Üleskutse istutada 100 tamme salu või park Eesti Vabariigi 100 aastapäevaks on ilmselt vilja kandnud. Kohalikud ajalehed kajastavad algatusi koolides ja valdades. Kahjuks pole sageli päris selget arusaamist töö käigust. Olles pikka ega kasvatanud tammetaimi ja neid metsa istutanud, julgen anda mõned soovitused.
Esiteks, aega on jäänud väga vähe ettevalmistusteks. 2018 aasta kevadeni, kui peaksime taimed pargiks istutama, on ju ainult neli suve kasvuaega. Kahel esimesel aastal on tamme kasv väga aeglane, nad saavad u 10-12 sm kõrguseks. Nelja aastastena ei saa nad kuidagi üle 40-50 sm kõrgeks. Kujutame nüüd ette pliiatsijämeduste alla põlvekõrguste vitsade mahaistutamist. Nad ei paista rohust väljagi!
Praegu on veel paras aeg tõrude korjamiseks. Ei soovita neid säilitada kevadeni, kadu on suur. Kui pole võimalik maha külvata, siis on säilitamine võimalik ainult segus liivaga kastis või nõus maa sisse kaevatuna. Parim on külvata kohe sügisel 6 kuni 10 sm sügavusele, soovitav ridadena, kus tõrude vahe on u 5-6 sm ja ridade vahe 10-12 sm. Sooja sügise puhul võivad tõrud idanema hakata, sest pole midagi. Hiirte vastu, kes tõrusid hoolega oma sahvritesse püüavad koguda, tuleks maapind katta tihedalt u 5 sm paksuselt peenestatud kuuseokstega või tiheda traatvõrguga. Võib kasutada ka parajat kihti kuivatatud haralisi männikäbisid.
Ei ole hea mõte neid sügisel pottidesse külvata ja kasvatada neid aknalaual kevadeni, nagu ühes koolis plaaniti. Meie laiuskraadi puude füsioloogiliseks nõudeks on oma arengus üle elada külmaperiood. Eriti vajavad seda esimese aasta tõusmed. Talvine vee transpiratsioon nõrgestab neid niivõrd, et kevadel nad hukkuvad või kiratsevad pool suve, kasv jääb nõrgaks, seega lähevad järgmisele talvele nõrgestatuna vastu.
Et asja natukegi parandada, mõned soovitused: Kaks esimest aastat tuleb lava või peenar tammekülviga katta looriga või kiletunneliga (tingimata hea õhustatusega!). Kile või loor tuleb eemaldada hiljemalt augusti algul, et puukesed jõuaksid sügiseks õigeaegselt puituda. Kõige halvem on kilet peal hoida sügiseni, puukesed kasvavad edasi, jäävad puitumata ja hukkuvad esimeste külmadega. Seepärast võib ka väetada ainult kuni juuli keskpaigani, hiljem võib lisada ainult kaaliumväetist, mis suurendab külmakindlust.
Kolmanda aasta kevadel tuleb taimed koolitada, st. välja kaevata, juur kärpida u 1/3 võrra, et juurestik hargnema hakkaks ja istutada nn puukooli. Ridade vahe võiks olla nüüd 25-30 sm ja taimede vahe reas u 15-20 sm.
Nüüd tähelepanu! Iga puutaime päikesepoolsele küljele 2-3 sm kaugusele tüvest tuleb lüüa maasse 5-6 sm jämedune vai, pikkusega u 1,5 meetrit. Seda nimetatakse ajepuuks. Sobib näiteks müügil olev pikuti poolitatud immutatud aialipp. Nimelt vajab tamm heaks kasvuks tüve külgvarju, kuid pealt peab langema täisvalgus.
Tuntud on vana metsakasvatajate ütlus: “Tamm tahab kasvada kasukas, kuid palja peaga.”
Nimelt, kasutades ajepuud, kasvatab tamm tüvekest otse vaia varjus üles. Tüvi ei hargne ja kasvukiirus suureneb, kuna energiat ei kulu külgokste kasvatamiseks. Tehtud katsete põhjal Kullamaa arboreetumi puukoolis võib meie tingimustes saada nii 4-5 aastaga 1,5 kuni 1,8 m kõrgusi tammeistikuid. Kolmanda aasta juurdekasvud neil taimedel oli 30 kuni 55 cm pikad ja pürgisid kepi varjus otse üles nagu pilliroog, ilma ühegi külgvõrseta. Heistrid peavad kahest- kolmest kohast olema üsna tihedalt kepi külge seotud. Neljandal aastal olid aastavõrsed juba 50 kuni 80 cm pikad. Puukeste edasisel kasvatamisel kultuuris 2,5 m pikkuste ajepuudega kasvasid need Kullamaal 10 aastaga 3,6 kuni 4,4 m kõrgusteks. Samas kultuuris ilma ajepuudeta kasvanud tammede kõrgus jäi 10 aastaselt 0,8 kuni 1,7 m piiresse. (vaata fotosid).
Aastaid tagasi, viibides ühel Saksamaa reisil, peatusin nädalapäevad Hesseni liidumaal Arolsenis. Minu võõrustaja oli Friedrich Carl Prinz zu Waldeck und Pyrrmont, erialalt metsakasvataja nagu minagi.
Sõitsime ringi printsi valdustes, mis põhiliselt koosnesidki mitmesuguses vanuseklassis puistutest. Sealgi oli 10-15 aastat enne minu sealviibimist alustatud põllumaade metsastamisega. Põhilised puuliigid, mis Arolsenis oli viimase tosina aasta jooksul põllumaadele kultiveeritud, olid tamm ja pöök. Torkas silma, et kultuuri rajamisel olid puudele pandud tugipuud, nagu me oleme harjunud seda nägema ja tegema pargipuude istutamisel. Nii see seal siiski ei olnud. Mulle selgitati, et see on väga vana võte ja see on vajalik just tamme kasvu kiirendamiseks ja sirge tüve saamiseks.
Tamme koolitamist juba kirjeldati eespool. Kultuuri rajamisel lüüakse tammeheistri lõuna- (päikese) poolsele küljele umbes 3 meetri pikkune post, mile jämedus on 6-8 sentimeetrit. Kuna tegemist on endiste põllumaadega ja istutatud on korrapärase seaduga 3 x 3 meetrit, on poste võimalik maasse lüüa liikuvalt platvormilt, näiteks veoautolt. On ka lihtsaid mehaanilisi postipanijaid. Istik seotakse sidemega posti külge. Edasine iga-aastane hooldus seisneb uue sideme sidumises umber juurdekasvanud ladvaosa.
Post varjutab tüve, see ei hakka hargnema ega kõverdu, iga-aastane juurdekasv suundub otse üles, külgoksi peaaegu ei teki. Nii saadakse esimese palgi pikkuses täiesti sirge tammetüvi.
Tavaliselt, nagu meil on praktiseeritud, istutatakse tammeread vaheldumisi mõne teise puuliigi (kuuse, halli lepa) ridadega. Hiljem, kui ajepuud on oma ülesande tamme laasumisel täitnud, raiutakse ajepuude read välja. Minu võõrustaja ei pidanud sellist kasvatusviisi otstarbekaks. Esiteks, ajepuude ridade istutamine ja väljaraiumine on töömahukam kui postide panek, pealegi saadakse sellest sealsetes tingimustes väheväärtuslikku peenpuitu. Teiseks, kõrge väärtusega tamme mahub pinnaühikule poole vähem. Kui aga rajada tammekultuur tihedana ja hiljem harvendusraiete käigus pool välja raiuda, on see lihtsalt kalli istutusmaterjali ja raha raiskamine.
Just viimastest kaalutlustest tulenes ka puuliikide valik põllumaade metsastamiseks – saada pinnaühikult võimalikult väheste kuludega kvaliteetset ja kallist puitu. Sellele suunale oli seal alus pandud juba 150 aastat tagasi. Peremees näitas uhkusega vanavanaisa istutatud puistuid- need olevat tema jaoks istutatud. Vanaisa istutas metsa tema laste jaoks, isa tema lastelaste jaoks ja tema istutab oma lastelastelaste jaoks. Sellepärast ei pidanud ta ka otstarbekaks rajada põllumaadele energiametsi – selleks peaks sisse viima hoopis uue, väga töömahuka ja kalli tehnoloogia, mis tema arvates sobib rohkem noortele meestele, kes ostavad üle maa kokku maid ja kellel puudub selline metsapank nagu Arolseni lossil.
Kui ma selgitasin talle, et meie maal on metsaomandi mõiste üldse vast sadakond aastat vana ja seejuures on seda mitu korda ära võetud ja tagasi antud. Seepärast pole metsaomanikel praegugi täit kindlust, kas tema istutatud metsa ikka saavad tema lapselapselapsed kasutada. Seepärast võtab tulevikumetsanduse sisseviimine meil aega. Metsast tahetakse kähku tulu saada.
Mõelnud veidi, ütles ta, et kui teie, eestlased oma suhtumist metsakasvatusse ei muuda, ei saa teist iialgi rikast rahvast.
Oleks kindlasti vaja rajada meilegi mõni tootmiskatse, et selgitada sirge ja kalli tammepuidu kasvatamise võimalusi parematel pinnastel. Kalli oksavaba, jämeda tammepuidu hind maailmaturul on pidevalt tõusnud. Seni võiksime kasutada eelkirjeldatud saksa meetodit oma tammesalude või parkide rajamisel vabariigi 100 aastapäeva puhul.
Ei lähe meelest Friedrich Carli sõnad oma sirgete tammehiiglaste latva vaadates: “ Kui mul uut autot vaja on, pean ma ainult kolm tamme maha müüma.”
