Julgeolek hädas raamatupidajaga

Ristil oli sel ajal teemaja ja nagu tavaliselt sai seal ka mitmesuguseid napse tee ja võilebade kõrvale. Asutus oli väga populaarne ja kui Ristile asja oli, siis käidi ikka teemajast läbi ja osteti midagi. Aga oli ka kundesid, kes suurema osa päevast veetsid teemajas ja selle ümbruses.

Kord napsitas seal tuttavatega Piirsalu metskonna raamatupidaja Harald Kuusk. Tol ajal muid sõiduriistu peale jalgratta metsaametnikel polnud. Seepärast oldi ka harjutud, et väljaspool kontorit asju ajama minnes kulus selleks ikka üks päev. Ilmselt oli Kuusk lõuna paiku tulnud Ristile postkontorisse mingeid pabereid majandisse saatma. Siis käidi ka apteegis, poes ja eks ikka mõni tuttav ette juhtus, kellega ammu polnud juttu juttu aetud.

Piirsalus asuva raketibaasi ehitamise ajal oli Ristil sagedane külaline KGB ohvitser major Valdur Timusk. Ilmselt oli nende meeste uurida, ega ümbruskonnas kahtlasi või uudishimulikke võõraid pole liikunud. Õnnetuseks juhtusid sel päeval need kaks meest ühekorraga Risti teemajas olema. Major Timusk tegi aega parajaks bussi oodates, millega ta tahtis tagasi Tallinna sõita. Kuusk oli juba üsna ülemeelikus tujus, kippus laulma ja suurustama. Ta oli just hüüdnud midagi, mis Timuskile tundus nagu „Heil Hitler!“ Ta haaras Kuusel pintsakuvarrukast, et mees kinni pidada, aga see, kes ise oli invaliid, rabas enda lahti, hüppas uksest välja ja pani jooksu. Bussijaama kohal sai Timusk Kuuse kätte aga siis lõi see tagantkätt Timuskile kurgu alla ja nii õnnestunult, et KGB-lane lartsatas selili maha kui kirjamark. Kuusk hüppas üle aia, peites ennast kooli internaadi ( praegu Risti vallamaja) lahtioleva ukse taha ja jäi Timuskile kättesaamatuks. Kohale saabus ka Tallinna poole sõitev buss ja toibunud Timusk sõitis ära.

Järgmisel Piirsalu külastamise päeval seadis Timusk sammud metskonna poole. Millest kaks hiljutist vingameest omavahel rääkisid, ei ole teada, aga ära nad leppisid ja mingeid raskemaid tagajärgi vahejuhtum Kuusele ei toonud. Vastupidi, peale järjekordset Piirsalu ümbruse inspekteerimist nähti neid mõnigi kord koos Risti teemajas, kus Kuusk aitas Timuskil  bussi oodata.

Kohtumine Castroga

Ühe tööpäeva hommikul 1977. aasta kevadtalvel sain ootamatu korralduse ministeeriumist II osakonna juhatajalt polkovnik Russmanilt. Pean sõitma kohe Kullamaa metskonda, edasised juhised saan seal.

          Kullamaa metskonna õues ootas metsaülem Karl Pärn ja oli silmanähtavalt ärevil. Sellest andis tunda tavaliselt sõbraliku tervitamise asemel mühatus: “Noh, mis siis tegema peame?” Mina teadsin seda veel vähem. Veidi eemal ajas  rajooni täitevkomitee esimees juttu kahe mehega, kes seisid musta Volga juures. Ta vist kuulis Pärna küsimust, igatahes tuli ta paar sammu meie poole ja ütles, et peame veel ootama, delegatsioon oli sisse keeranud Sakku, jõuab tunni pärast. Pärn ütles, et talle olevat öeldud, et tuleb kõrge külaline ja võib-olla tahab jahile minna, olgu jäägrid valmis ja lõunasöök samuti. Valmistagu ka jahikantsel ette, et autodega ligi saaks.

         Pooleteise tunni pärast sõitis metskonna juurde Tšaika, selle järel veel kaks musta Volgat. Neist hüppas välja 7-8 meest, kes tulid meie juurde ja vaatasid meid peast jalataldadeni hindavalt üle. Igatahes olid nad nagu Mehhiko gangsterifilmidest välja astunud, õige tõmmud, vuntsikestega nina all. Tšaikast kedagi välja ei tulnud. Varem kohal olnud Volgast tuli välja mulle tundmatu mees, kes vaikselt täitevkomitee esimehega midagi vene keeles rääkis. Pärn kutsuti ka nende juurde. Lühikese keskustelu järel läks mees Tšaika juurde, ütles midagi lühidalt ja viipas mulle ja Pärnale: “Vperjod!” Sõit läks jahikantsli poole.

Paarsada meetrit enne kantslit peatusime, teeristil hüppasid “gangsterid” jälle välja ja võtsid ringi umber Tšaika. Sealt hüppas veel teine teisest uksest välja kaks “mehhiklast” ja seejärel pikk välimundris ja pikkade nöörsaabastega habemik. Vist minuti jooksul vahtisime suu lahti ilmutist. See jõudis selle ajaga meieni . Seisime kolmekesi. Täies metsaülemamundris Pärn, mina ja täitevkomitee esimees. Kõigepealt surus ilmutis kätt Pärnal, siis mul ja TK esimehel. Sosinal arutati vene mehe vahendusel veidi Pärnaga. Siis läksid Castro ees, tema taga kaks ihukaitsjat ja lõpuks Pärn, kes tagasivaatavatele eesminejaile käega vehkides suunda näitas. Kantsli esiküljele oli tõmmatud paari meetri kõrgune ja oma kümmekond meetrit lai maskeerimisvõrk. Küllap seal metssigu ja kitsi oli, sest lähenedes tõmbusid mehed õige küüru.

Umbes pool tundi vaadeldi loomi. Castro muheles ja sosistas midagi oma ihukaitsjale. See tõstis käed ahastades pea kohale ja ütles midagi vene mehele hispaania keeles. See kangestus, kuid hakkas midagi ägedalt kaht kätt raputades seletama. Castro tõmbas hoogsalt keebi alt pika varrega käsigranaadi. Kaasasolevad jõumehed klammerdusid Castro külge ja surusid ta vastu maad
. Üks neist heitis granaadi söödaplatsi poole. Arvatavalt ta ei teadnud, kas Juht jõudis selle aktiveerida või mitte. Granaat siiski ei lõhkenud. Tagasiteel ütles, et Castro jäi rahule, loomi oli palju, ta oleks tahtnud granaadiga proovida, mitu siga maha jääb. Küllap tal autos siis neid igaks juhuks oli tagavaraks.

Lõunasöögile nad ei jäänud, polevat aega, tuleb lennukile minna. Meie muidugi ei lasknud juba valmistehtud suurepärast lõunasööki raisku minna. Ja nagu praegu öeldakse: Juttu jätkus kauemaks!

Brežnevi abi külaskäik

Oli 1979. aasta sügissuvi. Ilmad olid kuumad, kõikjal käis viljalõikus. Ühel sellisel päeval helistas mulle Haapsalu rajooni parteikomitee esimene sekretär Peeter Kašev. Oli veel viimaseid nädalaid ametis. Valge daami päevade ajal sama kuu augustis tõmbas viinalemb rajoonijuht oma nina nii täis, et hakkas tribüünil külalisi tervitades päris pudrutama ja allatulekul pani käegi maha. Karl Vaino lasi mehe päevapealt lahti. Aga momendil oli ta veel kõikvõimas ja kardetud ülemus.

Niisiis jutt oli lühike. Vabariiki külastab parajasti NLKP keskkomitee peasekretäri ja Nõukogude Liidu kõikvõimsa juhi Leonid Brežnevi abi Viktor Golikov. Ta tutvub meie rahvamajanduse ja eriti põllumajanduse olukorraga. Külastas juba mitut eesrindlikku majandit, oli Väätsal, 9. mai kolhoosis, Estonias, Linnuvabrikus ja mujal. Nüüd tahtvat tundma õppida üht keskmist või tagasihoidlikkumat põllumajanduslikku rajooni. Haapsalu rajoon sobib selleks, arvati Tallinnas partei keskkomitees.

Ta olevat avaldanud soovi minna metsseajahile, kuna olevat suur jahisõber. Mina korraldagu talle ilusti ettevalmistatud jaht ja olgu temaga kogu aeg kaasas. Õhtul on õhtusöök Paslepa residentsis, sinna pean ka minema, sinna tuleb Tallinnast veel mehi, kellega ta siis põllumajanduse asju arutab. Kašev ise tulla ei saa, mina esindan rajooni.

Aega oli üks päev. Helistasin tuttavale mehele, tolleaegse sõjaväe jahimajandi juhatajale, kelle jahimaad just Noarootsi kandis olid. Palusin, et ta valiks koha ja teeks muud väiksemad ettevalmistused. Otsustasime, et ta viib kõrge külalise ühe põllu äärde, kus sead pidevalt käivad. Seal oli ka korralik kantsel, kus sai istuda.

Nii tegimegi. Suure Nõukogude Liidu juhi Leonid Brežnevi abi Viktor  Golikov saabus Tšaikaga täiesti üksipäini, ainult autojuht oli roolis. Hakkas juba videvikuks minema ja saatsin mehed kohe jahipiirkonda. Kaks jäägrit oli ka igaks juhuks valmis, kui abi vaja läheb. Mina ise sõitsin juba Paslepa residentsi, et vaadata, kes sinna siis Tallinnast tuleb ja kas veel midagi vaja ei lähe.

Veidi aja pärast jõudis Tallinnast kohale kõrge ametikandja koos abilisega. Olin temaga veidi tuttav Tartu ajast, tema oli rektor, mina teaduskonna komsomolikomitee sekretär. Ajasime juttu ilmast ja muust. Siis ütles, et vaatab veelkord läbi tabelid, mida sealt ette sööta, kui tekib küsimusi selle aasta saakide, varumisülesannete, plaanitäitmise jm teemadel.

Veel paari tunni pärast tulid metsast elevil jahimehed. Siga ei tulnudki sel õhtul põllule. See oli ka arusaadav, sest tuli hoopis karu.     

         Hakkas teisest põllu servast tulema, vahepeal häälitses ja püherdas. Tuli peaaegu jahikantsli alla, oli noor  2-3 aastane päss ilmselt. Jahimajandi juhataja oli mõelnud, mida nüüd teha? Kui mees järsku karu maha tõmbab, tuleb pahandusi kindlalt ainult temal, võib-olla tehakse päris süüdlaseks. Brežnevi abi nüüd küll keegi üle kuulama ei hakka.  Higi tuli otsaette. Aga Golikov ei olnud laskmise moodigi. Vaatas huviga vahete-vahel viljast ehavalgel paistvat kogu. Järsku karu röögatas ja pani tuhatnelja punuma, küllap tõi tuuleiil võõrast lõhna või krabinat kõrvu.

         Jäägrid tulid ka residentsi juurde ja viskasid ühe värskeltlastud ja  nülitud kesiku Tšaika pakiruumi. Külalisel oli vaba voli seda oma saagiks tunnistada.

         Istusime lauda. Kell oli üheteistkümne peal. Kõrge külaline osutus mõnusaks ja jutukaks vanameheks. Ütles, et on Ljonjaga sõbrad juba noorusest, koos võitlesid ka Ukraina rinnetel ja Kertšis. Ljonja, jah on juba marssal, aga mina jäingi polkovnikuks. Alles siis kui sain 60, tuli talle meelde mind kindraliks tõsta. Aga tühja, mul pole kahju, palka saan, suvila ja auto on Krimmis olemas. Nii arutledes haigutas ta paar korda. Mõtlesin, no tont sind võtaks, ega nüüd enne hommikut see arutelu põllumajandusest lõppegi.

         Sõime prae ära, pitsi viina võtsime ka külalise terviseks, meie mees Tallinnast pitsi ei puutunud. Näksisime ka külmlaua suupisteid ja vanamehel ei paistnud kiiret olema. Lõpuks siiski ütles: “Vot Ljonja sam na Ukrainu pojehal, a dalše v Moldaviju. A menja velel sjuda, v Pribaltiku jehatj, vas poseštšatj.” Meiepoolne kõrge vastuvõtja luges seda märguandena alustada oma ettekannet. Tabel piimandusest, kui Eesti põllumajanduse lipulaevast juba tollal, sai analüüsitud alles pooleni, kui külalise pea esimest korda nõksatas rinnale. Ettekandja pani selle kõrvale ja võttis liha tootmise. “Otšen horošo!” tuli veel paar korda kõrge külalise huulilt, siis vajus pea juba kauemaks rinnale. Ettekandja vaatas paar korda hämmeldunult ringi, kuid mida minagi öelda oskasin! Ja autojuhid ning perenaine veel vähem. Ootasime siis veerand tundi, kell hakkas 12le lähenema. Kõrge külaline ärkas, kiitis väga meie põllumajanduse taset ja kõike, mis ta Eestis kahe päevaga näinud oli. Siis kiitis jahimajandi juhatajat, kes karuga kohtamise korraldas. Võttis oma pitsi viina lõpuni ja ütles,et on väga väsinud. Ütles, et Ljonjale viib ta siit kõige paremad muljed, aga nüüd läheks magama, homme tuleb ära sõitma hakata.

          Minagi sõitsin koju Haapsallu, meiepoolne kõrge vastuvõtja ja aruandja jäi oma abilisega ka ööbima, et siis peale hommikusööki koos Tallinna naasta.

         Mulle aga jäigi arusaamatuks, miks mind saadeti rajooni esindajaks põllumajandusküsimuste arutelul.