Laisaküla. Linda Kirsi jutustus

 

See on kadunud küla Laukna küla ja Krahvi tee vahel, mis ulatus Pokuti jõe äärde. Maa oli märg ja palju ka kraavitatud, kuid kevadeti ja sügiseti tihti läbimatu. Sellest tuli ka küla teine nimi “Hundipuhkama,” see tähendas,  et nii raske oli liikuda hundilgi, et ta pidi vahepeal puhkama. Kokku oli selles külas 13 suitsu, 11 taluperet ja 2 käsitöölise sauna. Majad olid enamasti väiksemate kõrgendike ja küngaste peal, vahel olid vesised põllu-, heina- ja karjamaad.

       Üks suuremaid talusid oli Vahekaasiku. Suvel oli see rohelisse uppuv hoolitsetud õuna- ja marjaaiaga ja mesipuudega talu. Otsapidi paistis kivist karjalaut, külgepidi valgekskrohvitud häärber. Põhjapoolse kuuseheki varju jäi ait, kuivati ja kelder. Omaette kolmnurga moodustas majandusõu, jalgrajad viisid kuivatisse, karjalauta, kanalasse ja keldrisse. Elumajas loomapidamisega kokku ei puutunud. Kõik vajalikud keetmise- ja aurutamistööd tehti kanala köögis. Veranda ees oli kõrge ümmargune lilleklump. Seda kattis muru, äärimööda olid istutatud roosad pargiroosid, kahelpool verandat poolkaares oli enelahekk ja nurkades vabakujulised jasmiinipõõsad. Vahekaasikuid oli õieti kaks.

Teine oli väike suitsumaja, aga maad oli kahe koha jagu. Seda peret kutsuti rohkem pererahva liignime järgi – Õeruste.

Koopa koosnes kahest väikekohast, need olid küla tugevamad pered.

     Siis oli kolm Tagapõldet, Lepiku oli õmbleja saun, Sepa oli rätsepa saun, siis Sikamäe, Sopaaugu ja Sõõrupealse. Ka Laavit loeti mõnikord selle küla hulka, kuigi ta oli Krahvi tee otsas teiselpool teed. Laavil olid suured metsa - ja maavaldused. Elumaja oli ka suur, 7 x 11m. 

      Jõepoolsete perede tee tuli piki männiku seljandikku Huntaugu tee lahkmele Krahvi teele. Huntaugu mäel oli palju kartuliauke, mis nüüd sarapuid täis kasvanud.

      Väike jõeke, mis oli nii tuntud oma mustade lutsude ja suurte vähkide poolest, voolas Sopaaugu akende alt läbi. Kaugemalt riigimetsast jooksis rabasooniku vesi siia jõkke. Langus oli üle meetri. Kui aken oli lahti, võis tuppa kosta väikese joa kohinat. Õue piirdeks olid hõberemmelgad, põllu äärest õue tõi pärnade rida. Sissevarisemise eest olid jõe kaldad kindlustatud raudkividega, mis tekitasid pisikese järve. Sopaaugu perenaine oli käre inimene, tülitses tihti kõigiga, ka oma perega.

      Kahel Tagapõldel oli veider vanapoisist peremees. Ühes majas elas ise isevärki virtinaga, teine maja oli rentniku käes. Maad olid rentniku pidada, pärisperemees tegeles ainult oma õunapuuaiaga.

      Sikamäe oli väike suitsumaja. Oli ilus, korras, enelate ja sirelite vahel. Sirinaid, nagu vana      perenaine ütles, oli viit seltsi. Alati oli siin linnast suvitajaid. Sikamäe koolipreilist tütar, kes Sinalepa koolis õpetas, tuli suviti koju emale appi loogu võtma. Jõudis jalgrattaga Sikamäele peale keskhommikut, jättis oma masina küla serva kase najale. Siin ei olnud veel sõiduteid, siiani tuldi kodunt ikka paljajalu.  Kui Kullamaale mindi, siis alles pärast kaske kängitseti jalad. Õhtul kella 6-7 paiku hakkas rattaga sõitma tagasi mere äärde.

     Sikamäe karjapoisi suvepalk oli selline: oina kops, pastlapaar, vana emane kass, millest ilmselt taheti lahti saada. Perenaise tütar pistis pealekauba veel lamba jala taskusse. Küll pidi olema vaprust, et kassiga võideldes jõuda kogu kandamiga õnnelikult koju ema sauna üle kolme versta taha. Seda rääkis mu ema ja see oli 1890 aastal. Aga ega see tol ajal teistes taludes palju teistmoodi ei olnud.

     Vahekaasiku Kaarel oli hoolikas maaparandaja. Õhtul peale toimetusi võttis ta tormilaterna ja läks öösel paariks tunniks kraavi kaevama soosse ja nii iga päev.

     Kõik käigud, mis suundusid Kullamaa poole, veskile, poodi, kirikusse, laadale, mindi Krahvi teed pidi. Raudteejaama, vallamajasse, Laukna kooli tuli tee Laisilla veski lähedale maanteele.

     Külas oli koduväiks üks kriminaal. Hüüti rootsi ohvitseriks ja grenaderiks, kuidas keegi.     Tühjendas paar aita Lauknal, siis Puise rannas, kui toodi silku Puisest. Ladus ükskord Lähtru veskist paar kotti vankrisse. Kullamaa kabelis oli komme, et saksakabelisse jäeti aadlike surma puhul kuldne nimetahvel vapiga seina peale. Need olid siiski kullatud plekist. Rootsi ohvitser käis neid varastamas, kaasa võttis ka scheviottvillased tekid, mis olid puusärgiraamide katteks. Need leiti kord peidetult maanteeäärse talu kiviaia seest. Grenader istus vahel ka kinni, kuid tuli ikka tagasi.