Minu isa, Koluvere viimane lossiaednik

Ilse Tarangu (1908- 2008) mälestusi

Isa vanem vend oli Võnnu mõisas aednikupoiss, isa saadeti parunile toapoisiks. Ükskord tuli koju, ütles, tema enam ei taha iga päev täiskasvanud mehele pükse jalga panna ja jalast ära võtta. Parunil olid ju nii kitsad kintsudele liibuvad nahkpüksid, et neid ei saanudki üksi jalga ega ära. Saadigi siis kokkuleppele, et poiss saab ka aednikupoisiks. See oli aastal 1884.

Hiljem töötas isa mitmes mõisas Venemaal, tuli tagasi heade soovitustega ja võeti Tallinna Rotermanni juurde linnaaednikuks. Tallinna, tolleaegse Reveli koorekihil oli komme kaks korda aastas korraldada oma hobuste- tõldadega paraade ja väljasõite. Siis võisteldi, kelle tõllad ja hobused olid uhkemini lillede- vanikutega ehitud. Sellest ajast oli isal palju aukirju ja diplomeid.

 

Minu emaga kohtus ta Vologda lähedal mõisas, ema oli seal toatüdruk. Nagu nüüdki, püüdsid siis noored Eestist kaugel, Venemaal, Poolas või Saksas tööd leida. Eriti Venemaalt saadud soovitused maksid siia tulles palju.

Ema oli jaaniööl pannud kimbu lilli padja alla, siis pidi unes nägema tulevast meest. Hommikul üles tõustes ütles teistele tüdrukutele, et tema ei näinud unes küll kedagi, ainult va aednikupoiss tolgendas tema päitsis. Teisid naersid, et selle sa saadki ja nii ka läks.

Isa jõi alati kohvi, alustass oli kruusi all. Kui sinna tilk läks, tuli kohe vahetada. Ema ütles, sakste komme, sakste lauas õppinud. Oli karm mees, söögilauas ei tohtinud rääkida, saatis nurka. Aga ikka keegi hakkas nägusid tegema ja keegi purtsatas naerma. Ema ei saanud ka mõnikord pidama. “Ja sina ka,” ütles isa ja saatis ema ka nurka.

Mina olin ta lemmik, ei naernud, niimoodi helpisime kahekesi vaikides. See ajas teised veel rohkem seina ääres itsitama. Kui meie isaga olime söönud, lubas ta teised laua äärde.

         Muidu oli ta vähese jutuga, aga kui napsi oli võtnud, ütles, et tema pole lihtaednik, vaid kunstkärner. Küllap oli tal õigus ka - üks triiphoone oli viinamarju täis, talveaias olid lõunamaa puud, kasvasid viigimarjad. Lossi ümbrus oli roose täis, eriti palju silmastas isa tüviroose, mida krahv teistelegi kinkis. Isa ütles, et kuni hobuseid mõisas on, kasvavad ka ilusad roosid.

 

  Olin nelja aastane, kui mind tööle pandi. Triiphoones olid pikad väga ilusast oranzhidest kividest küttetruubid, pidin neilt tolmu pühkima ja ka pesema. Keskel oli kivimüür, selle peal oli suur luuderohi. Selle eest võisin niipalju viinamarju süüa kui tahtsin, siniseid, punaseid ja rohelisi. See oli siis enne esimest Maailmasõda Koluvere lossis.

 

Jõulud Koluveres 100 aastat tagasi

Ilse Tarangu (1908-2008) mälestustest

Talveks sõitis krahvipere Koluverest Pommerisse oma mõisa. Jõulude ajal käisid nad alati Koluveres, olid siis paar nädalat. Kui krahvipere tuli, pidi iga päev laual olema roheline oma kasvuhoonest – spinat, sibul, redis – olgu või jõulutuisk akna taga. Selle eest pidi hoolitsema minu isa, lossiaednik.

 

 Isa kasvatas ümmarguse torni all hobusesõnnikul shampinjone, ka neid viidi lauale. Olid nagu valged nööbikesed, käisime neid korjamas. Viinamarju oli mitmesuguseid, valgeid, rohelisi, punaseid. Ühes kasvuhoones olid viigimarjad, need läksid ka pärast pehmeks. Osa kraami hoiti jääkeldris.

 Krahv ja krahvinna olid jõulude ajal helded. Kõik lossi teenijad said kingitusi. Isa sai enamasti head tubakat, see lõhnas magusalt. Hoidis seda nikerdatud puukarbis, ei lubanud seda lahti teha. Me käisime salaja nuusutamas. Emale toodi vahel kleidiriie või rätt, lapsed said maiustusi.

Ükskord, olin vist viie-kuue aastane, sai vanem õde Liidia, kes oli noore krahvinna Louise toatüdruk ja võeti alati Pommerisse kaasa, kullavärvilise plüüsvaiba. See meeldis mulle nii kangesti, et mõtlesin, sureks Liidia ära, saaksin vaiba endale. Läkski nii, kuid 70 aastat hiljem. Plüüsvaip Pommerist, krahvinna kingitus aastast 1913, on praegugi alles.

Jõuluõhtul pandi lastele uued riided selga, isa viskas kreeka pähkleid põrandale, lapsed jooksid siis võidu korjama. Jõulupuu otsa riputati ikka kompvekke. Ükskord vend Villu sättis oma magamisaseme puu juurde, et ilus magama jääda, nagu ta ütles. Hommikuks oli puu tühi, Villu oli kõik ära söönud.

Jõuludeks osteti suure plekk-purgiga klaaskomme.Pärast kasutati seda purki tangude ja jahu hoidmiseks. Tavaliselt enne jõule toodi ka kõva suhkrut. Olid sellised koonusetaolised suhkrupead sinise paberi sees. Köögis oli kirst, kus sees need olid, sealt löödi haamriga, lõi kohe tuld, nii tihe ja kõva oli.

   

Kui laps olin, oli Jõulukirik esimese pühal hommikul kell 5. Tore oli siis minna. Me läksime Koluverest ikka jala. Taludest tuli niipalju kelladega hobuseid, et mõnikord ei saanudki mujal käia kui tee kõrval paksu lume sees. Vahest mõni tuttav võttis peale, enamasti olid ju kreslaga reed, mõnedel ka saanid. Jõulukirikut peeti siis pikemalt, paar tundi. Siis oli nii hea tühi kõht, kui koju jõudsime.

 

Öösel ka käidi loomi sügamas ja leiba pakkumas. Hiljem jäi esimese püha hommikune kirik ära ja hakati Jõuluõhtul pidama. Sauna tehti enamasti eelmisel päeval enne Jõululaupäeva või Toomapäeval, siis oli suurpuhastus alati ja peale seda pesti. Laisillal sauna ei olnudki. Rehetoas pesti. Hommikul juba hakati kütma, köeti hagudega, kerisele visati vett, siis oli nii soe.

Eks igal päeval olid mitmesugused kombed. Küünlapäeval keedeti liha, perenaised tegid sepikut ja käidi ikka palvemajas. Laukna Korvil käisid vennad, seal oli alati palju rahvast. Meie, noored, olime hulgakesi ukse juures ja segasime nagu alati ja itsitasime. Siis räägiti, et pärast nad hakkasid särke vahetama. Särgisabasse õmbles mõni kuldraha, siis oli sündinud ime ja saaja õnnelik.

Ükskord oli just vastlapäeval võõras lugeja vend Korvil. Mäletan, et kui koju läksime, oli ahju peal pott supiga ja seajalg. Muidu käidi tihti palvemajas Kullamaal, kirikus käidi enamasti suurtel pühadel.

 

1914 Pommeris. Vasakult esimene Liidia.

 

Rikutud Jõulud

Juhani jutustus

Lugu juhtus 1950tel aastatel Taagepera metskonnas.

Ühe Taagepera metskonna vahtkonna metsavaht oli üle keskea poissmees ja elas üsna eraldatud kohas asulatest kaugel kõnnumaal. Metsavahitalu oli ehitatud juba tsaariaja lõpul kõigi taluehituse reeglite kohaselt rehemajana, suure rehealuse ja laudaga. Metsavaht, olles küll riigiteenistuja, elas tegelikult siiski oma majapidamise toodangust nagu iga teinegi põllumees. 1950te aastate algul oli metsavahi palk ju 27 rubla, sellest piisas petrooli, soola, suhkru ja heeringate ostmiseks. 

Tol ajal polnud mõeldav metsavahi koha pidamine ilma hobuseta, kellega peale metsa kokkuveo ka kõik põllutööd ära tehti. Inimesi oli maal palju ja metsavahil otsest raietöökohustust ei olnud. Ta valvas metsa metsavaraste eest ja jälgis metsaraie korrast kinnipidamist nende poolt, kellele raieload olid antud. Suviti oli tuleohutuse järgi valvamine põhiline, sest siis oli metsas inimesi palju. Hooldati värskelt istutatud kultuure ja tehti valgustusraiet, oli marjulisi, seenelisi ja jahipidamist. Silm tuli peal hoida, iga päev metsavahi päevikusse kõik tehtu ja nähtu sisse kanda ja vajaduse korral ette kanda metsnikule.

Subordinatsioon oli range. Metsaülem käis reeglina vahtkonda kontrollimas üks kord aastas. Siis kandis metsavaht mundrit, nagu ka igakuistel nõupidamispäevadel metskonna kontoris. Nõupidamise päevad toimusid tavaliselt palgapäevadel. Siis, enamasti koosoleku lõpuks jõudis metskonna raamatupidaja metsamajandi keskusest tagasi, tuues kaasa seanahkse portfellitäie rublasid.

    Niisiis, kuna see metsavaht elas üksi ja ruumi oli, pandi sinna korterisse metsapraaker, kes korraldas metsatööstuskeskuse lankidel tööd. Ta tõi sinna ka kaks raietöölist, kes tema alluvuses lanke raiusid. Asi võttis kurja pöörde kuu aja pärast, enne jõule, kui meestele esimene palk maksti. Mehed läksid linna toitu varuma, nagu nad ütlesid. Tagasi tuldi kahe päeva pärast aga juba neljakesi. Kaasa oli toodud kaks plikaohtu linnapreilit, kes neile pidid hakkama süüa tegema, nagu öeldi. Ka praaker oli kuhugi kadunud, ju ta omi mehi tundis ja teadis, millal palgapäev peetud ja võib jälle tagasi tulla tööd korraldama.

    Tüdrukud tegidki hoolega süüa ja söödi vist öö läbi nagu metsavaht läbi oma kambriseina kuulis. Aga järgmisel hommikul ei mindud ootusepäraselt tööle vaid hakati uuesti süüa tegema. Järgmisel õhtul köeti sauna ja tehti jälle süüa. Vahepeal olid puuraidurid raskelt magama jäänud, kuu aega metsatööd ikka selja taga.

 Vennastekoguduse vaimus elanud pere vanemate pojana märkas metsavaht hirmuga, et tühjade pudelite hunnik sauna ukse taga oli suurenenud. Veel suurem oli ta hämmastus, kui nägi paljaid näitsikuid saunast lumme hüppamas. Ja üks neist paistis päris lapsuke olevat, nagu ta selle ihuliigete ümaruse või lameduse järgi oli määranud.

     Kui tüdrukud olid riidesse end pannud ja kambrisse tulid, võttis metsavaht kohe härjal sarvist. Noorema tüdruku poole pöördudes hakkas ta manitsema: “Kuidas sa lapsuke oled selliste meestega patuteele pööranud, sul endal pole veel õieti karvugi jalgevahel tõusma hakanud. Mis sinu vanemad niimoodi arvavad, kas nad üldse teavad kus sa oled?”  Aga tüdruk ei olnud suu peale kukkunud. “Kuule papi, selleks ajaks kui sinul üldse kuskil midagi tõuseb, on minu kingul ammu mets peal!” oli vastus.

    Nüüd rikkus metsavaht väljakujunenud subordinatsiooni ja läks metsnikku vahele jättes otse metsaülema juurde palvega, et metsaülem hulludele puuraiduritele koos oma toidutegijatega kuhugi mujale ulualuse leiaks.

 

"Kena komme jõulupuud süüdata..."

Tallinnas olevat esimene jõulukuusk olnud rahva rõõmuks vaadata juba 15. sajandil. Siiski on see komme muude jõulukommetega võrreldes meil üsna hiline.

   Mattias Johann Eisen arvab, et see sai saksa kultuurilaenuna tuttavaks linnades 19. sajandi algul, maal alles kolmandal veerandil. Halja puukese majjatoomise komme  on arvatavasti kasvanud Saksamaal välja suve vastuvõtuks roheliste okste sissetoomise kombest. Eesmärgiks kokkupuutest elava loodusega elujõudu saada.

   Etnoloog Ants Viires toob ära esimese teadaoleva jõulupuu mainimise kirjasõnas Eestis. Bremeni kandist Eestisse tulnud Johann Heinrich Koch (1760-1828),  Kärla pastor, on Saaremaal viljapuude ja kartulite kasvatamise kõrval levitanud ka  "...kena kommet jõulupuud süüdata." Ta rajas ka kena pargi Kärla kirikumõisa juurde ja oli nii üks esimesi maastikukujundajaid Eestis. Ta on töötanud ka Läänemaal, koduõpetajana Saastna mõisas.

Jõulupuu ajalukku ja kombestikku rohkem siiski ei läheks. Sellest on etnoloogid, folkloristid ja ajaloolased rohkesti kirjutanud. Vaatame, keda siis jõulupuuna erinevad rahvad tuppa on toonud.

Tuntud jõululaul "Oh kuusepuu, oh kuusepuu..." kõlaks otse saksa keelest tõlgituna "Oh nulupuu, oh nulupuu..." Nii ongi, die Tanne, saksa keeles nulg, ongi olnud Saksamaal ja mujalgi Kesk-Euroopas peamine jõulupuu. Ja konkreetsemalt euroopa nulg.

    On kasutatud ka palsaminulgu, aga seda tuleb kasvatada istandikes, sest palsaminulu kodumaa on Põhja-Ameerika idaosa. Ta on ilusama kujuga, tihedam kui euroopa nulg, ta eripäraks on veel läbipaistva vaiguga kaetud pungad võrsete tipul.

   Kolmandaks Euroopas enamkasutatavaks jõulupuuks on kaukaasia nulg. Seda peetakse üheks kõige ilusamaks nuluks tumerohelise okastiku ja tiheda võra tõttu. Seda kasvatatakse jälle jõulupuuistandustes, kõige rohkem Taanis, kust neid puid üle maailma eksporditakse. Kahjuks meil on neid pea võimatu laialdasemalt kasvatada külmakartlikkuse tõttu.

   Viimasel ajal on kasvandustes levima hakanud korea nulg. Ilus tumeda okastikuga, alt peaaegu valgete okastega nululiik.

Kuuskedest kasvatatakse meil jõulupuudeks veel musta kuuske, mis on väga ilus oma lühikese, aga väga tiheda okastiku, tihedate okste ja tumesinakasrohelise värvi tõttu.

   Viimasel ajal on levima hakanud serbia kuusk, üks dekoratiivsemaid kuuski. Okastik on lame nagu nulul, pealt roheline, alt valkjassinine. Tema algkodumaa on Balkani mägedes ja areaal ainult umbes 500 km2. Mägilastele on ta olnud ammu armastatud jõulupuu.

   Põhja-Euroopas ja Venemaal, kus esimesed jõulupuud toodi tuppa alles 18 saj. keskpaiku tsaariperekonna algatusel, on jõulupuuks olnuud ikka harilik kuusk. Siberis kasutatakse siiski enamasti siberi nulgu, mis on kitsa võraga ja pehmete, siidiste okastega, poolrippuvate okstega.

    Inglismaal on jõulupuuna kasutatud ka mändi, võib-olla seepärast, et sealses looduses teda peaaegu ei esine ja on seega eksootiline puu. Samuti on teada teise männiperekonna liikme, piinia kasutamisest jõulupuuna Itaalias. Ka USAs ja Kanadas kasvavad jõulumänni istandused.

    Mändidest kasutatakse jõulupuudeks musta mändi, eriti selle austria alamliiki, millel on tihedam ja tumedam okastik, kui põhiliigil. Seda eksporditakse Euroopast ka Põhja-Ameerikasse.

Kõige rohkem eri liike puid tuuakse jõuluks tuppa ilmselt Põhja-Ameerikas, eriti USAs. See on tingitud sealsete okaspuude suurest liigirikkusest, maa tohutust ulatusest ja erinevatest kasvutingimustest.

   Väga populaarne on hall nulg, pikkade männile sarnanevate okastega hõbehall puu. Ta kodumaaks on USA lääneosa. Palsaminulg ja Fraseri nulg kasvavad looduslikult idarannikul ja ulatuvad kaugele põhja. Väga dekoratiivne oma sinakashallide okastega on korginulg, mis levib Arizona, New Mexico ja Colorado osariikides.

   Hinnatud jõulupuu on ka hõbenulg ja tore nulg oma ilusa sinakashõbedase, tiheda võra tõttu. Nende looduslik levik ulatub Kaskaadidest Sierra Newadani, kuid põhitoodang tuleb ikka istandustest.

    Ilu tõttu on hinnatud ka torkav kuusk (rahvapäraselt hõbekuusk). Neid kasvatatakse ja müüakse ka meil, kuid väikeste lastega peresse ei maksa teda tuua. Ta õigustab oma nime. Juba väikese käekesega oksa puudutamine toob nutuvõru suule.

   Väga levinud jõulupuu on ka ebatsuuga, mis kasvab mitmes kliimavööndis pea kogu Põhja-Ameerikas. Ta kasvab seal kuni 90-95 meetrit kõrgeks (meil 30-35) ja on välimuselt väga sarnane kuuse ja nuluga. Eristada saab teda piklike, otsast teravate pungade järgi. Ta okkad kinnituvad võrsele aheneva rootsu kaudu. Nulu okkad kinnituvad võrsele kettakujuliselt laienenud alusega.

   Mitmetes soojemates piirkondades Lõuna-Ameerikas kasutatakse jõulupuudeks peamiselt sealseid kohalikke puid, näiteks araukaariat.

    Ida-Aasia kristlased kasutavad mitmesuguseid nululiike, himaalaja nulgu, hondo nulgu, ka himaalaja seedrit jt.

   Jaapanis on väga populaarne krüptomeeria (sugi), mis on jaapanlaste püha puu.

   Veel on jõuluks toodud liibanoni seedrit, seda just tema kasvukohtades Vahemere ümbruses, Väike-Aasias, aga ka Hispaanias.

    Aafrikas on okaspuude levik piiratud väga väikese osa territooriumiga. Aga ka sealsed kristlased tahavad omale jõulupuud, millele kaunistusi ja küünlaid peale panna. Praegu muidugi imporditakse kust tahes, kuhu tahes ja põhiliselt viiakse sinna nulgusid.  Nulgude okkad ei kuku kuivades küljest ära ja see on kuivas kliimas tähtis. Vanade misjonäride kirjeldustes on Keenias jõulupuuks kasutatud ahvileivapuud ja seda kasvavana.

   Kui nüüd küsite, millist jõulupuud mina eelistan, siis kuni lapsed väikesed olid, oli selleks muidugi meie armas kuusk. Kuuse toomine ise oli meeldejääv sündmus.

    Kõik on pesast lennanud, nüüd on mul juba kümmekond aastat jõulupuuks tšiili araukaaria, mis kingiti mulle potis 60ks sünnipäevaks ja on nüüd juba üle 2 meetri kõrguseks kasvanud. Suvel trepi kõrval, talvel külmemas toas.

   Olen kõiki neid eelkirjeldatud puid näinud ja katsunud, kuid sellist lõhna nagu kodumaa kuusel ei ole neil ühelgi.

Lembitu Twerdianski

  

Üliõpilaselust peale sõda.

Ülo jutustus. Restoran Ateen

1944.aastal, kui Punaarmee oli jälle Tartu vallutanud, polnud linnas  ühtegi viisakat restorani, ennesõjaaegsed eliitkõrtsid “Room”, ”Kuld Lõvi”, ”Central”, Vanemuise teatri restoran ja ”Liivimaa” olid mahapõletatud.

Aga oi kui palju oli tekkinud õllebaare, ka mõni “zakusotsnaja”. Turu laudadelt müüdi  klaaside kaupa viina ''po sto gramm''.

1946.aastal, vist sügisel, avati Tartus tõeline restoran, mis asus kino kõrval ja nimeks pandi samuti “Ateen”. Nendes ruumides oli enne sõda peen kohvik,mis töötas täiskoormusega ka sakslaste ajal. Teiste hulgas käisid  gümnaasiumi viimaste klasside õpilased seal sõja ajal viletsat kibedat viljakohvi joomas ja muusikat kuulamas, sest tihti istus klaveri taga saksa soldat, kes oli tõeline kunstivaldaja nii klaverimängu kui ka lauluhääle poolest. Peale sõda paiknes seal söökla, kus igale menüüs olnud mitte just eriti maitsvale roale nähti ette oma rasvaports tsekigrammides ja see näkitseti ettekandja poolt  toidukaartidelt kääridega maha. Hirmus tülikas, kuid ilma rasvakaardita sai ainult kaalika lohkusid, see tähendab soolases vees keedetud kaalika viilusid.

 Olid ka tähtsamatele tegelastele ettenähtud toidukaardid: lit A ja lit B, mis tuli registreerida, et iga päev valmistada hüva rooga parimatele stalinistlikele aktivistidele.Tuntuks sai selline lugu - tuli sööma Tartu Linna Täitevkomitee esimees Bronislav Võrse oma lit.A kaardiga ja nõudis ettekandjalt kiiret teenindamist, ise lausus ma olen Võrse! Kõrval lauas istus mees, kes ütles talle, ole sa või Perse, mina olin siin ikkagi ammu ennem sind!

Keset saali asus tantsupõrand, kus olid ka mõned lauad. Keskel oli orkestri asupaik. Tuntud muusikud “Vanemuise”teatrist Harri Teffel klaveril, Koosalt pärit Saare Oss kontrabassil, Marana nimeline mees trummitagujana ja mõni mees veel, kelle nimesid  ei mäleta, moodustasid väga hea orkestri. Nad mängisid rahvale tuntud, kuid ka uusi peamiselt raadio kaudu levinud lääne muusikat.

Kelneritest oli tuntuim krässuspea ja käheda häälega Theo, kelle ütlus ”Mida Teile?” oli tudengite hulgas kuulus. Tema oli ka see mees, kes tegi ühele purupurjus spekulandile arve sedamoodi: nelikümend ja nelikümmend on sada nelikümmend, suitsu oli või ei olnud, sada kuuskümmend, kokku kakssada. Pealt näinud kinnitasid, et mees maksnud arve kakssada ja andnud veel jootrahaks viiskümmend rubla!

Restoranis oli alguses ülemkelneriks ilus pikk mees, kes liigse napsitamise pärast varsti kõrtsist kadus. Eriti valvas tuli olla valgete juustega kelneri suhtes, kellel oli sõrmes Eesti vapiga sõrmus.Võibolla langeski mõni mees selle MGB agendi ohvriks, kui hakkas purjuspeaga Stalinit sõimama.

Restoran oli ikkagi peenike koht, kuhu tuldi viisakas riietuses ja tantsima oma daamiga. See oli kulukas lõbu,sest maksta tuli ka partneri eest.

No aga vabu preilisid leidus saalis alati, eriti laupäeva õhtul ja mõni nendest maksis ise kogu arve  kinni.

 Ükskord istusin üksinda ja ootasin oma kaaslast orkestri naabrusesolevas lauas. Ma tulin varem, sest muidu võis lauast ilmagi jääda. Tellisin joodava kõrvale kaks aleksandrikooki ja asusin ühte neist teelusikaga tükeldama.Tantsupõrand oli paare täis, käis kiire foxtrott. Nii kui ma koogile lusika sisse surusin, lendas sellest suurem osa tantsijate sekka, kohe ühe preili kinga talla alla ja vaatamata partneri ponnistusele kukkus ta ristseliti pikali, kleit üle pea! Ei olnud sellest midagi, ülemeelikus tujus preili tõusis püsti ja tantsis edasi. Koogitükk tantsiti sodiks ja keegi ei teadnudki, et mina selle lõbusa vahejuhtumi põhjustasin.

Kord istusime sõbraga, nagu siis öeldi, seal taga seinte vahel, nii oli selle laua nimi. Raha oli vähe ja naps otsas, isu oli aga veel küll. Paar lauda meist edasi orkestri poole istus vene lendur, alampolkovnik, rinnas kuldtäht, koos kena vene noorikuga. Nad käisid tantsimas ja kui mõlemil vististi juba jalad nõrgad olid, läksid lauda tagasi, kuid vene kaunitar oli pillanud maha õlasalli. Nii kui välk, kargas püsti minu kaaslane, haaras põrandalt salli ja viis selle omanikule kätte. Ei läinud kaua aega ,kui lendur tuli meie juurde ja palus tulla oma lauda, millega kohe nõustusime. Pidu tema kulul kestis edasi restorani sulgemiseni.
 

Mäletan, et ta näitas pilte lennukirusudest. Saksa hävitajad olid ta kaks korda alla tulistanud, kuid langevarjuga pääsenud. Sõber mehkeldas veidi ta daamiga, kes oli asjaga päris nõus, kuid purjus punakotkas seda ei märganud.

Ükskord nägime restoranis, nähtavasti kellegi sünnipäeva pidamas, niisuguseid tähtsaid külalisi, nagu kindralleitnant Lembit Pärn ja polkovnik August Feldmann koos naistega ning lisaks veel mõned vene polkovnikud. Nad kõik lakkusid  klaaside kaupa viina juues rahva nähes endid täiesti täis.Vähemalt polkovnik Feldmannil olid jalas lubjavildid, millede kaasabil oli hea libe tantsida. No ja tuleb vist noorematele meelde tuletada: kindralleitnant Pärn oli Eesti korpuse komandör (polevat olnud paha mees) ja polkovnik Feldmann, ebameeldiva, ahvi meenutava näoga, korpuse ühe diviisi ülem. Tol ajal Tartu Riikliku Ülikooli Sõjalise Õpetuse Kateedri juhataja (tema kohta ütlesid tudengid, et see on pasa mees - stalinist). 

Veel üks juhtum. Olin restoranis koolivennaga, sõime midagi ja lugesime raha, ikka vähevõitu, nagu alati. Tahtsime juba lahkuda, kui naabri lauda tuli purjus mees, tellis pudeli viina, midagi ka peale hammustamiseks. Suutis alla neelata pool pitsi viina, maksis arve ja jäi laua peale magama. Nüüd läks koolivend ruttu võhivõõra mehe juurde ja ütles kõva häälega, et kelner seda tingimata kuuleks: ”Ruudi, ära nüüd siis siia küll magama jää, lähme võtame riided, mine siis ilusasti koju”.
 

Vasaku käega tõstis koolivend kinnimakstud pudeli meie lauda ja viis mittemidagi taipava mehe riidehoidu, pani talle palitu selga, salli kaela, mütsi pähe ning saatis uksest välja.Vaatas õues veel, et mehike läheb päris kergel sammul koju poole. Koolivend lausus kelnerile, et oh ei maksa karta, küll Ruudi, vana sõber, koju jõuab, ega see tal esimene kord pole. Ütlete,et see polnud ilus tegu? Aga kelner oleks niikui nii selle pudeli uuesti maha müünud!

Oli külm talvine päev. Läksin sõbraga, kes oli saanud lehes ilmunud kirjutise eest portsu raha, restorani lõunat sööma. Pidutseda ei saanud, eksamid kukil. Meie kõrvale lauda tuli jässakas vene lendur, vist major ja ütles kelnerile, toogu ta 200 grammi viina ja heeringavõileib, aga kähku, aega on vähe. Tellimus täideti kiirelt ja niisama kiirelt kadus klaasi sisu kurku. Märkasime, et võileib jäi terveks. Siis pani ta “Belomorkanal” paberossi ette ja ütles kelnerile, “jestsoo dvesti”. Ka see klaasitäis läks ruttu, ühe sõõmuga. Nüüd sõi ta ära pool võileiba ja tellis järjekordse klaasitäie. Ka selle neelas ta kiiresti ära! Ja kujutage ette, ta jõi veel neljandagi klaasitäie viina, sõi võileiva ära, pani veel kord suitsu näkku, maksis arve ja ütles,“Teper moozna na rabotu.” Aega üle kolmveerand tunni küll ei läinud! Me polnud eluski näinud sellist viina kugistamist ja arvasime, et küllap ta kuskil kokku kukub. Võttis riidehoiust sineli, pani selle selga, talimütsi pähe ja läks õue. Meie temale parajas kauguses järele, et vaadata, mis juhtub. Punaarmeelane astus kindlal sammul lennuvälja poole, kaotasime ta silmist, kui oli läinud üle silla. No oli vast juurikas!

Vanemuise teatris oli tol ajal vägeva häälega rõugearmilise näoga ooperisolist Ernst Kruuda. Ei tea, miks peale ooperi ”Jevgeni Onegin” etenduse tähtsamad tegelased  restorani tulid, vist oli kellegil sünnnipäev. Oli lärmakas laudkond. Tõusis siis püsti Kruuda ja ütles ,et tema tahab laulda üht Soome laulu. Kõik plaksutasid käsi. Laul algas aga sedasi, ”Oi maamme Suomen synnynmaa...”. Noh teadagi, mis laul see oli! Et asi räbalaks ei läheks, pisteti solistile kahvliga kartul suhu. Tuli ära süüa, kuid kohe laul jätkus! Kartulid koos napsiga lõpetasid siiski selle hulljulge esituse ja polnud kuulda, et midagi talle NKVD poolt kaela määriti.

Vanemuse orkestrandid mängisid restoranis  mitu aastat. Nad lõpetasid õhtuse esinemise alati marssiga “Kalevite kants”. Nähtavasti ülevalt poolt antud korraldusel lahkus orkester ja seda asendas tunduvalt viletsam koosseis.Varsti arreteeriti orkestri hing Harri Teffel, kes oli abielus kuulsa näitlejanna Velda Otsusega. Kohtuotsus oli nagu ikka tol ajal-25 pluss 5 aastat. Ärevaks muutus kogu restorani personal, kui sinna saabus kaaskonnaga korvpallur NSVL meistersportlane Heino Raudsik. Tal oli haruldane lauluhääl, võis võtta väga kõrgeid noote. Kunagi öeldi, et mees tuleb metsast välja ja võtab vabalt ülemise si noodi. Tavaline oli, et laulis orkestriga kaasa mõnda laulu, kuid omatehtud üliroppude sõnadega.Või siis käratas üle saali – hoorad välja! Jäi mõne naisterahva juurde seisma ja küsis, kas käsku ei kuulnud või? Igatahes miilitsad temast enamasti jagu ei saanud. Oli ta ju kuulus korpallur,k es tuli Tartu Kalevi tsentrina mitu korda NSVL kaheksa linna turniiri võitjaks, tolleaegse mõõdu järgi oli see Nõukogude Liidu tsempionaat. Temale kuulus ka ütlus – möödunud aastal olin iga päev purjus, väljaarvatud kaks päeva. Üks päev olin miilitsas kinni ja teine oli  lihtsalt oma hooletus.

 

Võrdlemisi restorani avamise alguses 1946. aastal tuli sisse Punaarmee sõjaväepatrull. Tähtsalt liiguti neljakesi ringi ja küllap otsiti fasiste. Näppu jäid aga kaks juudist miilitsat, Aron Marienburger ja tema isliklik sõber Vulff. Purjus patrulliülemast kapten näitas näpuga nendele ja hõikas ”zid”! See on venelastele juudi sõimunimi.  Igatahes Vulff sai mitu obadust, ninastki tilkus verd. Patrull otsis  ka teist juudist miilitsat, kuid ei leidnud. Kui kõik oli rahunenud, ilmus Aron Marienburger välja naiste peldikust, nagaan käes ja teatas,et  ”nad minule ez julgenud”. Ta oli tähtis kuju, temale kuulus väljend  “ükz vile ja terve Tartu linn on kinni” (see tähendab soolaputkas).

Kunagi istusid jälle need sõbrad minu kõrval lauas. Aron oli väga kurb. Nagu jutust selgus, oli ta naine, kes oli  päris kena eesti soost noorik, pakid kokku pannud ja minema läinud. Äkki teatas Aron kelnerile:  ''Miz me põrrnitseme, kakz zada kummalegi, zõber makzab!'' See lause muutus  ka tudengitele vaat et loosungiks! Tihti kostus siit ja sealt, miz me põrrnitseme…!

Ma tean, mis meie tegelastega edasi elus juhtus, need mälestused on aga  juba aastatest 1944...1949.

 

Ülost sai tuntud doktorikraadiga metsateadlane, uute tehnoloogiate rakendaja metsanduses,  üks Eesti metsanduse tippjuhte. Oli meeskoori Forestalia asutaja, Eesti tuntumaid dendrolooge ja pargimajanduse asjatundjaid.

Afganistani lood

Oli aasta 1984. Ühel ilusal päeval helistas minister Heino Teder ja küsis, kas ma ei taha tema asemel Lääne-Saksamaale sõita. Seal on Alam-Saksimaal N. Liidu kultuuripäevad ja Nõukogude Liidu delegatsiooni koosseisus on ka tema. Ta ei saa kuidagi minna, vist seoses ema tervisega. Kas sina ei taha minna? Lõi päris pahviks. Muidugi, kui mind võetakse. Tol ajal oli sellistel puhkudel valitsusdelegatsioon ja nn. rahvadelegatsioon. Meie minister kuulus muidugi sinna teise.  

  Sõitsin Moskvasse, seal oli instrueerimine. Õpetati, kuidas noa ja kahvliga süüa. Selleks oli korralik laud kaetud riistadega aga toidu asemel oli butafooria. No kes neid lõpmatuid delegatsioone jõudnuks päriselt sööta!

   Minu toakaaslaseks oli usbekk, intelligentne doktorikraadiga mees, ülikooli õppejõud. Tol ajal oli Afganistanist palju juttu seoses N. Liidu fiaskoga sealmail.

   Ta rääkis, et on isegi noorpõlves Afganistanis käinud ja mitte üks kord. Tavapärane oli see, et tegeldi inimkaubandusega- viidi inimesi üle piiri ja müüdi orjadeks.

  Võeti kinni mäestikukarjamaadel mõni noorem mees, parem, kui oli üksik või vaenelaps. Pandi ishaaki (eesli) selga ja hakati mägedes piiri poole minema. Afganistanis , kus elas palju usbekke, tuldi mägedes vastu, võeti vang ja anti raha.

  Enamasti oli see sugulastevaheline äri. Kui küsisin, kuidas NL piirivalvest mööda saadi, ütles professor: „ Nõukogude võim kehtis ainult mägikitsede radadeni, ülevalpool olid islami seadused.“ Uurisin veel, kas keegi tagasi ei pääsenud ja kätte ei maksnud. Seda ei juhtunud, sest kõik müüdi edasi, Taisse, Birmasse, Indoneesiasse.

Niimoodi elati Kesk-Aasias 1960-1970tel aastatel.

Seljaküla

Metsamajandi inseneridel oli kohustus aastas korra revideerida iga metskonda. Peale selle käidi metsakultuure pisteliselt kontrollimas, kas on küllaldaselt taimi hektari kohta maha pandud. Sügisel vaadati kasvamaminekut, sest sellest olenes preemia. Ohutustehnika insener korraldas eraldi veel kõigis metskondades ohutustehnika dekaade. Tema oli poissmees, harva käis kuskil kaugemal elava pruudi juures ja seetõttu oli tal aega ka muude revideerimiste korral teistega metskonda kaasa sõita. Põhjuseks oli väidetavalt vajadus võimalikult tihedalt kontrollida ohutustehnika reeglite täitmist otse töökohtadel metsas. Väike tagamõte oli asjal ka. Metskonnast ei saadetud kunagi ära söömata, pealegi hea söömata ja napsist loomulikult polnud ka puudust. Korraliste revideerimiste ajal vaadati üle hooldusraielangid, kuidas on lood vastavusega raieeeskirjadele, raiejärgne puistu täius, lankide koristamine ja muu sinna juurde käiv. Pahandusi oli mõnikord küll liialt laiade kokkuveoteede puhul, vahest tekitas vaidlusi puude valik sanitarraieks, kuid üldiselt saadi omavahel asjad selgeks. Päris kurjaks läks harva, siis käisid ka ministeeriumi saksad asja üle vaatamas, või saatsid mõne kaugemal resideeriva revident-metsaülema. Niisugust asja juhtus siis, kui oli akteeritud tegemata töid, või olematut metsamaterjali arvele võetud. Ja seda nii suures koguses, et oli selge, et asi oli pahatahtlik. Ühtedeks tähtsamateks ülevaatusobjektideks olid noorendikud ja nende hooldamise tase, sest aastate jooksul kippusid okaspuukultuurid muutuma lehtpuupuistuteks. Olukord muutus põhjalikult peale rootsi mootorvõsalõikajate kasutuselevõttu 1970 aastate algul, kui tööjõudlus suurenes mitmekordselt.

Metsamajandi inseneride käsutuses oli algul vana presentkatuse- ja külgedega Gaz-67, väliselt dzhiibitaoline vene auto. Oli ilmselt mõnest põllumajandusasutusest peale mahakandmise otsust ostetud ja enam-vähem sõidukorda seatud.

Metskonna revideerimine lõppes tavaliselt sokuprae, vähilkäimise või millegi muu parasjagu sobiliku tegevusega, mille külalislahke metsaülem välja pakkus. Ja haljast ei kulunud vähe. Küll siis hiljem oli aega revideerimisakti kokku seada.

Niisiis hakati ükskord peale metskonna revideerimist ning tublit kõhutäit ja saunatamist presentkülgedega gazikuga Seljakülast Haapsallu sõitma. Pool sokku pani metsaülem Rudi kotiga meestele kaasa. Metsafondi inseneril Reinul oli aga selline omapärane tervisehäire, et niikui autosse istus, kohe ka magama jäi. Nüüdki sätiti mees kohe tagaistmele ja pandi kott sokulihaga põse alla toeks. Jõuti Haapsallu ja oh häda, Rein oli ilmselt koti sokulihaga kuidagi põse alt ära lükanud ja see oli presendist uksekatte vahelt õue libisenud.

Järgmisel hommikul istuti metsamajandi kontoris ja arutati vaikselt eilset õnnetut kojusõitu. Poolest sokust oleks veel ühe ilusa istumise saanud korraldada. Ja peaparandus oleks ka ära kulunud.

Järsku läks üks lahti ja maruvihane metsaülem Rudi astus sisse. „Kuradi mehed, eks te ütelnud kohe, et te liha ei taha aga te viskate pool sokku autost keset maanteed maha!“ Ja viskas kadunud kompsu kontori nurka.

Metsaülem oli koidikul läinud piima viima ja tuttav kott vedeles veel teeservas. Selgituseks tuleks öelda, et neil aastatel oli autosid meie maanteedel liikumas veel vähe ja enne tööpäeva algust võis mõnda varast liiklejat aruharva kohata.

Metsapunkti uus kemmerg

Vello oli metsapunktis vajalik töömees, oskas kõiki töid ja ei ütelnud kunagi abist ära, kui keegi seda palus. Napsi võttis küll, aga töö enamasti tegemata ei jäänud. Ka muidu oli ta sõbralik ja mõnus töökaaslane.

Saeveskis oli juba pikemat aega jutuks, et juhataja peaks laskma uue välipeldiku ehitada. Oli sügav stagnaaeg ja korralikest olmeruumidest hakati alles rääkima.

Metsapunkti juhataja Endel oli autoritaarne ja kokkuhoidlik mees. Ta oli olnud kaupmees ja ta lemmikütlus oli: „Küsida võib kõike, aga andjal peab ka aru olema.“ Luges ise lauad üle, mida võis peldiku ehitamiseks lubada. Majake saigi nii kitsas, et suurem inimene sees toimetama ei mahtunud. Toekama kerega inimene pidi kõigepealt ukse väljastpoolt avama, pöörama end seljaga ukseava poole, siis püksirihma ja nööbid lahti tegema, püksid alla, samaaegselt samm taha ja uks kähku kinni.

Ükskord niisiis Vello, keda hüüti ka Lutiks ja kes oma kasvu poolest võis uues majakeses vabalt tegutseda, istus männilõhnalises ubrikus ja mõtles omi mõtteid.

Järsku läks kemmergu uks lahti ja oh õudust, liistutsehhis töötava Juuli lai roosa tagupool pressib end Lutile sülle. Lutt jõudis veel ahastuses hüüda: „Juuli, ära tule!“ aga oli juba hilja...