marimetsa rabas 20.sajandi algul vilgas tegevus. Nimetatud sai juba turbalõikust ja teid läbi raba. Aga mõisaajal ei olnud talumeestel kuigi palju metsa. Ja oli ametimehi, vabadikke ja popse, kel üldse maad polnud. Rabast oli lubatud hagu teha kütteks. Kui lumi hakkas sulama, mindi rappa ja tehti sadu kubusid hagu. Seda võimalust kasutasid ka talunikud, et hoida oma metsa ja puisniite. Mindi üha kaugemale, otsiti jämedamaid puid. Need, kel oli hobune, jõudsid pea raba keskele saarekestele, kus veel puutumatuid tukkasid. Inimtegevus rabas käis aastaringselt. Sajad inimesed töötasid rabas, kuni kelts hakkas ära minema. Enamik püüdis ka oma haokubud ära vedada, paljud aga vedasid alles sügisel reetee tulekul. Aga paljud vabadikest ja popsidest tegid seal tööd edasi, raiusid võsa ja männinässe, panid need kubudesse ja virnastasid aunadesse, nagu teised rabatöölised tegid turbapätsidega. Kui rabapind jälle pealt külmetas, sai need haokoormad hobuse-reega ära tuua Nii teenis vaesem rahvas ülalpidamist taludele küttehao valmistamise ja turbalõikusega. Ka niideti rabaservades, kus vähegi niita oli ja ega neid saadusidki enne külmasid kätte saadud. Sellest rääkis elupõline metsnik Lembit Aasma, kelle vanaisa, mõisa metsavaht, pidi nendel töödel silma peal hoidma Ei vaadatud siis pesitsusaegu, ega mõeldud taimestiku tallamise peale. Metsist ja rabapüüd oli sellegi poolest palju. Mõisa metsavaht pidi ka linnumaiaid talupoegi taltsutama. Uus rabasse tung algas juulis, kui valmis murakas. Seda otsides sõeluti jälle raba läbi. Ja kui valmiv jõhvikas punetama hakkas, võis rabas mõnikord näha sadu inimesi. Vahe tänapäevaga oli vaid see, et rappa mindi jõhvikale ikka ja ainult vihmase ilmaga, siis, kui heinatööd või vilja- ja kartulivõttu teha ei saanud. Jõhvikaid võis rabas tasuta korjata, aga Liivamännikusse mustikale minnes tuli mõisa kontorist 1-2 kopika eest tsekk lunastada. Nii rääkis mu emagi, kui ta oma emaga mustikal oli, et ükskord tuli mõisa metsavaht Iti Jüri ligi ja küsis: „Kas teil ikka sekku (tsekki) ka on?” Ka seenele, mustikale, pähklile või pohlale mindi ikka ainult vihmase ilmaga. Oma talu, oma töö, see tuli ikka kõigepealt ära teha. Sellest olenes pere ja loomade ellujäämine, toidu ja sööda küllus talvel 

 Elurikkus rabas hakkas järsult vähenema siis, kui inimesed oli ammu rabast lahkunud. 

 Rabatööd katkesid sõjapäevil pea aastakümneks. Aga peale sõda oli Marimetsa raba ümber veel kümneid metsisemänge, rabaservade heinamaadel oli tavaliseks linnuks teder. Tetredega olen isegi seal paljudel kordadel kohtunud. Kõik see hakkas kaduma 1950te aastate keskel. Mingid põhjused pidid elu rabas hääbuma panema. Oli see veerežiimi muutmine, kährikute ja rebaste süü, väetiste ja mürkide laialdasem kasutamine põldudel alates 1950te teisest poolest, kliimamuutused või kõik kokku, eks seda peavad asjatundjad selgitama. Aga nii vähe inimesi, kui praegu rappa satub väljaspool laudteid, pole seal kunagi olnud. Raba oli sadu aastaid samasugune elu-ja töökoht külainimestele, nagu põld, mets ja niit.

 Raba tõmbab sind imelise jõuga 

 Marimetsa rabas hakkasin igal aastal käima, siis kui 1950tel õppisin Tallinnas Merekalandustehnikumis. Algul talviti, kui suusatasin ümberkaudsetes metsades ja aasadel. Neil talvil oli alati lund palju ja minu koolivaheaja päevad möödusidki põhiliselt hommikust õhtuni suuskadel. Siis hakkasingi tegema suusamatku Kullamaa Liivamägede tagant rabale minnes Palivereni välja. Kui lumi oli külmetanud ja sellel paari sõrme paksune lumekiht, kulus 14-15 km läbimiseks paar tundi. Oli ju vaja ringi vaadata looduses ja kiirustada polnud vaja. Tagasi siis sama palju. Igal talvel sai tehtud kaks-kolm sellist matka, sest käisin ju ka pühapäeviti kodus. Siis nägin esmakordselt, kui kõrge on rabapinnas raba keskel. Palivere poolt tagasi sõites paistis algul vaid Kullamaa kiriku tornitipp ristiga. Raba keskele jõudes oli torn juba täies hiilguses nähtaval. Raskem oli sõita siis kui lumi oli kohev ja vahel mitukümmend sentimeetrit paks. Mu eestiaegsed tädi poolt kingitud Kaitseliidu suusad vajusid sisse, vahelduv- või paaristõugetega sõidust ei tulnud midagi välja. Aega üheks otsaks läks kaks korda rohkem ja tagasitulek oli juba tõeline katsumus. Samasuguseid matku tegin ka suviti. Kuna aga suvel on rabas liikumine üsna aeganõudev paljude ringikäikude ja lisapõigete tõttu, piirdusin tavaliselt ühe-kahe korraha suve jooksul. Aga see-eest on suvine raba võrratu oma taimerikkuse, laugaste, lõhnade tõttu.

 Perega rabas. 

 Kui elasime juba Haapsalus, püüdsime koos perega ikka igal aastal kord-paar Marimetsa rabas käia koos lastega. Õpetasin ka lastele, kuidas tuleb rabas liikuda, kuhu tohib astuda ja kuhu ei tohi. Meeles on jõhvikal käimised kui poisid veel väikesed olid. Kord olime läinud Liivamägede tagant paari-kolme kilomeetri kaugusele. Vesi oli kohati põlvini. Oli ju sügisepoole ja vihmapäevi sel aastal palju. Kaksikud poisid väsisid üsna ära, olid vist nii 5 aastased. Mina võtsin ühe kukile, ema teise ja nii tulime. Tüdrukud, nagu ikka, olid väga vaprad. Aga lapsed õppisid, ega kartnud ka hiljem üksi rappa minna. Meenub üks päev 1990te algul. Tiiu ja Mare olid mõlemad juba Tartus õppimas, olid nii 18-19 ringis. Tiiul oli vaja korjata herbaariumi jaoks rabataimi ja nii nad otsustasid minna Ristilt otsejoones üle raba Kullamaale. Seda on otsejoones 12 kilomeetrit. Mina neid ei keelanud, kuigi ema ütles, et tal süda valutas. Õpetasin ainult, et pidagu silmas kõrgepingeliini, mis raba läbis ja hiljem hakkab juba Kullamaa kiriku torn paistma. Kaasas olid neil ajalehed taimede jaoks ja nii nad läksid. Sõitsime autoga Kullamaale ja jäime ootama. Ei läinud kolme tundigi, kui tütred kohal olid.

 x

 Nagu olen nüüd kuulnud, on nüüdsel ajal rabasse ehitatud laudteedel suur menu. Ja laudadelt ei tohigi vist kõrvale astuda. Ja igale poole ei tohi üldse minna. Tõelist rabaelamust sellisel viisil ei saa. Veendusin selles ise, kui aastad tagasi esimesel laudteel mõne korra käisime. See oli nagu rooside nuusutamine läbi kilepakendi.

 

Manivald Müüripeal

Lahkunute ärasaatmisest

Minu kinnisideeks on olnud tänaseni see, et töökollektiivi juhtkond peaks osalema oma senise kaastöötaja matusel. Osalema südamega ja olema abiks lahkunu perekonnale. Kuulutuse avaldamine kohalikus ajalehes on üldjuhul saanud kombeks. Aga pärjaviimist koos väikese sõnavõtuga juhtub hoopis harvem. Tihti tuli näha seda, et pärg on tellitud, kuid pärja viijat otsiti poolvägisi. Selline suur ükskõiksus pahandas mind lõpuks ära. See oli 1974.a. suvel, kui maeti saksa rahvusest kolhoosi mesinikku. Tellisin pärja ja viisime koos Jaak Kalbergiga selle ilma kellegi käsuta ära. Alates sellest matusest osalesin peaaegu kõigil matustel, mis “Sõpruse” piirides toimusid järgneva kaheksa aasta jooksul.
Nende kaheksa aasta jooksul rääkisin kolmele partorgile, et andku ta käsk ühele lahkunu tööjuhile, et see tuleks koos minuga matusele. Oli juhuseid, kus oli vaja täiendav kätepaar mõnele toimingule külge panna. Aga ükski partorg ei suutnud sellist soovi ellu viia. Üks osakonnajuhataja isegi soovitas, et vii see pärg ära ja tule kohe tulema. Pole vaja peielauda minna ega sellega aega raisata. Selliste soovituste kohta vastasin – aeg antud elada, aeg antud surra. Ja meie elavad peame ilma käsuta leidma 2-3 tundi aega peielauas istumiseks.

Kohtumine Pohlametsaga pani mõtlema


Nende aastate jooksul kujunes välja asjalik koostöö kohaliku Lääne-Nigula koguduse õpetaja Friedrih Pohlametsaga. Samamoodi tuli tihedalt suhelda Haapsalu orkestriga ja kõnelejatega. Nõutud kõnemehed olid Lembitu Varblane, Jaan Päeva, Lembit Kask, Lihulast Kusti Üksvärav, jt. Kui matmist korraldati kirikus, siis omaste nõusolekul tellis kolhoos sinna ka orkestri. Mängiti need lood, mida Pohlamets palus.
Mina ütlesin üldjuhul omad sõnad lahtise haua juures, kui panin kolm peotäit mulda. Minu sõnad olid: “Sellel mullal oled sina sündinud, kasvanud ja õppinud, seda mulda oled südamega harinud, siia mulda jätame sind täna jäädavalt puhkama.”
Ühel päeval tuli Pohlamets mulle koju külla ja tundus olema natuke närviline ja mures. Ajasime tükk aega maailma asjadest juttu. Lõpuks jõudis ka selleni, mis talle muret teeb. Tema mure põhjuseks oli minu sõnavõtust viimane lause, mille lõpetasin .... jäädavalt puhkama. Tema lõpetas oma sõnavõtu alati sellega, et see haud on ajutine puhkepaik, kust issand äratab sind kunagi üles. Sain tema murest hästi aru ja tema juuresolekul jätsin edaspidi sõna jäädavalt alati ära.
Fridrich Pohlamets oli tõesti omamoodi isiksus paikkonnas. Lääne-Nigula kogudust teenis ta 50 aastat. Mina vahel naljaga pooleks arutasin, kas mõni partorg ka jõuaks nii pikalt ühel kohal teenida? Temast räägiti seda, et 1944.a. septembri keskel oli ta läinud Tallinna. Seal kohe küsitud, kas varanatuke on kaasas, siis paneme sind kohe järgmisele evakueeritavate laevale. Tema öelnud vastu, et mingit vara pole kaasa võetud. Siis öeldud, et võid ka ainult seljasolevate riietega laevale minna. Tema jälle vastanud: “Ma ei saa ära sõita, pühapäevaks on lauakirik välja kuulutatud ja mina pean kirikuteenistust pidama”.

Veel kohalikust pastorist


Pohlamets oli väga liikuva iseloomuga. Ta elas Turvalepas üksinda ühes talumajas, kirikust 5 km kaugusel. Küll nähti teda bussipeatuses, Nigula raudtee peatuses, jne. Tihti peal veel päris halva ilmaga. Mitmed inimesed imestasid, miks ta ennast nii taga ajab. Neile ütlesin seda, et tema oma issandat ei saa petta. Meie siin müüdavas maailmas võime oma ülemustele valetada nii palju kui jultumust on, aga kristlik inimene ei hakka valetama.
Kui oli tema 80nes sünnipäev, 04.09.1980.a., siis sõitsin ma talle koju külla. Ajasime laua ääres juttu. Ta võttis ahju august kirikuveini pudeli ja valas sealt kummalegi pitsi. Ta näitas veel oma raamatuid. Siis ta ütles, et minu käe alt on läbi käinud päris suuri isikuid. Ta tegi lahti leeriskäijate raamatu, aastast 1954-56. Näitas sealt paari nime. Vennad Peegid, neist Elmo Peek töötas Haapsalu RK I sekretärina. Tema poolt leeriõpetust saanud isik töötab NLKP palgalisena kõrgel ametkohal. Põgusalt arutasime veel seda, kuidas ikka keegi isik võib olla nii mitmetahuline. Kas on tegu kahepalgelisusega? Kumba poolt on nüüd tegelikult petetud – kas kirikukogudust või parteid? Lõppjäreldus jäi tegemata.
Järgmisel pühapäeval peale kirikuteenistust toimus pastoraadi saalis pidulik lõunasöök Pohlametsa auks Sel ajal asus meie kontor veel pastoraadi majas. Osalesin teenistusel ja lõunasöögi ajal ütlesin tervitused ka “Sõpruse” kolhoosi juhatuse poolt.
Lõunasöök lõppes ja piiskop hakkas ära sõitma. Siis paljud läksid piiskoppi auto juurde saatma. See ärasaatmine tundus mulle mageda pugemisena. Tuli kangesti tuttav ette. Sellelt platsilt oli korduvalt ära saadetud mitmeid pealinna ja Haapsalu ülemusi. Inimene jääb ikka inimeseks ja küürutamise vajadus on emapiimaga kaasa tulnud. Võimaluse korral oleme nõus küürutama piiskopi, kõrge parteifunktsionääri ja tänapäeval rahavõimu esindaja ees.

Võrdlesin omaette ilmalikku ja vaimset elu maal


Jõudis kätte aeg, kui Pohlamets pidas oma viimase jutluse ja ametisse astus Leevi Reinaru. See oli vist 1982-83.a. Mäletan seda pühapäeva hommikut, kui käisin oma autot tankimas. Siis Silvi Kallemets küsis: “Kas lähed täna kirikusse”? Minu vastus: “Lähen vaatama, kuidas tuleb teha poliitmassilist kasvatustööd?” Mis kasvatustööst sina räägid? Mida sealt õppida? Kirjalikke kutseid ei ole kellelegi personaalselt saadetud. Bussiliine käima pole pandud. Aga kirik tuleb rahvast täis ja õpetajate vahetus saab tehtud. Mida sellest siis imelikku? Soovitasin tal meenutada seda, kuidas toimuvad meie parteikoosolekud? Kõigepealt saab iga asjaosaline personaalselt kirjaliku kutse. Kutsel on kirjas ka selle päeva bussiliini kellaajad. See kutse sisaldab teinekord isegi varjatud ähvardust. Kui kellaaeg on kukkunud, siis veel vajalikku hulka kohal ei ole. Vaene partorg tuletab meelde, et see või teine-kolmas jõuab lähema pooltunni jooksul kohale, et võiks nagu ikka kohe alustada. Kaks külarahva erinevat organisatsiooni ühel territooriumil. Mõlemad tahavad inimkonnale head teha. Üks lubab kohest kommunismi saabumist, teine lubab pääsemist ja igavest elu veidi kaugemas tulevikus. Aga oma liikmete kokkusaamine parteil toimub omamoodi raskelt, kuid kirikul sellist muret pole. Minu arvates oli palju õppida.

Räige riigikord õhutas ka räiget suhtumist tööinimesse

Meie matusekorralduses juhtus ka mõni viga. Matsime Kirimäelt Heino Mutsot. Esimees Kaljo Kalamees oli ka matusel. Tunnetasin, et varsti peab meist keegi sõna võtma ja küsisin: ” Meie ka peame midagi vist rääkima”? Sellele Kaljo vastas: “Eks temaga on omajagu räägitud küll”. Sellega vihjas vist sellele, et Heino teinekord purjutas, töö jäi tegemata ja siis tuli noomida-näägutada. Tundes Kaljo iseloomu, ei sobinud minul esimehest ette trügida, et mõned sõnad Heinole igaviku teele kaasa öelda. Mõni aeg hiljem matsime Laane Bennot (Bernhard Laane). Kõneles Lihulast Kusti Üksvärav. Benno ja Kaljo olid kaua aastaid koos mehaanikutena töötanud ning mõttes lootsin, et Kaljo ütleb mõned sõnad. Aga ei. Mõni aeg hiljem Benno naine Enna pisarsilmi meenutas: “Kas Benno aastate pikkune töö kolhoosis ei olnud seda väärt, et keegi kolhoosimeestest oleks mõne sõna kaasa öelnud”? See viitab omakorda sellele, et matuselised ootavad juhtkonnalt mõnda head sõna lahkunu meenutamisel.
Mina olin sel ajal omamoodi sinisilmne ja tundsin muret partei autoriteedi pärast. Väiksemas seltskonnas avaldasin mõned korrad ka oma mõtteid. Mina jagasin partei isikkoosseisu kolmeks osaks. 1/3 neid, keda ei oleks tohtinud kunagi sinna värvata. 1/3 oli lihtsalt ballastiks, kelledest mingit kasu ei olnud. Ja see viimane 1/3 tegi ka sisuliselt midagi.


Manivald Müüripeal

 

 Matkad noorpõlvemail Liivamännikust Eruheinani  

Hakkasin meenutama matku mu lapse- ja noorpõlves, mida tegime emaga koos, kui veel kooliealine olin. Emagi oli siis veel neljakümnendates eluaastates. Need toimusid siis ikka pühapäeviti, ema käis ju tööl ja minulgi oli siis kool ka laupäeviti.

Ema tahtis ikka minna vaatama kohti, kus oli möödunud tema noorpõlv. Ta oli ju lapsest saadik elanud Koluveres, aga palju sai käidud sugulaste, kooli- ja leeriõdede ning isa-ema tuttavate juures ümberkaudu külades. Põhiliselt olid need paigad Laukna, Maidla ja Sooniste kandis. Tema parim sõbranna Tagapõlde Ärna, minu hilisem ristiema, elas aga Laukna Laisakülas, nimetatud ka Hundipuhkama külaks. Seetõttu oli see kant sageli noorte läbikäimise- ja ka pidude, sünnipäevade, talgute ja muude tegevuste kohaks. See kant ulatus siis ka üle Pokuti jõe, Krahvi tee, Laavi ja Rebaseaugu kanti välja.

Olin siis kõva suusataja, koolis käisin iga päev talvel suuskadega, nagu enamik koolipoisse tollal. Ka ema suusatas pea iga päev, kui vähegi aega oli. Emal olid ennesõjaaegsed Kaitseliidu suusad nn norra sidemetega ja minul olid samasugused, mis olid mulle kingitud tädi Sassi poolt. Sõitsin nendega kümmekond aastat, olid hästi kerged, lõpuks kulusid eest kumeruse kohast paberõhukesteks. Kui sealt pooleks läksid, lappisin plekiga ja sõitsin edasi! Üks paar neid Kaitseliidu suuski on mul praegugi alles, kavatsen neid pakkuda praegusele Kaitseliidule, ehk tahavad muuseumi jaoks.

Alustasime matka tavaliselt enne kella 11, pidime ju arvestama, et talvel hakkab kell 4 videvikuks muutuma, selleks ajaks pidime tagasi olema. Läksime mööda lumehangesid Pöördhauani, mõnikord Liiva küüni juurde. Liiva küün asus Katlahaua kõrgel kaldal, seal asub praegu 1970tel ehitatud Jäägrikoda, tollaste ministeeriumi ülemuste pidupaik.

 Katlahauast on selline pärimus, et siia on maetud katlatäis kulda muistsest vabadusajast. Selle saab kätte kui tulla siia neljapäeva täiskuu ööl. Kaasas peab olema ühest pesakonnast kooruńud seitse musta kuketibu. Kui nüüd siduda need nööri otsa ja nöör vette visata, tuleb katel peale vajalike sõnade lausumist välja. Katlahaud pidi ka põhjatu olema, aga ühel suvel, kui Kullamaa vesiveski pais oli heinategemise ajaks jõekallastelt alla lastud, käisid mehed selle läbi. Üle kahe meetri polnud kuskil vett.

Pöörasime siis metsasihile, mis viis Iti metsavahitalu poole. Mõnikord põikasime Oti sauna aseme juurest vasakule Sarapiku teele ja ema näitas mulle oma lapsepõlvest meelde jäänud metsa, mida nimetati Eksitaja metsaks. Räägiti, et paljud on siia ära eksinud ja ikka ringiratast käima jäänud, tema ise ka. Siin oli minevikus Viiu saun, kus elas vana teadjanaine Viiu.  Viiul oli ikka päris nõia maine. Emale oli 4-5 aastaselt ikka meeldinud joosta Koluverest läbi Ussimõisa Viiu sauna ja kuulata tema lugusid loodusest, loomadest ja lindudest. Lõpuks ta polevatki tahtnud sealt äragi tulla. Tema ema oli pahandanud seepeale. Viiu oli siis võtnud mu ema oma põlvede juurde, süüdanud peotäie rohtusid-heinu ja pannud selle savikausiga tooli alla, mille istmelauas olid augud. Olid vanasti sellised vineerpõhjaga toolid. Ema oli vaadanud läbi aukude imbuvat suitsu, tundnud selle kirbet lõhna ja hakanud järsku hirmsasti Viiut kartma. 

Õeruste suitsutare Laisakülas 1960.a.

Mul oli kaasas isalt pärandunud fotoaparaat "Komsomolets", vaatasime ümbritsevat loodust ja otsisime huvitavaid vaateid. Oli mõni kõver või omapärane kuhikjas ja harali okstega puu või põõsas, sai ikka jäädvustatud. Või torkasid silma haavikuemanda hüpete jäljed kohevas lumes, orava näritud käbid või rähni sepikoda. Erilist huvi pakkusid üksikud võimsad kadakad, neid siis veel ikka metsas leidus. Pokuti jõe Luistepoolsel kaldal kasvab praegugi võimas 130 aastane männik, mis tol kaugel ajal oli just parajasti vaigutamisel. Mõni aasta tagasi leidsin sealt salapäraste vaigutuskarridega hongade vahelt veel pakkide viisi kasutamata plekist  vaigutorbikuid.

Krahvi teest läksime tavaliselt üle, sest mööda teed polnud huvitav suusatada. Aga selle 10 km pikkuse noolsirge, ainult ühe jõnksuga tee kohta on huvitav hilispärimus. Viimane Koluvere krahv tahtis ehitada tee Luiste mõisa. 4 km peaaegu Pokuti jõeni kulges töö takistusteta. Siis aga tulid vastu Laavi peremehe, taluomaniku Truuboni maad. Truubon polevat lubanud krahvil teed läbi oma maa ehitada. Krahv pakkus vastutasuks üht aruheinamaa tükki läheduses. Truubon mõtles ja nõudis kahte. Kokkulepe jäi sõlmimata ja krahv tegi teele täisnurkse pöörde vasakule ja poole kilomeetri pärast pööras uuesti mööda mõisamaid üle Pokuti jõe Luiste poole. Huvitav on see, et mõni aasta tagasi omandas talukrundi vana Truuboni lapselapse laps just sama Krahvi tee algusse ja asus siia ka elama. 

Umbes poolel teel Laavini võib leida veel koha, nimega Huntaugu mägi, kus sadakond aastat tagasi elas oma pooleldi maa alla ehitatud onnis, maakojas, Huntaugu Kaarel (foto 1920test allpool).  Kaarel punus ja parandas korve, tinutas külanaiste vettjooksvaid plekknõusid ja ajas mõisale tõrva. Korvide punumiseks oli Kaarel mõisast toonud ja oma maakoja juurde istutanud painduvate punaste okstega kontpuud, mida külarahvas pidas punaseks pajuks veel 1970-tel aastatel.  Selle "mäe," tegelikult moreenseljandiku ümbrus on rikast seentest. Siin on puravikke, madalamas osas, Liiva talu endisel karjamaal aga kuuseriisikaid. Ema olevat Veigla Iidaga lapsepõlves siin käinud, aga Kaarel ei olevat neid oma maakotta lasknud. Ukseavast olid paistnud plekk- ja puunõud, mida oli terve põrand täis.

Tõrvaajamiskoht on tasandatud ja sinna ehitati metsloomadele söödahoidla. Tee läheduses on sadakond aastat tagasi olnud mitmeid popsisaunu nagu Oti, Piiremaa, Rõngasmaa jt. Krahvi teed on hea läbida ka jalgrattal, veel on märgatavad vanad taliteed, mis nüüd Krahvi teega lõikuvad: Luiste-Kullamaa talitee, Ketu-Koluvere talitee, mida nimetati ka veski või laadateeks. Pokuti jõe ületamisel Eruheina mäe peal võib paremat kätt uudistada salapäraste karridega võimsat 130 aastast vaigutusmännikut. Kui me sügiseti käisime sealkandis matkamas, püüdsime ikka leida uusi ja seni läbi käimata metsasihte ja kraavitrasse. Kaasas oli ka kott, millesse sai korjata pohli, mida raiesmike piiravate kraavide liivased kaldad või kändude ümbrus täis oli. Mustikaid saime kodutagusest metsastki.

Ringiga tulime tavaliselt Laavile, sealt läksime üle Pokuti jõe. Siin asus aegu tagasi väike ühe kivipaariga vesiveski, mille tammi koht veel märgatav. Siit suundusime mööda jõeperve Eruheina poole. See oli huvitav mets. Olid siin ju olnud kunagised metsaheinamaad. 1940te lõpuks, 50te alguseks olid need juba võsastunud. Seda huvitavam oli kohata järsku meetrise läbimõõduga tammesid ja mände. Ka päris jõe kaldal kasvasid ridadena hiiglaslikud jändrikud tammed. Kõige tähelepanuväärsemad olid siiski siinsed männid, neid oli paarkümmend. Mõnest me emaga kahekesi ei suutnud ümbert kinni haarata. Aga nende hiiglaste lõpp oli kurb ja mõttetu. 1990te algul, kui ükskord jälle sinna kanti sattusin, olid need  koos muu metsaga ka need maha raiutud. Olid järgatud 2-3 meetristeks, aga masina jõud neis vist üle ei käinud, vedelesid veel aastaid Krahvi tee veeres kraavis. 

Sealt metsast leidsime kord umbes säärejämeduse kuuse, mis oli alates maapinnast kuni rinnakõrguseni keerdunud nagu korgitser. Pilt sellest on mul praegugi alles. Varsti jõudsimegi Eruheina piirini. Nime oli sellele kohale andnud kunagine talukoht, millest küll siiski enam midagi peale mõne kivivare ja palginoti järel polnud. Enne seda oli maapinnal sügav nõva, otsekui oleks seal kunagi suurem oja voolanud. Siis tuli sellest aga suviti peenike nire vett, mis Pokuti jõkke suubudes moodustas Sopaaugu talu kohas umbes meetrikõrguse kosekese. Talvel oli seegi nireke peitunud lumekoorma alla. Kose lähedal oli aga emale juba vanast ajast tuntud jändrik kaheharuline ja suurte tüvepahkadega tamm. Tema ema oli lapsepõlves teda sinna viinud ja rääkinud, et see on Ohutamm. Kellel liigesed valutasid, käis siin oma liigeseid ohutamas. See tähendas, et hõõruti haiget liigest vastu pahkasid ja loodeti abi. Ilmselt ka saadi, sest meiegi käikude ajal polnud see tamm unustuses. Siin oli värvilisi lõngatükke, varem olevat siia toodud ohvriks tammele ka peenraha, kaabitud hõbedat rahalt või sõlelt ning pandud toitugi Maaemale ja haldjaile.

Tagasi hakkasime tavaliselt tulema läbi kunagise Laisaküla maade, põldude ja metsade. Kõik oli siis võsastunud, sai liikuda ainult mööda kunagisi taludevahelisi vankriteid. Suurte maaparandusteni, kus kogu Laisaküla tehti uudismaaks, lükati kokku talud ja kõik mis neist järel oli, oli jäänud veel kümmekond aastat. Ema käis alati läbi ka Tagapõldelt, kus oli elanud ta leeriõde Ärna. Maja oli lagunenud, kuid mesipuud olid õues, Ärna käis neid Tallinnast suviti hooldamas, mullegi tõi alati purgikese mett. Ümber maja kasvasid kibuvitsad, vanad talulilled, elupuud.

Üsna Laisaküla piiril oli alles veel ainsana sealkandis säilinud suitsutare, Õeruste. 1950.aastal oli see õlgkatusega maja veel täiest taastatav, käisime sees, seal olid tünnid, lauad, pingid. Oma eraldatud asukoha tõttu ei olnud sinna jõudnud ka rüüstajad. Tasapisi lagunes aga seegi maja ja kuuldavasti olevat maaparandajad selle harulduse põlema pannud. Edasi tulime teise ema eakaaslase KIrsi Linda kunagise kodu juurde raba serval. Linda isa oli olnud lihunik, kes ostis väikselt loomi kokku, tappis ja müüs siis liha ümberkaudsetele külaelanikele ja niimoodi toitis oma peret. Pool majakest oli selleks ajaks juba lagunenud ja Linda elas seal veel 1970tel, viimase võimaluseni lappides katust ja küttekoldeid.

Ka suviti tegime matku läbi samade kohtade, iga kord leidsime looduses ikka midagi uut ja ennenähtamatut. Sügiset olid kaasas ka kotid, korvid. Kraavikallastel oli männikutes ohtralt pohli, kaugelt tassimise tõttu ema muud ei korjanud kui kuuseriisikaid Liiva karjamaalt ja kivipuravikke Piirema aiast, selliselt nimetati kunagise Piirema sauna ümbrust. See asub seal, kus praegugi Kullamaa jahimajandi nn Käbini jahikantsel seisab. Peale eelnimetatud seente tunnistas ema veel ainult männiseeni, aga neid saime talvevaruks soolata ka oma maja ümbrusest.

Niimoodi kujunes siis igakordse matka pikkuseks 14-17 kilomeetrit ja aega kulus selleks 5-7 tundi.