Manivald Müüripeal

Lahkunute ärasaatmisest

Minu kinnisideeks on olnud tänaseni see, et töökollektiivi juhtkond peaks osalema oma senise kaastöötaja matusel. Osalema südamega ja olema abiks lahkunu perekonnale. Kuulutuse avaldamine kohalikus ajalehes on üldjuhul saanud kombeks. Aga pärjaviimist koos väikese sõnavõtuga juhtub hoopis harvem. Tihti tuli näha seda, et pärg on tellitud, kuid pärja viijat otsiti poolvägisi. Selline suur ükskõiksus pahandas mind lõpuks ära. See oli 1974.a. suvel, kui maeti saksa rahvusest kolhoosi mesinikku. Tellisin pärja ja viisime koos Jaak Kalbergiga selle ilma kellegi käsuta ära. Alates sellest matusest osalesin peaaegu kõigil matustel, mis “Sõpruse” piirides toimusid järgneva kaheksa aasta jooksul.
Nende kaheksa aasta jooksul rääkisin kolmele partorgile, et andku ta käsk ühele lahkunu tööjuhile, et see tuleks koos minuga matusele. Oli juhuseid, kus oli vaja täiendav kätepaar mõnele toimingule külge panna. Aga ükski partorg ei suutnud sellist soovi ellu viia. Üks osakonnajuhataja isegi soovitas, et vii see pärg ära ja tule kohe tulema. Pole vaja peielauda minna ega sellega aega raisata. Selliste soovituste kohta vastasin – aeg antud elada, aeg antud surra. Ja meie elavad peame ilma käsuta leidma 2-3 tundi aega peielauas istumiseks.

Kohtumine Pohlametsaga pani mõtlema


Nende aastate jooksul kujunes välja asjalik koostöö kohaliku Lääne-Nigula koguduse õpetaja Friedrih Pohlametsaga. Samamoodi tuli tihedalt suhelda Haapsalu orkestriga ja kõnelejatega. Nõutud kõnemehed olid Lembitu Varblane, Jaan Päeva, Lembit Kask, Lihulast Kusti Üksvärav, jt. Kui matmist korraldati kirikus, siis omaste nõusolekul tellis kolhoos sinna ka orkestri. Mängiti need lood, mida Pohlamets palus.
Mina ütlesin üldjuhul omad sõnad lahtise haua juures, kui panin kolm peotäit mulda. Minu sõnad olid: “Sellel mullal oled sina sündinud, kasvanud ja õppinud, seda mulda oled südamega harinud, siia mulda jätame sind täna jäädavalt puhkama.”
Ühel päeval tuli Pohlamets mulle koju külla ja tundus olema natuke närviline ja mures. Ajasime tükk aega maailma asjadest juttu. Lõpuks jõudis ka selleni, mis talle muret teeb. Tema mure põhjuseks oli minu sõnavõtust viimane lause, mille lõpetasin .... jäädavalt puhkama. Tema lõpetas oma sõnavõtu alati sellega, et see haud on ajutine puhkepaik, kust issand äratab sind kunagi üles. Sain tema murest hästi aru ja tema juuresolekul jätsin edaspidi sõna jäädavalt alati ära.
Fridrich Pohlamets oli tõesti omamoodi isiksus paikkonnas. Lääne-Nigula kogudust teenis ta 50 aastat. Mina vahel naljaga pooleks arutasin, kas mõni partorg ka jõuaks nii pikalt ühel kohal teenida? Temast räägiti seda, et 1944.a. septembri keskel oli ta läinud Tallinna. Seal kohe küsitud, kas varanatuke on kaasas, siis paneme sind kohe järgmisele evakueeritavate laevale. Tema öelnud vastu, et mingit vara pole kaasa võetud. Siis öeldud, et võid ka ainult seljasolevate riietega laevale minna. Tema jälle vastanud: “Ma ei saa ära sõita, pühapäevaks on lauakirik välja kuulutatud ja mina pean kirikuteenistust pidama”.

Veel kohalikust pastorist


Pohlamets oli väga liikuva iseloomuga. Ta elas Turvalepas üksinda ühes talumajas, kirikust 5 km kaugusel. Küll nähti teda bussipeatuses, Nigula raudtee peatuses, jne. Tihti peal veel päris halva ilmaga. Mitmed inimesed imestasid, miks ta ennast nii taga ajab. Neile ütlesin seda, et tema oma issandat ei saa petta. Meie siin müüdavas maailmas võime oma ülemustele valetada nii palju kui jultumust on, aga kristlik inimene ei hakka valetama.
Kui oli tema 80nes sünnipäev, 04.09.1980.a., siis sõitsin ma talle koju külla. Ajasime laua ääres juttu. Ta võttis ahju august kirikuveini pudeli ja valas sealt kummalegi pitsi. Ta näitas veel oma raamatuid. Siis ta ütles, et minu käe alt on läbi käinud päris suuri isikuid. Ta tegi lahti leeriskäijate raamatu, aastast 1954-56. Näitas sealt paari nime. Vennad Peegid, neist Elmo Peek töötas Haapsalu RK I sekretärina. Tema poolt leeriõpetust saanud isik töötab NLKP palgalisena kõrgel ametkohal. Põgusalt arutasime veel seda, kuidas ikka keegi isik võib olla nii mitmetahuline. Kas on tegu kahepalgelisusega? Kumba poolt on nüüd tegelikult petetud – kas kirikukogudust või parteid? Lõppjäreldus jäi tegemata.
Järgmisel pühapäeval peale kirikuteenistust toimus pastoraadi saalis pidulik lõunasöök Pohlametsa auks Sel ajal asus meie kontor veel pastoraadi majas. Osalesin teenistusel ja lõunasöögi ajal ütlesin tervitused ka “Sõpruse” kolhoosi juhatuse poolt.
Lõunasöök lõppes ja piiskop hakkas ära sõitma. Siis paljud läksid piiskoppi auto juurde saatma. See ärasaatmine tundus mulle mageda pugemisena. Tuli kangesti tuttav ette. Sellelt platsilt oli korduvalt ära saadetud mitmeid pealinna ja Haapsalu ülemusi. Inimene jääb ikka inimeseks ja küürutamise vajadus on emapiimaga kaasa tulnud. Võimaluse korral oleme nõus küürutama piiskopi, kõrge parteifunktsionääri ja tänapäeval rahavõimu esindaja ees.

Võrdlesin omaette ilmalikku ja vaimset elu maal


Jõudis kätte aeg, kui Pohlamets pidas oma viimase jutluse ja ametisse astus Leevi Reinaru. See oli vist 1982-83.a. Mäletan seda pühapäeva hommikut, kui käisin oma autot tankimas. Siis Silvi Kallemets küsis: “Kas lähed täna kirikusse”? Minu vastus: “Lähen vaatama, kuidas tuleb teha poliitmassilist kasvatustööd?” Mis kasvatustööst sina räägid? Mida sealt õppida? Kirjalikke kutseid ei ole kellelegi personaalselt saadetud. Bussiliine käima pole pandud. Aga kirik tuleb rahvast täis ja õpetajate vahetus saab tehtud. Mida sellest siis imelikku? Soovitasin tal meenutada seda, kuidas toimuvad meie parteikoosolekud? Kõigepealt saab iga asjaosaline personaalselt kirjaliku kutse. Kutsel on kirjas ka selle päeva bussiliini kellaajad. See kutse sisaldab teinekord isegi varjatud ähvardust. Kui kellaaeg on kukkunud, siis veel vajalikku hulka kohal ei ole. Vaene partorg tuletab meelde, et see või teine-kolmas jõuab lähema pooltunni jooksul kohale, et võiks nagu ikka kohe alustada. Kaks külarahva erinevat organisatsiooni ühel territooriumil. Mõlemad tahavad inimkonnale head teha. Üks lubab kohest kommunismi saabumist, teine lubab pääsemist ja igavest elu veidi kaugemas tulevikus. Aga oma liikmete kokkusaamine parteil toimub omamoodi raskelt, kuid kirikul sellist muret pole. Minu arvates oli palju õppida.

Räige riigikord õhutas ka räiget suhtumist tööinimesse

Meie matusekorralduses juhtus ka mõni viga. Matsime Kirimäelt Heino Mutsot. Esimees Kaljo Kalamees oli ka matusel. Tunnetasin, et varsti peab meist keegi sõna võtma ja küsisin: ” Meie ka peame midagi vist rääkima”? Sellele Kaljo vastas: “Eks temaga on omajagu räägitud küll”. Sellega vihjas vist sellele, et Heino teinekord purjutas, töö jäi tegemata ja siis tuli noomida-näägutada. Tundes Kaljo iseloomu, ei sobinud minul esimehest ette trügida, et mõned sõnad Heinole igaviku teele kaasa öelda. Mõni aeg hiljem matsime Laane Bennot (Bernhard Laane). Kõneles Lihulast Kusti Üksvärav. Benno ja Kaljo olid kaua aastaid koos mehaanikutena töötanud ning mõttes lootsin, et Kaljo ütleb mõned sõnad. Aga ei. Mõni aeg hiljem Benno naine Enna pisarsilmi meenutas: “Kas Benno aastate pikkune töö kolhoosis ei olnud seda väärt, et keegi kolhoosimeestest oleks mõne sõna kaasa öelnud”? See viitab omakorda sellele, et matuselised ootavad juhtkonnalt mõnda head sõna lahkunu meenutamisel.
Mina olin sel ajal omamoodi sinisilmne ja tundsin muret partei autoriteedi pärast. Väiksemas seltskonnas avaldasin mõned korrad ka oma mõtteid. Mina jagasin partei isikkoosseisu kolmeks osaks. 1/3 neid, keda ei oleks tohtinud kunagi sinna värvata. 1/3 oli lihtsalt ballastiks, kelledest mingit kasu ei olnud. Ja see viimane 1/3 tegi ka sisuliselt midagi.


Manivald Müüripeal