Marimetsa rabamaastik ja minu rännakud seal läbi aastate

 Marimetsa raba serval .

 Marimetsa raba servamoreenil on hästi säilinud põlisteede võrk, mis ühendas Marimetsa raba ümber olevaid külasid. Taliteed suundusid rappa, kust mõisad ja talumehed turvast lõikasid, osa suundus üle raba Kalju ja Leila külla. Ilmselt vanim neist teedest on Kullamaa ja Marimetsa külade vahel kulgev põlistee. Selle alguses on kunagine Kullamaa sümbol, sajaharuline mänd. Mänd on mattunud siinsetesse liivadüünidesse ja viimase kümne aasta jooksul kiirelt kuivanud. Tee, kulgeb üle Kõveroja. haruneb kolmeks. Kõveroja isegi on vaatamisväärsus. Siin rabaservast lätete lähedal ei ole see süvendatud, nagu enamik ojakesi. Meetrilaiune veenire õigustab oma nime. Peaaegu iga meetri peal muudab ta oma suunda täisnurga võrra, moodustades silmustest koosneva hõbedase raja. Kui ilus võis olla maastik talude ümber 100-150 aastat tagasi, kui kõik karja- ja heinamaad olid selliste ojamustrite poolt kaunistatud. 20.sajandiga algasid ka suuremad maaparandustööd, mis tipnesid ojakeste süvendamisega sirgeteks kraavideks ja rabade kuivendamisega. 

 Rabateedel olid soosillad. 

 Üks teeharu pöörab rabaserva ja jätkub talveteena üle lageraba, Teine viib Ubasalu külla ja kolmas suundub Marimetsa küla ja Palivere poole. Selle katkestab ligi 250-meetri laiune raba, kuid enne astume üle põlvekõrguse kiviaia, mis kaetud veel poolemeetrise sambla- ja mättakihiga. Kiviaed ise on sajandite jooksul vajunud poolpehmesse rabaäärsesse pinnasesse. Pärimuse järgi on see Liivi ja Kullamaa mõisate külade vaheline piiriaed. Rahvajutu kohaselt olevat see tee olnud nn Sõjatee ja rabapinna all on pakkudest salatee ehk soosild, mis ühendab Marimetsa ja Kullamaa külade poolt tulevate teede otsi. Siin võib täheldada omapärast nähtust. Umbes üks kilomeeter enne soosilda rööbastee katkeb ja haruneb 4-5ks jalgrajaks, mis lõpevad mõnesaja meetri laiuse rabalaama servas. Teispool seda rabaosa algavad jälle teeotsad, mis viivad Palivere toppideni. Kas oli see mõeldud soosilla asukoha peitmiseks? Lähedal on ka Riiumets, mis oli Liivi ja Kullamaa mõisakülade poiste kaklemise kohaks, kui nad laupäeva õhtuti mõisate piiril olevas Aru kõrtsus kokku said. Kõrtsmik ei lubanud riiukukkedel kõrtsis ja kõrtsiõues kakelda, see oleks tema äri peale halvasti mõjunud. Lähedal, mõnisada sammu Jõgisoo poole algas tee ääres kasemets, kust ka parajaid kaikaid sai murda. Kalju külasse viiva talitee keskel, soosaarel Varese saunas elas aga sajand tagasi nõia kuulsusega naisterahvas. Verstakaardil on näha, et ühendust peeti talveteede abil ka Palivere mõisa ja Koluvere vahel

August Loopmanniga Marimetsa raba veerežiimi uurimas 14. aprillil 1998.a.

 Liiklusest rabas läbi aegade

 Ümber Marimetsa raba paiknes hulga külasid ja ka üksiktalusid. Kui lumeta aastaegadel oli nendevaheline suhtlemine üsna väike, siis seda enam kasutati seda võimalust talvel. Paljud talud olid soosaartel rabaservast kaugemal lageraba poole. Tihti oli nende talude ja lähima küla vahel lage vesi või õõtsuv rabapinnas. Sellised olid Õunapuuaru, Lõhmussilla, Pulgamatsi, Lõpupere, Varese, Jaani. Vaadates vanu verstakaarte võib näha vanade talveteede asukohti. Need kulgesid risti-rästi üle raba ja piki rabaserva Kullamaalt Leilani ja Palivere, Silgi ning Marimetsa külani. Oli talveteid üksikute talude vahel, enamasti oldi ju sugulased naabritega. Kui soosaartel oli üksikuid vabadikuhütte, siis püüti teed ajada ka üle nende soosaarte, et vajaduse korral puhata, ajada juttu, tuua külauudiseid ja ka ise puhata. Pärimusi on ka mõnel soosaarel asunud talvekõrtsist, kus tasu eest ka süüa anti ja teinekord ka midagi peale rüübata. Suuremad küladevahelised taliteed olid tähistatud. Endise Kullamaa metskonna metsniku Lembit Aasma vanaisa oli mõisa metsavaht ja nende meeste kohustus oligi taliteed tähistada. Mõisa metsavahid pidid raiuma ja vedama regedega rappa koormate viisi kadakaid, et nendega teetrasse tähistada. Muidu võis tuisuste ja külmade ilmadega teelistega õnnetusi juhtuda. Ja eks neid olevat ikka juhtunud, eksiti lumetuisus ära, hobune väsis ja mõnigi talumees jättis elu talvisesse tuisku. Kadakad pidid olema aga seepärast teetähisteks, et eristada neid mändidest, mis kasvasid kõikjal lagerabas. Kadakaid aga lagerabas ei kasvanud.

 Karukõrve ja Kureselja soosaared.

 Veel ühe soosilla asukoht läheduses vääriks ülesotsimist. Hilispärimus räägib, et Koluvere “hull krahv” olevat 19. sajandi keskel hakanud ehitama paeplaatidest teed Karukõrve soosaarele, et asustada sinna Kalju küla elanikud ja saada kätte viljakas maa. Kahjuks pole seda teed leidnud, ilmselt on paeplaadid juba nii sügavale vajunud, et neid enam näha pole. Umbkaudse asukoha võib küll ära arvata. Ilmselt algas tee Õunapuuaru ja Lõhmussilla talukohtade juurest ning läks üle Hanesoo, sest see on lühim tee kõvalt maalt Karukõrve soosaarele. Sealt leidis 1930tel aastatel Õunapuuaru tollane peremees Juhan Keskküla palktee jäänused. Karukõrve soosaarel olevat veel 19.sajandi lõpul olnud kolm talu – Jaani, Pulgamatsi ja Lõpupere. Huntide vastu olevat talude ümber olnud kõrge hirssaed. Kui suveõhtutel talusid ümbritseva aia väravaid suleti, olevat väravahingede kriiksumine kuulda olnud Leilasse. Hiljem kasutasid heinamaid Leila küla pered. Ka on soosaarel olevast paemurrust viidud paasi ehitamiseks. Teise maailmasõja lõpul olid siin Karukõrves metsavendadena peidus tuntud tõlkija, muinasgermaani eeposte eestindaja Rein Sepp ja õpetaja, luuletaja ning dirigent ja lauludelooja Ottniel Jürissaar. Teine suurem soosaar on Rõuma küla läheduses paiknev Kureselja põndak. See on piklik, nagu kure selg ja siin olevat olnud lähedaste külade heinamaad. Siin käidud ka õitsil, sest huntide tõttu ei saanud hobuseid siia ööseks üksi jätta. 

                Metsavennapunkri jäänused Karukõrves

 Parim aeg esimeseks rabamatkaks on peale lume, aga vahetult enne keltsa sulamist. See on tavaliselt aprillikuu esimesel dekaadil

 Esimese rabamatka tegin koos tuntud vanema põlve hüdroloogi ja polaaruurija August Loopmanniga, kes on spetsialiseerunud just rabade veerežiimi uurimisele. Läksime rabasse Marimetsa küla juurest.Valged tupp-villpead ümberringi, lepad, siis madalad männid, läheb ikka märjemaks. Siin-seal jooksevad sulaveenired üle meie raja Oli 14 aprill ja viimane aeg rabasse minna. Kuigi talvel ei näe rabataimestiku kirevat vaipa ega salapäraseid laukaid õõtsikutega, on ka siis huvitav suusamatku rabasse korraldada. Noorpõlves sõitsin pea igal talvel korra Kullamaalt üle raba teise serva, Palivere liivadüünideni. Tagasi tulles oli selgelt näha, et raba pind on keskelt kõrgem, kui servadest. Kullamaa kiriku tornist paistis sealt ainult torni katus koos ristiga. Mida lähemale sõitsin, seda rohkem hakkas torn välja paistma. Raba keskel on nimelt turbasambla kasvu kiirus suurem kui raba servades ja nii raba pind tõusebki kõrgemaks. Suvel põlvist saadik vees sumbates on liikumine aeglane ja matk jääb lühikeseks. Kõige parem aeg ongi selline, kui lumi on ära läinud, kuid kelts sulamata. Neid päevi võib olla ainult 3-4, siis tuleb vesi keltsale ja jälle on kehv liikuda. Rabas võib leida palju inimtegevuse jälgi. Enne lagerabale jõudmist on teeraja ääres järskude servadega täisnurkseid auke. Need on turbalõikamise augud. Enne sõda võtsid talumehed siit turbapätse loomade allapanuks lauta. Suvel ja sügisel lõigati vajalik kogus turbapätse küljemõõtudega umbes 40 kuni 70 cm. Need pätsid laoti umbes 1,5 m kõrgustesse aunadesse kuivamiseks. Taliteega veeti need siis koju.Suuremad tööstuslikud turbaaugud on siit veidi eemal. Sealt võeti turvast Ellamaa elektrijaama kütteks. Viimati olevat seda tehtud 1944-45 a talvel. Edasi olevat pandud talunikele suured riigikohustused turba lõikamiseks ja kõigil oli kohustus mitmeid nädalaid töötada elektrijaama lähedal Ellamaa rabas. Rabapinna all on rikkalik vetevõrgustik. Raba on imelik ja salapärane elusolend. Väliselt vaikse pinna all keeb vilgas vee liikumine. August Loopman juhtis minu tähelepanu lagerabas ribadena kasvavatele teistest kõrgematele männijändrikele. Lagerabal üldiselt mändide kõrgus ei ületa pooltteist meetrit. Ribades, kus ka maapind veidi kõrgem, on aga kuni kolmemeetrisi puukesi. Siin all on liikuv vesi, maaalune rabajõgi! Ja need veesooned hargnevad, lähevad kokku ja avanevad kohati laugastena. Laukavesi on alati väga puhas ja karastav. Kuigi turbaleotisena pruunikas, võib seda julgelt juua. Miks siis seisvates laugastes vesi ei rikne? Just sellepärast, et neid läbivad rabaalused ojakesed. Vesi on siiski hapnikuvaene ja kalu pole laugastes eriti täheldatud. Kui pardid toovadki siia oma lestade küljes kalamarja, ei ole siin koorunud vastsete elu ilmselt hapnikupuuduse tõttu kuigi pikk. 

Kõige parem on keltsal käia

 Teekond toppidesse ja laugastele.

 Järgmisel rabamatkal võtame suuna Marimetsa raba suurimate laugaste poole. Palivere asula taga on mitmed topid. Nii nimetatakse siin rabaäärseid kõrgendikke, kus lõppevad raba serva viivad umbteed. Siit edasi läksid vanasti, kui peamiseks talviseks sõiduvahendiks oli regi, talveteed. Need suundusid Kalju külla, Leila külla ja Rõuma mõisa poole. Lõunapoolsed suundusid Marimetsa külla ja Kullamaale. Ühe lõunapoolse topi juures on Jõgisoo küla talude poolt riigilt renditud turbavõtukohad. Sõidumaad ühest raba servast teise olid jagatud pooleks ja mõlemad külad teine teisel pool raba käisid esimese lumeteega kohustuslikus korras oma poole peale „kadakaid panemas“. Regi raiuti mehepikkusi kadakaid täis ja kahe mehega tähistati talvetee rabasse torgatud kadakatega. Tuli ju liikuda ka tuisuste ilmadega ja ilma nähtavate tähiste võis teelt eksida. Mände ei tohtinud teetähisteks panna, sest meid jätkus rabas hulgi ja need oleksid hilise sõitja õigelt teelt eksitanud. Koluvere mõisas oli kadakate varumine ja teetähiste paneku korraldamine metsavahtide töö. Kullamaa pool vastutas selle eest Iti Jüri. Jüri elas põlises Iti metsavahitalus ja nimeks oli tal hoopis Jüri Rooste.

 Marimetsa laukad on järvemõõtu. 

 Laukaid on siin kaks suuremat gruppi, millest omakorda suuremad annavad väikejärve mõõdu välja. Oma 200-250 m pikad ja 50-60 m laiad. Neid võib küll järvedeks nimetada, sest neis kasvab massiliselt mitmesuguseid järvetaimi. Silmapaistvaimad on valged vesiroosid. Veidi maad topi otsast, enne laukaid, on väike metsane rabasaar, millel nimeks Sutsharaka mägi. Siin võttis kohalik elanik Peeter Arumäe aastakümneid tagasi kinni 11 hundikutsikat. Otsides põdrasarvi, oli ta Sutsharaka mäe liivaseljandikul leidnud hundipesa. Ka emahunt oli korra end näidanud, kuid lähedale ei tulnud. Mees toppis kutsikad kotti ja sõitis topi otsa jõudnult mootorrattaga koju. Mis neist edasi sai, seda kohalik rahvas enam ei mäletanud. Rabas ei tohi kiirustada. Rabas liikudes peab olema ettevaatlik. Alati peaks kaasas olema paari meetri pikkune toekas kepp. Sellega saab katsuda kui kindel raba pinnas on. Mõnes kohas, mis paistab olema üsna kindel, läheb kepp läbi paarikümne sentimeetri paksuse jõhvikavartega kaetud kasvukihi. Ja all on kohe muda või vesi. Eriti hoolikas tuleb olla kohtades, kus on laialt tasaseid nn älveid, mis on kaetud ainult turbasamblakihiga. Liikuma peab ainult kõrgemaid mättaid pidi. Kui siis jalg ikkagi mõnest väiksemast älvest läbi sopsab, on maapinnale pandud kepi peale toetudes hea sealt lõksust välja pääseda. Aga raba võtab ikka oma. Rabast ei pääse isegi rabaelanikud. Paljude rabamatkade jooksul olen korduvalt leidnud rabalaukasse uppunud metsloomi, isegi põtrasid. Loom tuleb jooma, kallas pudeneb raske keha all sisse ja ongi õnnetus käes. Kuna rabajärvede ja -laugaste kaldad on täiesti järsud, ei ole loomal võimalik kuskile toetada, et välja ronida. Õieti on kallas vee peal ujuv taimede ja puude juurtest läbi põimunud õõtsik. Kohe kalda servas võib lauka sügavus olla mitu meetrit.

 Rabas on ka ürgmetsa ja inimeste pelgupaikasid.

 Ringiga suurlaugaste juurest lõuna poole minnes jõuame Peeterselja mäele. Metsameeste kõnepruugis oli see mugandatult Peterselli mägi. Mäe ja kõva pinnasega Kullamaa-Palivere otsmoreeni vahet on oma 300 meetrit. See mägi on 3,3 hektarit suur ja seal kasvas 150-200 aastane männik. Nõukogude ajal oli see enne Marimetsa raba looduskaitse alla võtmist, st enne 1957 aastat, metsamajanduskavas määratud lageraiele. 1967.aasta sajandi torm murdis ja heitis enamiku puudest. Nüüd on see tõeline, täiesti läbimatu ürgmets. 1941.aastal olid Marimetsa ja Ubasalu külade mehed siin soosaarel paos vene mobilisatsiooni eest. Kohalik metsaametnik, loo jutustaja Ants Lind, teab neist ainult oma isa ja Kullamaa kirikuõpetajat Henn Unti.

 Raba oli sajand-poolteist tagasi oluline küttepuidu varumise koht. 

 Mõtlen vahel rabaelule võrdlustega tänapäeva ja sajanditaguse ajaga võrreldes. Raba on jaotatud tsoonideks, sihtkaitsevööndites ei tohi inimene teataval perioodil liikudagi. Minu 1908.aastal sündinud ema mälestuste järgi käis Marimetsa rabas 20.sajandi algul vilgas tegevus. Nimetatud sai juba turbalõikust ja teid läbi raba. Aga mõisaajal ei olnud talumeestel kuigi palju metsa. Ja oli ametimehi, vabadikke ja popse, kel üldse maad polnud. Rabast oli lubatud hagu teha kütteks. Kui lumi hakkas sulama, mindi rappa ja tehti sadu kubusid hagu. Seda võimalust kasutasid ka talunikud, et hoida oma metsa ja puisniite. Mindi üha kaugemale, otsiti jämedamaid puid. Need, kel oli hobune, jõudsid pea raba keskele saarekestele, kus veel puutumatuid tukkasid. Inimtegevus rabas käis aastaringselt. Sajad inimesed töötasid rabas, kuni kelts hakkas ära minema. Enamik püüdis ka oma haokubud ära vedada, paljud aga vedasid alles sügisel reetee tulekul. Aga paljud vabadikest ja popsidest tegid seal tööd edasi, raiusid võsa ja männinässe, panid need kubudesse ja virnastasid aunadesse, nagu teised rabatöölised tegid turbapätsidega. Kui rabapind jälle pealt külmetas, sai need haokoormad hobuse-reega ära tuua Nii teenis vaesem rahvas ülalpidamist taludele küttehao valmistamise ja turbalõikusega. Ka niideti rabaservades, kus vähegi niita oli ja ega neid saadusidki enne külmasid kätte saadud. Sellest rääkis elupõline metsnik Lembit Aasma, kelle vanaisa, mõisa metsavaht, pidi nendel töödel silma peal hoidma Ei vaadatud siis pesitsusaegu, ega mõeldud taimestiku tallamise peale. Metsist ja rabapüüd oli sellegi poolest palju. Mõisa metsavaht pidi ka linnumaiaid talupoegi taltsutama. Uus rabasse tung algas juulis, kui valmis murakas. Seda otsides sõeluti jälle raba läbi. Ja kui valmiv jõhvikas punetama hakkas, võis rabas mõnikord näha sadu inimesi. Vahe tänapäevaga oli vaid see, et rappa mindi jõhvikale ikka ja ainult vihmase ilmaga, siis, kui heinatööd või vilja- ja kartulivõttu teha ei saanud. Jõhvikaid võis rabas tasuta korjata, aga Liivamännikusse mustikale minnes tuli mõisa kontorist 1-2 kopika eest tsekk lunastada. Nii rääkis mu emagi, kui ta oma emaga mustikal oli, et ükskord tuli mõisa metsavaht Iti Jüri ligi ja küsis: „Kas teil ikka sekku (tsekki) ka on?” Ka seenele, mustikale, pähklile või pohlale mindi ikka ainult vihmase ilmaga. Oma talu, oma töö, see tuli ikka kõigepealt ära teha. Sellest olenes pere ja loomade ellujäämine, toidu ja sööda küllus talvel 

 Elurikkus rabas hakkas järsult vähenema siis, kui inimesed oli ammu rabast lahkunud. 

 Rabatööd katkesid sõjapäevil pea aastakümneks. Aga peale sõda oli Marimetsa raba ümber veel kümneid metsisemänge, rabaservade heinamaadel oli tavaliseks linnuks teder. Tetredega olen isegi seal paljudel kordadel kohtunud. Kõik see hakkas kaduma 1950te aastate keskel. Mingid põhjused pidid elu rabas hääbuma panema. Oli see veerežiimi muutmine, kährikute ja rebaste süü, väetiste ja mürkide laialdasem kasutamine põldudel alates 1950te teisest poolest, kliimamuutused või kõik kokku, eks seda peavad asjatundjad selgitama. Aga nii vähe inimesi, kui praegu rappa satub väljaspool laudteid, pole seal kunagi olnud. Raba oli sadu aastaid samasugune elu-ja töökoht külainimestele, nagu põld, mets ja niit.

 Raba tõmbab sind imelise jõuga 

 Marimetsa rabas hakkasin igal aastal käima, siis kui 1950tel õppisin Tallinnas Merekalandustehnikumis. Algul talviti, kui suusatasin ümberkaudsetes metsades ja aasadel. Neil talvil oli alati lund palju ja minu koolivaheaja päevad möödusidki põhiliselt hommikust õhtuni suuskadel. Siis hakkasingi tegema suusamatku Kullamaa Liivamägede tagant rabale minnes Palivereni välja. Kui lumi oli külmetanud ja sellel paari sõrme paksune lumekiht, kulus 14-15 km läbimiseks paar tundi. Oli ju vaja ringi vaadata looduses ja kiirustada polnud vaja. Tagasi siis sama palju. Igal talvel sai tehtud kaks-kolm sellist matka, sest käisin ju ka pühapäeviti kodus. Siis nägin esmakordselt, kui kõrge on rabapinnas raba keskel. Palivere poolt tagasi sõites paistis algul vaid Kullamaa kiriku tornitipp ristiga. Raba keskele jõudes oli torn juba täies hiilguses nähtaval. Raskem oli sõita siis kui lumi oli kohev ja vahel mitukümmend sentimeetrit paks. Mu eestiaegsed tädi poolt kingitud Kaitseliidu suusad vajusid sisse, vahelduv- või paaristõugetega sõidust ei tulnud midagi välja. Aega üheks otsaks läks kaks korda rohkem ja tagasitulek oli juba tõeline katsumus. Samasuguseid matku tegin ka suviti. Kuna aga suvel on rabas liikumine üsna aeganõudev paljude ringikäikude ja lisapõigete tõttu, piirdusin tavaliselt ühe-kahe korraha suve jooksul. Aga see-eest on suvine raba võrratu oma taimerikkuse, laugaste, lõhnade tõttu.

 Perega rabas. 

 Kui elasime juba Haapsalus, püüdsime koos perega ikka igal aastal kord-paar Marimetsa rabas käia koos lastega. Õpetasin ka lastele, kuidas tuleb rabas liikuda, kuhu tohib astuda ja kuhu ei tohi. Meeles on jõhvikal käimised kui poisid veel väikesed olid. Kord olime läinud Liivamägede tagant paari-kolme kilomeetri kaugusele. Vesi oli kohati põlvini. Oli ju sügisepoole ja vihmapäevi sel aastal palju. Kaksikud poisid väsisid üsna ära, olid vist nii 5 aastased. Mina võtsin ühe kukile, ema teise ja nii tulime. Tüdrukud, nagu ikka, olid väga vaprad. Aga lapsed õppisid, ega kartnud ka hiljem üksi rappa minna. Meenub üks päev 1990te algul. Tiiu ja Mare olid mõlemad juba Tartus õppimas, olid nii 18-19 ringis. Tiiul oli vaja korjata herbaariumi jaoks rabataimi ja nii nad otsustasid minna Ristilt otsejoones üle raba Kullamaale. Seda on otsejoones 12 kilomeetrit. Mina neid ei keelanud, kuigi ema ütles, et tal süda valutas. Õpetasin ainult, et pidagu silmas kõrgepingeliini, mis raba läbis ja hiljem hakkab juba Kullamaa kiriku torn paistma. Kaasas olid neil ajalehed taimede jaoks ja nii nad läksid. Sõitsime autoga Kullamaale ja jäime ootama. Ei läinud kolme tundigi, kui tütred kohal olid.

 x

 Nagu olen nüüd kuulnud, on nüüdsel ajal rabasse ehitatud laudteedel suur menu. Ja laudadelt ei tohigi vist kõrvale astuda. Ja igale poole ei tohi üldse minna. Tõelist rabaelamust sellisel viisil ei saa. Veendusin selles ise, kui aastad tagasi esimesel laudteel mõne korra käisime. See oli nagu rooside nuusutamine läbi kilepakendi.