Olin siis nooremapoolne metsaülem tollases Kurista metsamajandis. Nagu ikka, pidi metsaülem olema kursis kogu metskonnarahva ja ka külaeluga. Kolhoosidel ei olnud veel paremad ajad kätte jõudnud ja metskond vajas ikka töökäsi, et raieplaanidega toime tulla.
Paljud mehed töötasid veel käsisaagidega. Palgimetsas töötati ikka paaris kahemehesaega, harvendusraiel enamasti üksi vibusaagidega. Seal Alutaguse piiri peal olid meestel põlvest-põlve pärandatud töövõtted. Käepärast oli ikka paar vibusaagi, mida igal õhtul hoolega teritati. Pool päeva sai töötatud ühe saega, teine pool teise saega, polnud sugugi harv juhus, et selline elupõline saemees tegi üksipäini vibusaega päevas 5-7 ruumi küttepuid. Kui tulid Družba-saed, ei teinud algul keegi üle 3 ruumi päevas. Niipalju kulus sae kallal nokitsemisele, et see üldse töötaks. Ja raske oli see ront ka, nii et suitsutunde tuli tihedalt pidada.
Minu lähedal elas üksik lesk, kelle poeg töötas kolhoosis autojuhina. Ja lesel oli lehm. Nagu looduses loodud, hakkas lehm ühel päeval pulli otsima. No kust seda nii kähku võtta. Ka kunstliku seemendamise spetsialiste oli siis veel vähe, vist mitme kolhoosi peale üks.Aga oli teada, et üks venelanna ikka käib seda tööd tegemas ja temaga oldi rahul. Kahjuks ei olnud telefoniraamatus seda asjatundjat kirjas.Palus siis pojal otsida, kust saaks õige numbri, kuhu helistada. Poeg tõigi varsti numbri, ütles veel millegipärast, et ema seda teistele edasi ei annaks. Pani naisterahva küll natuke imestama, aga helistas.Kuna vene keeles nimetati seemendustehnikuid sel ajal selektsionäärideks ja vene keelt oskas ta hästi, ei kartnud ta, et ei suuda selgitada oma vissi vajadusi.
Naine helistas antud numbril ja vastatigi vene keeles. Suur oli aga naise ehmatus, kui kuulis vastust. "Komandir voiskovoi tšasti major Nikitin, slušaju vas," kõlas torus räme hääl. Naisel käis kohe silme eest läbi, et nüüd tulevad, viivad kordonisse ja hakkavad pinnima, kust ta salastatud numbri sai. Poega ei taha sisse vedada, panevad kinni ka veel. Kuid kui juba alustatud, küllap nad näevad, kust helistati, parem puhtsüdamlikult asi ära rääkida. Kogeldes seletas ta, et näe lehm otsib pulli, oleks vaja selektsionääri, kes lehma ära seemendab aga keegi ulakas on andnud teie sõjaväeosa numbri.
"Selektsioner nužen? Seitšas prijedem i sdelajem" kostis vastuseks. See ajas naise veel rohkem ähmi täis. Seletas selle peale, et kuhu sõita, et tulgu metskonna juurde ja sealt on veidi maad.
Naine oli mulle ka helistanud asjade käigust ja palunud pojale edasi rääkida oma saatusest, kui ta ära viiakse. Ta oli kindel, et see rahustav jutt ja koha küsimine oli ainult kaval käik tema asukoha teadasaamiseks.
Niisiis mina seisin metskonna trepil ja ootasin ning lesknaine istus oma armsa Mustiku kõrval ja kallistas looma. Võib-olla näemegi viimast korda!
Ei läinud kaua, kui metskonna õuele sõitis suure kiiruga vene sõjaväe džiip, suviselt allalastud presentkatusega GAZ-67. Roolis istus minule juba ennegi tuttav major Nikitin, täies välivormis, punatähega furažka peas.
"Nu gde korova?" Juhatasin mehe lesknaise juurde, ta maja paistis metskonna õue ja mõtlesin ise ka, et mismoodi seda asja siis seal laudas aetakse. "Prigotovsja!" (sea ennast valmis), ütles major kõrvalistuvale kaunile venelannale. Tuli välja, et see oli tema abikaasa, kes erialalt oli veterinaar ja käis ikka kolhoosides ja muidu lehmapidajatel abiks, kui tema oskusi vajati. Ei põlanud Moskvas õppinud ja kõrgeltharitud ohvitseriproua ka sellist tööd.
laupäev, 1. november 2014
neljapäev, 23. jaanuar 2014
Metsamehe mälestusi
Ülo Eriku mälestusi elu- ja tööstiilist 1940-50tel metskonnas.
Meile, vanadele metsameestele, kellel oli au töötada siis, kui kõige
kõrgemaks metsaametkonna ülemuseks oli Ivan Voolin, meenub kohe ka tema
asetäitja Johannes Kauss. Eesti Vabariigi aegu teenis ta kuulu järgi sõjaväes
intentantkaptenina. Samasuguseid asju varustuse alal ajas ta ka Punaarmee Eesti
Laskurkorpuses. Metsamajanduse Ministeeriumis oli ta varustuskontori juhataja,
utiiltsehhide ja hiljem laiatarbetsehhide ülemuseks ning viimasel ajal ka
Voolini esimene asetäitja. Üldiselt
polnud ta paha mees ja temaga sai asju ajada.
Mäletan, 1949. aastal tuli ta
Järvamaa metsamajandisse kaupa tooma. Eesti ohvitseri sinel seljas, kuid
“kutsikatega “ nööbid olid kaetud riidega. Tõi siis hobuseriistu, kabjanaelu, päris naelu ka mõne kasti jagu,
suure rulli tõrvatud köit ja ei tea kust pärinevat küllalt hea kvaliteediga
lillavärvilist kirjutuspaberit. Aeg oli hiline ja tuli öömajale jääda. Kuna
muud polnud tol ajal pakkuda, heitis ta siis puhkama direktor Ivan Lunini
kabinetis kirjutuslauale. Kuid oh õudust, kohe hakkasid teda ründama näljased ja tigedad lutikakarjad, mis teatavasti päevasel ajal püsivad vagusi.
Johannes Kauss oli hommikul tulivihane ja lubas asjast ette kanda
Voolinile.
Metsamajandi direktor, jälk stalinist Lunin olevat kunagi käinud metsaski ja näinud raiestikul
tohutul hulgal kuusetaimi.Teatanud metsaülemale, et olgu harvendatud, muidu nii
tihedast külvist asja ei saa. Väga õige asi, kuid see, mida tema kuusetaimedeks
pidas, oli karusammal!
Omal ajal vedas ta metsaülemate koosolekule Järvamaa MGB ülema podpolkovnik
Smirnovi. See kalanäoga julmur
kutsus metsavendi üles andma.
Seda üleskutset ei järginud vist küll
mitte keegi. Vastupidi, 1949. aasta sügisel igal pühapäeval marsiti leinamarssi
saatel punase plaguga ületõmmatud kirstudega surnuaia poole. Metsavennad olid
neile näidanud, kus on nende koht.
Nii tobedat tegelast ametis pidada
ei olnud ka stalinlikul ajastul kasulik. Ei läinudki palju aega,kui endine NKVD
uurija Lunin lasti lahti Järvamaa metsamajandi direktori ametist.Uut
metsamajandi hoonet hakati ehitama süsteemi esimeste hulgas ja vana lutikaid
täis hoone lammutati.
Krooniline häda oli laiatarbetsehhi
palgafondiga. Kui tekkis ülekulu, siis tuli
suure palvekirjaga puudujäävat osa ülemustelt taotlema minna. Kirjutasime,
et vajame 30 tuh. rbl. (vana rubla ajal). Johannes Kauss hoidis kirja käes ja
lausus: ”Suure –Jaani mehed kirjutada
oskavad. Mina teie kirja läbi lugema ei hakka. Ah, et tahate 30?
15 saate”. Ja nii meil oligi
mõeldud!
Kord saadeti meile laiatarbetsehhi raamatupidamist revideerima
naabermetsamajandi pearaamatupidaja, kes oli kuulus krõbedate aktide
koostajana. No ta leidiski selliseid kandeid, mis polnud õigesse kohta
sattunud. Paha lugu! Kutsuti siis Tallinna
kõik asjaosalised. Johannes Kauss: ”Ma lugesin selle akti läbi – kavalad mehed
need Suure-Jaani mehed.” Ja arutelu oligi nende sõnadega läbi! Akti koostaja
jäi rumala näoga vahtima!
Oli teada, uuel aastal eraldatakse metsamajanditele kuus uut isekallajat,
nagu neid siis nimetati. Soovijaid oli
õige palju, sest metsateid tahtsid kõik ehitada. Lõpuks jäi sõelale kolm
metsamajandit, kelle esindajad Voolini kabinetis püüdsid veenda kõigest väest,
et nendele on autosid kõige rohkem tarvis. Siis kutsuti Johannes Kauss kohale. Tutvunud olukorraga, lausus ta: ”Ma tean,
seal Suure-Jaani kandis on vesised metsad.” Ja selle lausega oligi küsimus
lahendatud. Autokolonn määrati Suure-Jaanile.
Johannes Kaussi koostatud kirjad oli erilised. Nii näiteks: ”Teatage
ajaviitmata, mis alusel ja kelle loal olete jätnud täitmata ministri käskkirja
nr. see ja see.” Pabereid tuli ülevalt
pool tol ajal tublisti ja ikka jäi vastus mõne kirjale hiljaks.
Jaa, Johannes Kauss oli omapärane mees!
Heino Teder olevat tahtnud, et ta edasi töötaks ka tema ajal, kuid mees
keeldus ja läks pensionile. Küllap solidaarsusest oma kauaaegse ülemuse Ivan
Vooliniga.
Metsamajandi direktoriks määrati Robert Papson, Venemaa eestlane, kes oli
enne olnud Kareda valla täitevkomitee esimees. Olevat olnud Esna alevis suur
spordientusiast, mänginud jalgpalli ja võrkpalli. Metsaasjandusest polnud tal
aimugi aga oli üsna laheda olekuga mees
ja võrreldes Luniniga lausa päästeingel! Tema risusõnaks oli “tähendab nii” mis
oli otsetõlge vene “znatsit tak”-ist.
Papson kasutas oma risusõna eriti tihti, kui ta viina oli võtnud ja seda
tegi ta väga sageli.Vaatamata suure koguse ”pikakorstna“ -piirituse
trimpamisele, ei olnud näost midagi näha.
Kui mul tuli otsustada, et parem on Purdi metsaülema kohalt lahkuda
põhjustel, mida olen varem kirjeldanud (isa arreteeriti), siis Papson ütles:
“Tähendab nii, sina oled metsamajandi kõige parem metsaülem, ei anna ma
nõusolekut lahkumiseks!”
Helistasin Papsonile ja küsisin,kas
võin õhtul tema poole tulla. No miks mitte, oli vastus. Ostsin poest kaks
pudelit viina ja mind võeti väga hästi vastu. Papsoni naine oli väga lõbusa
olekuga kena blond noorik, kes oli ka süüa teinud ja võttis viinavõtmisest osa
võrdselt meestega. Ei mäleta kui palju seda “vana hirmust” sai võetud – ju oli
peremehel ka midagi lauale panna. Tagajärg oli see, et mind lubati Purdi metskonnast lahkuda. Kuid üks asi jäi
meelde. Papsoni sümpaatne naine lahkus lauast üsna tihti, käis köhimas.Tal
vaesekesel oli lahtine tuberkuloos ja mõne kuu pärast teda enam polnudki.
teisipäev, 21. jaanuar 2014
Tammed kodumaale
1949.aastal tuli
ministeeriumist korraldus korjata hiigelkogus tammetõrusid Venemaa steppide
põllukaitsevööndite rajamise jaoks. Ei
saa öelda,et tammetõrusid ei olnud,oli küll,aga vähe. Paari päeva pärast
suurendati plaan veel kahekordseks.
Iga päev tuli anda aru
ministeeriumile ülesande täitmisest.Lunin kärkis metsaülematega, olevat väga
austav selline stalinliku looduse ümberkujundamise plaanile kaasaaitamine ja
olgu aga olla ! Tema kabinetist kostus
arvelaua klõbinat,lõi kokku, kui palju on kogutud”zoludei!” Ise ütles
,et “solsaraa,” nii paistis meile,arvasime,et see võis vist olla “sobstvenna
govarja” ehk umbes –üldiselt öeldes.
Metsamajandil oli üks
saksa sõjaväe trofeeveoauto”Opel”. Seda käsutas
ainult direktor. Nii siis kutsus Lunin insener Aleksander Rootsi kaasa ,
kes oskas hästi vene keelt ja sõitsid Purdi metskonna juures olevasse parki.
Seal tulid nad autost välja ja nüüd soovis metsamajandi direktor näha, mismoodi
näeb välja tamm ja selle tõru! Roots viibanud käega sinna,kus kõrvuti kasvasid
vaher ja tamm. Lunin läks vahtra juurde ja ütles, et näidaku, kus siin tõrud on.
Nüüd siis juhatatud ta tamme juurde ja näinud esimest korda ka tammetõru. Neid
olnud väga vähe, kuid tsekisti tõsidusega
maininud ta, et tuleb üles otsida kõik tammed metsamajandis ja ära korjata
viimane kui üks tõru.
Plaan siiski täideti, sest Väätsa metskonna
abimetsaülem Tamm(!) suutis, nagu ta ise ütles, kokku ajada üle tonni tõrusid.
Ja kas nüüd arvate, et Eesti tammikutest korjatud tõrudest kasvatatud puud sirguvad Venemaal või? Sinna ei saadetud
ühtegi tõru, suur osa nendest läks lihtsalt
hukka, väiksest osast tehti tammetõrukohvi ja külvatud tõrudest kasvab
veel praegugi tammesid mahajäetud taimeaedades. Ei saanudki me kahjuks osa võtta sellest hiiglaslikust
plaanist!
Mind saadeti 1956.a. Moskva oblastis asuvasse kursuste baasi ”Võsshije Lesnõje Kurssõ” üheks kuuks ja seal oli see hiigelmaal suure saali esikus. Beriat maalil enam polnud, oli üle värvitud! Teised kursandid, keda oli kogu “suurelt kodumaalt,” vaatasid seda asja ja üks metsanduse kõrge ametnik Kurski oblastist lausus- meil Beriat ära ei värvitud, vaid lõigati vaheda noaga maalist välja! Nii aeti tollal asju
Kirja pani Lembitu Twerdianski
neljapäev, 9. jaanuar 2014
Ilse Tarangu mälestusi noorpõlvest Koluveres
Raha ju kuskilt sel ajal võtta polnud. Veigla
Liine käis Ristilt õlgedest märsiga viina toomas. Neli-viis liitrist pudelit mahtus sisse. Eks ta siis
müüs kohapeal kasuga. Riigivanem
(liitrine) maksis siis poes üks kroon. Ma ei tea, palju ta võttis, eks
see oli kõik salaja, aga ikka teati.
Kullamaal ja Koluveres levis 1934 aasta kevadel peale Pätsi riigipööret
1-liitrise viinapudeli uus nimi “Isehakanud."
Ristile rongi peale (kohalikus kõnepruugis sõidu peale), samuti Kullamaale kirikusse mindi ikka paljajalu, kingad pandi jalga paarsada sammu enne kohalejõudmist. Tee peal korjati maasikaid, põldmarju, või mis oli. Kiiret ei olnud kellelgi, nagu praegu. Kui öeldi, et lähen linna, tähendas see Tallinna. Haapsalu oli Haapsalu, selle kohta ei öeldud kunagi linn.
Sellest kiirustamisest on meeles Veebri ema ütlus. Tema poeg Eedi oli
kole aeglane töö juures, aga tegi väga korralikult. Ümber heinasao käis mitu
korda, silus siit ja silus sealt rehaga, käis ja mõtles ja silus veel. Kui
sulane Must-Ants pahandas, et mis see Eedi silitab saadu nagu haiget m....,
ütles Veebri ema, et mis sest kirbu moodi kiirustamisest ja kargamisest kasu
on, jõulud tulevad meie Eedile ikka samal ajal, kui teistelegi!
Käidi kartuleid võtmas. Kooliõpetaja August Vreintal maksis iga päev peo
peale, et siis tulete ikka tagasi. Päev oli 1 kroon. Heinateo päev oli kallim,
poolteist krooni, aga pikem ja mustem. Mina seal ei käinud. Kartulivõtmise
ajaks tegid tüdrukud ja nooremad naised endale kartulivõtu pitsid – valged
vaksalaiused pitsid õmmeldi seeliku esiserva siseküljele. Seelikud olid ju
pikad. Kui siis naised kummardusid, siis põllu ääres tagantpoolt vaadates veiklesid ja
kadusid valged pitsid – ilus oli.
Talgutöödest
Valitseja juures käisime ikka siguri-talgul.
Sigurid kasvatati ise, nii et neid ei lastud õitsema. Juured kraabiti,
tükeldati, kuivatati ja jahvatati. Seda tegid lapsed ja süüa anti ka. .
Jahvatamine oli üks igavene nuhtlus., nagu ka või tegemine. Vahest tehti
lusikaga, keeruta, et seda nägu jääd. Kui oli palju teha, toodi teisest perest
võimasin. Siis oli hea vändata ja raamatut lugeda.Ükskord mäletan, et väga hea
pasteet oli, ilus pruun. Talus pasteeti tavaliselt ei tehtud, sellised saksikud
ikka tegid.
Külas tehti ikka
alati talguid. Tihti käisime talvel rätikunarma keerutamise talgutel. Juuli
õpetas, mina polnud teinud. Kaks kokku ja sõlm otsa. Naisi oli hulga, rätik
laotati laiali ja naised olid ümberringi ning sõlmisid. Kui siis süüa anti,
siis tavaliselt oli klimbisupp. Kausirida oli keset lauda. Mulle Sassiga (õde
Salme) toodi taldrikud ja alumiiniumlusikad. Teised sõid puulusikatega ikka
ühest kausist paar-kolm inimest.
Olid ketramise,
lõngakerimise, sulenoppimise talgud. Ketramistalgutel oli igal ühel oma vokk
kaasas. Kui Liival olid rätikunarma talgud, siis seal anti riisisuppi, klimbid
sees. Enamasti talgutoit oli riisisupp ja heeringas, vahel ka liha-klimbi supp,
võid-sepikut juurde. Heeringas pesti ära, lõigati umbes kolmeks ja pandi
lauale. Ei võetud ära ei nahka ega luid. Rehepeksutalgud käisid vastastikku.
Enamasti käidi naabritel ja päevad tehti tagasi. Masin käis perest-peresse.
Mõnedes peredes kus oli vähem vilja,
peksti ka kootidega. Käisin ka Viikmannil, peremees ja perenaine, mina
ja üks teine tüdruk veel. Rehepeks ei tohtinud segada tööpäeva, seepärast peksti
öösel ja hommikul mindi teisele tööle. Hiljem peksti kootidega ainult katuseõlgede jaoks.
Karjalautade maa sai endale Lepiksoni Oskar asundustaluks. Oskar võttis Vigalast naise, sealt sai hobuse
ja kaks lehma ja algus oli tehtud.
Käisime tema pulmas. Ta läks omateada nooremale õele kosja, aga peremees
ütles, et kui sul meie Maiega asja ei ole, ära enam tule. Tuligi vanem tütar Maie
võtta. Kolm päeva olid pulmad.
Kolmandal päeval keedeti õllesuppi, siis oli
klaar, et lõpp. Vigala tüdrukud vahetasid pulmas iga paari tunni tagant kleite,
et kõik saaks ära näidatud. Meil polnud midagi, ikka samad kleidid seljas.
Vigala kanti peeti siis ikka rikkaks.
Ega siis nii tantsitud, kui praegu.
Mõnikord tehti polkat võistu peale tund aega, siis võisid kõik riided välja
väänata. Mina sain kõige rohkem tantsida. Mõni poiss kukkus juba kokku, mina oleks
ikka edasi lasknud. Seepärast võistutantsu ajal jooksid kõik mind krabama.
Oskar oli kunstiandega, maalis, joonistas. Ükskord maalis krohviseinale pildi,
harrastas aiandust ja taimede kasvatamist, millega sai tuntuks kaugemalgi. Oli
üldse ärksam meesterahvas
Vana Georg Veem oli hoolekandekooli juhataja. Tema vastu polnud kellelgi
midagi, aga naine valitses. Sellel oli üks silm pruun, teine roheline.
Kirjutaja ütles, et üks vedma (nõid) on. Nad olid Peterburis õppinud ja
Venemaal elanud, nagu paljud eesti haritlased sel ajal.
Ükskord kutsus proua mind enda juurde ja käskis kohvi keeta. Mina
ei teadnud kuidas või mis, tegin vist kole kange, aga ei öeldud midagi.
Poeg Ilmar ütles, et ema on väsimatu
inimene. Ta kamandas kõiki, eriti lossi töölisi. Kohvi tehti ikka puhastest
ubadest ja pandi sigurit hulka. Prenneriga kuivatati ahjus ja käsiveskiga
jahvatati. Vanem poeg Konrad, hilisem väliseesti peapiiskop, õppis kuskil.
Noorem vend Ilmar oli kangesti ilus poiss, oli ohvitser. Ta jäi 40-l aastal
siia ja lasti maha. Kui töötasin Saksa Lennuväe Abiteenistuses, käisin
Laidoneri mõisas. Näidati, kus garaazhi augus nad olid. Ma ei mäleta, palju
neid ohvitsere oli, Ilmar Veem oli nimekirjas nende hulgas. Kokku oli Veemil kolm
poega ja kaks tütart. Vanem tütar Edith abiellus sakslasega, teisi ma ei tea.
Peale
Veemi oli Kuppar hoolekandekooli juhataja. Õpetajatest mäletan Kipparit ja
Nõlvakut. Poistele õpetati puutööd, nad töötasid ka aias. Isetegevus oli
tähtis, olid pilli- ja laulukoorid, tehti näidendeid, pidudel loeti luuletusi.
Martin Lepberg oli eestvedaja muusika tegemisel. Ei mäleta küll, et poisid
oleksid mingit erilist pahandust teinud.
Kord Saue Karla tuli rääkima, et tellime lehe.
Leht tuli Laukna koolimajja. Tema tõi enda juurde, mina käisin Sauel ja tõin
meile. Sauel oli suitsumaja, seal lee
kohal suitsetati liha. Meie isa viis ka alati seakoodi sinna. Suitsetati paar,
kolm nädalat. Saue Karla mängis mulle ikka kannelt, seepärast läks alati aega.
Ükskord Konrad Veem, see tulevane peapiiskop, oli kodus käimas, ta õppis kuskil.
Ta oli kole poiss mu meelest, vibalik, vistrikuline ja sorakas, nagu praegugi
mõni teismeline. Ükskord ta ütles, et tuleb Sauele kaasa posti tooma. Karla tahtis
jälle kannelt mängida, aga ma ütlesin, et mul on keegi kaasas. Kui tagasi
läksime, rabas mu ümbert kinni, tõmbas
põlve peale ja suudles. Ma nägin suurt kuusirpi taevas, oli hästi peenike, nüüd
alati tuleb meelde. Ma olin nii pahane, läksin koju ja ei rääkinud midagi. See
oli 1924 aastal, olin siis 16-aastane.
Laasi Pärnat (Bernhard) oli mu leerivend. Käis
ikka peale leeri mind Koluveres vaatamas. Tahtis nagu kurameerida, aga ma ei
võtnud vedu. Muidu oli tore, pikk, heleda peaga poiss ja ta oli niisugune hea
olemisega. Leeri ajal Pärnat juba oli nagu minuga. Kui poisid ükskord leeritoas
mind taga ajasid ja ma küünarnukiga akna sisse lõin, oli Pärnat see, kes tõi
uue klaasi ja pani ette. Õpetaja Brashe ei ütelnud midagi, aga köster Anniko
röökis ja jäi alles peale akna
parandamist vakka.
Kord peale esimese Jõulupüha kirikut, kui hakkasime Laisilla
Elliga hobusega tagasi sõitma, siis Laasi Pärnat ja ta vend, kes elasid siis
Üdruma Uuetoal, tulid meie juurde, et ei nii kõlba, naised üksi hobusega, andke
ohjad siia. Istusid peale, võtsid ohjad ja sõitsime Üdrumale Uuetoale. Vanu
kodus polnud, poisid tõid sahvrist lihakausid ja muud lauale, õlut ka. Pärast
sõidutasid tagasi Laisillale. Kunagi hiljem ristiema rääkis, et Pärnat oli töö
juures laua taga surnud.
Laasi Pärnati tütretütrest Kristelist sai 75 aastat hiljem mu poja minia. Saatus tahtis ikkagi, et meie pered kokku saaksid.
reede, 3. jaanuar 2014
Elust Koluveres enne Esimest maailmasõda
Jutustas Ilse Tarang (1908-2008)
Mõlemat kätt olid marjapõõsaste
read, peamiselt tikrid. Keset aeda oli suur valge klaarõunapuu. Tikrite
korjamisel kutsuti appi ka lapsed. Isa tegi kepid, millega tõsteti
tikripõõsaste oksad ülesse. Oravaputkas mõõdeti toobiga, palju kellelgi on,
selle eest maksti. Nii olid ka lastel väikesed teenistused. Marjad ja mee viis
isa enamasti ise hobusega Ristile.
Kodus
olime algul kuus last, mina kõige noorem. Siis oli selline komme, et suurte
perede lapsi aitasid sugulased kasvatada. Õde Meta viidi lasteta vanatädi
juurde. Vanaonu ütles, et võtame selle, kellel on jämedamad sääred. Meta pärast
rääkis, et pidi ennast sahvrisse peitma, aga tuli ikka minna. Nii ta viidigi
Valgejõele. Koolis ei olnud kaugel käia , kool oli Loksal.
Kooliõpetaja Edgar
Heinsoo käis siin oma õe juures, õpetas siis saksa keelt. Kuus, seitse last
õppis tema juures talve ja suve läbi. Vist 2 rubla maksti kuus õpetajale. Ka
mõisas õpetas krahvi virtina tütar Bärta saksa keelt ja muid asju ka. Saksa
keel oli nii tähtis, et pidi kohe õppima. Hiljem oli sellest kasu. Saime kohe
teise klassi. Laukna kooli juhataja vana Reesaar oli meie tedmistega nii rahul.
Kalju külast käis mitu tüdrukut Bärta juures,
ühtki poissi ei olnud. Me olime virtina toas, seal oli sohva. Virtin ise oli
köögis, seljas must seelik, must kaelani kinni pluus, istus seal, kõigutas
ennast ja jõi kohvi. Iga päev tehti lossis saia. Olid sellised kitsad nagu
prantssaiad. Anti meile võid ja saia, kohvi anti ka. Kodus tehti saia ikka
ainult pühade ajal.
Esimesi asju, mis
ma mäletan, isa rääkis, et kartuleid oli vähe kui tema laps oli. Neid hoiti
püksisääres ahju taga soojas. (Villem Kulli elas 1862-1934).
Olin
neljaaastane, aias käis tööl üks vanem naine, Viiu oli nimi. Oli vist Oti
saunast Ussimõisa tagant. Mulle meeldis tema vaikset juttu kuulata, oli alati
mõnusa, naeratava olemisega. Lõpuks ei seisnud
üldse kodus, kohe tõmbas Viiu juurde. Ema pahandas, aga midagi ei aidanud. Siis
ema rääkis Viiuga, et ärgu hullutagu last. Kui siis järgmisel päeval jälle Viiu
juurde läbi metsa jooksin, pani Viiu mind istuma toolile, mille vineerpõhjas
oli aukudest muster. Võttis mingi tuusti rohtu ja pani selle tooli all kausis
põlema. See suitses ja suitsu hakkas tulema läbi toolipõhja aukude. Oli selline
imal-kirbe. Tahtsin kangesti koju, aga ei saanud toolilt maha. Viiu tõstis mind
maha, ei rääkinud midagi. Jooksin koju ja sellest ajast hakkasin Viiut kartma. Hiljem, mäletan, räägiti mitmel korral, et
Viiu oli nõid.
Neli suurt triiphoonet oli aias. Ühes olid viinamarjad, teises kasvatati köögivilja sügistalvel ja varakevadel.
. Kolmandas kasvatati talvel rohelist ja
lilli, sellel majal oli teine pool maa sees. . Lilleseemned telliti
Fraknfurdist Maini äärest, olid suures plekkkarbis, kangesti hea lõhn oli.
Neljandasse toodi talveks palmid, araukaariad, agaavid ja muud
puud – põõsad pottides, mis tavaliselt seisid lossi õuel ja treppidel.
Oli veel üks talvine köögivilja kasvumaja, see
oli vastu lossi seina. Seda kasutati suvel nii, et enne kui krahv tuli suveks
Pommerist Koluveresse, pandi ilutaimed sisse – palmid ja muud lilled teistest
kasvumajadest. Kasvumaja ääres oli linaaria kitsas rennis. Trepp tuli sinna
kasvumajasse otse krahvi toast. Krahv käis selles triiphoones palmide all kohvi
joomas. See oli suvel ainult ilu pärast tehtud triiphoone.
Aiateed riisuti
igal hommikul üle, samuti ka pargiteed. Teede ääres olid istepingid. Ka jõe
kaldal olid pikad rohelised pingid. Lossi taga oli laudadest platvorm jõe
ääres, kahel pool olid lamavad kivist lõvid. Hiiglasuured jämedad tammed olid
seal, sõja ajal võeti need maha. Lossi taga oli hiina katusega hoone
kaldpõrandaga, mis läks vette. Seal olid ka paadid.
Piimavedaja Jegorov, musta panthabemega mees, elas oma suure
perega, vist 12 last oli tal, majakeses saarel silla kõrval. Praegu on seal
mingi kuur. Tema peres tehti süüa vene kombel, suure potiga, mis hargiga ahju
ja ahjust välja tõsteti. Ta viis üle päeva plaanvankriga 40 neljakümnetoobist
nõud piima Risti jaama. See pandi rongile ja veeti Tallinna, sealt omakorda
turgudele ja tellijatele laiali. Niimoodi töötas hulga inimesi selle heaks.
Meier Oidorff tõi iga päev
viinavabrikust lauta lehmadele praaka. Meierei oli viinavabriku otsas.
Mäletan ainult seda, et aias oli üks
linalakk hobune. Ta oli maigu suhu saanud, et suured tünnid praaka olid
viinavabriku juures. Rennid läksid sealt lautade juurde. Meie hobune hakkas
aiast seal käima. Ükskord oli hobune jälle kadunud. Siis ema läks otsima hobust
viinavabriku juurde, seal hobust ei olnud. Videvik oli, kui ta tagasi tuli ja
talle paistis, et üks hobuse luukere on silla peal. Pärast seda tuli mingi
kärntõbi hobustele ja nad surid ka.
Kutsar oli Priidu. Päägiti, et see oli krahvi poeg, vuntsid olid küll
samasugused.
Ilves oli lossivaht, istus värava kõrval
putkas, vaatas keda sisse lasta. Ta valvas ka, et mõisa jõest vähke ei püütaks.
Krahv andis talle tüki maad Jõgeva kõrtsist lossi poole silla otsa, sinna ta
ehitas endale väikese maja. Oli väga krahvitruu mees.
Vähke oli palju. Peale Vabadussõda sõitsime ikka paadiga veeväljal, tulelont käes ja
korjasime neid käega põhja pealt.
Krahvi hobused olid lossi juures tallis, need
käisid tõlla ees. Tööhobused olid rentniku tallis viinavabriku taga. Seal oli
ka 5 pikka lauta ja mõisa rehi. Enne silda oli kuivati, majas, kus praegu pood. Relsside peal vinnati kotid
üles köite ja käruga. Mõisa rehi oli ka noorte kokkukäimise kohaks. Kui olid
mõisa talgud, tuli lõuna ajal virtin valge põllega ja lõi lokulauda, mis oli
viinavabriku taga.
Tellimine:
Postitused (Atom)