Lapsepõlvest pärandunud, pühad ja mõistatuslikult kadunud maastikud I

      Pidin panema oma kirjatükile kodumaastikest just sellise pealkirja. Lugedes Rahvaluule arhiivi juhendmaterjali Minu maastikud, ei näinud ma teist võimalust. Niivõrd läbipõimunud on nende maastike iseloomulikud tunnused. Kõikides lapsepõlvemaastikes leidub pühi kohti, kogukonna ja peretraditsoonidega paiku, mõistatuslikke kohti ja erilisi tundmusi äratavaid puid, teid, kive, jõekäänakuid ning -haudu, aasasid, künkaid, kaldapealseid, rabaservasid, laukaid ja järsakuid. Ja kadunud on nad 70 aastaga kõik. Kirjeldan neid maastikke järgemööda, nagu nad meelde tulevad.

Minu lapsepõlvejõgi
Koolitee Silla 7-klassilisse kooli sai mulle selgeks alates 1947.aastast. Elasime majas, mille oli ehitanud kauaaegne Kullamaa pastor Brasche. Tema läks ära Saksamaale ja peale sõda asutati majja Kullamaa ambulatoorium. Maja asus jõe kõrgel kaldal, oma 3 meetrit oli pea 45 kraadise nurga all allaminekut, enne  kui jõudsid kivise põhjaga jõe veepiirini. Suvel oli vett ainult põlvini, kuid jäämineku ajal tormasid kollakad vahused veed allapoole, jättes vee ja jääga kaasatulnud rämpsu, rohututte, kalmusejuuri, lauatükke ja teokarpe väiksemate kividegagi pooleteise-kahe meetri kaugusele kaldale majaseinast. Teine jõekallas oli lauge ning madal ja kevadeti tundus, nagu oleksime järve ääres. Vesi ulatus sealpool paarisaja meetri kaugusele, päris  Jõe talu karjaaiani. Vesi jões oli täiesti selge. Siin ja seal oli põhjas väiksemaid ja suuremaid paekivilahmakaid. Neid pöörates võis pea igaühe alt leida mõne lutsu, vahel ka väikese vähi, suuremad olid urgudes. Enamasti olid lutsud  vast poolteist vaksa pikad, aga juhtus ka selliseid jurakaid, et saba paistis kivi ääre alt välja. Siis tuli tegutseda väga ettevaatlikult. Kivi kangutati ühe serva peale ja lasti äärmise ettevaatusega teisele küljele põhja peale. Mõlemad peod  tuli panna lutsule  torbikuna saba ja pea juurde, ning siis kiire liigutusega käed kokku suruda, visates samal ajal kala hooga kaldale. Väiksemate kivide all oli sõrmepikkusi kalakesi, keda nimetati mudarullideks. Alles hiljem sain teada, et need olid trullingud. Natuke halb tunne mõelda takkajärgi, aga neid sai kahvliga püütud vahel pannitäis, milest siis ema üsna maitsva kalaprae tegi.

Aga aeg oli teine. Keegi ei varjanud, kui ta siga tappis, enamasti kuulis kogu küla sea kisa ja rõõmustati, ehk saab ka tüki värsket osta naabrimehelt. Lapsed olid agaralt seatapu juures ametis. Suuremad tassisid kuuma vett, mõni julgem poiss hoidis verekopsikut sea kõri all, kui verd võeti, tüdrukud sorisid koos emaga sisikonna kallal ja puhastasid soolikuid.  Külas elati elus elu, nii nagu ta loodud oli. 

Jõgepidi allapoole minnes tuli sügavamaid auke, kus vesi ulatus suvel nabani. Ühe suure kivi juures, mis keset jõge troonis nagu heinasaad, oli meie lemmikkoht suplemiseks. Põhi oli seal liivakas, väikesed kivid ei seganud liikumist , kivide vahel kasvasid üksikud vesikasvud, mis voolus looklesid. Kivise aluspõhja tõttu oli jõgi sajandite jooksul aeglaselt uuristanud end üha sügavamale. Vasak jõesängi kallas oli järsk, poole kuni kolmveernd meetri kõrgune, enne kui läks üle heinamaaks. Parem kallas oli lauge. Ainult meie kodu juures tõusis see kuni kolme meetri kõrgusele, mujal oli kuni meetrikõrgune. Miks jõekaldad nii erinevad olid, sain teada alles koolis geograafiat õppides. Vasak kallas oli läbipõimunud leppade juurtega, mis moodustasid pärjataolise mustri piki jõge. See pärjataoliselt kokkupõimunud juurestik ulatus aga kuni veepiirini. Altpoolt oli vesi kruusa ja saviseguse kalda uhtunud õõnsaks, eriti jõekäänakutel.   Vesi oli nii selge, et hoolega vaadates võis siin-seal kalda servas vesikasvude varjus näha haugipulkasid, sõrmepikkusest kuni vaksani. Aga vahest juhtusid nägema kaldapiirile lähenedes ka poole meetri pikkust haugi. Vähimagi krõbina puhul sööstis see kohe kaugusse. 

   Edasi minnes oli Kuudri karjamaa servas  külarahva ujumiskoht – Karjamaa auk. Kuni seal ei karjatatud kolhoosilehmi, sai sealgi koos külalastega ujumas käidud. Paar-kolm talulehma, kes seal vahel joomas käisid, ei seganud meid. Hiljem aga oli jõgi seal mudane ja kogu vesi allpool samuti. Seda jõge pidi sai lapsepõlves käidud küll allavoolu, küll ülesvoolu, küljepeal kott, kuhu kalad pandi. Mõnes kohas oli savise kalda sees urgusid. Sealtki võis vahel mõne lutsu, kiisa või vähi saada. Omapärane aeg oli jõel varakevad jääminekust maikuuni. Siis tulid siia ülesjõge silmud. Ma ei tea praegugi , olid need jõe- või ojasilmud. Pikkust oli neil kuni paarkümmend sentimeetrit ja nad kinnitusid lamedate kivide alumise serva külge. Kui siis kivi puutusid, ajasid nad oma looklevad kered Medusa juustena kivi juurest laiali. Sel ajal keegi neid ei püüdnud, ega kasutanud toiduks. Mõned teadjamad küll rääkisid, et villase kindaga saad neid kivi küljest lahti tõmmata.  Neid oli täis kogu jõgi, kuni Kullamaa vesiveski paisuni välja, mis oli sealt paar kilomeetri ülespool. Kuhu nad kadusid, ei tea. Paarkümmend aastat hiljem ma neid enam ei leidnud. Küllap see oli seotud jõe üha suureneva reostusega väetistega, virtsa ja silomahlaga;  aga ka mitmesaja inimesega hooldekodu asula tekkimisega Koluveres, mille kõik reoveed ja lugematute peldiku sisu kuni 1990te aastate keskpaigani praktiliselt puhastamata Matsalu lahe poole lasti.

Käisin oma lapsepõlvejõe ääres mõni aasta tagasi. Raske oli jõeni pääseda, võsa on kõikjal võimutsema hakanud. Puhta, läbipaistva vee asemel on kollakas, pea läbipaistmatu vesi. Kaldaid pole aastkümneid niidetud, kogu kallas  veepiiril on rämpsu täis. Kõige rohkem on muutunud jõepõhi. Kruusase, kuni meetrisügavusele paistva põhja asemel on vonklevatest meetripikkustest ja pikemaistki veerohtudest ja vetikatest paksult täiskasvanud jõesäng. Kive leiab käsikaudu, need on paksult limaste vetikate ja käsnataolise ollusega kaetud. Paari kivi pööramisel tõusis üles selline muda, et polnud võimalikki näha, kas mõnd elusolendit ka seal all on. Sellised olid muutused minu varasema lapsepõlve lemmikmaastikus – jõesängis  Jõe ja Kuudri talude vahel Kullamaa jõel.

Minu noorpõlve jõemaastikud
      Mu isa suri noorelt , 41 aastaselt infarkti tagajärjel. Ema ei tahtnud enam selles majas elada ja tal õnnestus osta 1949.aastal 1500 rubla eest väike majake paar kilomeetrit  Koluvere poole sama jõe äärde. Kunagisel popsisaunal oli muldpõrand, köögis oli kriskadega reheahi, selle ees pliit. Ahjusuu oli parajasti nii suur, et sai haokubu sisse lükata. Ega popsil metsa ju polnud, aga peremehed lasid oma kraavide pealt hagu raiuda. Haokubusid läks aastas paarisaja ringis. Suvel talvehagu ei raisatud, siis korjati igapäevane pliidikütus  kõrvalolevast riigimetsast mahakukkunud okste näol. Seetõttu olid metsaalused vanasti ema jutu järgi nagu riisutud. Samamoodi hakkas toimuma meie küttemajandus. Talveks sai ema siiski kolhoosist osta 5 ruumi lepapuid. Sellest oli vähe ja nii tegime emaga kahekesi veel kraavidelt sadakond kubu hagu. Suvel oli mu kohus iga päev korjata kaks ema õmmeldud sangadega tassimisriide täit mahakukkunud kuivi männioksi. Nendega   tegime süüa.

Raba saun, mu uus kodu, oli jälle jõe kalda peal. Siin voolas jõgi aga tunduvalt sügavamas sängis. Veepiirilt majani oli viiskümmend sammu, kuid maapinna tõus   majani oli normaalse veeseisu korral 4 meetrit. Pool kilomeetrit allavoolu oli Kullamaa vesiveski  ja veskipais. Neil aastatel oli jahvatustööd palju. Kõik talupojad, hiljem  kolhoosnikud ümbruskandi küladest tulid oma hobuvankrite ja viljakottide koormatega siia. Mõnikord oli järjekord paari-kolme päeva pikkune. Siis aeti juttu, pikutati veskikojas ja vahetevahel tõsteti käsivintsiga uued kotid üles lae peale, kus vili veskikolusse kallati.  Leivakotid olid meestel kaasas, öösekski visati pikali siiasamasse veskiruumi. Aga siis tekkisid ju ka loomulikud vajadused. Selleks oli ehitatud  künka otsa laudadest kokku löödud kemmerg. Nagu räägiti, oli see ehitatud veel enne sõda vallavalitsuse kurja korralduse peale.  Ega nüüdki väiksema häda korral viitsitud sinna minna, hiiliti lähemal olevate põõsaste taha.

Natuke peaks rääkima veski ja  paisu ehitusest. Jõgi oli siin umbes  20 meetrit lai ja see oli tõkestatud paisuga . Paisu alumine osa oli valatud betoonist, peal oli kaks rida väravaid. Kevadel, kui veed olid suured ja polnud palju jahvatamist, võeti ülemised väravad ära, et liigne vesi juhtida alla nn „ämmaauku“.  Mõlemad väravaread võeti ära ainult heinaajal. Siis said jõeäärsed talud, hiljem koolhoosipered jõe kaldad veepiirini puhtaks niita. Ka mölder kasutas madalat veeseisu omal viisil. Sel ajal, mis kestis umbes 3-4 nädalat, remonditi paisu ja tambiti saviga kinni kohad, kus vesi oli hakanud läbi savist ja kruusast tammi aluse imbuma.  Siis tõsteti vesiväravad jälle ette ja hakati jahvatamiseks vett koguma.

Jahvatamiseks juhiti vesi veski alt läbi, kus oli horisontaalne turbiin veskiseadmete käitamiseks . Ülemist ava, mille kaudu vesi veski alt läbi juhiti, nimetati liigsilmaks. Teispool veskit, peale turbiini läbimist kukkus vesi   „kostiauku“. Vahepõikena, kostiaugu juures,  päris veskihoone all olid kõige suuremad, musta selja ja kollase kõhuga ahvenad.  Selliseid sai püüda veel ainult Vanaveski talu alt, enne kui jõgi alpooll Silla asulat süvendati kraaviks. Seal elasid nad üksikutes meetrisügavustes hauakohtades, õieti aukudes, mis vaheldusid  madalate rohtunud lõikudega, kus vesi vaid veidi jalapöiast kõrgemal vulises. Kostiaugust allpool oli vesi madal, paarkümmend sentimeetrit. Selle jõeharu vastaskaldal kasvas nn „Sitalepik“. Nimi tuli sellest, et enne kemmergu ehitamist käidi seal üle jõe oma suurematest hädadest lahti saamas.  Ülalpool veskit ei tulnud kõne allagi kellelgi oma häda teha jõe kaldal kasvavasse võpsikusse. Sealt oleks vihmad selle jõkke uhtunud. Kes sellise veega jahvatatud viljast tehtud leiba sööb! 

   Paisu juures oli ülavoolu kaevatud kanal, mille teine ots oli kinni. Selle kõrval oli nn abitamm, kus umbes kolmemeetrine lõik oli kitsas, pealt vaevalt pool meetrit lai. See oli ettenägelikult rajatud selleks, et erakorralise suurvee või jäämineku puhul võimsad veevood ei lõhuks veskipaisu. Vajaduse korral sai labidaga  kitsa koha pealt veevool avatud ja üleliigne vesi tormas enne paisu madalale luhale ja sealt edasi veskist mööda jõesängi allpool „ämmaauku.“  Need lasi ehitada 1890tel krahv Leon von Buxhoeweden, kusjuures talumehed vedasid vajaliku mulla ja kruusa hobustega talvel jää peale. Ilmselt oli tal ehitusnõunik, kel olid kõrged hüdroloogilised teadmised.
Kolhoosi ajal ei teadnud kohalikud „insenerid“ sellest midagi. Kanali ja jõe vaheline kallas  kaevati ekskavaatoriga välja, et tekitada suur veskijärv paisu peale. Järgmisel aastal oligi erakordselt vihmane suvi. Vesi tõusis pealpool paisu ligi paar meetrit ja murdiski paisu maha. Sellisei õnnetusi oli hiljem veel paar korda, kuni  ehitati uus pais valubetoonist ja terasväravatega.

Krahvi ajast on teada humoorikas rahvapärimus veski remondist. Veskimeheks oli Möldri August. Ta pidi ära vahetama juba kulunud vesiratta. Vesiratta võll tuli teha väga jämedast puust. August ja mõisa metsavaht läksid härra juurde ja seletasid, et seda võlli ühest puust teha ei saagi, peab neli puud kokku panema. Saadigi nelja puu raiumise luba. Vesiratta võll tehti siiski ühest puust ja kolm tüsedat palki müüdi hea raha eest maha.
Pealtpool paisu oli kaevatud veel üks kanal, mis möödus möldripere saunast ja suubus sadakond meetrit allpool veskit veidi laiemasse käänukohta jões, mida me nimetasime Kanaliauguks või Pesuauguks. Võib-olla oli seal varematel aegadel linu ja muid suuremaid palakaid pestud ja loputatud? Aga võib-olla hoopis lambaid? See kanal oli umbes 2 meetrit kõrgete kallastega ja varem oli selle ääres villaveski, mida käitati vesirattaga. Ka sellel kanalil oli olnud pais, kuid ei villaveski hoonet ega paisu 1940te aastate lõpus seal enam ei olnud.

Ülalpool paisu oli sel ajal mitme küla laste ja noorte suvine lemmikkogunemispaik.  Kui oli tahtmine suplema minna, öeldi:  „Lähme paisu peale!“. Seal oli hommikust õhtuni ikka kümmekond noort, enamik alla teismeea, sest teismelised tegid juba hoolega tööd. Kes rohis kolhoosipeete, kes oma aiamaad või tegi lehmaheina. Alles õhtu eel kogunes vanem seltskond – 12 kuni 16 aastased. Peale tunnist kuni kahest suplust ja möllu mindi Kullamaa rahvamaja taha võrkpalli mängima ja seda tehti , kuni päike oli metsa taha vajunud ning palli enam ei näinud. Jõgi oli selles lõigus kalda ääres umbes 1 meetri, keskel 1,5 ja kohati isegi üle 2 meetri sügav. Paisust kaugemal läks veel sügavamaks, seal polnud huvitav. Paisule lähemal oli mitu suurt kivi jõepõhjas, neid hüüti „Liisudeks“.  Vahel käis võistlus selle peale, kes Liisu üles leiab. Liisude kõrgus põhjast oli pool meetrit ja rohkemgi. Siis tuli püsti vees olles end kätega edasi sõudes varvastega katsuda, kas satud Liisu peale. Mõni Liisu oli just nii kõrge, et kikivarvul kivil seistes ulatus nägu välja.

Seda päeva igal suvel, kui mölder August Nappus tõstis vesiväravad välja ja lasi paisupealse vee alla, et hakata valmistuma paisu remondiks, ei lasknud keegi mööda. Valla lastud vesi tormas  vahutades ja keeriseid moodustades paisutammilt alla ämmaauku.  Enne oli veetase ülalpool  paisu poolteist kuni kaks meetrit kõrgem  allpoolsest.  Nüüd langes veetase ülal lausa minutitega, allpool aga tõusis , sest kitsas säng allpool kostiaugu suuet ei suutnud korraga niipalju vett vastu võtta. Meie meelistegevus oli ülalpool paisu end lasta voogudega alla viia. Algul julgesid seda teha ainult suuremad poisid, sest veevood olid nii võimsad, et keerutasid julget laskujat omatahtsi. Poole tunni pärast, kui veetase ülal ja all olid rohkem ühtlustunud, läksid kilgete saatel kõik, ka tüdrukud. Oh seda põnevust!

Ühel suvel, see oli vist aastal 1951, ehitasid kohalikud mehed kolhoosi brigadiri Edgar Ströömi eestvõttel männipostidest ja lattidest ujumissilla umbes 50 meetrit paisust ülespoole. See ehitati kolhoosi juhatuse otsusega ja kulul noorte vaba aja veetmiseks. Vettehüppamiseks oli poole jõeni ulatuva silla otsas  umbes mehekõrgune hüppetorn.  Sild oli umbes meeter lai , kokku löödud laudadest. No see oli vast elamus! Torni ronimiseks tekkisid järjekorrad, vähesed leppisid vettehüppamisega sillalaudadelt, mis olid pool meetrit veepinnast ülalpool. Enamik poisse olid siis kõvad kalamehed, muidugi õngitsemisel. Sillapostide ümbruses hakkasid ujuma ahvenaparved. Küllap oli postide varjus hea saaki varitseda. Hommikuti, varem kui lapsed kogunesid, sai siis siin ahvenaid õngitsetud. Vesi oli läbipaistev meetrini ja rohkemgi. Põnev oli päris pikali olles lauapragude vahelt uurida, kus mõni suurem ahven  parajasti on ning siis õngenööri otsas olev konks ussikesega ta nina ette sokutada. Õngeritva polnud vajagi ja võtmine oli enam-vähem kindel.

Täiskasvanuid käis seal väga harva, mõnikord heinamaalt tulles end higist loputamas. Sel ajal oli selline elu loomulik maaelu. Kellegi isa-ema oma lapsi taga ei otsinud, ega muretsenud nende pärast.  Kui midagi juhtub, teised on ju juures! Nii said kõigist iseseisvad inimesed juba teismeeas. Nagu mu koolikaaslasedki Merekalandustehnikumi päevilt, sõisin minagi  juba 16 aastaselt üksi kolmeks kuuks  Murmanski ja sealt Barentsi merele tööpraktikale tollase Nõukogude Liidu  kalalaeval.

Nüüd jõemaastikust minu kodu ümber. Meie saun , nagu öeldud oli kõrgel jõekaldal. Siin oli jõel kahekordne säng. See, kus me maja, oli umbes paarsada meetrit laia ürgoru kallas. Ilmselt oli see tingitud pinnase uhutavusest või pehmusest, et sajandite jooksul oli jõgi oma vesi veeretades uuristanud end üha sügavamale ja sügavamale. Nüüd oli põhi käes, vesi voolas mööda klibust, kohati päris paest põhja. Nendes kohtades, kus paas oli sügavamal, olid ka sügavamad,  nn hauakohad. Ja ega ürgoru külgede  pinnaselgi ühtlane lõim ei olnud. Veidi mu kodust allapoole oli ürgorg pitsunud ainult kolmekümne meetri laiuseks ja kolm meetrit allpool ürgoru pervi  voolas viieteist meetri laiune jöelint. Ülevalpool kodu oli ürgorg eriti võimas ja kaunis oma mitmekesisuses. Kord laienes see 150 meetrini, kord kitsenes  50 meetrini.

Et veevoolud pidid sajandite jooksul jõesängi moodustamiseks otsima ikka pehmemaid kohti, oli jõgi seal väga käänuline.  Käänakud aina tihenesid ja muutusid üha järsemateks. Käänukohtadel oli ette tulnud ilmselt kõvem pinnas ja mõnes kohas oli jõgi peaaegu tagasi pööranud. Sellistes kohtades olid moodustunud hauakohad. Neil kõigil oli ka nimi. Esimest, kõige järsemal käänakul olevat nimetati Pöördhauaks, teine, laiuselt suurim, oli Vahehaud ja kolmas Katlahaud ehk Hauakatel.  Siia olevat kauges minevikus maetud katlatäis kulda. Selle saab kätte, kui täiskuu ajal neljapäeva keskööl minna  jõe äärde, kaasas ühes pesakonnas sündinud seitse kukepoega. Kuketibud tuleb siduda ühe nööri kulge ja nööriots tuleb vette visata.  Siis aga tuleb lugeda sõnu, mida keegi siiani pole üles leidnud. See on salapärane ja räägitakse , et põhjatu haud, seepärast seal kunagi ujumas ei käidud. 1930tel aastatel rajati  sillaga supluskoht Katlahauast sadakond meetrit ülespoole.

Kõrge, lageda liivase kalda peal oli Liiva talu saun ja selle läheduses meetrisügavused augud. Neid kasutati siinkandis kartulite, porgandite ja naerite-kartulite-peetide ületalve hoidmiseks. Kodukeldrid olid väikesed ja sinna mahtus talvevaru kuni kevadeni. Kuid süüa taheti ju uue saagini. Kevadel võeti seest kuuseokstega hiirte vastu vooderdatud, pealt õlgede ja liivaga kaetud augud lahti. Liivases, kuivas pinnases säilis kartul ja juurvili kadudeta.

    1970te aastate algul ehitas Läänemaa metsamajandi Kullamaa metskond sinna nn Jäägrikoja, väljasõidu- ja pidutsemiskoha. Eks see oli mõeldud kõrgemale nomenklatuurile, kuid said oma juubelipeod seal peetud ka kõik majanditöötajad.  Siis laiendati süvendamisega Pöördhauda ja otse Jäägrikoja ette jäänud Katlahauda. Idülliline  looklev jõgi muutus ühtlaseks laiaks veeväljaks. Kõige järsemalt pidi vesi suunda muutma Pöördhauas. Siin tormasid suurveed otse vastu mitme meetri kõrgust kallast ja pidid pöörduma edasi voolamiseks  isegi veidi tagasisuunas. 1953.aasta suviste  suurvihmade ajal tõusis vesi seal üle poolteise meetri ning umbes 15 meetri pikkune osa kaldast langes  pool meetrit maalihkena allapoole.   Hilisemate aastate jooksul on kallas vajunud tasapisi veel samapalju.

Jõgi oli väga kalarikas. Siiasamasse Pöördhauale lähenedes võis näha suurte, kuni paari- lolmekiloste turbade parvi. Turvad armastasid ilusatel, soojadel  ilmadel tulla veepinnale, tumedad selja- ja sabauimed veest välja ulatumas. Niikui  inimene lähenes kõrgel kaldal nende vaatevälja, oli kogu parv korraga kadunud. Seda väga ettevaatlikku, võimsat kala oli väga raske püüda. Jõekaldale tuli läheneda roomates ja sööt tamiili otsas tuli visata vette ilma raskuse ja korgita. Kui jõhv näppude vahel liikuma hakkas, tuli lasta kalal 3-4 meetrit liikuda. Siis võis kindel olla, et  turb on  sööda alla neelanud. Seda õpetas mulle siin  pea iga päev kalastamas käiv Saidlo, pastor Terasmaa abikaasa Taimo isa, kes suviti siin pikemat aega elas. Kord kõrgelt kaldalt jälgides  kala käitumist söödaga, oli näha, et esimesed meetrid liigub turb  saiakuul mokkade vahe, otsekui kaaludes, mida edasi teha. Kui midagi kahtlast tundis, sülitaski peibutise välja. Enamasti mindi ikka ahvenapüügile. Liiva talu taga, kus kaks  jõge, Koluvere ja Marimetsa ehk Iirassilla oja kokku saavad, oli alati kaldaserva või mõne mätta ääres ootamas suur ahven. Need olid ahned, kuid  kui mõni konksu otsast ära rabeles, oli korraga kogu parv kadunud.

See maastik oli pärit nagu vanalt õlimaalilt. Minu kodu juurest kõrgelt kaldalt  ulatus vaade üle esimese ürgoru käänaku. Vaid paar hiigeljämedat haaba kasvas järgmisel kõrgendikul.  Jalutades mööda ürgoru kallast nende puudeni, avanes vaade üle Pöörd- ja Vahehaua kuni Katlahaua kõrge kaldani.  Jalgtee kõrval kasvas üksik tamm. Sealt võis pea alati leida mõne tammepuraviku, haabade juurest haavapuraviku. Puravikke kasvas ka igivanade, seest tühjade sarapuupõõsaste all. Need põõsad olid jäetud siia niitmisel kasvama ajal, kui sarapuud peeti täieõiguslikuks viljapuuks. Ka metsõunapuid oli siin jõe ääres paar tükki. Needki olid kasvama jäetud samal põhjusel. Katlahaua kohalt paistsid  madala luha peal lookleva jõe kaldal Liiva talu hooned, kaugemal Jõgeva kõrts ja veel kaugemal Koluvere lossi sakilised tornitipud ning mõisa viinavabriku korsten.  Selline vaade oli võimalik seetõttu, et kuni 1950te aastate esimese pooleni  tegid jõe kaldal elavad pered oma lehmaheina käsitsi vikatitega niites jõekallastelt. Ka küttepuid tehti peamiselt jõekaldal kasvavatest leppadest. Kasvama oli jäetud ka paar tamme.

Kui vaadata aega 70 aastat tagasi, siis tamm oli siinkandis väga haruldane.  Liivane maa kasvatas hästi ainult mändi. Üks suurem, paarisaja aastane tamm kasvas Vallikraavi ja Liiva tallu viiva tee lõikumisel ja üks noorem, käsivarrejämedune, Vallikraavil leppade hulgas. Ka selle tamme all leidus  puravikke.  Kord lasi metskond raiuda puhtaks Vallikraavi kaldad sinna kasvanud leppadest.  Vene mees, kes Peipsi äärest oli siia rännanud tööd otsima, raius kohusetundlikult maha viimase kui vitsa, ka selle tammekese. Ema nuttis mitmel päeval. Tamm oli hakanud kasvama aastal, kui ta siia elama tuli ja ta käis tema sirgumist vaatamas pea igal nädalal.  Nüüd, aastakümneid hiljem, on nende tammede seemnetest hakanud kasvama tuhandeid noori tammesid. Nii lagedal kui ka metsa all on massiliselt tamme järelkasvu. Miks tamm enne järelkasvu ei andnud? Tamm, kui laialehine liik on suhteliselt külmaõrn ja Eestis oma areaali põhjapiiril. Ehk ongi tegemist olulise kliima soojenemisega viimasel poolsajandil.

  Paisust kuni meie saunani ja natuke veel edasi, endise Liiva talu piirini  Vallikraavi kohal tegi heina Saare pere – Triinu ja Karla. Peamine niitja oli Triinu, kes suve jooksul lipsis vikatiga üles-alla pea kilomeetripikkuse jõekalda veepiirilt  3-4 meetri  kõrguseni. Karla oli heina pööraja-kuivataja ja üles kaldapealsele tassija. Hiljem viisid nad kahekesi oma vana hobusega heina talvekorterisse. Hiljem, kui kolhoosid hakkasid rajama kultuurheinamaid, jäid viletsamad  aru- ja metsaheinamaad kolhoosnikele heinategemiseks. Tulid ka esimesed masinad  ja naabrimehest traktorist  niitis  viierublase või pudeli eest ka naabri tüki maha. Nii jäidki  jõekaldad, metsasihid ning kraavikaldad niitmata ja ajapikku  võsastusid.  Hiljem sai võsast mets ja kadusid  ka kaugvaated üle kauni jõesängi, kõrgete kaldajärsakute ning hõbedase selgeveelise jõelindi.

Nüüd, 60-70 aastat hiljem on maastik tundmatuseni muutunud. Jõekaldad on niitmata ja võsastunud, ka kehvad aruheinamaatükid kaldapealsetel on metsaga kaetud. Et jõge näha, tuleb end läbi suruda kibuvitsa,- türnpuu- ja paakspuuvõsast. Õnge sisseviskamise lootustki pole. Puud on paindunud jõe kohale, kohati jõkke murdunud ja vedelevad seal mustade krokudillidena. Pole ruumi, et õngeritva vibutada.  Piki jõge on võimalik liiuda ainult paadiga, kuid see ei paku enam sellist vaadet üle ürgorus lookleva jõe. Vesiveski ei jahvata enam aastaid, seepärast on vesi seisev ja kuumadel suvepäevadel läheb õitsema – kattub paksu, haisva  vetikakihiga. Kristalne vesi on kadunud. Kuna varem pideva jahvatamisega toimunud veevahetust enam ei ole, vesi ei liigu,  on jõepõhja ladestunud paks mudakiht. Iga vihmahoog liigutab kaldaäärset muda ja muudab jõevee kollakaks läbipaistmatuks olluseks. Kümned süvendatud ja puhastatud metsakraavid toovad jõkke pruunikat rabavett. Kalad ja vähid on peaaegu kadunud. Õngitsen vahel oma Haldjametsa lapsepõlve-, nüüd suvekodu paadisillal, vahel teen tiiru ka jõel, kuid suuremaid, kui sõrmepikkusi ahvenaid pole õnnestunud saada. Turbasid ja lutse pole enam üldse näinud, need kalad tahavad külma puhast vett. Olen proovinud ka vähke püüda. Suve jooksul on sööda peale tulnud  2-3 väikest vähki, kelle olen  tagasi  saatnud. Paarkümmend aastat tagasi kolisid siia jõe äärde koprad, kes on siin puid vette langetanud ja kelle  kaldasiseste koobaste õhutusaugud ohustavad kaldal käijaid. 

   Paisu juures pole kosta laste kilkeid ja noorte hõikeid, kaldapealne on räämas, takjaid ning  nõgeseid täis. Sitalepik on vahepeal maha raiutud, kuid juba on  täis mets asemele kasvanud.  Lastel on nüüd muud huvid. Millised, ei teagi õieti, sest ka Kullamaa rahvamaja taga, kus nüüd on korralik staadion, pole kedagi näha palli mängimas.  Uus supluspaik on valla poolt loodud tehisjärve äärde Liivamägedes, kuid nüüdsel ajal käiakse seal perede kaupa ja autodega.
Lisan siia ka oma klassiõe Mare Aavekuke mälestused Kullamaa jõest ja jõeäärsest elust. Ta saatis need pärast seda, kui oli lugenud minu kirjutatud lugusid jõemaastikest ning Liivamägedest. Kui oleks veelgi kirjutajaid...

Lugesin täna su jõemaastikke. Kas pole huvitav samu paiku teiste silmadega vaadata. Kui ma käisin 5.klassis,elasime ühe talve Kiimassillal. Ema oli ju arreteeritu naine ja kolhoosist  anti emale käsk kätte, et talv tuleb Kiimassillal elada ja lehmi talitada. Sinna tuli sel talvel veel Ströömi Helga ja kui sa Jakovlevi Viktorit mäletad, siis tema naine koos poja Lauriga ka. Olin sellest lastekambast vanim ja omamoodi kohtumõistja. Vaat see 1953. aasta kevad tuli hästi vara, maipühade ajal kasvas pikk rohi ja me käisime juba ujumas. Jõe Reet (Marleen) siis tutvustas mulle neid oma koduümbruse ujumiskohti. Pidime alati salaja hiilima, et poisid ei näeks. Kuskil seal ambulantsist natuke Kuudri poole see koht igatahes oli. Aidavahi plikad olid ka kambas. Hiljem, kui jälle kodus elasime, käisime Jõeoru juures ujumas.  Paisule me ei riskinud tüdrukutega minna, meist keegi polnud eriti kõva ujuja. Hiljem tegi Riistopi Ene meile kõigile silmad ette. Ta tahtis siis ka ujuma minna,kui oli mitu päeva sadanud ja sooja polnud kuskil. Mul oli isa kõva kalamees, ta käis Kalju jõe ääres kalal. Enne kinni panemist oli tal seal mõrd ka sees ja tema paremad kalakohad jäid mullegi meelde. Õismanni maja juures oli sügav auk, ilmselt linaleoauk olnud. Kui kala kuskil võtta ei tahtnud, läksime ikka sinna. Aga ma ei mäleta, et meist keegi oleks sealt kala ka saanud. Ainult näkkis alati ja kõvasti. Isaga sai nalja ka, ta tahtis üksi püüda ega sallinud, kui keegi lähemale kui 3 m oma õnge vette sokutas. Ükskord kutsus ta mind allapaisu kalale. Ta oli mõrrale kaks küljevõrku pannud ja toiakate külge kinnitanud. Lähen mina siis oma toiakaga ühel pool jõge, isa teisel pool. Mingi suur kivijurakas jäi mulle jalgu ja ma lendasin ülepea vette, toigas muidugi allavett. Isa lõi oma toika kaldasse kinni ja tuli diagonaalis minu toiakat püüdma, ise mind hurjutades ja kobaks sõimates. Kuniks käis mauh! ja kukkus sellesama kivi otsa, ainult soni jäi pinnale ujuma. Ma istusin vette ja naersin seda pilti, mis mul avanes. Isa puristas ikka tüki kauem, kui mina. Lõpuks sai vist olukorra absurdsusest aru ja siis naersime mõlemad. Peale sõda käisid ema-isa paar korda suve jooksul kala "raiumas", gaasilamp oli paadi ninas, isal ahing käes ja emal aerud. Solistada ei tohtinud. Mäletan, et koja seinal rippusid ikka mitu korda haugid, sabad vastu maad. Ka vähki oli piisavalt, mina sõin ainult sõrgu ja lakkasid. Kullamaal oli teemaja, poe Altmäe poolses otsas. Vanaemale oli tellimus, suured saksad käisid kärakat panemas ja vanaema pidi siis teatud arvu vähke sinna viima. Kui isa juba kinni oli viidud, oli vähk ikka minev kaup. Ema oli mul igavene argpüks, ta ei julgenud konna koorida ja natale siduda. See töö jäi meile Ellega. Olin nii 9-10 aastane, Elle lõi raudpoldiga konna maha , mina tõmbasin naha üle silmade. Ei tea kas praegu saaks sellega hakkama. Jube värk. Vanaema oli mul üldse julge, sai iga asjaga hakkama. Õpetas ikka, et vaata laps, elus võib tarvis minna. Ära sa seda kuskile kirja pane, loevad ja löövad risti ette, et küll olid ikka inimesed, vaat mida nad lastel teha käskisid .Olime vist liiga agarad, konni polegi enam! Meie jõgi sai kõige esimese ja hirmsama paugu sel kevadel, kui Ainiga Kullamaale elama tulime, oli 1967aasta. Koluvere katlamaja õlireservuaar oli maa-aluse torustikuga ühendatud, kuskilt lekkis. Kraavid olid kõik kütust täis ja kui siis kevadel ots lahti sulas, siis muudkui tuli, tuli, tuli. Nädal aega jooksis läikiv õlilint paisust alla, hoolealused riisusid ja põletasid kaldaid. Oma 10 aastat hiljemgi ei tohtinud põhjamuda liigutada, õlilaigud tõusid pinnale. Läks mööda omajagu aastaid, ühel ilusal kevadhommikul lähen õue, hirmus õlihais igal pool. Läksin jõe äärde ja mööda Valuoja (Juta maja taga) tuleb aga jälle metsa poolt õlioja. Läksin siis seda mööda sigalani välja. Seal oli kütjaks Piirimäe Karla, pani pumba tööle ,et reservuaarist päevane kogus väiksemasse paaki pumbata. Ja unustas pumba tööle. Aga õues olid kõrvuti kaks kaevu, ühesõnaga ülevoolav õli sattus sadevete ärajuhtimise torusse, sealt kraavi ja jälle jõkke .Seekord läks oma 3 tonni jõkke. Mis kala sa siit veel tahad. Vallasaksad –„vesiehitusinsenerid“ ei lase kalal üles ka tulla. Veski alt saaks kalatrepi küll ehitada.l

Lapsepõlvest pärandunud, pühad ja mõistatuslikult kadunud maastikud II

Kullamaa mets ja Liivamäed

Hakkasin koolis käima Silla Mittetäielikus keskkoolis, hilisema nimega Silla 7-klassiline kool 1948.astal. Kullamaa kandist oli minejaid palju; Kullametsast, mis varem kandis Kullamaa II küla nime, Kullamaa alevikust, Urvastest, Koluvere küla siinpoolsest otsast. Tagasipõikena, Kullametsa nimi tekkis pärast sealse Metsa kolhoosi ühinemist Kullamaa kolhoosiga 1950tel. Siis ei saanud ju kahte Kullamaa küla enam olla ühes kolhoosis.

         Hommikuti mindi tavaliselt üksi või paari-kolmekesi. Tunnid aga lõppesid enam-vähem korraga vähemalt paarile klassile ja kojuminek algas suure pundina. Vahepeal siis pudenes ära üks ja teine oma kodutalu teeotsas. Kullamaale jõudis tavaliselt vähemalt 5-6 poissi ja samapalju tüdrukuid. Need hoidsid enamasti omaette, aga vahel lõi mõni neist ka poistega kampa.

         Meie tavaline tee kulges üle Silla aleviku servas oleva Liivi jõe silla. Sild oli vägevate betoonist valatud piiretega, mille jõepoolsetes nurkades olid paksud raudtalad kaitseks kevadise jää lõhkuva toime eest. Keskmine osa oli hiigeljämedate palktalade peale sepanaeltega naelutatud plankudest. Kahel pool kõrgusid kolnurksed sõrestikud püsttalaga keskel. Kui ehitati Risti –Virtsu asfalttee, see oli 1960tel, viidi tee alevikust mööda ja vana silla puuvärk lõhuti maha. Siis aga kulges meie tee üle silla, allgi sai vaatamas käidud ja kalu uuritud. Kohe paremat kätt oli Vene kirik, selle juurest põikasime läbi, vaimuliku pere  Vaimla lapsed jäid sealsamas maha. Mõnikord oli kiriku uks lahti ja preestri asetäitja diakon Vaimla toimetas seal midagi. Ta ei keelanud meid sisse astumast. Küll oli seal kullakarralisi lippe ja vimpleid, pühapilte ning kuldsete leheservadega üüratult pakse raamatuid. Mina oskasin vene keelt juba esimeses klassis, kuid see oli hoopis teistsugune vene keel, sain aru ainult üksikutest sõnadest. Pärast sain teada, et see oli kirikuslaavi keel, Bulgaarias asuva kloostri munkade Cyrillose ja Methodiose välja mõeldud – kirillitsa.

         Edasi tuli käänuline munakivitee. Risti-Virtsu postmaantee, nagu vanemad inimesed veel peale sõda seda nimetasid. Kui jõudsime Vaprise ja Pilme majadeni, keerasime tavaliselt otse üle põldude Kullamaa kiriku torni suunas, hoides nii täisnurkse teederistini mineku tee kokku. Siht oli pea iga päev üks ja sama – Rohumägi ja Liivamäed. Vahepeal sai maiustatud Ausamba aia ümber oleva viirpuuhekist korjatud suurte, jahuste marjadega. Haigla kõrval oli vana võlvkelder maa sees, seal leidus mitmesuguseid raamatuid saksa keeles. Haigla oli sisse seatud endisse pastoraati, kirikumõisa peahoonesse, sealt need raamatudki.

         Rohumägi asus surnuaia taga. See oli ümbritsevast maapinnast umbes 10-15 meetrit kõrgem liivaküngas, kaetud kidura rohu ja sammaldega. Männipuud aga olid päris vägevad, andis ümbert kinni võtta. Ema rääkis hiljem, et tema emal, Koluvere lossiaedniku kaasal oli komme pühapäeviti hobune vankri ette rakendada, oma kuus last peale upitada ja sõita lossi juurest Rohumäge ja Liivamägesid vaatama. Ema oli hakanud seda mäletama nelja-aastaselt, aasta oli siis 1912. Paar astat hilisematest käimistest aga oli tal meeles, et Rohumägi oli üsna paljas, puukesed olid temastki lühemad. Krahv Leon von Buxhoeweden oli 1911.aastal lasknud Rohumäele metsa istutada, et pidevalt künkatipus lõõskavad tuuled ei viiks liiva tema mõisa kõrvalasuvatele põldudele. Edasi viisid hobune ja vanker aednikupere üle peaaegu lagedate liivaküngaste suurte liivamägedeni Kullamaalt umbes kilomeetri kaugusel. Siin ja seal oli jändrikke, jämeda tüve ja tiilte mõjul liivast paljaksuhutud juurtega männihiiglasi. Maalilist maastikku liigendasid metsateed, vaheldusid väikesed lagendikud, puudetukad ja sarapuupõõsad. See oli Kullamaa mets. Seda metsa on mainitud juba Kullamaa vakuraamatus kui kogukonnametsa, kus rahvas oma pudulojuseid karjatab. Laiemas mõttes on Kullamaa metsaks nimetatud kogu metsaheinamaade ja puisniitude vööndit, mis algab Kullamaa Rohumäe tagant ja ulatub Ubasalu küla taha.

         Rohumäel on alati olnud kiigekoht. Ka peale sõda ehitati sinna suur rahvakiik. Suvel koolist koduteel sai seal mõni kord kiigutud. Enamasti tüütas see varsti, kui just tüdrukuid kaasas ei olnud. Siis läks pikemalt, igaüks tahtis ise näidata, mida oskas ja tüdrukutele ka kiiku teha, nii et need kiljusid. Edasi läks tee aga alati Liivmägede poole. Enne päris „mägedeni“ jõudmist tuli ületada nüüd juba võsastunud kuni 3 meetri kõrgusi rohtunud liivakünkaid. Mida edasi seda laiemaks need muutusid, mõni oli kõrgem ka.Ja ikka ümberringi jändrikud hongad, mida oli säästetud raiest ilmselt mõnisada aastat. Lõpuks jõuti kohale – ees laius oma 150 sammu lai ja pikk liivalasu, kõrgust vast 2-3 meetrit. Siin oli 1920/30tel aastatel olnud Kullamaa Kaitseliidu malevkonna lasketiir. Kohe selgus ka , miks siia nii kibeleti. Igamees asus noa või lihtsalt kätega urgitsema liivas. Paarikümne aasta jooksul oli siia liiva sisse jäänud tuhandeid püssikuule, samuti vähesel määral kaduma jäänud padrunikesti. Kuulid olid liiva sattudes muutunud tinaplönniks, mida ümbritses rebenenud vaskkest. Siis näidati üksteisele uhkusega mõnda kuuli, mis tervem oli. Ja kui palju siit sai õngetinasid! Arvan, et mul on praegugi , peale 70t aastat, kuskil karbis neid tinaplönne. 

         Ka talvel oli huvitav sama teed kodu minna. Vast huvitavamgi. Kõik me käisime koolis suuskadega. Siis läks Rohumäel juba rohkem aega. Mäe erinevatel külgedel olid erineva järskusega allalaskmisrajad. Kõige ägedam oli „Koluvere pool“. See oli pea püstloodis ja siit juba tited alla ei julgenud lasta! Tagumine külg oli raske seetõttu, et rada oli tehtud läbi hästi tihedalt kasvavate mändide. Kui küünarnukk või suusakepp jäi suure kiiruga ühe puu taha, võisid kindel olla, et järgnevalt paiskusid järgmise puu vastu ning lõpuks leidsid end kukerpallitavat koos suuskadega mäe jalamile. Oli ka mõni luumurd või nihestus, kuid ei ise ega ka vanemad ei teinud sellest välja. Las harjutab! Elus kulub kõik ära! Ei kujuta tänapäeval sellist asja ettegi. Mõni lapsevanem ei saaks vist muud kui kohut käia. Kes lubas? Kus järelvalve? Miks õpetajad ei hoiatanud? Tõenäoliselt oleks see mõnele juntsule viimane suusamatk ilma isa-ema järelvalveta.

         Veel toredamaks läks siis, kui kolhoosi mehed ehitasid väikese trampliini läänepoolsele mäenõlvale. See oli laugjam ja niisama alla sõita polnud mingit huvi. Suuremad, 6-7 klassi poisid aitasid  kaasa ja umbes 2,5 meetri kõrguse stardiplatvormiga mägi valmis mõne päevaga. Suuremad hüppasidki ülalt alla lastes 7-8 meetrit ja rohkemgi. Väiksemad  alustasid poolelt kõrguselt ja said 3-4 meetrit kirja. Kui isu täis, läks edasine teekond Liivamägede poole. Nüüd ei olnud eesmärgiks kuulide väljakraapimine vaid tee peal olevatel küngastel järsemate ja ohtlikumate allasõitude otsimine. Mõni leidis sellise, et tuli alla suusad otsapidi maa sisse. Oli ka üks selline rada, kus tõusud ja laskumised teel suurele mäele vaheldusid nii kiiresti, et anna ainult hoogu.

         Lõpetasime kooli Sillal. Mindi laiali tehnikumidesse, keskkoolidesse. Kokku saadi koolivaheaegadel. Ikka ja jälle mindi lapsepõlveradu mööda Rohumäele ja Liivamägedesse. Kolhoosiperedel oli loomi vähe ja need olid laiali, kolhoos seal ei karjatanud. Künkad ja künkavahed võsastusid. Künkad ei hakanud võsa sees silmagi, enne kui olid päris juures. Lõpuks ei saanud suuskadega sõitagi võsast läbi.

         1960te keskel hakati õgvendama Risti-Virtsu maanteed ja seda asfaldi alla panema. Materjali hakati vedama Liivamägedest. Suur mägi, kus oli lasketiir, veeti kõigepealt ära. Siis asuti väiksemate mägede kallale. Kui ka need otsa said, hakati suure mäe kohal sügavuti kaevama. Liiva jätkus ja sinna moodustus paisjärv. Vett tuli rabast küllaldaselt ja allapoole ehitati pais-regulaator üleujutamiste vältimiseks. Paisjärve kaldalt leiti luid ja sütt. Arheoloogid selgitasid välja, et seal oli asunud pronksiaegne asulakoht.

         Olen viimastel aastakümnetel käinud seal igal aastal. Varem koos lastega, nüüd lastelastega või lihtsalt üksi. Kunagistest võimsatest sisemaaluidetest pole järgi midagi. Nüüd on see ala osa Marimetsa looduskaitsealast. Need luited on rannikust kaugeimad (umbes 40 km) sisemaaluited. Siin kasvab vareskaera, mis on Eesti mandriosa ainuke kasvukoht. Kevadsuvel õitsevad kauneima nimega  käpalised, tumepunased  neiuvaibad, lakk-uibuleht, nõmmeliivatee, leesikas, hunditubakad,  karukellad ja talvik. Leida võib ka seenlille, seda Liivamägede servas kasvava kuusiku all. Rohttaimi jääb aga iga aastaga vähemaks. Peale liivamägede äravedamist hakkasid  alad metsastuma looduslikul teel männiga. Nüüd katab suuremat osa liivamägede piirkonda 30-40 aastane männimets. Pinnas on kaetud tiheda samblikuvaibaga. Ülalnimetatud taimi leiab üksikult ja gruppidena vaid vähestel puudevahelistel liivalaikudel.

         Lagedatel kohtadel leidub üsna palju sipelgahundi elukohti. Need väikesed röövputukad uuristavad kuni 5 cm sügavuse koonusja lehtri liiva sisse. Hoolikal vaatlemisel võib lehtri põhjas märgata kaht väikest täppi. Need on väikese röövli lõughaaratsid. Kui nüüd mõni väike putukas juhtub eksima ta kodu lävele ja mööda üsna järsu liivalehtri külge alla libiseb, haarab sipelgahunt suhulibisenud saagist välkkiirelt kinni ja tõmbab ta liiva alla. Kui saak söödud, ajab ta oma sõrataolise haaratsi uuesti liivast välja. Koolipoistena püüdsime vahel kärbseid või sääski ja lasime need liivalehtri servast alla. Sama tegid mu lapseed ja nüüd lapselapsed, ilma, et keegi neid õpetanud oleks.

         Liivamägede serval kasvas üks Kullamaa sümboleid, Sajaharuline mänd. See on aegade jooksul olnud Liivamägede-matka sihtpunktiks. Varem oli see mänd just Suure mäe taga, nüüd siis järve kaldast paarkümmend meetrit edasi. Mänd on juba maast-madalast mitmeharuline. Mehejämedused harud on siledad ja ja vonklevad-looklevad maadligi. Siit-sealt tõuseb mõni kõveram haru ulespoole, ristudes teisest maadligi jämedast harust väljakasvava oksaharuga. Mänd kasvab ühe väiksema liivakünka tipul. On selline pilt, nagu oleks tuiskliiv matnud aegade jooksul selle jändriku honga liiva alla, nii et väljas on ainult vana puu haraline ladvaosa. Kui vana on see puu? Seda pole võimalik määrata, sest osa tüvest on tõesti liivamäe sees. Igatahes mäletas mu ema, kes siin matkas 20.sajandi algul ema ja õdede-vendadega, seda puud samasugusena, kui ta oli 21.sajandi algul. Puu hakkas järsku kuivama aastat viis tagasi ja eelmiseks aastaks oligi ta oma elupäevad lõpetanud. Kullamaa üks sümboleid kadus koos poolteist sajandit vana Kullamaa vallaga. Võib-olla olidki nad eakaaslased, kes teineteiseta elada ei saanud! Tõenäolisemalt oli männi surm tingitud siiski veerežiimi muutusest. Sellises eas mänd enam juurde ei kasvata ei latva ega juuri. Kuigi mänd on üks visamaid puuliike, mõjub veekogu ta läheduses mõnekümne aasta jooksul hukutavalt. Vesi, mis varem püsis tema juurtehorisondis, liigub nüüd tahes-tahtmata madalamal asuva veekogu suunas, jättes juurekava janusse.

         Kullamaa Liivamägedesse rajatud paisjärv on huvitav selle poolest, et olgugi ta kogu ulatuses kaevatud liiva sisse, on seal kasvamas üsna mitmeid lubjalembeseid taimeliike. Tingitud on see Marimetsa rabast pealevoolavast, lubjarikastest allikatest  pärinevast veest. Paisjärve on süvendatud ja puhastatud kahel korral. Esimene kord oli see töö küllaltki pinnapealne ja järv kasvas uuesti kiiresti täis. Teine, mis viidi läbi juba Euroopa rahadega, oli põhjalik. Kahjuks ilmnes siin üks meie looduskaitseametkonna eripära. Tööle on võetud head ametnikud, kuid erialaspetsialiste ametkonnas napib. Niisiis toimuvadki kooskõlastused kõrgel ametkondlikul tasemel olemasolevate andmete põhjal.

         2000. aastal, just enne teise süvendamise algust, leidsin järve põhjapoolsel kaldal kogumiku soo-neiuvaipa. See on tüüpiline karjäärides, niisketel kraavikallastel ja luhtades kasvav ilus käpaline. Valkjad õied värelevad tuules nagu väikesed liblikad. Risoomide abil levib ta küllalt kiiresti alal, mis talle meeldib. Seda teades, hakkasin edasi uurima ja leidsin kaldarohu seest veel sadu õitsvaid soo-neiuvaiba taimi. Lugedes ühel 10 ruutmeetrisel proovitükil taimed ära, leidsin, et kogu umbes 0,3 hektarisel niiskel, rohtunud järvekaldal võis olla kuni 3000 õitsvat taime. Hiljem selgus, et keskkonnaamet ei teadnud sellest käpaliste kasvukohast midagi ja andis kooskõlastuse kogu järvekalda buldooseriga kokkulükkamiseks ja äraveoks, st kaitsealuste taimede kasvukoha hävitamiseks. Olen nüüd käinud igal aastal sealt soo-neiuvaipa otsimas, lootuses, et nõni risoomitükk ehk maha pudenes ja kasvana hakkas. Asjata, hävitustöö oli põhjalik, nagu euronõuded olid ette kirjutanud.

          Kõrvalepõikena Liivamägedest olgu mainitud, et tollase keskkonnaameti erilist profaansust näitas veel teine sarnane juhtum umbes samal ajal. Koluvere lossi ümbritseva paisjärve puhastamise kooskõlastusel anti luba tuhandete seal kasvavate valgete vesirooside hävitamiseks. Meenub jälle mu ema jutustus elust Koluvere lossis 20.sajandi algul. Ka siis puhastati lossi ümbritsevat paisjärve pea igal aastal. See käis nii, et veetase lasti madalamaks, mehed läksid paadiga järvele. Vesi oli siis veidi üle põlve või kuni niueteni. Ilm valiti muidugi soe. Kahelt poolt paati kiskusid nad või lõikasid lühikeste vikatitega välja kõik vesikasvud peale valgete vesirooside. Mõnda kohta jäeti alles hundinuiagrupp või natuke kalmuseid. Kallas kujundati lossiaedniku juhendamisel silmalegi kauniks. Väljakitkutud kasvud koguti paati ja paati edasi lükates puhastas 5-6 meest kogu järvekalda ühe päevaga. Alati lõid rõõmuga kaasa ka lapsed. Nemadki said mõne kopika prantssaia ostmiseks laadapäevil.

         Mis teha, elu on kiire, süveneda loodusesse ei saa endale lubada ka looduskaitseametnik. Pühendada vähemalt 2-3 päeva nädalas oma tööpiirkonna looduse tundmaõppimiseks, otseselt looduses käimiseks, nagu meie saime veel 1960-1970tel teha, ei tule tänapäeva ametniku puhul kõne allagi.

         Natuke lähemalt võiks rääkida siin kasvavast talvikust- huvitavast ja veidi salapärasest  taimest.

Veel pool sajandit tagasi peeti talvikut võrdlemisi haruldaseks taimeks. Nüüdseks on selgunud, et teda leidub siiski hajusalt üle Eesti. Eesti taimede määraja ütleb, et teda leidub kuivades männi- ja segametsades paiguti. Siiski on levikukaartidelt näha, et enamik leiukohti paikneb Kagu- ja  Põhja-Eestis, Lääne-Eestis on neid üksikuid.

Talvik (Chimaphila umbellata) on uibuleheliste sugukonda kuuluv igihaljas kanarbikuline poolpõõsas. Tema nimi on tuletatud kreekakeelsetest sõnadest cheimon ( talv) ja philos ( sõber). Gustav Vilbaste kogutud  talviku rahvapärased nimed pärinevad samuti põhiliselt Lõuna- Eestist: hobupain, lambakõrvad, oobiom, oopiumihaina, sariktalvik, sarikvarsakabi. Eestikeelne nimi talvik pärinevat  J.Kunderilt 1882 aastast. Igatahes paarkümmend Kullamaa ümbruse elanikku ja keskkooliõpilaste grupid, kelle loodusmatku seal olen juhtinud, taime nime ei teadnud. Nii et väga tuttav talvik Lääne-Eestis ei ole. Ka ei tunta siinkandis tema kasutamist rahvameditsiinis, kuigi kirjanduse järgi on ta kasutatav sisemiste haiguste raviks. Eriti laialt kasutavat talvikut indiaanlased eritusorganite häirete, langetõve, suhkrutõve ja haavade raviks. Seda hämmastavam oli see, et ala läbides leidsin kord sealt mitmekümne kuni sajakonna võsuga talvikukogumikke. Paaril hektaril võis olla tuhandeid võsusid. Kogumid kasvasid valgusrikka erivanuselise (30-50 aastat) männimetsa all liivasel pinnasel, enamasti koos pohla, leesika ja samblikega . Seega võib see leiukoht, nn. Kullamaa mets olla Lääne-Eesti suurim talviku kasvukoht. Üksikuid taimi võis leida 25-30 aastat tagasi ka Kullamaa Rohumäel, kuid pärast seda, kui seal hakati  jaanipidusid korraldama, talvikut  seal enam leidnud ei ole. Seega on talvik üsna tallamiskartlik ja inimpelglik taim. 

Nüüd aga jälle Mare mälestused ja täiendused selle omapärase ja haruldase Kullamaa-taguse maastiku saatuse kohta.

               Lugesin jälle suure huviga su blogisse lisatud lapsepõlvemälestusi. Millal see veel oli! Seepärast mõtlesin,et kirjutan,millisena seda aega ja kohta mina mäletan.Pean silmas just Liivamägesid ja Rohumäge.Lapsepõlves olid minu ja Elle suurimad mängukaaslased Riistopi Ene ja Malle. Olime ju enam-vähem üheealised, Jüri segas meid meie ettevõtmistes,Tõnust rääkimata. Liivamäed olid meie peamine mängumaa, polnud vist küngast, kus me poleks turninud. Seepärast tuletan sulle mõnd pisiasja meelde. Mäed algasid päris Riistopi vana lauda tagant, mille Eedi maha lammutas ja mis ulatusid põllu servani .Kui me Kullamaale esimest , seda punaste trepikodadega õpetajate maja  ehitasime (te olite Nappuse Antsuga ka ühe suve seal, Ants jäi KEKi, sina läksid Tartusse kooli vististi), tassiti need põlluäärsed künkad selle maja ümber täiteks. Keldrikorruse ehitasime maapinnale,hiljem veeti täiteliiv ümber. Sel kohal oli vana paemurd olnud, igatahes künklik see maa oli. See võis ka üks esimesi paemurdusid olla Kullamaal. See suur ja kõrge liivamägi veeti tõesti Risti-Virtsu maantee teetammiks,aga see oli siis,kui käisin 7.klassis ,niisiis 1955 a talvel. Niks korraldas veel enne rajooni spartakiaadi kahe tee vahel meile nädalase treeninglaagri. Passisime koolist tulles ikka autosid, et jalavaeva vähendada, nad ju sõitsid Liivamägedesse. Kutsusime seda mäge Põlluvahi mäeks, sest Põlluvahi talu oli just mäe põllupoolse (põhjapoolse) külje all. Ka oli mäe ja Eelmaa talu vahel loomade karjasmaa, kus asusid ka kurisuaugud. Sügiseti oli seal oma meetri jagu vett ja kevadel oli see  päevaga kadunud. Paepõhi oli ja sinna murrukohtadesse vesi kadus. Seal näitasid  poolpõlenud palgijuppe meile autojuhid, kes liiva vedasid. Seal, kus karjäär või õieti kunstjärv on, võtsime metsa maha sel ajal, kui ma juba kolhoosis ehitustehnik olin, 80-date algus. Seal kasvas kiduravõitu männimets, kohati sarapuuvõsa jne. Lage liivik oli Kullamaa pool karjääri, enne seda veel rohkem Kullamaa poole olid kadakapõõsad. Isa nooruses oli just seal jalgpalliplats ja kaitseliidu laskeplats. Padruniplönne olen isegi sealt korjanud. Andsin paar pilti Liivamägedest Merikesele, Ljubiteliga Silvi tegi.See oli väike õiendus Liivamägede kohta. Sajaharulise männi juures kasvas pisike sajaharuline mänd,-nii pool meetrit kõrge. Võhandu viis selle kooli aeda, nüüdse lasteaia otsas künkal ta kasvas. Uuskami Karla jutu järgi ehitasid Rohumäele selle hüpeka Kullamaa poisid Valem Jüri eestvedamisel. Mina olin siis Sillalt läinud. Mis puutub sinna Koluvere poolt allalaskmisesse, siis käis seal all hobusetee, mis üsna tihti täis tuiskas ja suusad kinni võttis. Olen ka ise seal paar head matakat saanud. 

         Mis tuleb Liivamägedest edasi? Kui mainisin, et Sajaharuline mänd kasvab Liivamägede serval, siis nii see päris ei ole. Harulise männi taga jätkuvad kinnikasvanud luited veel kaugele. Siin on sama järske ja kõrgeid künkaid, kui enne liiva äravedu eespool. Millegipärast on need künkad metsastunud juba aastakümneid tagasi. Keda ma peale oma ema ka ei küsitlenud, ei mäletanud keegi, et Sajaharulise männi taga oleks olnud lagedaid liivaluiteid. Seega, kes tahab näha, millised olid Kullamaa Liivamäed kuni 1970te aastateni, peab ette võtma matka legendaarsest männist edasi.

         Tee aga kulgeb edelapool luiteid edasi Marimetsa küla poole. Vanadest metsa- ja talveteedest sealkandis oli juba juttu. Nüüd matkame seda teed, mis praegu kasutusel. Esimeselt teeristilt pöörame vasakule. Kümmekond meetrit teest võsa varjus lookleb haruldaselt käänuline kitsas oja – Kõveroja, mis on andnud nime ka samanimelisele ammu kadunud talukohale, suupärasemalt oli see Kõvera talu. Ojake on nii loogeline, et pea iga meetri järel muudab ta suuna täisnurga võrra. Paremale minnes satumegi Jõgisoo-Kullamaa-Kalju talitee algusse, mis viib üle soosaare Varese saunaga, kus elas nõiakuulsusega naisterahvas. Vasakule pöörates aga jõuame Tammiku taluni, kus laiuvad esimesed Kullamaa metsa algusest säilinud metsaheinamaad-puisniidud Need ulatuvad Ubasalu küla tagant kuni Martna kihelkonna piirideni Liivi- Kaasiku-Palivere tee ääres.

          Veel 25 aastat tagasi sai autoga rahulikult sõita mööda Palivere-Kullamaa otsmoreeni serva Silgi ojani, mille kaldal asus kunagi poeetilise nimega talukoht Malla-Freiburg. See oli kohaliku töösturi Johannes Kokla  sünnikoht ja metsatalu. Kokla ise elas kuni suure sõjani Jõgisool, kus tal oli vesi- ja villaveski. Ettevaatlikult tuli sõita üle tee vuliseva ojakese ja jõudsidki Silgi metsavahitallu Marimetsa küla alguses. Külas oli olnud 7 peret. Viimased elanikud, kaks venda elasid seal 1960te aastate lõpuni, kuni lahkusid igavikku. Vahepeal, kui talud said tagasi oma rabaäärsed metsad tee servas, raiuti kõik mis lubatud ja natuke rohkemgi. Mets kasvab seal juba uus, kuid metsarahast ei jätkunud teede parandamiseks.          

         Siit soosaarena väljaulatuva moreenkünka servadest viivad võsastunud talveteed külameeste turbavõtukohtadeni. Viimati lõigati siin turvast kütteks ja loomadele allapanuks 1945-48.aastatel. Sõjajärgsetel talvedel olevat kohalike elanike sõnul olnud vaja täita ka turbakütte normi Ellamaa elektrijaama kütmiseks. Kas põgenesid inimesed taludest ränkade riiginormide täitmise eest, või kadus selle kütte jaoks vajadus, kuid praegugi võib seal leida maadligi vajunud turbaaunasid, mis välja vedamata jäänud.