Pidusöökidest nõukogude ajal

Aasta oli siis 1975 ja koht Kaarepere Metsakatsejaam

Meenutan üht sellist 40 a tagasi. Olin Kaarepere metsaülem ja rajasime Metsakatsejaama Söe arboreetumit puukooli ja taimlaga. Sinna pidi siis tulema ka kokkupandav palkidest suvemajake. Puukooli kontori nime all, tegelikult metsainstituudi juhtkonnale väljasõidu, jahi, kalapüügi ja pidutsemiskohaks. Kui see valmis sai, oli vaja teha avamispidu ja korralik, sest kohale pidid tulema peale instituudi juhtide ka rajoonijuhid- jahikaaslased.

Asi käis lihtsalt. Lasime ühe soku, see pidi õhtul vardasse minema. Siis grillimist ei tuntud, nimetati ikka šašlõki tegemiseks. Kuna Metsakatsejaama koosseisus oli Kaarepere kalamajand ja loodud oli Eesti esimene vutifarm, oli asi veel lihtsam. Kalamajandi tiikidest tõime mõne paarikilose karpkala, mis läksid suitsu. Meie majandada olid ka Vooremaa järved ja oli isegi oma kalapüügibrigaad. Nii püüdsime siis brigaadi elektripüünisega paarkümmend angerjat Saadjärvest ja ka neist läks osa suitsu, osast sai marineeritud suupiste .

 Vutifarmist tõime vutimune ja paarkümmend vutti, mis iga kuu välja praagiti peale munemise lõppu vanuse tõttu. Vutist sai omapärase roa. Nimelt mätsiti terve, puhastamata vutt savisse ja küpsetati siis lõkkeaseme sütel nagu kartuleid. Pärast küpsetamist löödi savikiht puruks, suled jäid kõik savi külge. Küpsed vutid keerati õrnalt krepp-paberisse. Siis oli hea vutt pihku võtta, päranipp allapoole ja pigistada kogu vutis olev sisu, mis nüüd oli muutunud ühtlaseks kreemjaks massiks, võileiva peale. Loomulikult söödi siis kõrvale kogu vuti lihakeha, niipalju kui seda oli. Laua rikastamiseks tõi igaüks, kes pidusöögist osa võttis, ka kodus sissetehtud kurke, põdravorsti ja konserve, seeni, salateid.

Sel ajal läks väga moodi toorest lihast nn  böff a la tatar ehk böff tataripäraselt. Toores veise või põdraliha filee aeti läbi masina või veel õigem kui kaabiti noaga peente kiududena kaussi. Maitsestati pipra ja vähese soolaga  ja pandi saia peale umbes sõrmepaksuselt. Keskele tehti väike süvend ja sinna pandi üks vutimuna vedel sisu. Kui vutimune ei olnud, pandi kanamuna, kuid siis ainult kollane, jällegi toorelt. Kuna tol ajal röstereid veel polnud eriti kasutusel, pruunistati saiatükid eelnevalt pannil. Vutimune tarbiti ka nii: viinapits valati kahe kolmandiku ulatuses täis ja sinna lasti sisse üks vutimuna sisu. See kummutati ühe liigutusega alla. Oli naps ja sakuska koos.

Kõik see toit loputati alla rikkaliku õlle ja viinaga. Vähegi mõistlikus seltskonnas peediveine ei joodud ja päris veine oli vähe saada ning ega need eriti populaarsed polnud. Vahel ikka mõni Saksa DV valge vein, näiteks Rulanda või Riesling laual oli. Neid nimetati hapudeks. Nii et kui öeldi, et toodagu paar haput ka, siis tähendas see paari rislingit.

Viina kogust, mida peo jaoks tarvis oli hankida, arvutati järgmise valemiga: Iga mehe kohta pudel pluss veel kahe peale pudel. Seega näiteks 12 inimese puhul oli normaalne viinakogus  12+ 6, ehk 18 pudelit.

Sel konkreetsel juhul oli aga tegemist uue maja avapeoga ja otsustati, et ilma šampuseta kuidagi ei saa. Muidugi oli tol ajal ainuke selline jook Sovetskoje Šampanskoje, millele gaasiballoonist olid mullid sisse lastud ja mis seetõttu kole kiiresti klaasis hapukasmagusaks veeks muutus. Sellegi vahuveini saamisega aga oli suuri raskusi. Vahel seda oli poes, enamasti ei olnud. Katsejaama juhataja Kaupo Ilmet leidis lahenduse selles, et organiseeris neli sõidukit šampust otsima. Ta ise sõitis oma Moskvitšiga Tartu suunas, metsaülema, st minu saatis metskonna veoautoga  Jõgeva -Vaimastvere suunas, jahimajandi juhataja Risto Viht sõitis külgkorviga mootorrattaga  Voore- Mustvee suunas ja metsaülema abikaasa Silvi, kes töötas abimetsaülemana, sõitis pere Volgaga Põltsamaa suunas.  Ülesanne oli kõigil üks – läbi kammida kõik külapoed ja osta 4 pudelit vahuveini. Nii imelik kui see ka polnud, seekord leidsid kõik poe, kus oli müügil vahuvein. Kuna mobiiltelefone sel ajal veel polnud, ei teadnud keegi üksteise tegemistest midagi. Nii toodigi mõne tunni pärast kokku 16 pudelit Sovetskoje Šampanskojet. Niimoodi siis peeti üks nõukogudeaegne asutuse pidu korralikult ja kõrgel külalislahkuse ning ka kulinaarsel tasemel ära.

Kuna omad inimesed, kaasa arvatud instituudi direktor, jäid sauna ka ööbima, siis tuli hommikuse söögi eest samuti hoolitseda. Sellega polnud muret, sest pea kolmandik toitu oli veel järgi. Juurde tehti vaid kartulisalatit. Järgi oli ka mitu pudelit vahuveini ja kuna kõik klaasid olid öösel mingil moel katki või kaduma läinud, leidis juhataja jälle pääsetee. Šampus valati  pika tilaga fajanssteekannu ja see lasti ringi käima.

Lisada tuleks veel seda, et nagu sellel, nii ka teistel asutuse pidudel olid põhilised ettevalmistajad  oma pere naised. Neid oli siis ikka kombeks ükshaaval ja korraga toostidega meeles pidada. Peo arenedes pidas lõpuks viimanegi mees oma kohuseks seda mõnikord üsna ülevoolavate sõnadega teha.

Ei olnud siis veel catering- firmasid, kellelt sellist teenust tellida.

Nõukogude ajal tähistati nii jõulusid kui ka riiklikke pühasid, samuti pensionile saatmisi asutusepidudega

Oli ka teist tüüpi asutusepidusid. Nimelt oli nõukogude ajal enamasti kõigis asutustes komme tähistada riiklikke tähtpäevi pidudega. Need olid siis armee aastapäev, (ehk nagu siis öeldi – meestepäev) ja naistepäev. Ka vana aasta ärasaatmine, mis ikka jõulude paiku tehti ja nii ka nimetati. Laudadega pidu korraldati ka tähtsamate ja auväärsemate sünnipäevade puhul ning töötaja pensionile saatmisel. Iga asutus korraldas suure peo ka oma tööala tähtpäeval, meie siis metsatöötajate päeval, mis oli septembri kolmandal nädalavahetusel.

            Ettevalmistused hakkasid umbes paar päeva varem. Poest midagi erilist võtta polnud, kõik käis teenete ja vastuteenete korras. Kui lihakombinaati läksid viinereid otsima, küsiti vastu mingit ehitus- või remondimaterjali, meilt näiteks laudu. Kõik käis ostu-müügi korras ja peeti arvet, palju eest oleme teile müünud ja palju eest teie meile. See jutt, et igalt poolt said pudeli eest, ei pea vähemalgi määral paika. Seda kaupa võis mõne töömehega teha, mitte asutuste vahel. Pudelid, konservid jms olid asjaohased ainult Tallinnast või Moskvast mingite limiitide ja fondide kauplemisel. Venemaale kaupa tegema minnes oli see kraam küll tähtis esmaste tutvuste loomisel, muidu ei võetud sind jutule.

Peab ütlema kõrvalpõikena, et Venemaal võeti meid alati väga hästi vastu. Kõik masinad ja tagavaraosad said ära toodud ainult sõprussidemete abil. Ma ei kujuta ette, kuidas tänapäeval sealne vastuvõtt oleks, aga nii varustajatel kui ka tähtsamatel juhtudel juhatajatel oli siis sinna mitu korda aastas asja.

            Laua valmistasid ette jällegi asutuse naistöötajad. Tavaliselt olid need juba väjakujunenud inimesed. Toidukraami ja jookide hankimine oli meeste mure.

Tavaliselt tehti alguseks soe toit. Keedeti kartulid ja lõiguti hautatud liha tükkideks. Kindlasti oli hapukapsas ja lihakeeduveest tehtud kaste. Juurde söödi peedisalatit,  hapukurki. Asutuse pidudel sülti ei tehtud, mõnikord olid väikeste alustega tarrendis liha roheliste hernestega , mis toodi restorani köögist. Heeringas koore ja sibulaga oli alati laual, sinep ja mädarõigas. Mõnikord olid perenaised ka oma tagavaradest toonud mõnd salatit, et kiidusõnu kuulda. Enamasti nad ei pidanud pettuma. Hiljem toodi lauale kartulisalat ja rosolje, nende juurde viinerid, mis oli tol ajal ülim defitsiit.

Jookidest oli kindlasi kannudega morssi, mida eelnevalt tehti ämbris kodunttoodud mahladest. Viina arvestus käis jällegi eeltoodud valemi järgi. Õlut tarbiti pidudel vähem, kuid oli kindlasti mõni pudel magusaid napse naiste jaoks. Laual oli ka mitmesuguseid suitsuvorste, mida jahimehed olid kodunt kaasa võtnud. Kuna metsamehed on alati olnud seotud ka jahipidamisega, ei olnud enamasti muret lihaga. Põdrajahihooajal osteti majandile ikka 1-2 põdraluba. Lastud loomadest tehti vorsti ja konserve teenustööna lihakombinaadis. Ka Kullamaa jahimajandis oli külmhoones alati mingi tagavara metssea- või põdraliha.

            Asutuse peod algasid peale tööd, mõnikord erandina tund aega varem, aga siis tuli ametiühingu ja parteisekretäriga koos see paika panna, et sealtpoolt mingit jama ei tekitataks töödistsipliini ja sisekorraeeskirjade rikkumise pärast. Mõnel aastal nähti pidude tõttu kollektiivlepingus ette lõunaaja vähendamine veerand tunni võrra. Peod kestsid üldiselt enamasti 22-23ni. Alustuseks tuli töökollektiivi juhil öelda mõni asjakohane lause, tähtpäevade puhul anti ka au- või tänukirju, pensionileminejale mõni kingitus (kristallkauss, graafiline leht). Iga austatu sai ka lilled.

 Tavaliselt keegi enne kahte tundi ära ei läinud, sest varem lihtsalt ei jõudnud asi kohvini. Siis toodi ka kringel või paar lauale, mõnikord oli mõni perenaine midagi ise küpsetanud. Kui eelmisel paaril päeval oli vaja Tallinnas käia, toodi Pärli kohvikust, mis asus Metsandusministeeriumi vastas, paar sidrunitorti. See oli meie naiste eriline maius. Osa inimesi, eriti naisi läks ära varsti peale kohvijoomist-tordisöömist, aga osa mehi jäi lauda 3-4ni, ehk nii kauaks kui vähegi jõudu oli. Mõnede suuremate pidude puhul oli enne ka väike eeskava, mõnikord esinesid lapsed, eriti nääripeol. Siis ajas peoasju rohkem ametiühing.

Oli ka lastepidusid, siis söödi torti ja maiustusi, mingit alkoholi loomulikult ei olnud. Ainult et lastepeol kippusid mehed enamasti koju jääma, erandina mõni noorem paar väikeste lastega.

Majandil oli oma naisansambel, varem ka meesansambel. Mõnel aastal kutsuti mängima ka mõni ühe- või kahemehebänd, aga need olid tol ajalgi kallid. Tantsiti ka magnetofoni, akordeoni ning kitarri saatel, eriti kui muusik ise ka laulumees oli ja lauluga alustas. Peale kella 22 jäigi ainsaks muusikaks enamasti akordeoni- või kitarrisolist. Metsamajandis oli suurim laulu- ja pillimees asedirektor. Tal oli haruldase kandvuse ja ulatusega hääl ning ta esinemine oli artistlik. Igatahes laulu  “Sõlmi juustest lahti pael” laulis ta kõigi arvamuse järgi paremini ja ilmekamalt kui Ivo Linna. Teatud ajal tavatses ta kingad jalast võtta ning laual kausside ja klaaside vahel steppida ja samal ajal laulda, ennast kitarriga saates.

Kord tehti üks jõulupidu vastvalminud Jahindusklubi hoones, mis hiljem, segastel üleminekuaegadel maha põles. Klubihoone oli ehitatud kahasse metsamajandiga ja seal paiknes ka Haapsalu metskonna kontor. Ühe sellise steppimise ajal hüüdis üks naisökonomistidest: “Kalju, kas sa kõrgemale ei suuda hüpata?!” Kalju ei lasknud küsimust korrata ja hüppas üles, haarates kinni õige massiivsest laelühtrist, kõikudes seal paar minutit, enne kui sokis jalgu rosolje ja süldikausside vahele maandus. Ilmselt oli lühter keti või trossiga korralikult lakke kinnitatud, muidu poleks see mehe 80 kilost raskust välja kannatanud. Ka oli Kaljul tavaks naistele sööke pakkudes võtta ühte kätte kartulisalati,- teise rosoljekauss ja küsida neid pakkudes: “Palun tõsta seda, mis Sul rohkem meeldib välja oksendada!?” Ükskord püüdis ta ka viinaklaasi ära süüa, aga kui huuled juba verised olid, võeti poolik klaas tal käest ära. 

Selleks ajaks oldi enamasti kogunetud 4-5 kaupa gruppidesse vastavalt huvialadele, mille ümber jutt käis. Jahimehed, metsapunkti mehed, autojuhid oma ülemustega. Mitte kordagi 30 aasta jooksul ei juhtunud metsameeste seltskonnas, et oleks tõsiselt tülli pööratud. Seda hoolimata õige hulgast alkoholist, mis ära tarbiti.

Riiklikest punastest pühadest tuli osa võtta enamasti partei- ja täitevkomitee organiseerimisel

 Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva, mis oli siis ju riigi tähtsaim püha, pidudega eesti kollektiivides küll ei tähistatud. Lepiti sellega, et anna jumalale, mis jumala kohus ja keisrile, mis keisri kohus ning saadeti esindus linna paraadile.

            Ka 9. maid, Võidupüha ei tähistatud asutustes. Selle tähistamise eest hoolitsesid parteikomitee ja  täitevkomitee, kes organiseerisid nõukogude poolel sõdinud veteranidele pidusöögi Paralepas nn veteranide platsil. Sinna pidi metsamajand tooma pikad lauad ja pingid, kooperatiivi ülesanne oli toitude tegemine ja serveerimine. Nendeks oli enamasti mingi puder, sõdurisupp seljanka või hernesupi näol ning ka magustoit, enamasti mingi kissell saiakesega.  Omapärane oli aga see, et päris käsuliini mööda anti parteikomitee ideoloogiaosakonnast Grigori Joffe korraldus igal asutusel tuua sinna nii mitu pudelit valget viina, kui mitu söjaveterani nende asutuses  arvel on, st ka need, kes pensionil. Nii pidi Läänemaa metsamajand 1975. aastal viima peoplatsile 24 pudelit viina, 1986. aastal aga ainult 11. Suur osa veteranidest oli juba lahkunud. Viin osteti aga nii, et kooperatiivist toodi vajalik kogus pudeleid, kuid arve kirjutati toiduainete peale, sest veteranide toitlustamine tähtpäeva puhul oli lubatud. See oli avalik saladus, partei tahe ja vaikiv nõusolek. Kuna tolleaegne maksuamet ehk rahandusosakond allus oma tegevuses nagu kõik muugi parteile, ei püütudki seal midagi selles vallas avastada.

Pidutseti ka asutuste, näiteks meil metsamajandi ja metskondade asutamise aastapäevadel ja sotsialistlikus võistluses rändpunalipu võitmise puhul

            Oli ka teistsuguseid pidusid. Üks koht, kus tihti pidusid korraldati asutuste külalistele või töötajatele oli Jäägrikoda Kullamaal. Selle perenaisel Helgi Pärnal oli üks kindel menüü: mooritud ja potis hautatud metssea- ja põdraliha kamakad pruunis, äärmiselt hästi maitsestatud soustis. Tema saladus seisnes  4-5 tunnises hautamises, siis oli vintskeimgi liha täiesti pehme. Sinna juurde keedetud kartul, hapukapsas ja hapukurk. Viimased olid siis jälle omatehtud. Kui soe söök oli söödud, tulid pannil röstitud tulised saiad toore böffi ja munarebuga. Seejärel kohv ja kringel. Viina jaoks olid Jäägrikojas pardikujulised keraamilised nõud. Pitsideks neid nimetada ei saa, seljal oli auk, kust vedelik sisse valati ja sabaotsas oli ava, kust rüübati. Sisse mahtus umbes 120 grammi ja mõnes sltskonnas oli tavaks vähemalt esimene “linnuke” korraga põhjani juua. Võib arvata, kuidas see tühja kõhu peale mõjus, pidu tõmmati ühe ropsuga käima.

            Aastapäeva ja sotsvõistluse võidupeod olid suurejoonelised. Muidugi olenes see ka näiteks metsaülemate ambitsioonidest ja haardest. Nõva ja Kullamaa metskondade puhul kutsuti kindlasti kohale rajooni parteisekretärid, minister või aseminister, täitevkomitee juht, rajooni põllumajandusjuht, ka oluliste igapäevaste partnerasutuste  esindajad-juhid. Ulukilihatooted, suitsu- ja marineeritud angerjas, omasoolatud  õrnsoolalõhe (müügil, nagu praegu, polnud neil aegadel lõhet keegi näinud) ja muud hõrgutised ootasid pidulisi. Nende metskondade metsaülemate kohta käibis ka lause: “Noh, tema läheb ju Tedre (või Nõmmsalu, Mändma – tolleaegsed minister ja asetäitjad) juurde ja lööb jalaga ministri ukse lahti!”

            Teiste metskondade peod olid tagasihoidlikumad, samuti ka metsamajandis. Metsamajandi pidude pidamise kohaks oli sagedamini Silma Jahiloss, mis siis oli majandi bilansis, majandi saal, mõnikord ka Kullamaa Jäägrikoda. Siiski oli hea tava saata kutsed ka partei- ja täitevkomiteesse, minister või asetäitja oli lipu üleandmiseks kohal niikui nii.  Selliseid pidusid oli siiski küllalt palju, sest nii Läänemaa metsamajand kui ka selle koosseisus olevad metskonnad said neid lippe oma tootmisnäitajate põhjal igal aastal. Ja ikka põhiline oli maitsev söök ning peenemad napsid.

Veel üht liiki peod olid vältimatud. Nimelt peeti siis tähtsaks nn sõprussidemeid teiste liiduvabariikide rajoonide ja linnadega. Meelde on eriti jäänud külaskäigud Ventspilsi rajooni Lätimaal. Seal oli 1980te algul loodud agrotööstuskoondis, mis haaras kõik rajooni maaettevõtted. Kogu põllumajandustoodang käideldi omaehitatud ettevõtetes purkipanekuni välja. Sinna kuulus ka metsamajand, kes koos  ehitusorganisatsioonidega pidi tagama kogu rajooni maamajanduse ehitusmaterjalidega ja puidutoodetega varustamise. Rajoonide delegatsioonid käisid siis iga paari aasta tagant teineteisel külas. Iga selline külaskäik kestis tavaliselt neljapäevast pühapäevani.

Päevad olid muidugi sisukad, nähti tootmist ja ilusaid paiku, mõisasid ja losse. Õhtuks jõuti iga päev ise majandisse, kus oli suurejooneline lookas laudadega ja väikese eeskavaga vastuvõtt. See kestis tavaliselt hommikuhahetuseni, kusjuures vägijooke tassiti üha juurde. Ja peab ütlema, et lätlased polnud kehvad joomamehed.

 Meie püüdsime võõras kohas veidi tagasi hoida. Nii läks tavaliselt esmaspäeva hommikuni. Siis tuli veel enne ärasõitu lauda minna, aga oh häda, kohe ilmusid ka läti Kristallviina pudelid. Kõige tüütum oli Ventspilsi rajooni venelasest parteikomitee sekretär, kes meid ustavalt kõigil päevadel saatis ja lauas kohe sõrme ja pöidlaga kolhoosiesimehe poole nipsu lasi, kui mõni pudel tühjaks hakkas saama. Nii ei lastud meid tavaliselt enne lõunat minema, kuni vapper sõjaveteranist parteisekretär ise magama jäi. Tema komme püüda meid kogu aeg musutada oli veidi tüütav, kuid saime aru, et vene kombe kohaselt tähendab see ülimat austust ja sõprust.

            Peab küll ütlema, et nende delegatsiooni vastuvõttudel Haapsalu rajoonis olid peod veidi tasakaalukamad.

Veidi ka kodustest pidupäevadest

            Koduseid pidusid, mis toimusid eranditult pereliikmete sünnipäevadel ja jõulu- ning vana aasta õhtul, tuli muidugi teisiti organiseerida.

            Kui lapsed olid veel kooliealised, oli siis tavaliselt nende sünnipäevadele peale naabrilaste mõni sõber või sõbranna ka kutsutud. Põhitoit oli tavaliselt kartulisalat, püüti ikka hankida ka sardelle või viinereid, sellist toitu tahtis enamik lapsi. Siis pannkoogid, ema küpsetatud õunakook või puuviljatort ja lõpuks kohupiimakreem või jäätis keedisega. Jookideks oli morss omatehtud mahladest ja Fanta, mida meie lapsed enim armastasid. Tavaliselt kodudes mingeid erilisi atraktsioone ei olnud. Lapsed sõid kõhu täis, väiksemad mängisid koos sõpradega oma mänguasjadega, tüdrukud sosistaid omaette ja hindasid sõbrannade nukkusid. Suurematena poisid
 tavaliselt toas ei püsinud, tüdrukud aga tõmbusid oma tuppa ja arutasid omi asju. Vahepeal tegi ema magustoidu valmis, aga ka muud toidud olid laual ja vähemalt poistele see sobis.

            Selliseid laste sünnipäevi, kus mindi koos sõprade-sõbrannadega kuskile lastele sobivasse lõbustusasutusse või mängumaadele mõneks tunniks pidutsema, siis ei tuntud. Selliseid kohti siis lihtsalt polnud.

            Pereema või –isa juubelitel või ümmargustel sünnipäevadel oli vaja tõsisemaid ettevalmistusi, sest siis tulid külla ka lähemad sugulased. Keegi ei tahtnud kehva lauaga silma paista. Nii tuli paar päeva ringi sõita ja vaadata, kust midagi sai. Ühe sünnipäeva eel õnnestus näiteks Palivere poest saada viimane tükk suitsurulaadi, mida sinna kogemata oli saadetud. Selleks puhuks oli hoitud ka põdravorsti ja põdrakonservi, mis siis taldrikutele lahti lõigati. Kulinaariapoest õnnestus saada seakeelt, mis kodus tarrendisse tehti. Liha oli sügavkülmas ka säilitatud jõulueelsest seatapust. Nimelt pidas meie pere ikka igal aastal paari siga, muidu poleks seitsmeliikmeline pere kuidagi üle talve elanud.

 Mõnikord sai sättida Tallinna sõit ka selliselt, et sai pool päeva poodides ringi vaadatud. Sealt õnnestus mõnikord päris huvitavaid produkte leida, juustu, pasteeti, Ungarist eksporditud konservitud köögivilju salatiks ja muudki. Aukohal laual olid isegi sprotid. Tehti täidetud munasid, heeringat hapukoore ja sibulaga.

 Meie pere firmaroaks kodusel peolaual oli aga pereisa tehtud sült. See maitses eriti lastele. Kui nad juba kodunt väljas õppimas olid ja koju tulid, küsisid ikka, et kas isa sülti ka teeb. Hea süldi tegemine on suur kunst, eriti kui materjali napib. Õnneks seapäid müügil oli. Kui õnnestus kooti osta, tuli see sügavkülma panna sülditegemise aega ootama. Sama oli kanadega. Nimelt koosnes “firmasült” sea ja kanalihast pooleks. Kanaliha asendas vasikaliha, sest seda polnud ammugi saada. Lehmapidamisega tegeles meie pere ainult 1970tel aastatel, kui olin metsaülem ja lapsed olid väikesed. Teiseks pidi sült keema vähemalt 6-7 tundi, parem, kui haudus terve päeva vaikselt. Algul kohe tuli sisse panna 3-4 koorimata tervet sibulat. Väga vaikne keemine andis selge leeme, koorega sibulad ilusa kuldse värvuse. Ka soola, pipra, vürtsi, loorberi ja soola kogused olid väga täpselt katsetustega kindlaks määratud.

Lauda istumise eel oli meie peres kombeks sünnipäevade puhul koguneda diivanilaua umber, kus ootasid alusele pandud veiniklaasid koos suupistetega, tikuvõileibade, kompvekkide, maasikatega. Mõnikord õnnestus hoida sünnipäevani Venemaalt toodud või kingitud karbike punase kalamarjaga. Vahest sai seda ka Eestist mõne kalurikolhoosis töötava tuttava käest. Siis olid vahuveini kõrvale suupisteks saiaviilud punase kalamarjaga. Hilisemal ajal, kui kõike juba saada oli, muutus see suupiste meie pere tervituslaual põhiliseks.

Õppisin seda oma varalahkunud isalt, kes oli pärit küll vaesunud, kuid siiski traditsioone hoidvast ja austavast vene-poola aadliperekonnast. Tähtpäevad tuli muuta asjaosalistele nii meeldejäävaks kui võimalik, eriti tähtis oli pidulik algus.

Kui esimene söömine lõpetatud, vahetati taldrikud, noad,  kahvlid, et saaks kartulisalati, külmlõikude, seente, rulaadi, pasteedi ja täidetud munadega jätkata kui isu jälle tekkis. Mõned naised või tütred kogunesid kohvilaua äärde oma seltskonda, et tähtsaid naiste asju arutada.

Jooke oli laual mitmesuguseid. Mahla, morssi, viin meestele, Vana Tallinn rohkem naistele limpsimiseks, mõnikord Kännu Kukk või Kristallkümmel kui õnnestus peale sattuda. Erilise uhkusega toodi kohvi ajaks lauale Gruusia konjak. Seda Tallinnast ikka sai. Paremat, Armeenia oma polnud saada, kuna see pidi kõik ekspordiks minema (küll Armeenia brändi nime all). See oli siiski väga hinnatud, kuna ka Churcill olevat kaasaegsete mälestuste järgi eelistanud Armeenia konjakit kõigile Prantsuse omadele. Lääne –Euroopa konjakeid-brändisid Eestis vabamüügil ei olnud. Mõnikord saadi pudel välismaist napsi Toompealt ministrite nõukogu poest. Siin tuli leppida Ungari Budafoki või Bulgaaria Pliszkaga, mis erinevalt praegusest Pliszkast oli päris talutava maitsega, kuna oli ikkagi viinamarjaveinist aetud. Muuseas läksin mina oma tulevast naist kosima, viies äiale meeleheaks pudeli Budafokki, eriliselt jälki Ungari Rahvavabariigis aetud brändisarnast jooki.

Mäletan veel sõjajärgseid väiksemaid perepidusid Koluvere lossis, kui isale tulid külla sõjaväekaaslased, helilooja Harri Kõrvits ja poliitik Nigol Andresen, kunstnik Paul Luhtein, näitleja Ants Eskola ja teisigi Tallinnast oma abikaasadega.

Isa määrati peale demobiliseerumist Punaarmeest 1945. aasta oktoobris Koluvere lossi tsiviilkomandandiks, ehk esimeseks pealesõjaaegseks lossivalitsejaks. Oli veel sõjaline komandant polkovnik Osila, kellele allus vangilaager.

Korjati kokku sõjaeelsest ajast järelejäänud kristallnõud ja vähemalt toidu serveerimiseks kasutati neid. Meie maja Tallinnas Pühavaimu tänaval sai pommi 1944. a 9. märtsi pommitamisel punakotkaste poolt ja sealt midagi päästa ei õnnestunud. Kuskilt hankis isa ka pudeli portveini, teise tõid sõbrad ja pidu peeti  liha-kartuli, seente ja pirukaga . Paarsada grammi kohviube tõid kaasa Tallinna inimesed ja nii oli ka sel ajal vahel võimalik head kohvi juua. Kõige eksootilisem toit, mida mäletan 1940te lõpust, oli vaalaliha. Nimelt oli vähemalt Tallinnas müügil 2-liitrites nn kilunõudes vaalalihakonserv, kaan oli kinni tinutatud.

Hiljem, kui elasime juba Brasche majas, kuhu oli asutatud Kullamaa ambulatoorium, saime kohviube venelasest arstilt Galina Vološinovalt, kelle mees käis tihti Leningradis oma tööasjus. Ta oli elektroonik, sõja ajal töötas USAs televisiooni alal ja valmistas nüüd siin ette televisiooni sisseseadmist. Peab ütlema, et 1948. aastal oli maal liha saada palju lihtsam kui näiteks 1978. aastal. Enne kolhoose oli igas talus loomi, kanu, hanesid. Polnud mingit probleemi osta tükk vasika- või lambaliha või mõni lind. Nälja- ja viletsuse ajad tulid alles peale 1949. aastat ja kestsid peaaegu 10 aastat.  Aga ühelgi ajajärgul pole pidu pidamata jäänud, kui vähegi põhjust oli.

Mõned meenutused veel 1950test, kui olid kõige vaesemad ajad. Sünnipäevadel käidi ikka. Tort tehti ise, niipalju ikka õnnestus jahu, mune ja suhkrut saada. Vahel telliti ka Sillalt Pagari Annilt. Varem, õieti juba 1930tel, oli sünnipäevale minekul põhiline see, et kaasa viidi tort ja lilled. Kingituste tegemise ja pudeli kaasavõtmise mood  tuli alles jõukamatel 1960tel aastatel. Sünnipäeval pakuti 1950tel päris tavalist toitu: kartul praelihaga, heeringas, keedetud munad, tehti pirukaid. Tavaliselt tehti koduõlut, mõnikord kuivatatud leivast. Lauas käis ringi ka pudel napsi. Lõpuks söödi torti ja joodi viljakohvi kõrvale.

Külapered käisid sel ajal üksteisega tihedalt läbi. Paljud pered olid ka suguluses. Seepärast ei pandud pahaks, kui sünnipäeva järgselt käidi enamasti paarikaupa mõne teise külamehega äsjasel sünnipäevalisel külas, nn õllepära lõpetamas. Kutsutud olid ju lähedased, peopäeval ei tülitatud kontvõõrastena. Peojärgselt tuli ikka kellelegi pähe: ”Et kuule, August teeb ikka õlut, lähme vaatame, kas pära veel on!” Maarahval oli aega, istuti, aeti juttu küla- ja maailmaasjadest. Polnud ju veel televiisorit ega arvuteid. Need kokkusaamised ja istumised olidki maainimestele sotsiaalmeedia.

1960tel aastatel läksid moodi võileivapeod. Sel kümnendil olid poed üsna rikkalikult varustatud. Oli mitut sorti vorsti, juustu, konserve. Nendest sai kombineerida üsna isuäratavaid võileibu-saiu. Lisandiks ja kaunistuseks pandi veel kurki, tomatit, muna jm. Mõned sünnipäevad ja asutuste peodki peeti siis täielikult võileivapidudena. Häda oli selles, et kuna kõik oli väga maitsev, sõi mõni mees ära tohutu koguse musta leiba, mis pärast, eriti õlle ja napsi kaasmõjul tekitasid kõrvetisi ja muid maohäireid.

Niipalju siis peo- ja muidu toitumiskommetest inimese, kelle pere ei olnud pealesõjaaegsel perioodil otseselt seotud põllumajandusega, see tähendab nn antvärgi silmade läbi.

Karl Ernst von Baer eestlastest

                                                                                                                                                                      

2014. aastal möödus 200 aastat sellest, kui esmakordselt teaduslikult uuriti ja kirjeldati eestlaste kui maa põlisrahva füsioloogiat ja haigusi. Tänuväärselt kaasnes Vaatame tõtt: Millised siis olid meie eellased 200 aastat tagasi sellele ka maarahva eluviiside ja kommete kirjeldusi, mis siis pidid põhjendama nende kehalist võimekust või võimetust.

          Nimelt valmis 1814. aastal noore, 22 aastase loodusteaduste tundmisse pürgiva Karl Eduard von Baeri doktoritöö “Eestlaste endeemilistest haigustest.” Nagu teame, sai Baerist hiljem 19. sajandi mitmekülgsemaid ja tunnustatumaid teadlasi, embrüoloogia rajaja.

           Baeri huvitas botaanika, meditsiinist ei arvanud ta algul hästi. Isegi Euroopa keskustes nagu Viin, raviti haigusi üksnes mee ja äädika lahusega. Kriitilise meelega Baerile oli see vastuvõtmatu. Seepärast tahtis ta esialgu arstiteaduskonnas, kuhu ta äsja astunud oli, kaitsta doktoritööd tarnade süstemaatikast. See oli aga vastuvõtmatu arstiteaduskonnale.

          Baltisaksa aadlikuna oli ta koos oma koduõpetajaga varasest lapsepõlvest peale paljude eestlaste eluasemeid külastanud. Nüüd tuligi ta selle peale, et kirjutada väitekiri eestlaste endeemilistest haigustest.

          Alustuseks kirjutab ta, et lähtub Hippokratese õpetusest: ”See, kes arstiteadusele õige meetodiga läheneda tahab, peab eeskätt aastaajad vaatluse alla võtma ja uurima, mis võim neist igaühel on.”

          Tal on juba eelteadmised maarahvaga kokkupuudetest: Harimatus, eelarvamused, arstiabi täielik umbusaldamine, arsti korralduste täitmatajätmine ja ettekirjutatud eluviisist mittekinnipidamine on neid tabavate haiguste põhjused.

 

          Ta annab eestlaste loomusele ja eluviisidele hävitava hinnangu: Pärast sügistöid polegi eestlastel miskit muud teha, kui pimedatel talveõhtutel end kurguauguni rasvast sealiha, mooritud hapukapsaid, musta leiba ning muud raskestiseeditavat kraami täis vitsutada, peale üliohtrasti põletatud viina ja kanget koduõlut juua, pärast seda ent ühetoonilist laulujoru venitada ja veidramoelist jõnktantsu tammuda.

          Edasi vaatleb Baer ilmastikku aastaaegade ja kreiside lõikes, osutab pidevalt, kui palju on soid ja niiskust, heidab rahvale ette pillavat majade kütmist.

          Baer sedastab, et rahvas on väga lähedased soomlastega ja neid on 450 tuhat inimest. Vaimse kultuuri poolest ületab enamik Euroopa rahvaid neid kaugelt, nad on vaesed ja enamike asjade kasutamises nõmedad.

          Nende tares elavad koos pererahvaga kanad, haned ja koerad, talvel sageli ka lambad, kitsed ja põrssad. Viljagi kuivatavad samas. Talvel teeb eestlane määratusse ahju nii suure tule, et paksu suitsu tõttu saab olla ainult küürakil. Suits katab rõivad, tarberiistad ja inimese naha musta koorikuga. Üksnes peremehel ja perenaisel on voodi, teised magavad põrandal. Kõige ihaldatum lesimiskoht on ahjukummil, kus eestlane end õnnelikuna tunneb. Sageli võib ka talvisel ajal näha neid paljajalu õues toimetamas.

 

          Eestlane on õige ablas.

Juba lapsena topitakse kõht liialt täis ja venitatakse välja. Süües unustab eestlane kõik kõrgema ja inimväärse. Ei ole peaaegu võimalik suurema aeglusega selle tegevuse juures olla. Eriti meeldib neile toit, mis on raamatuköitja kliistri sarnane (tõenäoliselt jahukört või kaerakile).

 Nagu teisedki põhjapoolsed rahvad, armastavad eestlased väga viina. Baer arvab, et niiskes ja külmas kliimas on see jook flegmaatilistele eestlastele ainus jook, mis talvel nende närbuvat närvisüsteemi ja hingejõudu kosutab. Peale selle joovad nad  erilist hapukat jooki nimega taar, mida veega ülekallatud käärinud kliidest või otradest teevad. Baer võrdleb eestlasi Tacituse-aegsete metsikute germaanlastega, kes muud lõbu ei tundnud kui vaid seda, mis saadi purjusolekust.

Ka eestlaste välimuse ja vaimulaadi kohta on Baeril oma tähelepanekud. Nägu on neil loid, ilma märkimisväärsete näojoonteta, väljendab enamasti nürimeelset tuimust. Naised armastavad laulda, eriti neiueas, kuid Tartu ümbruskonnas pole ta neist ühtki näinud, kes ennast ilusaks võiks pidada. Põhilised iseloomujooned on aga laiskus, alandlikkus vägevamate ees ja julmus ning metsikus alamate vastu.

 

Eestlaste eluviisi kohta on tal veel mitmeid tähelepanekuid. Kui vili pekstud, teeb eestlane endale head äraolemist. Nagu koopaoravad, veedavad nad suure osa päevast onni pimeduses magamisega. Mustuselembus on neile iseloomulik, kuid mingi uskumus kohustab neid lõikustöödel puhtalt riides olema. Kui nad kange kuumuse käes kibeda tööga tugevasti higistavad, teevad nad kaotuse tasa ohtralt hapupiima juues, mis neil leiva ja mõne soolaräimega ainsaks suviseks toiduks on. Kuna töö kestab suvel esimesest valgest päikese loojanguni, heidavad nad siis maa peale magama- ainult seljarõivad katteks. Sünnitamine käib nende naistel kergelt. Vahel siiski pingutatakse köis umber kõhu või riputatakse sünnitaja jalgupidi üles asja kergendamiseks. Kui aga sügisel pulmi peetakse, tehakse seda palju päevi järjest nagu lõikuspidusidki.

 

Pea pool dissertatsioonist käsitleb eestlastele iseloomulikke haigusi. Algul oli temagi skeptiline eestlaste põhilise ravimeetodi suhtes, mis seisnes koleda ja lämmatava kuumusega saunas vihtlemises. Eriti imestab ta selle üle, et peale sellist enesepiinamist sööstavad eestlased õue, kus nad lumes püherdavad ja mõnu pärast mõuravad. Paljud saksa arstid arvasid, et see rohkem inimelusid nõuab kui haigused kokku. Hiljem hindab Baer saunas vihtlemist kui head vereringe elustajat.

Üheks terviseparandajaks loeb ta rohket hapupiima joomist, mis aitab sapihädade vastu. Samas liiga sage alkoholi joomine ei ole tervislik. Kuid eestlastele omane külma viina joomine on siiski vähem kahjulik kui sakslaste kuumaks aetud vägijoogid.

Haiguste põhjustest arvavad nad esikohal olevaiks jumala karistust ja mõne nõia kätetööd. Haiguste prognoosi tuletavad nad söögiisust. Kui kogenud maaravitseja ütleb: “ta ei võta enam söökigi”, tähendab see, et lõpp on lähedal. Selle rahva hulgas leidub alati selliseid, kes endale “targa“ hüüdnime võtnud. Need teesklevad , et on saanud imeväe mingi jubeda teoga, näiteks madude puntra lahtiharutamisega. Nende peamised ravimid on juudasitt, väävel, püssirohi, elavhõbe ja äädikas. Ainuke asi, milles nad osavad on, on maarohtude kasutamine kergemate tervisehäirete puhul.

Tulevane teaduskorüfee lõpetab kokkuvõttega: “Ma ei tea Euroopas ühtki haritud maad, kus veel meditsiinis nii palju kahjulikke eelarvamusi esineb kui Eesti- ja Liivimaal täheldada võime.”

Sellised olid eestlased 200 aastat tagasi.

Heino jutustus

Olin siis nooremapoolne metsaülem tollases Kurista metsamajandis. Nagu ikka, pidi metsaülem olema kursis kogu metskonnarahva ja ka külaeluga. Kolhoosidel ei olnud veel paremad ajad kätte jõudnud ja metskond vajas ikka töökäsi, et raieplaanidega toime tulla.

Paljud mehed töötasid veel käsisaagidega. Palgimetsas töötati ikka paaris kahemehesaega, harvendusraiel enamasti üksi vibusaagidega. Seal Alutaguse piiri peal olid meestel põlvest-põlve pärandatud töövõtted. Käepärast oli ikka paar vibusaagi, mida igal õhtul hoolega teritati. Pool päeva sai töötatud ühe saega, teine pool teise saega, polnud sugugi harv juhus, et selline elupõline saemees tegi üksipäini vibusaega päevas 5-7 ruumi küttepuid. Kui tulid Družba-saed, ei teinud algul keegi üle 3 ruumi päevas. Niipalju kulus sae kallal nokitsemisele, et see üldse töötaks. Ja raske oli see ront ka, nii et suitsutunde tuli tihedalt pidada.

Minu lähedal elas üksik lesk, kelle poeg töötas kolhoosis autojuhina. Ja lesel oli lehm. Nagu looduses loodud, hakkas lehm ühel päeval pulli otsima. No kust seda nii kähku võtta. Ka kunstliku seemendamise spetsialiste oli siis veel vähe, vist mitme kolhoosi peale üks.Aga oli teada, et üks venelanna ikka käib seda tööd tegemas ja temaga oldi rahul. Kahjuks ei olnud telefoniraamatus seda asjatundjat kirjas.Palus siis pojal otsida, kust saaks õige numbri, kuhu helistada. Poeg tõigi varsti numbri, ütles veel millegipärast, et ema seda teistele edasi ei annaks. Pani naisterahva küll natuke imestama, aga helistas.Kuna vene keeles nimetati seemendustehnikuid sel ajal selektsionäärideks ja vene keelt oskas ta hästi, ei kartnud ta, et ei suuda selgitada oma vissi vajadusi.

Naine helistas antud numbril ja vastatigi vene keeles. Suur oli aga naise ehmatus, kui kuulis vastust. "Komandir voiskovoi tšasti major Nikitin, slušaju vas," kõlas torus räme hääl. Naisel käis kohe silme eest läbi, et nüüd tulevad, viivad kordonisse ja hakkavad pinnima, kust ta salastatud numbri sai. Poega ei taha sisse vedada, panevad kinni ka veel. Kuid kui juba alustatud, küllap nad näevad, kust helistati, parem puhtsüdamlikult asi ära rääkida. Kogeldes seletas ta, et näe lehm otsib pulli, oleks vaja selektsionääri, kes lehma ära seemendab aga keegi ulakas on andnud teie sõjaväeosa numbri.
"Selektsioner nužen? Seitšas prijedem i sdelajem" kostis vastuseks. See ajas naise veel rohkem ähmi täis. Seletas selle peale, et kuhu sõita, et tulgu metskonna juurde ja sealt on veidi maad.

 Naine oli mulle ka helistanud asjade käigust ja palunud pojale edasi rääkida oma saatusest, kui ta ära viiakse. Ta oli kindel, et see rahustav jutt ja koha küsimine oli ainult kaval käik tema asukoha teadasaamiseks.
Niisiis mina seisin metskonna trepil ja ootasin ning lesknaine istus oma armsa Mustiku kõrval ja kallistas looma. Võib-olla näemegi viimast korda!
Ei läinud kaua, kui metskonna õuele sõitis suure kiiruga vene sõjaväe džiip, suviselt allalastud presentkatusega GAZ-67. Roolis istus minule juba ennegi tuttav major Nikitin, täies välivormis, punatähega furažka peas.
"Nu gde korova?" Juhatasin mehe lesknaise juurde, ta maja paistis metskonna õue ja mõtlesin ise ka, et mismoodi seda asja siis seal laudas aetakse. "Prigotovsja!" (sea ennast valmis), ütles major kõrvalistuvale kaunile venelannale. Tuli välja, et see oli tema abikaasa, kes erialalt oli veterinaar ja käis ikka kolhoosides ja muidu lehmapidajatel abiks, kui tema oskusi vajati. Ei põlanud Moskvas õppinud ja kõrgeltharitud ohvitseriproua ka sellist tööd.

Metsamehe mälestusi

 

 Ülo Eriku mälestusi elu- ja tööstiilist 1940-50tel metskonnas.

Meile, vanadele metsameestele, kellel oli au töötada siis, kui kõige kõrgemaks metsaametkonna ülemuseks oli Ivan Voolin, meenub kohe ka tema asetäitja Johannes Kauss. Eesti Vabariigi aegu teenis ta kuulu järgi sõjaväes intentantkaptenina. Samasuguseid asju varustuse alal ajas ta ka Punaarmee Eesti Laskurkorpuses. Metsamajanduse Ministeeriumis oli ta varustuskontori juhataja, utiiltsehhide ja hiljem laiatarbetsehhide ülemuseks ning viimasel ajal ka Voolini esimene  asetäitja. Üldiselt polnud ta paha mees ja temaga sai asju ajada.

 

 Mäletan, 1949. aastal tuli ta Järvamaa metsamajandisse kaupa tooma. Eesti ohvitseri sinel seljas, kuid “kutsikatega “ nööbid olid kaetud riidega. Tõi siis hobuseriistu,  kabjanaelu, päris naelu ka mõne kasti jagu, suure rulli tõrvatud köit ja ei tea kust pärinevat küllalt hea kvaliteediga lillavärvilist kirjutuspaberit. Aeg oli hiline ja tuli öömajale jääda. Kuna muud polnud tol ajal pakkuda, heitis ta siis puhkama direktor Ivan Lunini kabinetis kirjutuslauale. Kuid oh õudust, kohe hakkasid  teda ründama näljased ja tigedad lutikakarjad, mis teatavasti päevasel ajal püsivad vagusi.

Johannes Kauss oli hommikul tulivihane ja lubas asjast ette kanda Voolinile.

Metsamajandi direktor, jälk stalinist Lunin olevat kunagi käinud metsaski ja näinud raiestikul tohutul hulgal kuusetaimi.Teatanud metsaülemale, et olgu harvendatud, muidu nii tihedast külvist asja ei saa. Väga õige asi, kuid see, mida tema kuusetaimedeks pidas, oli karusammal!

Omal ajal vedas ta metsaülemate koosolekule Järvamaa MGB ülema podpolkovnik Smirnovi. See kalanäoga julmur  kutsus  metsavendi üles andma. Seda  üleskutset ei järginud vist küll mitte keegi. Vastupidi, 1949. aasta sügisel igal pühapäeval marsiti leinamarssi saatel punase plaguga ületõmmatud kirstudega surnuaia poole. Metsavennad olid neile näidanud, kus on nende koht.

 Nii tobedat tegelast ametis pidada ei olnud ka stalinlikul ajastul kasulik. Ei läinudki palju aega,kui endine NKVD uurija Lunin lasti lahti Järvamaa metsamajandi direktori ametist.Uut metsamajandi hoonet hakati ehitama süsteemi esimeste hulgas ja vana lutikaid täis hoone lammutati.

 Krooniline häda oli laiatarbetsehhi palgafondiga. Kui tekkis ülekulu, siis tuli  suure palvekirjaga puudujäävat osa ülemustelt taotlema minna. Kirjutasime, et vajame 30 tuh. rbl. (vana rubla ajal). Johannes Kauss hoidis kirja käes ja lausus:  ”Suure –Jaani mehed kirjutada oskavad. Mina teie kirja läbi lugema ei hakka. Ah, et tahate 30?

15 saate”. Ja nii meil oligi mõeldud!

Kord saadeti meile laiatarbetsehhi raamatupidamist revideerima naabermetsamajandi pearaamatupidaja, kes oli kuulus krõbedate aktide koostajana. No ta leidiski selliseid kandeid, mis polnud õigesse kohta sattunud. Paha lugu!  Kutsuti siis Tallinna kõik asjaosalised. Johannes Kauss: ”Ma lugesin selle akti läbi – kavalad mehed need Suure-Jaani mehed.” Ja arutelu oligi nende sõnadega läbi! Akti koostaja jäi rumala näoga vahtima!

Oli teada, uuel aastal eraldatakse metsamajanditele kuus uut isekallajat, nagu neid siis  nimetati. Soovijaid oli õige palju, sest metsateid tahtsid kõik ehitada. Lõpuks jäi sõelale kolm metsamajandit, kelle esindajad Voolini kabinetis püüdsid veenda kõigest väest, et nendele on autosid kõige rohkem tarvis. Siis kutsuti Johannes Kauss kohale.  Tutvunud olukorraga, lausus ta: ”Ma tean, seal Suure-Jaani kandis on vesised metsad.” Ja selle lausega oligi küsimus lahendatud. Autokolonn määrati Suure-Jaanile.

Johannes Kaussi koostatud kirjad oli erilised. Nii näiteks: ”Teatage ajaviitmata, mis alusel ja kelle loal olete jätnud täitmata ministri käskkirja nr. see ja see.”  Pabereid tuli ülevalt pool tol ajal tublisti ja ikka jäi vastus mõne kirjale hiljaks.

Jaa, Johannes Kauss oli omapärane mees!  Heino Teder olevat tahtnud, et ta edasi töötaks ka tema ajal, kuid mees keeldus ja läks pensionile. Küllap solidaarsusest oma kauaaegse ülemuse Ivan Vooliniga.

Metsamajandi direktoriks määrati Robert Papson, Venemaa eestlane, kes oli enne olnud Kareda valla täitevkomitee esimees. Olevat olnud Esna alevis suur spordientusiast, mänginud jalgpalli ja võrkpalli. Metsaasjandusest polnud tal aimugi  aga oli üsna laheda olekuga mees ja võrreldes Luniniga lausa päästeingel! Tema risusõnaks oli “tähendab nii” mis oli otsetõlge vene “znatsit tak”-ist.

Papson kasutas oma risusõna eriti tihti, kui ta viina oli võtnud ja seda tegi ta väga sageli.Vaatamata suure koguse ”pikakorstna“ -piirituse trimpamisele, ei olnud näost midagi näha.

Kui mul tuli otsustada, et parem on Purdi metsaülema kohalt lahkuda põhjustel, mida olen varem kirjeldanud (isa arreteeriti), siis Papson ütles: “Tähendab nii, sina oled metsamajandi kõige parem metsaülem, ei anna ma nõusolekut lahkumiseks!”

 Helistasin Papsonile ja küsisin,kas võin õhtul tema poole tulla. No miks mitte, oli vastus. Ostsin poest kaks pudelit viina ja mind võeti väga hästi vastu. Papsoni  naine  oli väga lõbusa olekuga kena blond noorik, kes oli ka süüa teinud ja võttis viinavõtmisest osa võrdselt meestega. Ei mäleta kui palju seda “vana hirmust” sai võetud – ju oli peremehel ka midagi lauale panna. Tagajärg oli see, et mind lubati  Purdi metskonnast lahkuda. Kuid üks asi jäi meelde. Papsoni sümpaatne naine lahkus lauast üsna tihti, käis köhimas.Tal vaesekesel oli lahtine tuberkuloos ja mõne kuu pärast teda enam polnudki.

 

 

Tammed kodumaale

 Ülo Eriku mälestused
 

Järvamaa metsamajandi direktoriks oli määratud Ivan Lunin, endine NKVD ohvitser. Ta puhastas kõik metskonnad eestiaegsetest metsavahtidest, metsnikest ja metsaülematest, kuna need olevat metsavendade, tema kõnepruugis "bandiitide" käsilased.

1949.aastal tuli ministeeriumist korraldus korjata hiigelkogus tammetõrusid Venemaa steppide põllukaitsevööndite rajamise  jaoks. Ei saa öelda,et tammetõrusid ei olnud,oli küll,aga vähe. Paari päeva pärast suurendati plaan veel kahekordseks.

Iga päev tuli anda aru ministeeriumile ülesande täitmisest.Lunin kärkis metsaülematega, olevat väga austav selline stalinliku looduse ümberkujundamise plaanile kaasaaitamine ja olgu aga olla ! Tema kabinetist kostus  arvelaua klõbinat,lõi kokku, kui palju on kogutud”zoludei!” Ise ütles ,et “solsaraa,” nii paistis meile,arvasime,et see võis vist olla “sobstvenna govarja” ehk umbes –üldiselt öeldes.

Metsamajandil oli üks saksa sõjaväe trofeeveoauto”Opel”. Seda käsutas  ainult direktor. Nii siis kutsus Lunin insener Aleksander Rootsi kaasa , kes oskas hästi vene keelt ja sõitsid Purdi metskonna juures olevasse parki. Seal tulid nad autost välja ja nüüd soovis metsamajandi direktor näha, mismoodi näeb välja tamm ja selle tõru! Roots viibanud käega sinna,kus kõrvuti kasvasid vaher ja tamm. Lunin läks vahtra juurde ja ütles, et näidaku, kus siin tõrud on. Nüüd siis juhatatud ta tamme juurde ja näinud esimest korda ka tammetõru. Neid olnud väga vähe, kuid  tsekisti tõsidusega maininud ta, et tuleb üles otsida kõik tammed metsamajandis ja ära korjata viimane kui üks tõru.

 Plaan siiski täideti, sest Väätsa metskonna abimetsaülem Tamm(!) suutis, nagu ta ise ütles, kokku ajada üle tonni tõrusid. Ja kas nüüd arvate, et Eesti tammikutest korjatud tõrudest kasvatatud  puud sirguvad Venemaal või? Sinna ei saadetud ühtegi tõru, suur osa nendest läks lihtsalt  hukka, väiksest osast tehti tammetõrukohvi ja külvatud tõrudest kasvab veel praegugi tammesid mahajäetud taimeaedades. Ei saanudki  me kahjuks osa võtta sellest hiiglaslikust plaanist!

 

Muide, keskkomitee tellimusel valmis tol ajal ka suur maal,  mida levitati kõikjal NL-us.Seal kummardus Jossif Stalin stepialade kaardi kohal, kus oli selgesti näha, kuidas tema algatusel saadakse jagu “suhhoveidest” ja muudest pahadest asjadest põllukaitseribade abil. Suure juhi kõrval oli loomulikult kogu poliitböroo eesotsas tema parima sõbra Lavrenti Beriaga.

Mind saadeti 1956.a. Moskva oblastis asuvasse kursuste baasi ”Võsshije Lesnõje Kurssõ” üheks kuuks ja seal oli see hiigelmaal suure saali esikus. Beriat maalil enam polnud, oli üle värvitud! Teised kursandid, keda oli kogu “suurelt kodumaalt,” vaatasid seda asja ja üks metsanduse kõrge ametnik Kurski oblastist lausus- meil Beriat ära ei värvitud, vaid lõigati vaheda noaga maalist välja! Nii aeti tollal asju

Kirja pani Lembitu Twerdianski 

Ilse Tarangu mälestusi noorpõlvest Koluveres

 Elust-olust peale Vabadussõda

Raha ju kuskilt sel ajal võtta polnud. Veigla Liine käis Ristilt õlgedest märsiga viina toomas. Neli-viis  liitrist pudelit mahtus sisse. Eks ta siis müüs kohapeal kasuga. Riigivanem  (liitrine) maksis siis poes üks kroon. Ma ei tea, palju ta võttis, eks see oli kõik salaja, aga ikka teati.

         Kullamaal ja Koluveres levis 1934 aasta kevadel peale Pätsi riigipööret 1-liitrise viinapudeli uus nimi “Isehakanud."

 

Ristile rongi peale (kohalikus kõnepruugis sõidu peale), samuti Kullamaale kirikusse mindi ikka paljajalu, kingad pandi jalga paarsada sammu enne kohalejõudmist. Tee peal korjati maasikaid, põldmarju, või mis oli. Kiiret ei olnud kellelgi, nagu praegu. Kui öeldi, et lähen linna, tähendas see Tallinna. Haapsalu oli Haapsalu, selle kohta ei öeldud kunagi linn.

        Sellest kiirustamisest on meeles Veebri ema ütlus. Tema poeg Eedi oli kole aeglane töö juures, aga tegi väga korralikult. Ümber heinasao käis mitu korda, silus siit ja silus sealt rehaga, käis ja mõtles ja silus veel. Kui sulane Must-Ants pahandas, et mis see Eedi silitab saadu nagu haiget m...., ütles Veebri ema, et mis sest kirbu moodi kiirustamisest ja kargamisest kasu on, jõulud tulevad meie Eedile ikka samal ajal, kui teistelegi!

        Käidi kartuleid võtmas. Kooliõpetaja August Vreintal maksis iga päev peo peale, et siis tulete ikka tagasi. Päev oli 1 kroon. Heinateo päev oli kallim, poolteist krooni, aga pikem ja mustem. Mina seal ei käinud. Kartulivõtmise ajaks tegid tüdrukud ja nooremad naised endale kartulivõtu pitsid – valged vaksalaiused pitsid õmmeldi seeliku esiserva siseküljele. Seelikud olid ju pikad. Kui siis naised kummardusid, siis põllu ääres tagantpoolt vaadates veiklesid ja kadusid valged pitsid – ilus oli. 

Talgutöödest

Valitseja juures käisime ikka siguri-talgul. Sigurid kasvatati ise, nii et neid ei lastud õitsema. Juured kraabiti, tükeldati, kuivatati ja jahvatati. Seda tegid lapsed ja süüa anti ka. . Jahvatamine oli üks igavene nuhtlus., nagu ka või tegemine. Vahest tehti lusikaga, keeruta, et seda nägu jääd. Kui oli palju teha, toodi teisest perest võimasin. Siis oli hea vändata ja raamatut lugeda.Ükskord mäletan, et väga hea pasteet oli, ilus pruun. Talus pasteeti tavaliselt ei tehtud, sellised saksikud ikka tegid.

Külas tehti ikka alati talguid. Tihti käisime talvel rätikunarma keerutamise talgutel. Juuli õpetas, mina polnud teinud. Kaks kokku ja sõlm otsa. Naisi oli hulga, rätik laotati laiali ja naised olid ümberringi ning sõlmisid. Kui siis süüa anti, siis tavaliselt oli klimbisupp. Kausirida oli keset lauda. Mulle Sassiga (õde Salme) toodi taldrikud ja alumiiniumlusikad. Teised sõid puulusikatega ikka ühest kausist paar-kolm inimest.

Olid ketramise, lõngakerimise, sulenoppimise talgud. Ketramistalgutel oli igal ühel oma vokk kaasas. Kui Liival olid rätikunarma talgud, siis seal anti riisisuppi, klimbid sees. Enamasti talgutoit oli riisisupp ja heeringas, vahel ka liha-klimbi supp, võid-sepikut juurde. Heeringas pesti ära, lõigati umbes kolmeks ja pandi lauale. Ei võetud ära ei nahka ega luid. Rehepeksutalgud käisid vastastikku. Enamasti käidi naabritel ja päevad tehti tagasi. Masin käis perest-peresse. Mõnedes peredes kus oli vähem vilja,  peksti ka kootidega. Käisin ka Viikmannil, peremees ja perenaine, mina ja üks teine tüdruk veel. Rehepeks ei tohtinud segada tööpäeva, seepärast peksti öösel ja hommikul mindi teisele tööle. Hiljem peksti kootidega ainult katuseõlgede jaoks.

Elu algas asundustalude loomisega

          Karjalautade maa sai endale Lepiksoni Oskar asundustaluks. Oskar võttis Vigalast naise, sealt sai hobuse ja kaks lehma ja algus oli tehtud.

    Käisime tema pulmas. Ta läks omateada nooremale õele kosja, aga peremees ütles, et kui sul meie Maiega asja ei ole, ära enam tule. Tuligi vanem tütar Maie võtta. Kolm päeva olid pulmad.

     Kolmandal päeval keedeti õllesuppi, siis oli klaar, et lõpp. Vigala tüdrukud vahetasid pulmas iga paari tunni tagant kleite, et kõik saaks ära näidatud. Meil polnud midagi, ikka samad kleidid seljas. Vigala kanti peeti siis ikka rikkaks.

 

 Ega siis nii tantsitud, kui praegu. Mõnikord tehti polkat võistu peale tund aega, siis võisid kõik riided välja väänata. Mina sain kõige rohkem tantsida. Mõni poiss kukkus juba kokku, mina oleks ikka edasi lasknud. Seepärast võistutantsu ajal jooksid kõik mind krabama. Oskar oli kunstiandega, maalis, joonistas. Ükskord maalis krohviseinale pildi, harrastas aiandust ja taimede kasvatamist, millega sai tuntuks kaugemalgi. Oli üldse ärksam meesterahvas

Hoolekandekooli aeg

         Vana Georg Veem oli hoolekandekooli juhataja. Tema vastu polnud kellelgi midagi, aga naine valitses. Sellel oli üks silm pruun, teine roheline. Kirjutaja ütles, et üks vedma (nõid) on. Nad olid Peterburis õppinud ja Venemaal elanud, nagu paljud eesti haritlased sel ajal.

 Ükskord kutsus proua mind enda juurde ja käskis kohvi keeta. Mina ei teadnud kuidas või mis, tegin vist kole kange, aga ei öeldud midagi. Poeg  Ilmar ütles, et ema on väsimatu inimene. Ta kamandas kõiki, eriti lossi töölisi. Kohvi tehti ikka puhastest ubadest ja pandi sigurit hulka. Prenneriga kuivatati ahjus ja käsiveskiga jahvatati. Vanem poeg Konrad, hilisem väliseesti peapiiskop, õppis kuskil.  

 

   Noorem vend Ilmar oli kangesti ilus poiss, oli ohvitser. Ta jäi 40-l aastal siia ja lasti maha. Kui töötasin Saksa Lennuväe Abiteenistuses, käisin Laidoneri mõisas. Näidati, kus garaazhi augus nad olid. Ma ei mäleta, palju neid ohvitsere oli, Ilmar Veem oli nimekirjas nende hulgas. Kokku oli Veemil kolm poega ja kaks tütart. Vanem tütar Edith abiellus sakslasega, teisi ma ei tea.

            Peale Veemi oli Kuppar hoolekandekooli juhataja. Õpetajatest mäletan Kipparit ja Nõlvakut. Poistele õpetati puutööd, nad töötasid ka aias. Isetegevus oli tähtis, olid pilli- ja laulukoorid, tehti näidendeid, pidudel loeti luuletusi. Martin Lepberg oli eestvedaja muusika tegemisel. Ei mäleta küll, et poisid oleksid mingit erilist pahandust teinud.

Kord Saue Karla tuli rääkima, et tellime lehe. Leht tuli Laukna koolimajja. Tema tõi enda juurde, mina käisin Sauel ja tõin meile. Sauel oli suitsumaja, seal  lee kohal suitsetati liha. Meie isa viis ka alati seakoodi sinna. Suitsetati paar, kolm nädalat. Saue Karla mängis mulle ikka kannelt, seepärast läks alati aega.

 

Ükskord Konrad Veem, see tulevane peapiiskop, oli kodus käimas, ta õppis kuskil. Ta oli kole poiss mu meelest, vibalik, vistrikuline ja sorakas, nagu praegugi mõni teismeline. Ükskord ta ütles, et  tuleb Sauele kaasa posti tooma. Karla tahtis jälle kannelt mängida, aga ma ütlesin, et mul on keegi kaasas. Kui tagasi läksime,  rabas mu ümbert kinni, tõmbas põlve peale ja suudles. Ma nägin suurt kuusirpi taevas, oli hästi peenike, nüüd alati tuleb meelde. Ma olin nii pahane, läksin koju ja ei rääkinud midagi. See oli 1924 aastal, olin siis 16-aastane.    

Laasi Pärnat (Bernhard) oli mu leerivend. Käis ikka peale leeri mind Koluveres vaatamas. Tahtis nagu kurameerida, aga ma ei võtnud vedu. Muidu oli tore, pikk, heleda peaga poiss ja ta oli niisugune hea olemisega. Leeri ajal Pärnat juba oli nagu minuga. Kui poisid ükskord leeritoas mind taga ajasid ja ma küünarnukiga akna sisse lõin, oli Pärnat see, kes tõi uue klaasi ja pani ette. Õpetaja Brashe ei ütelnud midagi, aga köster Anniko röökis ja jäi alles  peale akna parandamist vakka.

 

Kord peale esimese Jõulupüha kirikut, kui hakkasime Laisilla Elliga hobusega tagasi sõitma, siis Laasi Pärnat ja ta vend, kes elasid siis Üdruma Uuetoal, tulid meie juurde, et ei nii kõlba, naised üksi hobusega, andke ohjad siia. Istusid peale, võtsid ohjad ja sõitsime Üdrumale Uuetoale. Vanu kodus polnud, poisid tõid sahvrist lihakausid ja muud lauale, õlut ka. Pärast sõidutasid tagasi Laisillale. Kunagi hiljem ristiema rääkis, et Pärnat oli töö juures laua taga surnud.

 

Laasi Pärnati tütretütrest Kristelist sai 75 aastat hiljem mu poja minia. Saatus tahtis ikkagi, et meie pered kokku saaksid.

Elust Koluveres enne Esimest maailmasõda

Jutustas Ilse Tarang (1908-2008)

Kodus olime algul kuus last, mina kõige noorem. Siis oli selline komme, et suurte perede lapsi aitasid sugulased kasvatada. Õde Meta viidi lasteta vanatädi juurde. Vanaonu ütles, et võtame selle, kellel on jämedamad sääred. Meta pärast rääkis, et pidi ennast sahvrisse peitma, aga tuli ikka minna. Nii ta viidigi Valgejõele. Koolis ei olnud kaugel käia , kool oli Loksal.

Kooliõpetaja Edgar Heinsoo käis siin oma õe juures, õpetas siis saksa keelt. Kuus, seitse last õppis tema juures talve ja suve läbi. Vist 2 rubla maksti kuus õpetajale. Ka mõisas õpetas krahvi virtina tütar Bärta saksa keelt ja muid asju ka. Saksa keel oli nii tähtis, et pidi kohe õppima. Hiljem oli sellest kasu. Saime kohe teise klassi. Laukna kooli juhataja vana Reesaar oli meie tedmistega nii rahul.

 Kalju külast käis mitu tüdrukut Bärta juures, ühtki poissi ei olnud. Me olime virtina toas, seal oli sohva. Virtin ise oli köögis, seljas must seelik, must kaelani kinni pluus, istus seal, kõigutas ennast ja jõi kohvi. Iga päev tehti lossis saia. Olid sellised kitsad nagu prantssaiad. Anti meile võid ja saia, kohvi anti ka. Kodus tehti saia ikka ainult pühade ajal.

Esimesi asju, mis ma mäletan, isa rääkis, et kartuleid oli vähe kui tema laps oli. Neid hoiti püksisääres ahju taga soojas. (Villem Kulli elas 1862-1934).

Olin neljaaastane, aias käis tööl üks vanem naine, Viiu oli nimi. Oli vist Oti saunast Ussimõisa tagant. Mulle meeldis tema vaikset juttu kuulata, oli alati mõnusa, naeratava olemisega. Lõpuks ei seisnud üldse kodus, kohe tõmbas Viiu juurde. Ema pahandas, aga midagi ei aidanud. Siis ema rääkis Viiuga, et ärgu hullutagu last. Kui siis järgmisel päeval jälle Viiu juurde läbi metsa jooksin, pani Viiu mind istuma toolile, mille vineerpõhjas oli aukudest muster. Võttis mingi tuusti rohtu ja pani selle tooli all kausis põlema. See suitses ja suitsu hakkas tulema läbi toolipõhja aukude. Oli selline imal-kirbe. Tahtsin kangesti koju, aga ei saanud toolilt maha. Viiu tõstis mind maha, ei rääkinud midagi. Jooksin koju ja sellest ajast hakkasin Viiut kartma. Hiljem, mäletan, räägiti mitmel korral, et Viiu oli nõid.

 

Neli suurt triiphoonet oli aias. Ühes olid viinamarjad, teises kasvatati köögivilja sügistalvel ja varakevadel.

. Kolmandas kasvatati talvel rohelist ja lilli, sellel majal oli teine pool maa sees. . Lilleseemned telliti Fraknfurdist Maini äärest, olid suures plekkkarbis, kangesti hea lõhn oli.

 Neljandasse toodi talveks palmid, araukaariad, agaavid ja muud puud – põõsad pottides, mis tavaliselt seisid lossi õuel ja treppidel.

Oli veel üks talvine köögivilja kasvumaja, see oli vastu lossi seina. Seda kasutati suvel nii, et enne kui krahv tuli suveks Pommerist Koluveresse, pandi ilutaimed sisse – palmid ja muud lilled teistest kasvumajadest. Kasvumaja ääres oli linaaria kitsas rennis. Trepp tuli sinna kasvumajasse otse krahvi toast. Krahv käis selles triiphoones palmide all kohvi joomas. See oli suvel ainult ilu pärast tehtud triiphoone.

Aiateed riisuti igal hommikul üle, samuti ka pargiteed. Teede ääres olid istepingid. Ka jõe kaldal olid pikad rohelised pingid. Lossi taga oli laudadest platvorm jõe ääres, kahel pool olid lamavad kivist lõvid. Hiiglasuured jämedad tammed olid seal, sõja ajal võeti need maha. Lossi taga oli hiina katusega hoone kaldpõrandaga, mis läks vette. Seal olid ka paadid.

 

 Mõlemat kätt olid marjapõõsaste read, peamiselt tikrid. Keset aeda oli suur valge klaarõunapuu. Tikrite korjamisel kutsuti appi ka lapsed. Isa tegi kepid, millega tõsteti tikripõõsaste oksad ülesse. Oravaputkas mõõdeti toobiga, palju kellelgi on, selle eest maksti. Nii olid ka lastel väikesed teenistused. Marjad ja mee viis isa enamasti ise hobusega Ristile.

 Piimavedaja Jegorov, musta panthabemega mees, elas oma suure perega, vist 12 last oli tal, majakeses saarel silla kõrval. Praegu on seal mingi kuur. Tema peres tehti süüa vene kombel, suure potiga, mis hargiga ahju ja ahjust välja tõsteti. Ta viis üle päeva plaanvankriga 40 neljakümnetoobist nõud piima Risti jaama. See pandi rongile ja veeti Tallinna, sealt omakorda turgudele ja tellijatele laiali. Niimoodi töötas hulga inimesi selle heaks.

       Meier Oidorff  tõi iga päev viinavabrikust lauta lehmadele praaka. Meierei oli viinavabriku otsas. Mäletan ainult seda, et aias oli üks linalakk hobune. Ta oli maigu suhu saanud, et suured tünnid praaka olid viinavabriku juures. Rennid läksid sealt lautade juurde. Meie hobune hakkas aiast seal käima. Ükskord oli hobune jälle kadunud. Siis ema läks otsima hobust viinavabriku juurde, seal hobust ei olnud. Videvik oli, kui ta tagasi tuli ja talle paistis, et üks hobuse luukere on silla peal. Pärast seda tuli mingi kärntõbi hobustele ja nad surid ka.     

      Kutsar oli Priidu. Päägiti, et see oli krahvi poeg, vuntsid olid küll samasugused.

Ilves oli lossivaht, istus värava kõrval putkas, vaatas keda sisse lasta. Ta valvas ka, et mõisa jõest vähke ei püütaks. Krahv andis talle tüki maad Jõgeva kõrtsist lossi poole silla otsa, sinna ta ehitas endale väikese maja. Oli väga krahvitruu mees.

 

  Vähke oli palju. Peale Vabadussõda sõitsime ikka paadiga veeväljal, tulelont käes ja korjasime neid käega põhja pealt.

Krahvi hobused olid lossi juures tallis, need käisid tõlla ees. Tööhobused olid rentniku tallis viinavabriku taga. Seal oli ka 5 pikka lauta ja mõisa rehi. Enne silda oli kuivati, majas, kus  praegu pood. Relsside peal vinnati kotid üles köite ja käruga. Mõisa rehi oli ka noorte kokkukäimise kohaks. Kui olid mõisa talgud, tuli lõuna ajal virtin valge põllega ja lõi lokulauda, mis oli viinavabriku taga.

 

Minu isa, Koluvere viimane lossiaednik

Ilse Tarangu (1908- 2008) mälestusi

Isa vanem vend oli Võnnu mõisas aednikupoiss, isa saadeti parunile toapoisiks. Ükskord tuli koju, ütles, tema enam ei taha iga päev täiskasvanud mehele pükse jalga panna ja jalast ära võtta. Parunil olid ju nii kitsad kintsudele liibuvad nahkpüksid, et neid ei saanudki üksi jalga ega ära. Saadigi siis kokkuleppele, et poiss saab ka aednikupoisiks. See oli aastal 1884.

Hiljem töötas isa mitmes mõisas Venemaal, tuli tagasi heade soovitustega ja võeti Tallinna Rotermanni juurde linnaaednikuks. Tallinna, tolleaegse Reveli koorekihil oli komme kaks korda aastas korraldada oma hobuste- tõldadega paraade ja väljasõite. Siis võisteldi, kelle tõllad ja hobused olid uhkemini lillede- vanikutega ehitud. Sellest ajast oli isal palju aukirju ja diplomeid.

 

Minu emaga kohtus ta Vologda lähedal mõisas, ema oli seal toatüdruk. Nagu nüüdki, püüdsid siis noored Eestist kaugel, Venemaal, Poolas või Saksas tööd leida. Eriti Venemaalt saadud soovitused maksid siia tulles palju.

Ema oli jaaniööl pannud kimbu lilli padja alla, siis pidi unes nägema tulevast meest. Hommikul üles tõustes ütles teistele tüdrukutele, et tema ei näinud unes küll kedagi, ainult va aednikupoiss tolgendas tema päitsis. Teisid naersid, et selle sa saadki ja nii ka läks.

Isa jõi alati kohvi, alustass oli kruusi all. Kui sinna tilk läks, tuli kohe vahetada. Ema ütles, sakste komme, sakste lauas õppinud. Oli karm mees, söögilauas ei tohtinud rääkida, saatis nurka. Aga ikka keegi hakkas nägusid tegema ja keegi purtsatas naerma. Ema ei saanud ka mõnikord pidama. “Ja sina ka,” ütles isa ja saatis ema ka nurka.

Mina olin ta lemmik, ei naernud, niimoodi helpisime kahekesi vaikides. See ajas teised veel rohkem seina ääres itsitama. Kui meie isaga olime söönud, lubas ta teised laua äärde.

         Muidu oli ta vähese jutuga, aga kui napsi oli võtnud, ütles, et tema pole lihtaednik, vaid kunstkärner. Küllap oli tal õigus ka - üks triiphoone oli viinamarju täis, talveaias olid lõunamaa puud, kasvasid viigimarjad. Lossi ümbrus oli roose täis, eriti palju silmastas isa tüviroose, mida krahv teistelegi kinkis. Isa ütles, et kuni hobuseid mõisas on, kasvavad ka ilusad roosid.

 

  Olin nelja aastane, kui mind tööle pandi. Triiphoones olid pikad väga ilusast oranzhidest kividest küttetruubid, pidin neilt tolmu pühkima ja ka pesema. Keskel oli kivimüür, selle peal oli suur luuderohi. Selle eest võisin niipalju viinamarju süüa kui tahtsin, siniseid, punaseid ja rohelisi. See oli siis enne esimest Maailmasõda Koluvere lossis.

 

Jõulud Koluveres 100 aastat tagasi

Ilse Tarangu (1908-2008) mälestustest

Talveks sõitis krahvipere Koluverest Pommerisse oma mõisa. Jõulude ajal käisid nad alati Koluveres, olid siis paar nädalat. Kui krahvipere tuli, pidi iga päev laual olema roheline oma kasvuhoonest – spinat, sibul, redis – olgu või jõulutuisk akna taga. Selle eest pidi hoolitsema minu isa, lossiaednik.

 

 Isa kasvatas ümmarguse torni all hobusesõnnikul shampinjone, ka neid viidi lauale. Olid nagu valged nööbikesed, käisime neid korjamas. Viinamarju oli mitmesuguseid, valgeid, rohelisi, punaseid. Ühes kasvuhoones olid viigimarjad, need läksid ka pärast pehmeks. Osa kraami hoiti jääkeldris.

 Krahv ja krahvinna olid jõulude ajal helded. Kõik lossi teenijad said kingitusi. Isa sai enamasti head tubakat, see lõhnas magusalt. Hoidis seda nikerdatud puukarbis, ei lubanud seda lahti teha. Me käisime salaja nuusutamas. Emale toodi vahel kleidiriie või rätt, lapsed said maiustusi.

Ükskord, olin vist viie-kuue aastane, sai vanem õde Liidia, kes oli noore krahvinna Louise toatüdruk ja võeti alati Pommerisse kaasa, kullavärvilise plüüsvaiba. See meeldis mulle nii kangesti, et mõtlesin, sureks Liidia ära, saaksin vaiba endale. Läkski nii, kuid 70 aastat hiljem. Plüüsvaip Pommerist, krahvinna kingitus aastast 1913, on praegugi alles.

Jõuluõhtul pandi lastele uued riided selga, isa viskas kreeka pähkleid põrandale, lapsed jooksid siis võidu korjama. Jõulupuu otsa riputati ikka kompvekke. Ükskord vend Villu sättis oma magamisaseme puu juurde, et ilus magama jääda, nagu ta ütles. Hommikuks oli puu tühi, Villu oli kõik ära söönud.

Jõuludeks osteti suure plekk-purgiga klaaskomme.Pärast kasutati seda purki tangude ja jahu hoidmiseks. Tavaliselt enne jõule toodi ka kõva suhkrut. Olid sellised koonusetaolised suhkrupead sinise paberi sees. Köögis oli kirst, kus sees need olid, sealt löödi haamriga, lõi kohe tuld, nii tihe ja kõva oli.

   

Kui laps olin, oli Jõulukirik esimese pühal hommikul kell 5. Tore oli siis minna. Me läksime Koluverest ikka jala. Taludest tuli niipalju kelladega hobuseid, et mõnikord ei saanudki mujal käia kui tee kõrval paksu lume sees. Vahest mõni tuttav võttis peale, enamasti olid ju kreslaga reed, mõnedel ka saanid. Jõulukirikut peeti siis pikemalt, paar tundi. Siis oli nii hea tühi kõht, kui koju jõudsime.

 

Öösel ka käidi loomi sügamas ja leiba pakkumas. Hiljem jäi esimese püha hommikune kirik ära ja hakati Jõuluõhtul pidama. Sauna tehti enamasti eelmisel päeval enne Jõululaupäeva või Toomapäeval, siis oli suurpuhastus alati ja peale seda pesti. Laisillal sauna ei olnudki. Rehetoas pesti. Hommikul juba hakati kütma, köeti hagudega, kerisele visati vett, siis oli nii soe.

Eks igal päeval olid mitmesugused kombed. Küünlapäeval keedeti liha, perenaised tegid sepikut ja käidi ikka palvemajas. Laukna Korvil käisid vennad, seal oli alati palju rahvast. Meie, noored, olime hulgakesi ukse juures ja segasime nagu alati ja itsitasime. Siis räägiti, et pärast nad hakkasid särke vahetama. Särgisabasse õmbles mõni kuldraha, siis oli sündinud ime ja saaja õnnelik.

Ükskord oli just vastlapäeval võõras lugeja vend Korvil. Mäletan, et kui koju läksime, oli ahju peal pott supiga ja seajalg. Muidu käidi tihti palvemajas Kullamaal, kirikus käidi enamasti suurtel pühadel.

 

1914 Pommeris. Vasakult esimene Liidia.

 

Rikutud Jõulud

Juhani jutustus

Lugu juhtus 1950tel aastatel Taagepera metskonnas.

Ühe Taagepera metskonna vahtkonna metsavaht oli üle keskea poissmees ja elas üsna eraldatud kohas asulatest kaugel kõnnumaal. Metsavahitalu oli ehitatud juba tsaariaja lõpul kõigi taluehituse reeglite kohaselt rehemajana, suure rehealuse ja laudaga. Metsavaht, olles küll riigiteenistuja, elas tegelikult siiski oma majapidamise toodangust nagu iga teinegi põllumees. 1950te aastate algul oli metsavahi palk ju 27 rubla, sellest piisas petrooli, soola, suhkru ja heeringate ostmiseks. 

Tol ajal polnud mõeldav metsavahi koha pidamine ilma hobuseta, kellega peale metsa kokkuveo ka kõik põllutööd ära tehti. Inimesi oli maal palju ja metsavahil otsest raietöökohustust ei olnud. Ta valvas metsa metsavaraste eest ja jälgis metsaraie korrast kinnipidamist nende poolt, kellele raieload olid antud. Suviti oli tuleohutuse järgi valvamine põhiline, sest siis oli metsas inimesi palju. Hooldati värskelt istutatud kultuure ja tehti valgustusraiet, oli marjulisi, seenelisi ja jahipidamist. Silm tuli peal hoida, iga päev metsavahi päevikusse kõik tehtu ja nähtu sisse kanda ja vajaduse korral ette kanda metsnikule.

Subordinatsioon oli range. Metsaülem käis reeglina vahtkonda kontrollimas üks kord aastas. Siis kandis metsavaht mundrit, nagu ka igakuistel nõupidamispäevadel metskonna kontoris. Nõupidamise päevad toimusid tavaliselt palgapäevadel. Siis, enamasti koosoleku lõpuks jõudis metskonna raamatupidaja metsamajandi keskusest tagasi, tuues kaasa seanahkse portfellitäie rublasid.

    Niisiis, kuna see metsavaht elas üksi ja ruumi oli, pandi sinna korterisse metsapraaker, kes korraldas metsatööstuskeskuse lankidel tööd. Ta tõi sinna ka kaks raietöölist, kes tema alluvuses lanke raiusid. Asi võttis kurja pöörde kuu aja pärast, enne jõule, kui meestele esimene palk maksti. Mehed läksid linna toitu varuma, nagu nad ütlesid. Tagasi tuldi kahe päeva pärast aga juba neljakesi. Kaasa oli toodud kaks plikaohtu linnapreilit, kes neile pidid hakkama süüa tegema, nagu öeldi. Ka praaker oli kuhugi kadunud, ju ta omi mehi tundis ja teadis, millal palgapäev peetud ja võib jälle tagasi tulla tööd korraldama.

    Tüdrukud tegidki hoolega süüa ja söödi vist öö läbi nagu metsavaht läbi oma kambriseina kuulis. Aga järgmisel hommikul ei mindud ootusepäraselt tööle vaid hakati uuesti süüa tegema. Järgmisel õhtul köeti sauna ja tehti jälle süüa. Vahepeal olid puuraidurid raskelt magama jäänud, kuu aega metsatööd ikka selja taga.

 Vennastekoguduse vaimus elanud pere vanemate pojana märkas metsavaht hirmuga, et tühjade pudelite hunnik sauna ukse taga oli suurenenud. Veel suurem oli ta hämmastus, kui nägi paljaid näitsikuid saunast lumme hüppamas. Ja üks neist paistis päris lapsuke olevat, nagu ta selle ihuliigete ümaruse või lameduse järgi oli määranud.

     Kui tüdrukud olid riidesse end pannud ja kambrisse tulid, võttis metsavaht kohe härjal sarvist. Noorema tüdruku poole pöördudes hakkas ta manitsema: “Kuidas sa lapsuke oled selliste meestega patuteele pööranud, sul endal pole veel õieti karvugi jalgevahel tõusma hakanud. Mis sinu vanemad niimoodi arvavad, kas nad üldse teavad kus sa oled?”  Aga tüdruk ei olnud suu peale kukkunud. “Kuule papi, selleks ajaks kui sinul üldse kuskil midagi tõuseb, on minu kingul ammu mets peal!” oli vastus.

    Nüüd rikkus metsavaht väljakujunenud subordinatsiooni ja läks metsnikku vahele jättes otse metsaülema juurde palvega, et metsaülem hulludele puuraiduritele koos oma toidutegijatega kuhugi mujale ulualuse leiaks.