Olin siis nooremapoolne metsaülem tollases Kurista metsamajandis. Nagu ikka, pidi metsaülem olema kursis kogu metskonnarahva ja ka külaeluga. Kolhoosidel ei olnud veel paremad ajad kätte jõudnud ja metskond vajas ikka töökäsi, et raieplaanidega toime tulla.
Paljud mehed töötasid veel käsisaagidega. Palgimetsas töötati ikka paaris kahemehesaega, harvendusraiel enamasti üksi vibusaagidega. Seal Alutaguse piiri peal olid meestel põlvest-põlve pärandatud töövõtted. Käepärast oli ikka paar vibusaagi, mida igal õhtul hoolega teritati. Pool päeva sai töötatud ühe saega, teine pool teise saega, polnud sugugi harv juhus, et selline elupõline saemees tegi üksipäini vibusaega päevas 5-7 ruumi küttepuid. Kui tulid Družba-saed, ei teinud algul keegi üle 3 ruumi päevas. Niipalju kulus sae kallal nokitsemisele, et see üldse töötaks. Ja raske oli see ront ka, nii et suitsutunde tuli tihedalt pidada.
Minu lähedal elas üksik lesk, kelle poeg töötas kolhoosis autojuhina. Ja lesel oli lehm. Nagu looduses loodud, hakkas lehm ühel päeval pulli otsima. No kust seda nii kähku võtta. Ka kunstliku seemendamise spetsialiste oli siis veel vähe, vist mitme kolhoosi peale üks.Aga oli teada, et üks venelanna ikka käib seda tööd tegemas ja temaga oldi rahul. Kahjuks ei olnud telefoniraamatus seda asjatundjat kirjas.Palus siis pojal otsida, kust saaks õige numbri, kuhu helistada. Poeg tõigi varsti numbri, ütles veel millegipärast, et ema seda teistele edasi ei annaks. Pani naisterahva küll natuke imestama, aga helistas.Kuna vene keeles nimetati seemendustehnikuid sel ajal selektsionäärideks ja vene keelt oskas ta hästi, ei kartnud ta, et ei suuda selgitada oma vissi vajadusi.
Naine helistas antud numbril ja vastatigi vene keeles. Suur oli aga naise ehmatus, kui kuulis vastust. "Komandir voiskovoi tšasti major Nikitin, slušaju vas," kõlas torus räme hääl. Naisel käis kohe silme eest läbi, et nüüd tulevad, viivad kordonisse ja hakkavad pinnima, kust ta salastatud numbri sai. Poega ei taha sisse vedada, panevad kinni ka veel. Kuid kui juba alustatud, küllap nad näevad, kust helistati, parem puhtsüdamlikult asi ära rääkida. Kogeldes seletas ta, et näe lehm otsib pulli, oleks vaja selektsionääri, kes lehma ära seemendab aga keegi ulakas on andnud teie sõjaväeosa numbri.
"Selektsioner nužen? Seitšas prijedem i sdelajem" kostis vastuseks. See ajas naise veel rohkem ähmi täis. Seletas selle peale, et kuhu sõita, et tulgu metskonna juurde ja sealt on veidi maad.
Naine oli mulle ka helistanud asjade käigust ja palunud pojale edasi rääkida oma saatusest, kui ta ära viiakse. Ta oli kindel, et see rahustav jutt ja koha küsimine oli ainult kaval käik tema asukoha teadasaamiseks.
Niisiis mina seisin metskonna trepil ja ootasin ning lesknaine istus oma armsa Mustiku kõrval ja kallistas looma. Võib-olla näemegi viimast korda!
Ei läinud kaua, kui metskonna õuele sõitis suure kiiruga vene sõjaväe džiip, suviselt allalastud presentkatusega GAZ-67. Roolis istus minule juba ennegi tuttav major Nikitin, täies välivormis, punatähega furažka peas.
"Nu gde korova?" Juhatasin mehe lesknaise juurde, ta maja paistis metskonna õue ja mõtlesin ise ka, et mismoodi seda asja siis seal laudas aetakse. "Prigotovsja!" (sea ennast valmis), ütles major kõrvalistuvale kaunile venelannale. Tuli välja, et see oli tema abikaasa, kes erialalt oli veterinaar ja käis ikka kolhoosides ja muidu lehmapidajatel abiks, kui tema oskusi vajati. Ei põlanud Moskvas õppinud ja kõrgeltharitud ohvitseriproua ka sellist tööd.
