Metsamehe mälestusi

 

 Ülo Eriku mälestusi elu- ja tööstiilist 1940-50tel metskonnas.

Meile, vanadele metsameestele, kellel oli au töötada siis, kui kõige kõrgemaks metsaametkonna ülemuseks oli Ivan Voolin, meenub kohe ka tema asetäitja Johannes Kauss. Eesti Vabariigi aegu teenis ta kuulu järgi sõjaväes intentantkaptenina. Samasuguseid asju varustuse alal ajas ta ka Punaarmee Eesti Laskurkorpuses. Metsamajanduse Ministeeriumis oli ta varustuskontori juhataja, utiiltsehhide ja hiljem laiatarbetsehhide ülemuseks ning viimasel ajal ka Voolini esimene  asetäitja. Üldiselt polnud ta paha mees ja temaga sai asju ajada.

 

 Mäletan, 1949. aastal tuli ta Järvamaa metsamajandisse kaupa tooma. Eesti ohvitseri sinel seljas, kuid “kutsikatega “ nööbid olid kaetud riidega. Tõi siis hobuseriistu,  kabjanaelu, päris naelu ka mõne kasti jagu, suure rulli tõrvatud köit ja ei tea kust pärinevat küllalt hea kvaliteediga lillavärvilist kirjutuspaberit. Aeg oli hiline ja tuli öömajale jääda. Kuna muud polnud tol ajal pakkuda, heitis ta siis puhkama direktor Ivan Lunini kabinetis kirjutuslauale. Kuid oh õudust, kohe hakkasid  teda ründama näljased ja tigedad lutikakarjad, mis teatavasti päevasel ajal püsivad vagusi.

Johannes Kauss oli hommikul tulivihane ja lubas asjast ette kanda Voolinile.

Metsamajandi direktor, jälk stalinist Lunin olevat kunagi käinud metsaski ja näinud raiestikul tohutul hulgal kuusetaimi.Teatanud metsaülemale, et olgu harvendatud, muidu nii tihedast külvist asja ei saa. Väga õige asi, kuid see, mida tema kuusetaimedeks pidas, oli karusammal!

Omal ajal vedas ta metsaülemate koosolekule Järvamaa MGB ülema podpolkovnik Smirnovi. See kalanäoga julmur  kutsus  metsavendi üles andma. Seda  üleskutset ei järginud vist küll mitte keegi. Vastupidi, 1949. aasta sügisel igal pühapäeval marsiti leinamarssi saatel punase plaguga ületõmmatud kirstudega surnuaia poole. Metsavennad olid neile näidanud, kus on nende koht.

 Nii tobedat tegelast ametis pidada ei olnud ka stalinlikul ajastul kasulik. Ei läinudki palju aega,kui endine NKVD uurija Lunin lasti lahti Järvamaa metsamajandi direktori ametist.Uut metsamajandi hoonet hakati ehitama süsteemi esimeste hulgas ja vana lutikaid täis hoone lammutati.

 Krooniline häda oli laiatarbetsehhi palgafondiga. Kui tekkis ülekulu, siis tuli  suure palvekirjaga puudujäävat osa ülemustelt taotlema minna. Kirjutasime, et vajame 30 tuh. rbl. (vana rubla ajal). Johannes Kauss hoidis kirja käes ja lausus:  ”Suure –Jaani mehed kirjutada oskavad. Mina teie kirja läbi lugema ei hakka. Ah, et tahate 30?

15 saate”. Ja nii meil oligi mõeldud!

Kord saadeti meile laiatarbetsehhi raamatupidamist revideerima naabermetsamajandi pearaamatupidaja, kes oli kuulus krõbedate aktide koostajana. No ta leidiski selliseid kandeid, mis polnud õigesse kohta sattunud. Paha lugu!  Kutsuti siis Tallinna kõik asjaosalised. Johannes Kauss: ”Ma lugesin selle akti läbi – kavalad mehed need Suure-Jaani mehed.” Ja arutelu oligi nende sõnadega läbi! Akti koostaja jäi rumala näoga vahtima!

Oli teada, uuel aastal eraldatakse metsamajanditele kuus uut isekallajat, nagu neid siis  nimetati. Soovijaid oli õige palju, sest metsateid tahtsid kõik ehitada. Lõpuks jäi sõelale kolm metsamajandit, kelle esindajad Voolini kabinetis püüdsid veenda kõigest väest, et nendele on autosid kõige rohkem tarvis. Siis kutsuti Johannes Kauss kohale.  Tutvunud olukorraga, lausus ta: ”Ma tean, seal Suure-Jaani kandis on vesised metsad.” Ja selle lausega oligi küsimus lahendatud. Autokolonn määrati Suure-Jaanile.

Johannes Kaussi koostatud kirjad oli erilised. Nii näiteks: ”Teatage ajaviitmata, mis alusel ja kelle loal olete jätnud täitmata ministri käskkirja nr. see ja see.”  Pabereid tuli ülevalt pool tol ajal tublisti ja ikka jäi vastus mõne kirjale hiljaks.

Jaa, Johannes Kauss oli omapärane mees!  Heino Teder olevat tahtnud, et ta edasi töötaks ka tema ajal, kuid mees keeldus ja läks pensionile. Küllap solidaarsusest oma kauaaegse ülemuse Ivan Vooliniga.

Metsamajandi direktoriks määrati Robert Papson, Venemaa eestlane, kes oli enne olnud Kareda valla täitevkomitee esimees. Olevat olnud Esna alevis suur spordientusiast, mänginud jalgpalli ja võrkpalli. Metsaasjandusest polnud tal aimugi  aga oli üsna laheda olekuga mees ja võrreldes Luniniga lausa päästeingel! Tema risusõnaks oli “tähendab nii” mis oli otsetõlge vene “znatsit tak”-ist.

Papson kasutas oma risusõna eriti tihti, kui ta viina oli võtnud ja seda tegi ta väga sageli.Vaatamata suure koguse ”pikakorstna“ -piirituse trimpamisele, ei olnud näost midagi näha.

Kui mul tuli otsustada, et parem on Purdi metsaülema kohalt lahkuda põhjustel, mida olen varem kirjeldanud (isa arreteeriti), siis Papson ütles: “Tähendab nii, sina oled metsamajandi kõige parem metsaülem, ei anna ma nõusolekut lahkumiseks!”

 Helistasin Papsonile ja küsisin,kas võin õhtul tema poole tulla. No miks mitte, oli vastus. Ostsin poest kaks pudelit viina ja mind võeti väga hästi vastu. Papsoni  naine  oli väga lõbusa olekuga kena blond noorik, kes oli ka süüa teinud ja võttis viinavõtmisest osa võrdselt meestega. Ei mäleta kui palju seda “vana hirmust” sai võetud – ju oli peremehel ka midagi lauale panna. Tagajärg oli see, et mind lubati  Purdi metskonnast lahkuda. Kuid üks asi jäi meelde. Papsoni sümpaatne naine lahkus lauast üsna tihti, käis köhimas.Tal vaesekesel oli lahtine tuberkuloos ja mõne kuu pärast teda enam polnudki.

 

 

Tammed kodumaale

 Ülo Eriku mälestused
 

Järvamaa metsamajandi direktoriks oli määratud Ivan Lunin, endine NKVD ohvitser. Ta puhastas kõik metskonnad eestiaegsetest metsavahtidest, metsnikest ja metsaülematest, kuna need olevat metsavendade, tema kõnepruugis "bandiitide" käsilased.

1949.aastal tuli ministeeriumist korraldus korjata hiigelkogus tammetõrusid Venemaa steppide põllukaitsevööndite rajamise  jaoks. Ei saa öelda,et tammetõrusid ei olnud,oli küll,aga vähe. Paari päeva pärast suurendati plaan veel kahekordseks.

Iga päev tuli anda aru ministeeriumile ülesande täitmisest.Lunin kärkis metsaülematega, olevat väga austav selline stalinliku looduse ümberkujundamise plaanile kaasaaitamine ja olgu aga olla ! Tema kabinetist kostus  arvelaua klõbinat,lõi kokku, kui palju on kogutud”zoludei!” Ise ütles ,et “solsaraa,” nii paistis meile,arvasime,et see võis vist olla “sobstvenna govarja” ehk umbes –üldiselt öeldes.

Metsamajandil oli üks saksa sõjaväe trofeeveoauto”Opel”. Seda käsutas  ainult direktor. Nii siis kutsus Lunin insener Aleksander Rootsi kaasa , kes oskas hästi vene keelt ja sõitsid Purdi metskonna juures olevasse parki. Seal tulid nad autost välja ja nüüd soovis metsamajandi direktor näha, mismoodi näeb välja tamm ja selle tõru! Roots viibanud käega sinna,kus kõrvuti kasvasid vaher ja tamm. Lunin läks vahtra juurde ja ütles, et näidaku, kus siin tõrud on. Nüüd siis juhatatud ta tamme juurde ja näinud esimest korda ka tammetõru. Neid olnud väga vähe, kuid  tsekisti tõsidusega maininud ta, et tuleb üles otsida kõik tammed metsamajandis ja ära korjata viimane kui üks tõru.

 Plaan siiski täideti, sest Väätsa metskonna abimetsaülem Tamm(!) suutis, nagu ta ise ütles, kokku ajada üle tonni tõrusid. Ja kas nüüd arvate, et Eesti tammikutest korjatud tõrudest kasvatatud  puud sirguvad Venemaal või? Sinna ei saadetud ühtegi tõru, suur osa nendest läks lihtsalt  hukka, väiksest osast tehti tammetõrukohvi ja külvatud tõrudest kasvab veel praegugi tammesid mahajäetud taimeaedades. Ei saanudki  me kahjuks osa võtta sellest hiiglaslikust plaanist!

 

Muide, keskkomitee tellimusel valmis tol ajal ka suur maal,  mida levitati kõikjal NL-us.Seal kummardus Jossif Stalin stepialade kaardi kohal, kus oli selgesti näha, kuidas tema algatusel saadakse jagu “suhhoveidest” ja muudest pahadest asjadest põllukaitseribade abil. Suure juhi kõrval oli loomulikult kogu poliitböroo eesotsas tema parima sõbra Lavrenti Beriaga.

Mind saadeti 1956.a. Moskva oblastis asuvasse kursuste baasi ”Võsshije Lesnõje Kurssõ” üheks kuuks ja seal oli see hiigelmaal suure saali esikus. Beriat maalil enam polnud, oli üle värvitud! Teised kursandid, keda oli kogu “suurelt kodumaalt,” vaatasid seda asja ja üks metsanduse kõrge ametnik Kurski oblastist lausus- meil Beriat ära ei värvitud, vaid lõigati vaheda noaga maalist välja! Nii aeti tollal asju

Kirja pani Lembitu Twerdianski 

Ilse Tarangu mälestusi noorpõlvest Koluveres

 Elust-olust peale Vabadussõda

Raha ju kuskilt sel ajal võtta polnud. Veigla Liine käis Ristilt õlgedest märsiga viina toomas. Neli-viis  liitrist pudelit mahtus sisse. Eks ta siis müüs kohapeal kasuga. Riigivanem  (liitrine) maksis siis poes üks kroon. Ma ei tea, palju ta võttis, eks see oli kõik salaja, aga ikka teati.

         Kullamaal ja Koluveres levis 1934 aasta kevadel peale Pätsi riigipööret 1-liitrise viinapudeli uus nimi “Isehakanud."

 

Ristile rongi peale (kohalikus kõnepruugis sõidu peale), samuti Kullamaale kirikusse mindi ikka paljajalu, kingad pandi jalga paarsada sammu enne kohalejõudmist. Tee peal korjati maasikaid, põldmarju, või mis oli. Kiiret ei olnud kellelgi, nagu praegu. Kui öeldi, et lähen linna, tähendas see Tallinna. Haapsalu oli Haapsalu, selle kohta ei öeldud kunagi linn.

        Sellest kiirustamisest on meeles Veebri ema ütlus. Tema poeg Eedi oli kole aeglane töö juures, aga tegi väga korralikult. Ümber heinasao käis mitu korda, silus siit ja silus sealt rehaga, käis ja mõtles ja silus veel. Kui sulane Must-Ants pahandas, et mis see Eedi silitab saadu nagu haiget m...., ütles Veebri ema, et mis sest kirbu moodi kiirustamisest ja kargamisest kasu on, jõulud tulevad meie Eedile ikka samal ajal, kui teistelegi!

        Käidi kartuleid võtmas. Kooliõpetaja August Vreintal maksis iga päev peo peale, et siis tulete ikka tagasi. Päev oli 1 kroon. Heinateo päev oli kallim, poolteist krooni, aga pikem ja mustem. Mina seal ei käinud. Kartulivõtmise ajaks tegid tüdrukud ja nooremad naised endale kartulivõtu pitsid – valged vaksalaiused pitsid õmmeldi seeliku esiserva siseküljele. Seelikud olid ju pikad. Kui siis naised kummardusid, siis põllu ääres tagantpoolt vaadates veiklesid ja kadusid valged pitsid – ilus oli. 

Talgutöödest

Valitseja juures käisime ikka siguri-talgul. Sigurid kasvatati ise, nii et neid ei lastud õitsema. Juured kraabiti, tükeldati, kuivatati ja jahvatati. Seda tegid lapsed ja süüa anti ka. . Jahvatamine oli üks igavene nuhtlus., nagu ka või tegemine. Vahest tehti lusikaga, keeruta, et seda nägu jääd. Kui oli palju teha, toodi teisest perest võimasin. Siis oli hea vändata ja raamatut lugeda.Ükskord mäletan, et väga hea pasteet oli, ilus pruun. Talus pasteeti tavaliselt ei tehtud, sellised saksikud ikka tegid.

Külas tehti ikka alati talguid. Tihti käisime talvel rätikunarma keerutamise talgutel. Juuli õpetas, mina polnud teinud. Kaks kokku ja sõlm otsa. Naisi oli hulga, rätik laotati laiali ja naised olid ümberringi ning sõlmisid. Kui siis süüa anti, siis tavaliselt oli klimbisupp. Kausirida oli keset lauda. Mulle Sassiga (õde Salme) toodi taldrikud ja alumiiniumlusikad. Teised sõid puulusikatega ikka ühest kausist paar-kolm inimest.

Olid ketramise, lõngakerimise, sulenoppimise talgud. Ketramistalgutel oli igal ühel oma vokk kaasas. Kui Liival olid rätikunarma talgud, siis seal anti riisisuppi, klimbid sees. Enamasti talgutoit oli riisisupp ja heeringas, vahel ka liha-klimbi supp, võid-sepikut juurde. Heeringas pesti ära, lõigati umbes kolmeks ja pandi lauale. Ei võetud ära ei nahka ega luid. Rehepeksutalgud käisid vastastikku. Enamasti käidi naabritel ja päevad tehti tagasi. Masin käis perest-peresse. Mõnedes peredes kus oli vähem vilja,  peksti ka kootidega. Käisin ka Viikmannil, peremees ja perenaine, mina ja üks teine tüdruk veel. Rehepeks ei tohtinud segada tööpäeva, seepärast peksti öösel ja hommikul mindi teisele tööle. Hiljem peksti kootidega ainult katuseõlgede jaoks.

Elu algas asundustalude loomisega

          Karjalautade maa sai endale Lepiksoni Oskar asundustaluks. Oskar võttis Vigalast naise, sealt sai hobuse ja kaks lehma ja algus oli tehtud.

    Käisime tema pulmas. Ta läks omateada nooremale õele kosja, aga peremees ütles, et kui sul meie Maiega asja ei ole, ära enam tule. Tuligi vanem tütar Maie võtta. Kolm päeva olid pulmad.

     Kolmandal päeval keedeti õllesuppi, siis oli klaar, et lõpp. Vigala tüdrukud vahetasid pulmas iga paari tunni tagant kleite, et kõik saaks ära näidatud. Meil polnud midagi, ikka samad kleidid seljas. Vigala kanti peeti siis ikka rikkaks.

 

 Ega siis nii tantsitud, kui praegu. Mõnikord tehti polkat võistu peale tund aega, siis võisid kõik riided välja väänata. Mina sain kõige rohkem tantsida. Mõni poiss kukkus juba kokku, mina oleks ikka edasi lasknud. Seepärast võistutantsu ajal jooksid kõik mind krabama. Oskar oli kunstiandega, maalis, joonistas. Ükskord maalis krohviseinale pildi, harrastas aiandust ja taimede kasvatamist, millega sai tuntuks kaugemalgi. Oli üldse ärksam meesterahvas

Hoolekandekooli aeg

         Vana Georg Veem oli hoolekandekooli juhataja. Tema vastu polnud kellelgi midagi, aga naine valitses. Sellel oli üks silm pruun, teine roheline. Kirjutaja ütles, et üks vedma (nõid) on. Nad olid Peterburis õppinud ja Venemaal elanud, nagu paljud eesti haritlased sel ajal.

 Ükskord kutsus proua mind enda juurde ja käskis kohvi keeta. Mina ei teadnud kuidas või mis, tegin vist kole kange, aga ei öeldud midagi. Poeg  Ilmar ütles, et ema on väsimatu inimene. Ta kamandas kõiki, eriti lossi töölisi. Kohvi tehti ikka puhastest ubadest ja pandi sigurit hulka. Prenneriga kuivatati ahjus ja käsiveskiga jahvatati. Vanem poeg Konrad, hilisem väliseesti peapiiskop, õppis kuskil.  

 

   Noorem vend Ilmar oli kangesti ilus poiss, oli ohvitser. Ta jäi 40-l aastal siia ja lasti maha. Kui töötasin Saksa Lennuväe Abiteenistuses, käisin Laidoneri mõisas. Näidati, kus garaazhi augus nad olid. Ma ei mäleta, palju neid ohvitsere oli, Ilmar Veem oli nimekirjas nende hulgas. Kokku oli Veemil kolm poega ja kaks tütart. Vanem tütar Edith abiellus sakslasega, teisi ma ei tea.

            Peale Veemi oli Kuppar hoolekandekooli juhataja. Õpetajatest mäletan Kipparit ja Nõlvakut. Poistele õpetati puutööd, nad töötasid ka aias. Isetegevus oli tähtis, olid pilli- ja laulukoorid, tehti näidendeid, pidudel loeti luuletusi. Martin Lepberg oli eestvedaja muusika tegemisel. Ei mäleta küll, et poisid oleksid mingit erilist pahandust teinud.

Kord Saue Karla tuli rääkima, et tellime lehe. Leht tuli Laukna koolimajja. Tema tõi enda juurde, mina käisin Sauel ja tõin meile. Sauel oli suitsumaja, seal  lee kohal suitsetati liha. Meie isa viis ka alati seakoodi sinna. Suitsetati paar, kolm nädalat. Saue Karla mängis mulle ikka kannelt, seepärast läks alati aega.

 

Ükskord Konrad Veem, see tulevane peapiiskop, oli kodus käimas, ta õppis kuskil. Ta oli kole poiss mu meelest, vibalik, vistrikuline ja sorakas, nagu praegugi mõni teismeline. Ükskord ta ütles, et  tuleb Sauele kaasa posti tooma. Karla tahtis jälle kannelt mängida, aga ma ütlesin, et mul on keegi kaasas. Kui tagasi läksime,  rabas mu ümbert kinni, tõmbas põlve peale ja suudles. Ma nägin suurt kuusirpi taevas, oli hästi peenike, nüüd alati tuleb meelde. Ma olin nii pahane, läksin koju ja ei rääkinud midagi. See oli 1924 aastal, olin siis 16-aastane.    

Laasi Pärnat (Bernhard) oli mu leerivend. Käis ikka peale leeri mind Koluveres vaatamas. Tahtis nagu kurameerida, aga ma ei võtnud vedu. Muidu oli tore, pikk, heleda peaga poiss ja ta oli niisugune hea olemisega. Leeri ajal Pärnat juba oli nagu minuga. Kui poisid ükskord leeritoas mind taga ajasid ja ma küünarnukiga akna sisse lõin, oli Pärnat see, kes tõi uue klaasi ja pani ette. Õpetaja Brashe ei ütelnud midagi, aga köster Anniko röökis ja jäi alles  peale akna parandamist vakka.

 

Kord peale esimese Jõulupüha kirikut, kui hakkasime Laisilla Elliga hobusega tagasi sõitma, siis Laasi Pärnat ja ta vend, kes elasid siis Üdruma Uuetoal, tulid meie juurde, et ei nii kõlba, naised üksi hobusega, andke ohjad siia. Istusid peale, võtsid ohjad ja sõitsime Üdrumale Uuetoale. Vanu kodus polnud, poisid tõid sahvrist lihakausid ja muud lauale, õlut ka. Pärast sõidutasid tagasi Laisillale. Kunagi hiljem ristiema rääkis, et Pärnat oli töö juures laua taga surnud.

 

Laasi Pärnati tütretütrest Kristelist sai 75 aastat hiljem mu poja minia. Saatus tahtis ikkagi, et meie pered kokku saaksid.

Elust Koluveres enne Esimest maailmasõda

Jutustas Ilse Tarang (1908-2008)

Kodus olime algul kuus last, mina kõige noorem. Siis oli selline komme, et suurte perede lapsi aitasid sugulased kasvatada. Õde Meta viidi lasteta vanatädi juurde. Vanaonu ütles, et võtame selle, kellel on jämedamad sääred. Meta pärast rääkis, et pidi ennast sahvrisse peitma, aga tuli ikka minna. Nii ta viidigi Valgejõele. Koolis ei olnud kaugel käia , kool oli Loksal.

Kooliõpetaja Edgar Heinsoo käis siin oma õe juures, õpetas siis saksa keelt. Kuus, seitse last õppis tema juures talve ja suve läbi. Vist 2 rubla maksti kuus õpetajale. Ka mõisas õpetas krahvi virtina tütar Bärta saksa keelt ja muid asju ka. Saksa keel oli nii tähtis, et pidi kohe õppima. Hiljem oli sellest kasu. Saime kohe teise klassi. Laukna kooli juhataja vana Reesaar oli meie tedmistega nii rahul.

 Kalju külast käis mitu tüdrukut Bärta juures, ühtki poissi ei olnud. Me olime virtina toas, seal oli sohva. Virtin ise oli köögis, seljas must seelik, must kaelani kinni pluus, istus seal, kõigutas ennast ja jõi kohvi. Iga päev tehti lossis saia. Olid sellised kitsad nagu prantssaiad. Anti meile võid ja saia, kohvi anti ka. Kodus tehti saia ikka ainult pühade ajal.

Esimesi asju, mis ma mäletan, isa rääkis, et kartuleid oli vähe kui tema laps oli. Neid hoiti püksisääres ahju taga soojas. (Villem Kulli elas 1862-1934).

Olin neljaaastane, aias käis tööl üks vanem naine, Viiu oli nimi. Oli vist Oti saunast Ussimõisa tagant. Mulle meeldis tema vaikset juttu kuulata, oli alati mõnusa, naeratava olemisega. Lõpuks ei seisnud üldse kodus, kohe tõmbas Viiu juurde. Ema pahandas, aga midagi ei aidanud. Siis ema rääkis Viiuga, et ärgu hullutagu last. Kui siis järgmisel päeval jälle Viiu juurde läbi metsa jooksin, pani Viiu mind istuma toolile, mille vineerpõhjas oli aukudest muster. Võttis mingi tuusti rohtu ja pani selle tooli all kausis põlema. See suitses ja suitsu hakkas tulema läbi toolipõhja aukude. Oli selline imal-kirbe. Tahtsin kangesti koju, aga ei saanud toolilt maha. Viiu tõstis mind maha, ei rääkinud midagi. Jooksin koju ja sellest ajast hakkasin Viiut kartma. Hiljem, mäletan, räägiti mitmel korral, et Viiu oli nõid.

 

Neli suurt triiphoonet oli aias. Ühes olid viinamarjad, teises kasvatati köögivilja sügistalvel ja varakevadel.

. Kolmandas kasvatati talvel rohelist ja lilli, sellel majal oli teine pool maa sees. . Lilleseemned telliti Fraknfurdist Maini äärest, olid suures plekkkarbis, kangesti hea lõhn oli.

 Neljandasse toodi talveks palmid, araukaariad, agaavid ja muud puud – põõsad pottides, mis tavaliselt seisid lossi õuel ja treppidel.

Oli veel üks talvine köögivilja kasvumaja, see oli vastu lossi seina. Seda kasutati suvel nii, et enne kui krahv tuli suveks Pommerist Koluveresse, pandi ilutaimed sisse – palmid ja muud lilled teistest kasvumajadest. Kasvumaja ääres oli linaaria kitsas rennis. Trepp tuli sinna kasvumajasse otse krahvi toast. Krahv käis selles triiphoones palmide all kohvi joomas. See oli suvel ainult ilu pärast tehtud triiphoone.

Aiateed riisuti igal hommikul üle, samuti ka pargiteed. Teede ääres olid istepingid. Ka jõe kaldal olid pikad rohelised pingid. Lossi taga oli laudadest platvorm jõe ääres, kahel pool olid lamavad kivist lõvid. Hiiglasuured jämedad tammed olid seal, sõja ajal võeti need maha. Lossi taga oli hiina katusega hoone kaldpõrandaga, mis läks vette. Seal olid ka paadid.

 

 Mõlemat kätt olid marjapõõsaste read, peamiselt tikrid. Keset aeda oli suur valge klaarõunapuu. Tikrite korjamisel kutsuti appi ka lapsed. Isa tegi kepid, millega tõsteti tikripõõsaste oksad ülesse. Oravaputkas mõõdeti toobiga, palju kellelgi on, selle eest maksti. Nii olid ka lastel väikesed teenistused. Marjad ja mee viis isa enamasti ise hobusega Ristile.

 Piimavedaja Jegorov, musta panthabemega mees, elas oma suure perega, vist 12 last oli tal, majakeses saarel silla kõrval. Praegu on seal mingi kuur. Tema peres tehti süüa vene kombel, suure potiga, mis hargiga ahju ja ahjust välja tõsteti. Ta viis üle päeva plaanvankriga 40 neljakümnetoobist nõud piima Risti jaama. See pandi rongile ja veeti Tallinna, sealt omakorda turgudele ja tellijatele laiali. Niimoodi töötas hulga inimesi selle heaks.

       Meier Oidorff  tõi iga päev viinavabrikust lauta lehmadele praaka. Meierei oli viinavabriku otsas. Mäletan ainult seda, et aias oli üks linalakk hobune. Ta oli maigu suhu saanud, et suured tünnid praaka olid viinavabriku juures. Rennid läksid sealt lautade juurde. Meie hobune hakkas aiast seal käima. Ükskord oli hobune jälle kadunud. Siis ema läks otsima hobust viinavabriku juurde, seal hobust ei olnud. Videvik oli, kui ta tagasi tuli ja talle paistis, et üks hobuse luukere on silla peal. Pärast seda tuli mingi kärntõbi hobustele ja nad surid ka.     

      Kutsar oli Priidu. Päägiti, et see oli krahvi poeg, vuntsid olid küll samasugused.

Ilves oli lossivaht, istus värava kõrval putkas, vaatas keda sisse lasta. Ta valvas ka, et mõisa jõest vähke ei püütaks. Krahv andis talle tüki maad Jõgeva kõrtsist lossi poole silla otsa, sinna ta ehitas endale väikese maja. Oli väga krahvitruu mees.

 

  Vähke oli palju. Peale Vabadussõda sõitsime ikka paadiga veeväljal, tulelont käes ja korjasime neid käega põhja pealt.

Krahvi hobused olid lossi juures tallis, need käisid tõlla ees. Tööhobused olid rentniku tallis viinavabriku taga. Seal oli ka 5 pikka lauta ja mõisa rehi. Enne silda oli kuivati, majas, kus  praegu pood. Relsside peal vinnati kotid üles köite ja käruga. Mõisa rehi oli ka noorte kokkukäimise kohaks. Kui olid mõisa talgud, tuli lõuna ajal virtin valge põllega ja lõi lokulauda, mis oli viinavabriku taga.