Pille Kippar. Kas põline või isehakanud läänlane.

 

Omad ja võõrad

 

Kas põline või isehakanud läänlane?               

Pille Kippar

 

Inimese positsiooni, staatuse või päritolu määramisel võime lähtuda mitmetest kriteeriumidest: elukohast või rahvusest, ametist või tegevusalast: tartlased, Peterburi eestlased, eestirootslased, pensionärid, maamehed, noorsõdurid, koolmeistrid, lasteaiaealised, läänlased….

Kui peaksin määratlema oma päritolu täpsemalt, vastan ikka, et ema harjakas, isa järvakas, lapsed läänlased. Mina pean ennast läänlaseks. Minu sündimise ja esimeste eluaastate, liivakasti ja lugemaõppimise ajal elasid mu vanemad Läänemaal /Koluveres, Kullamaa kihelkonnas/ ja olid - nagu kantseliidis öeldaks - seotud sealse hariduse ja ühiskondliku tegevusega.

Olen Tõestisündinud lugusid ja kuulujutte läänlastest rääkinud Haapsalu muinasjutuseminaril 29.12.2015. Sellele järgnes ettekanne folkloristide talvekonverentsil Omad ja võõrad 4.-5. veebruaril 2016. Käsitlema omade ja võõraste teemat - et kes on läänlane ja kes mitte - iseenese ja tuttavate positsioonist lähtudes - ajendas minuga aastate eest juhtunud lugu. Selle jutustan lõpuks.

Kes siis on läänlane? Kes on oma? Kas see inimene, kelle kõik esivanemad mitmendast põlvest saati on elanud Läänemaal, kõik tema juured on Läänemaa mullas, või ka see, kes oma elu ja töö on pühendanud Läänemaale, aga juured on mujal?  Ja mitmendast põlvest läänlase minevikku arvestama hakkame? 

Minu tutvusringkonna hulk põlisläänlasi on pärit ja suure osa oma elust elanud ja töötanud Läänemaal: Jüri Uustalu, Alfred Samet, Gustav Ferdinand Nõlvak, Karl Reesar, Piia Vreinthal, Voldemar Pinn, Ilmar Jõesoo, Loit Lepalaan, Vete Reinu/Looman, Mari Sarv. Paljud läänlased lahkusid Läänemaalt kas omal tahtel või elusaatuse tõttu: Laisilla Elli ja Hilja, Valdemar Väli, Aino Kiindok, Valve-Liivi Kingisepp, olid aga pidevalt kursis kodukoha probleemidega. 

Isehakanud läänlasteks pean neid, kelle juured on küll mujal, aga suure osa oma elust ja tööst on teinud Läänemaal: Ernst Enno, Henn Unt, Ellen  Uritamm, Kipparid, Anskod, Evi Rõuk/Tamm.

Räägin mõned lood mulle tuttavatest läänlastest.

Laisilla Jüri, tütred Elli ja Hilja. Laisilla veski on Koluvere – Laukna tee ääres. Käisin sealt kaks talve iga päev mööda kooli. Minu mälestused algavad saksa ajast, mil Laisilla talu peretütar Elli kudus meile suure vaiba. Ema tegi kavandid ja koos värvisime lõngad. Sõja ajal olid koolmeistrid sunnitud loomi pidama; meil olid lambad, põrsas ja kanad/pardid. Elli käest laenasime hiljem kangasteljed ja tädi Olga kudus perele mantli- ja kostüümiriiet. Ikka oma lamba villadest.

Isa Jüri Liimann (jõuka talu peremees, oli pikalt seotud Kullamaa kirikuga) viidi “uute aegade” saabudes kohe Siberisse (“Kullamaa mälestustes” on avaldatud tema kiri Siberist 1954). Laisilla talu pärija Elli lahkus kodunt, muutis nime. Et ka mitte Siberisse sattuda, abiellus vene sõjaväelasega (Dementjeva). Kasvatas üles mehe poja (?Dima); oli hiljem Tallinnas ARSi kangakuduja. Ta elas Süda tänavas, hõlmikpuu lähedal; minu ema käis tal mitmel korral külas. Hoopis hiljem, kuuekümnendate lõpul või seitsmekümnendatel kudus Elli ka mulle põrandavaiba; see alles praegugi. Tema õnnetu surmaloo jätan rääkimata. Noorem õde Hilja (Mets - meil olid kokkupuuted hiljem, laulukooride kaudu) helistas mulle hiljuti, oktoobris 2015 veel. Aga tugev Laisilla läänlaste pere aeti laiali, lahkus kodunt, veski rüüstati. Hiljem müüdi maad-metsad maha. Neid läänlasi enam ei ole. 

Valve-Liivi Kingisepa/Presjärve lugu. Haapsalu keskkooli legendaarsel lauluõpetajal Helga Kariisil oli 1949. a kevadisel koolivaheajal 6. klassis õpetajatele lahtine muusikatund, näidistund; õpilased kõik kohal, Valve ka. Isa oli päeval linnas käinud ja tütre uude korterisse ümber kolinud. Valve ei sõitnud sel õhtul koju, seadis end uues korteris sisse. Öösel küüditati pere Taebla Kirimäelt Siberisse. Valvet ei osatud uuest korterist otsida, jäi alles. See suure pere pesamuna, üheksas laps pidi hakkama saama, ise ennast koolitama. Õppisime koos ülikoolis, olime kursusekaaslased ja head sõbrad - siiani. Sel ajal muidugi ei teadnud neid asju, nendest ei räägitud. Kui ema viiekümnendate lõpul Eestisse tagasi tuli (isa suri Siberisse), said paljud asjad selgemaks. Ilmnes mitmeid ühiseid tuttavaid vanalt Läänemaalt. 

Valve oli TÜ eesti filoloogia õppejõud, vana kirjakeele töörühma juht, Wiedemanni keeleauhinna laureaat 2014. Tema pidas kogu aeg sidet klassiõdedega ja sugulastega Läänemaalt. Haapsalus Viigi ääres on temale kui keeleauhinna laureaadile pandud pink. Valve suhtleb Haapsalu koolikaaslastega siiamaani.

Nemad olid põlised ehk päris-läänlased.

Henn Unt, Kullamaa pastor (1932-1946), pärit Valgamaalt Helmest (prof Ed Vääri onu). Hea laulumees, rahvamees, laulataja ja matja, Koluvere poiste leeritaja, lasteristija (Kippari, Ellerheina tüdrukud. Mäletan Viivi-Maare Kippari ja Thea-Mall Ellerheina/Ungerti ristimist 1939. a jõuludel). Unt käis tihti lossis, nagu hoolekandekooli ümbruskonnas nimetati; andis poistele usuõpetuse tunde.

Meil lastel palus ennast onu Hennuks kutsuda. Onu Henn oli pannkoogimaias. Helistas, hakkas Kullamaalt jalgrattaga Koluveresse tulema (3 km); emal vaevalt taigen valmis, kui tema juba kohal. Ise küpsetas, põll ees, andis lastele ka. Et kuumalt pannilt on kõige parem, eriti hea moosiga.

Käisime perega ka pastoraadis Kullamaal külas. Onu Hennul olid ikka laste jaoks klantspaberist inglid või tüdrukute pildid kingituseks, need sobisid imehästi salmikutesse, olid palju ilusamad kui ise joonistatud. Henn Unt küüditati pärast sõda ja oli Siberis, 7 aastat; pärast Kullamaale enam ei naasnud.

Ja nüüd - vähemalt veerandsada või rohkem aastat hiljem (1960-70. aastatel) - näen Tartu rongis minu vastas istumas justkui hästi tuttavat meest... Kas on või pole, on või pole… Otsustasin teha tutvust; küsisin, kas ta ikka veel armastab pannkooke… Vaatas mind pisut ja tõusis rõõmsalt Pillet tervitama, tundis või mäleta Meil oli meeldiv vestlus Tartust kuni Tapani. Et oli ilus aeg see Koluvere-Kullamaa aeg meie elus, läänlaseks olemise aeg. Unt sõitis Tapalt edasi Kadrinasse.  

Aastaid hiljem külastasime rahvaluule kogumise ekspeditsiooni ajal folkloristidega tema peret Kadrinas. Mõnigikord sai varem pastoraadist andmeid heade rahvaluule teadjate kohta. Seekord samuti. Pastorid-rahvamehed tundsid hästi oma inimesi.

Lembitu Tarangu/Twerdjanski kokkupandud raamatus”Kullamaa mälestused” (2012) on 4 lk Ellen Uritamme /Ellen Saul/, omaaegse Tallinna Töölisteatri näitleja kirjapanekuid elust ja sündmustest Läänemaal kümnekonna aasta jooksul, saksa-ajast alates. Ellen alustab nii:

Sündinud ja koolis käinud olen Tallinnas, aga 1943. aastast sai minust läänlane,  ja räägib nii kohalikkudest kui ka pärast Tallinna pommitamist Koluveresse sattunud kultuuritegelastest: Süvalepad, Saulid, Ed Oja. Ellen Uritamm meenutab mitmeid sõjaaja sündmusi, mida minagi kaasa elasin. Räägiti, et kui “punased” Marimetsa rabas paras´ütiste alla lasta kavatsesid, tõmmati kohaliku rahva tähelepanu kõrvale – süüdati hoolekandekooli laudad põlema. Tuul viis tule edasi ja peale omaaegse valitsejamaja, kus Uritammed elasid, põles Kalju külas maha paar talumaja ja kellegi heinaküün. See olnud 6. juunil 1944. Mina olin siis esimeses klassis, 8-aastane. Redutasime lastega kooli aias – lossi ei pääsenud enne kui tuli kustutatud. Pärast kodu põlengut elas Uritammede pere ühe aasta lossis, meie korteri ühes toas. Ellen jutustab veel muustki – küüditamistest ja Kullamaa kandi toonasest kultuurielust. See oligi tema töö. Aga mälestuskild lõpeb lausega: Hiljem olen töötanud Märjamaal ja Pärnus, aga küsimusele, kas olen läänlane, vastan ikka, et olen küll.

Portreekunstniku Valdemar Väli (1909-2007) sünnikohta märgib teeviit Koluvere ja Kullamaa vahel: Savitöngi (kohalikus kõnepruugis: Sauetönk). Mõnisada meetrit maanteest läände paistab metsistunud kultuurpõõsaste vahel saviahju hästisäilinud korsten. Puutusin kunstnikuga kokku turismireisil Itaaliasse 1979. aasta väga külma jaanuarikuu alguses. Reisisime nagu sel ajal ikka, Moskva kaudu: rongiga Moskvasse, sealt lennukiga Milaanosse, edasi bussiga: Torino - Genua – Pisa - Firenze – Rooma - ja tagasi Moskva kaudu koju. Loomulikult tulid anda kõik venekeelsed iseloomustused, allkirjad ja truudusevanded nii Tallinnas kui Moskvas - just nagu ette nähtud. Haridus- ja kultuuri-töötajate ametiühingu gruppi kuulus koolijuhatajaid, teadustöötajaid, mitmesuguste liitude ja organisatsioonide inimesi igasugustelt erialadelt. Raha meile peaaegu ei vahetatud, aga toideti üheskoos 3 k päevas. Iga asutus sai vaid näpuotsaga kohti, nii et omavahel tuttavaid oli vähe. Siis hommiku-, lõuna- ja õhtulauas tutvusime, et kust keegi pärit ja millega tegeleb.

Ma pole oma läänlase lapsepõlve ja Koluvere lossis üles kasvamist kunagi häbenenud. See pakkus kunstnikuhärrale huvi – täiesti kaasmaalane, samast Kullamaa kihelkonnast! Ja mulle osutati üle keskmise tähelepanu. Söögilauas ja bussis oli alati koht varutud. Et kas neiu Pille soovib praadi selle või teise salatiga, kas soovib mineraalvett või veini, soovib akna all istuda või… et kas tohib tema kõrvale tulla?…  Nii head ja teadlikku individuaalset giidi ja juhendajat kui sel reisil, pole mul kunagi olnud. Itaalia on ju kunstide maa ja minu teadmised sel alal just napimad. Aga mul on vist natuke filoloogi vaistu ja olin ka ladina keelt õppinud – see kergitas minu aktsiaid… Ikkagi Itaalia. Kiievi muusikakooli õpetajast (itaalia-vene) tõlgi/giidi kunstialased teadmised olid väga napid - ta ei suutnud neidki asju tõlkida/selgitada, mida minukene teadis ja millest ladina keele toel aru sain.

Olid väga ilusad ja rikastavad päevad. Peale ettenähtud ekskursioonide ja muuseumide käisime kunstnikuhärraga koos raamatu- ja kunstipoodides, jalutasime linnas. Ma sain palju uut teada. Võib olla et niimoodi võiks ka kurameerimine alata. 

Ühel õhtul, üsna reisi lõpul, pöördus kaaslane mu poole, et tahaks minult midagi küsida… et kas mul vahetevahel aega on; temal olevat kavatsus maalida mõningaid Läänemaa tüüpe, eri vanuses ja mõlemast soost… Et on juba kogunenud oskust ja julgust, et oleks aeg… Oleks ilus oma kodukandist midagi tulevikule jätta… Mõned modellid on välja valitud ja mina sobiksin nende hulka, et neiu Läänemaalt…et kui mul aega ja tahtmist on, ja et kus mu juured täpsemalt on…Ma vastasin muidugi nii, nagu teie juba teate – ema harjakas, isa järvakas, lapsed läänlased…Pikk paus… Ah et ainult lapsed läänlased, et polegi päris läänlane…

- Sic transit gloria mundi – nii kaob maailma hiilgus… Kaduski. Ma polnud enam keegi. Mind ei oodatud enam hommikulauas kuuma kohviga, pidin ise vaatama, kuhu kohver panna ja kus bussis vaba koht on… Kunstnikuhärra kaotas mu vastu igasuguse huvi. Ma polnud enam oma, polnud läänlane… Mind polnud tal enam vaja… Võib olla et just nii tunneb ennast mahajäetud pruut või peigmees, kelle eest on mõnda aega hoolt kantud… Minust kui läänlasest jäi muidugi pilt maalimata.

Kavatsedes sünnipaigale kingitust teha, lootes läänlase olemust portreede kaudu avada vaatas kunstnik kaugemale, mõtles ette, valis modelli eriti hoolikalt, süüvis juurtesse. Pidigi valima ja süüvima. Sellepärast mina kui isehakanud läänlane tema projekti ei sobinud. Ei jäägi muud üle kui ikka tõdeda, et ilu on vaataja silmades;

Kokkuvõtteks

Jutustasin viis lugu oma paljudest Läänemaa tuttavatest. Põlisläänlastest Laisilla pere ja Kingisepa Valve sunniviisilise lahkumisega hääbus üks pere kohe lõplikult, teisel püsivad sidemed kodukandiga tema elu jooksul. Isehakanud (mitte juurtega seotud) läänlasi Ernst Ennot, Henn Unti, Ellen Uritamme, Anskosid, Kippareid jt teatakse ja mäletatakse, peetakse tuttavateks: nad on elanud ja töötanud Läänemaa heaks. 

Ehk ongi nii, et “isehakanud” läänlane või Eestisse asunud muulane võetakse omaks siis, kui ta õpib tundma ja respekteerib kohapealseid tavasid ning on kohalikule vajalik. Läänlase staatuse määratlemisel peeti isiklikke vahekordi ja mõlema poole suhtumist olulisemaks kui esiisade päritolu.

Põlisläänlased ja isehakanud on üks võimalik jaotus omadeks ja võõrasteks. Kindlasti peab paika vanasõna, et veri on paksem kui vesi. Kui tean tema päritolu ja juuri, kui oleme iidamast-aadamast sugulased, siis kuulub see inimene kindlamini minu kogukonda. Nii tuli Kullamaalase Mari Sarvega vesteldes välja tema seotus/sugulus üsna  mitmeteistkümne Läänemaa inimese või suguvõsaga. Samade juurtega inimesed tunduvad hõlpsamini omadena, teistsuguste tavade ja omadustega on hoopis raskem harjuda ja neid inimesi võõristatakse kauem või rohkem.