Matkad noorpõlvemail Liivamännikust Eruheinani  

Hakkasin meenutama matku mu lapse- ja noorpõlves, mida tegime emaga koos, kui veel kooliealine olin. Emagi oli siis veel neljakümnendates eluaastates. Need toimusid siis ikka pühapäeviti, ema käis ju tööl ja minulgi oli siis kool ka laupäeviti.

Ema tahtis ikka minna vaatama kohti, kus oli möödunud tema noorpõlv. Ta oli ju lapsest saadik elanud Koluveres, aga palju sai käidud sugulaste, kooli- ja leeriõdede ning isa-ema tuttavate juures ümberkaudu külades. Põhiliselt olid need paigad Laukna, Maidla ja Sooniste kandis. Tema parim sõbranna Tagapõlde Ärna, minu hilisem ristiema, elas aga Laukna Laisakülas, nimetatud ka Hundipuhkama külaks. Seetõttu oli see kant sageli noorte läbikäimise- ja ka pidude, sünnipäevade, talgute ja muude tegevuste kohaks. See kant ulatus siis ka üle Pokuti jõe, Krahvi tee, Laavi ja Rebaseaugu kanti välja.

Olin siis kõva suusataja, koolis käisin iga päev talvel suuskadega, nagu enamik koolipoisse tollal. Ka ema suusatas pea iga päev, kui vähegi aega oli. Emal olid ennesõjaaegsed Kaitseliidu suusad nn norra sidemetega ja minul olid samasugused, mis olid mulle kingitud tädi Sassi poolt. Sõitsin nendega kümmekond aastat, olid hästi kerged, lõpuks kulusid eest kumeruse kohast paberõhukesteks. Kui sealt pooleks läksid, lappisin plekiga ja sõitsin edasi! Üks paar neid Kaitseliidu suuski on mul praegugi alles, kavatsen neid pakkuda praegusele Kaitseliidule, ehk tahavad muuseumi jaoks.

Alustasime matka tavaliselt enne kella 11, pidime ju arvestama, et talvel hakkab kell 4 videvikuks muutuma, selleks ajaks pidime tagasi olema. Läksime mööda lumehangesid Pöördhauani, mõnikord Liiva küüni juurde. Liiva küün asus Katlahaua kõrgel kaldal, seal asub praegu 1970tel ehitatud Jäägrikoda, tollaste ministeeriumi ülemuste pidupaik.

 Katlahauast on selline pärimus, et siia on maetud katlatäis kulda muistsest vabadusajast. Selle saab kätte kui tulla siia neljapäeva täiskuu ööl. Kaasas peab olema ühest pesakonnast kooruńud seitse musta kuketibu. Kui nüüd siduda need nööri otsa ja nöör vette visata, tuleb katel peale vajalike sõnade lausumist välja. Katlahaud pidi ka põhjatu olema, aga ühel suvel, kui Kullamaa vesiveski pais oli heinategemise ajaks jõekallastelt alla lastud, käisid mehed selle läbi. Üle kahe meetri polnud kuskil vett.

Pöörasime siis metsasihile, mis viis Iti metsavahitalu poole. Mõnikord põikasime Oti sauna aseme juurest vasakule Sarapiku teele ja ema näitas mulle oma lapsepõlvest meelde jäänud metsa, mida nimetati Eksitaja metsaks. Räägiti, et paljud on siia ära eksinud ja ikka ringiratast käima jäänud, tema ise ka. Siin oli minevikus Viiu saun, kus elas vana teadjanaine Viiu.  Viiul oli ikka päris nõia maine. Emale oli 4-5 aastaselt ikka meeldinud joosta Koluverest läbi Ussimõisa Viiu sauna ja kuulata tema lugusid loodusest, loomadest ja lindudest. Lõpuks ta polevatki tahtnud sealt äragi tulla. Tema ema oli pahandanud seepeale. Viiu oli siis võtnud mu ema oma põlvede juurde, süüdanud peotäie rohtusid-heinu ja pannud selle savikausiga tooli alla, mille istmelauas olid augud. Olid vanasti sellised vineerpõhjaga toolid. Ema oli vaadanud läbi aukude imbuvat suitsu, tundnud selle kirbet lõhna ja hakanud järsku hirmsasti Viiut kartma. 

Õeruste suitsutare Laisakülas 1960.a.

Mul oli kaasas isalt pärandunud fotoaparaat "Komsomolets", vaatasime ümbritsevat loodust ja otsisime huvitavaid vaateid. Oli mõni kõver või omapärane kuhikjas ja harali okstega puu või põõsas, sai ikka jäädvustatud. Või torkasid silma haavikuemanda hüpete jäljed kohevas lumes, orava näritud käbid või rähni sepikoda. Erilist huvi pakkusid üksikud võimsad kadakad, neid siis veel ikka metsas leidus. Pokuti jõe Luistepoolsel kaldal kasvab praegugi võimas 130 aastane männik, mis tol kaugel ajal oli just parajasti vaigutamisel. Mõni aasta tagasi leidsin sealt salapäraste vaigutuskarridega hongade vahelt veel pakkide viisi kasutamata plekist  vaigutorbikuid.

Krahvi teest läksime tavaliselt üle, sest mööda teed polnud huvitav suusatada. Aga selle 10 km pikkuse noolsirge, ainult ühe jõnksuga tee kohta on huvitav hilispärimus. Viimane Koluvere krahv tahtis ehitada tee Luiste mõisa. 4 km peaaegu Pokuti jõeni kulges töö takistusteta. Siis aga tulid vastu Laavi peremehe, taluomaniku Truuboni maad. Truubon polevat lubanud krahvil teed läbi oma maa ehitada. Krahv pakkus vastutasuks üht aruheinamaa tükki läheduses. Truubon mõtles ja nõudis kahte. Kokkulepe jäi sõlmimata ja krahv tegi teele täisnurkse pöörde vasakule ja poole kilomeetri pärast pööras uuesti mööda mõisamaid üle Pokuti jõe Luiste poole. Huvitav on see, et mõni aasta tagasi omandas talukrundi vana Truuboni lapselapse laps just sama Krahvi tee algusse ja asus siia ka elama. 

Umbes poolel teel Laavini võib leida veel koha, nimega Huntaugu mägi, kus sadakond aastat tagasi elas oma pooleldi maa alla ehitatud onnis, maakojas, Huntaugu Kaarel (foto 1920test allpool).  Kaarel punus ja parandas korve, tinutas külanaiste vettjooksvaid plekknõusid ja ajas mõisale tõrva. Korvide punumiseks oli Kaarel mõisast toonud ja oma maakoja juurde istutanud painduvate punaste okstega kontpuud, mida külarahvas pidas punaseks pajuks veel 1970-tel aastatel.  Selle "mäe," tegelikult moreenseljandiku ümbrus on rikast seentest. Siin on puravikke, madalamas osas, Liiva talu endisel karjamaal aga kuuseriisikaid. Ema olevat Veigla Iidaga lapsepõlves siin käinud, aga Kaarel ei olevat neid oma maakotta lasknud. Ukseavast olid paistnud plekk- ja puunõud, mida oli terve põrand täis.

Tõrvaajamiskoht on tasandatud ja sinna ehitati metsloomadele söödahoidla. Tee läheduses on sadakond aastat tagasi olnud mitmeid popsisaunu nagu Oti, Piiremaa, Rõngasmaa jt. Krahvi teed on hea läbida ka jalgrattal, veel on märgatavad vanad taliteed, mis nüüd Krahvi teega lõikuvad: Luiste-Kullamaa talitee, Ketu-Koluvere talitee, mida nimetati ka veski või laadateeks. Pokuti jõe ületamisel Eruheina mäe peal võib paremat kätt uudistada salapäraste karridega võimsat 130 aastast vaigutusmännikut. Kui me sügiseti käisime sealkandis matkamas, püüdsime ikka leida uusi ja seni läbi käimata metsasihte ja kraavitrasse. Kaasas oli ka kott, millesse sai korjata pohli, mida raiesmike piiravate kraavide liivased kaldad või kändude ümbrus täis oli. Mustikaid saime kodutagusest metsastki.

Ringiga tulime tavaliselt Laavile, sealt läksime üle Pokuti jõe. Siin asus aegu tagasi väike ühe kivipaariga vesiveski, mille tammi koht veel märgatav. Siit suundusime mööda jõeperve Eruheina poole. See oli huvitav mets. Olid siin ju olnud kunagised metsaheinamaad. 1940te lõpuks, 50te alguseks olid need juba võsastunud. Seda huvitavam oli kohata järsku meetrise läbimõõduga tammesid ja mände. Ka päris jõe kaldal kasvasid ridadena hiiglaslikud jändrikud tammed. Kõige tähelepanuväärsemad olid siiski siinsed männid, neid oli paarkümmend. Mõnest me emaga kahekesi ei suutnud ümbert kinni haarata. Aga nende hiiglaste lõpp oli kurb ja mõttetu. 1990te algul, kui ükskord jälle sinna kanti sattusin, olid need  koos muu metsaga ka need maha raiutud. Olid järgatud 2-3 meetristeks, aga masina jõud neis vist üle ei käinud, vedelesid veel aastaid Krahvi tee veeres kraavis. 

Sealt metsast leidsime kord umbes säärejämeduse kuuse, mis oli alates maapinnast kuni rinnakõrguseni keerdunud nagu korgitser. Pilt sellest on mul praegugi alles. Varsti jõudsimegi Eruheina piirini. Nime oli sellele kohale andnud kunagine talukoht, millest küll siiski enam midagi peale mõne kivivare ja palginoti järel polnud. Enne seda oli maapinnal sügav nõva, otsekui oleks seal kunagi suurem oja voolanud. Siis tuli sellest aga suviti peenike nire vett, mis Pokuti jõkke suubudes moodustas Sopaaugu talu kohas umbes meetrikõrguse kosekese. Talvel oli seegi nireke peitunud lumekoorma alla. Kose lähedal oli aga emale juba vanast ajast tuntud jändrik kaheharuline ja suurte tüvepahkadega tamm. Tema ema oli lapsepõlves teda sinna viinud ja rääkinud, et see on Ohutamm. Kellel liigesed valutasid, käis siin oma liigeseid ohutamas. See tähendas, et hõõruti haiget liigest vastu pahkasid ja loodeti abi. Ilmselt ka saadi, sest meiegi käikude ajal polnud see tamm unustuses. Siin oli värvilisi lõngatükke, varem olevat siia toodud ohvriks tammele ka peenraha, kaabitud hõbedat rahalt või sõlelt ning pandud toitugi Maaemale ja haldjaile.

Tagasi hakkasime tavaliselt tulema läbi kunagise Laisaküla maade, põldude ja metsade. Kõik oli siis võsastunud, sai liikuda ainult mööda kunagisi taludevahelisi vankriteid. Suurte maaparandusteni, kus kogu Laisaküla tehti uudismaaks, lükati kokku talud ja kõik mis neist järel oli, oli jäänud veel kümmekond aastat. Ema käis alati läbi ka Tagapõldelt, kus oli elanud ta leeriõde Ärna. Maja oli lagunenud, kuid mesipuud olid õues, Ärna käis neid Tallinnast suviti hooldamas, mullegi tõi alati purgikese mett. Ümber maja kasvasid kibuvitsad, vanad talulilled, elupuud.

Üsna Laisaküla piiril oli alles veel ainsana sealkandis säilinud suitsutare, Õeruste. 1950.aastal oli see õlgkatusega maja veel täiest taastatav, käisime sees, seal olid tünnid, lauad, pingid. Oma eraldatud asukoha tõttu ei olnud sinna jõudnud ka rüüstajad. Tasapisi lagunes aga seegi maja ja kuuldavasti olevat maaparandajad selle harulduse põlema pannud. Edasi tulime teise ema eakaaslase KIrsi Linda kunagise kodu juurde raba serval. Linda isa oli olnud lihunik, kes ostis väikselt loomi kokku, tappis ja müüs siis liha ümberkaudsetele külaelanikele ja niimoodi toitis oma peret. Pool majakest oli selleks ajaks juba lagunenud ja Linda elas seal veel 1970tel, viimase võimaluseni lappides katust ja küttekoldeid.

Ka suviti tegime matku läbi samade kohtade, iga kord leidsime looduses ikka midagi uut ja ennenähtamatut. Sügiset olid kaasas ka kotid, korvid. Kraavikallastel oli männikutes ohtralt pohli, kaugelt tassimise tõttu ema muud ei korjanud kui kuuseriisikaid Liiva karjamaalt ja kivipuravikke Piirema aiast, selliselt nimetati kunagise Piirema sauna ümbrust. See asub seal, kus praegugi Kullamaa jahimajandi nn Käbini jahikantsel seisab. Peale eelnimetatud seente tunnistas ema veel ainult männiseeni, aga neid saime talvevaruks soolata ka oma maja ümbrusest.

Niimoodi kujunes siis igakordse matka pikkuseks 14-17 kilomeetrit ja aega kulus selleks 5-7 tundi.